Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-14-17 24. mai 2017 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest Eduard Vintsevitši kaebus Tallinna Vangla vastu kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja Eduard Vintsevitš, esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-75 Eduard Vintsevitši kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Eduard Vintsevitši kassatsioonkaebus läbi vaatamata osas, milles taotletakse Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-15-75 tühistamist ja uue otsusega halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamist.
2.Rahuldada kassatsioonkaebus ringkonnakohtu otsuse tühistamise nõude osas. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-75 ja jätta muutmata Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2015. a otsus samas asjas.
3.Mõista Tallinna Vanglalt Eduard Vintsevitši kasuks välja ringkonnakohtus kantud õigusabikulu 69 eurot.
4.Kaebaja kasuks välja mõistetav õigusabikulu kanda Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole EE287700771001196543.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E. Vintsevitš esitas 9. oktoobril 2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis alandavate ja ebainimlike kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 300 eurot kuus iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest alates 2007. aastast. Enamikus Tallinna Vangla kambrites on ruumi ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2. Tualetid asuvad koridoris. Ajal, mil kambrite uksed on lukustatud, tuleb tualetti pääsemist oodata tund või rohkem. Seejuures on kambrite uksed kinnipeetavatele avatud vaid neli tundi ööpäevas. Kambrite kunstlik valgustus ei vasta nõuetele ja vähene valgustus kurnab silmi. Õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallplaadid takistavad õhuvahetust ning riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu on kambris pidevalt rõske. Paljude kambrite seintel on hallitust, millest saab järeldada, et ventilatsioon on puudulik.
2.Tallinna Vangla jättis 31. detsembri 2014. a vastusega kahju hüvitamise taotluse ajavahemiku
9. oktoober 2011 kuni 15. august 2014 osas rahuldamata ning tagastas ajavahemike 6. mai 2008 kuni 7. detsember 2010 ja 7. juuli 2011 kuni 8. oktoober 2011 osas taotluse esitamise tähtaja rikkumise tõttu.
3.E. Vintsevitš esitas 13. jaanuaril 2015 Tallinna Halduskohtule Tallinna Vangla vastu kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste tõttu Tallinna Vanglas ajavahemikul 9. oktoober 2011 kuni 15. august 2014 (kokku 34 kuud). Kaebaja nõudis kahju eest hüvitist 10 200 eurot ning viivist seadusjärgses määras (8,15% põhinõudest aastas) alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kaebust põhjendati järgmiselt: 1) Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpinda ühe inimese kohta enamasti 2,5 m2 või vähem. Seejuures on pinda, millest on maha arvatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, inimese kohta vähem kui 1,5 m2. Vangla vanemas osas, kus toad on erineva suurusega, jääb kinnipeetava isiklik ruum alla 3 m2 inimese kohta. Just selles osas asuvad tualetid koridoris ja ajal, mil kambrite uksed on lukustatud, võib ooteaeg tualetti pääsemiseks olla tund või rohkemgi. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas ning ka tavakinnipeetavatele on kambriuksed üldjuhul avatud vaid neli tundiööpäevas. Jalutuskäik toimub boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kõigikambrikaaslastega; 2) riideid tuleb pesta ja kuivatada kambris, mistõttu on kamber pidevalt rõske ning paljude kambrite seintel on hallitust. Sellest võib järeldada, et ventilatsioon on puudulik. Ka kambrite valgustus ei vasta nõuetele ning koormab silmi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldab vangla vaid ühte 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ning seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa vanglareeglistik näeb ette vähemalt kaks dušikorda nädalas; 3) nõuetele mittevastavates ja inimväärikust alandavates tingimustes tundis kaebaja end alandatuna ja allasurutuna. Teda vaevasid stress, hingeline ahastus, pidev liikumispuudus ja abitustunne. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukoha järgi tuleb ülerahvastatust pidada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3 rikkuvaks, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2. Seejuures on 3–4 m2 suuruse põrandapinna puhul rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamise asjaolusid; 4) hüvitise suuruse hindamisel tuleb arvestada EIK praktikat ja Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-1014. Viivise nõudmisel lähtus kaebaja muu hulgas Riigikohtu lahendites asjades nr 3-3-1-47-08 (p 27) ja nr 3-3-1-83-10 (p 22) esitatud seisukohtadest.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 1. oktoobri 2015. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot (resolutsiooni p 2) ning tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla avatud sektsioonis 382 päeva jooksul 9. oktoobrist 2011 kuni 15. augustini 2014, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2 (resolutsiooni p 3). Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 34 eurot ja 20 senti (resolutsiooni p 4) ning otsustas välja mõistetud
hüvitise ja menetluskulud kanda Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole (resolutsiooni p 5). Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kaebaja oli kogu vaidlusaluse aja kambrites, mille juures oli eraldi ruumis WC. WC ei ole kasutatav sihtotstarbeväliselt. Seetõttu on selle arvamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Kambri põrandapinna piisavuse kindlakstegemisel ei tule võtta arvesse kambris asuvat mööblit ega selle alla jääva pinna osakaalu võrreldes kambri põrandapinnaga; 2) kaebaja ei väida, et talle ei tagatud iga päev ühetunnist jalutuskäiku, nagu näeb ette vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2. Avatud sektsioonis oli tal päevakava järgi neli tundi vaba aega, mille jooksul ta sai osakonnas vabalt liikuda. Kaebaja oli olulise osa (umbes 13 kuud) kaebusega hõlmatud ajavahemikust (kokku ca 34 kuud) hõivatud vähemalt ühe ulatuslikumaid suhtlemis- ja liikumisvõimalusi pakkuva tegevusega (õppimine, töö). Talle võimaldati kokkusaamisi ametnike ja pereliikmetega. Tagatud oli spordisaali kasutamine üks kord nädalas. Ka lühiajalised viibimised väljaspool kambrit (kokkusaamised, õppimine, töö jms) kompenseerivad õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralist kahju, mis väljendub väärikuse alandamises; 3) olmetingimused vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Kambrites on osalt sund- ja osalt loomulik ventilatsioon. Kambrite õhuhulka saab reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Usutav ei ole, et avade ette paigaldatud plaadid takistavad õhuvahetust nii, et põhjustavad kambrites niiskust ja hallitust. Vangla on taganud kaebajale kambri valgustatuse. Piisav valgustus tagati loomuliku ja kunstliku valguse koostoimes. Kaebaja pole puuduliku kunstliku valguse, ventilatsiooni mittetoimimise või kambrite niiskusest tulenevate probleemidega vangla poole pöördunud. Vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskohas peab olema soe vesi. Sooja vett on võimalik teha kiirkeedukannuga. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei olnud pesemisvõimalust VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimummääras; 4) 9. oktoobrist 2011 kuni 15. augustini 2014 võimaldati kaebajale 484 päeval põrandapind, mis vastab 1. jaanuarist 2014 kehtivale normile (3 m2või rohkem). Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane aga osas, milles kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSKE) § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli selles sätestatud põrandapinna miinimumnõue vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1. Vastustaja tegevus oli vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab alandada inimväärikust ega luba põhjustada rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega; 5) ajal, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli küll alla 3 m2, kuid rohkem tollasest miinimumnõudest (2,5 m2) ja kaebaja viibis vangla avatud osakonnas, on piisavaks hüvitiseks tuvastada nimetatud oludes viibimise õigusvastasus (kokku 382 päeval). Ajal, mil kaebaja viibis tingimustes, kus ei olnud täidetud isegi 2,5 m2 nõue (kokku 175 päeval), st vastustaja polnud kinnipeetava paigutamisel järginud imperatiivset nõuet, on inimväärikust kinnipidamistingimustega
kogumis riivatud määral, mis küünib rahalist hüvitamist vääriva tasemeni summas neli eurot päeva kohta, s.o kokku 700 eurot. Kaebaja viibis 175 päeval kambrites, kus polnud tagatud kehtivas õiguses sätestatud põrandapinna miinimummäär. Kuid peaaegu poole kinnipidamise ajast (s.o kokku 484 päeva) oli kaebajale tagatud põrandapinda rohkem kui 3 m2. Samuti on kaebaja võrdlemisi pikka aega viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Nendel ajavahemikel on päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem ja kambri põrandapinna suurus oli nõuetekohane. Kaebaja ei ole enne kahjunõude esitamist teinud midagi, et vähendada talle haldusorgani õigusvastasest tegevusest tulenenud kahjusid, mistõttu ei ole usutav, et tema väidetud kannatused olnuksid vähemalt subjektiivsel tasemel nii suured ja rõhuvad, kui kaebaja väidab; 6) alust viivise nõudmiseks ei ole tekkinud. Vastustajal ei ole olnud avalik-õiguslikus suhtes kohustust, mille täitmisega ta on viivitanud, ta ei ole raha väljamaksmisega hilinenud ega ole ka alusetult raha kinni pidanud.
5.Tallinna Vangla palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt, tunnistades kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastaseks ja mõistes Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot ja menetluskulud 34 eurot ja 20 senti, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata.
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (resolutsiooni p 1) ning tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse, ja jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus jättis kaebaja menetluskulud 306 eurot (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda ja 618 eurot (õigusabikulud) tema enda kanda (resolutsiooni p 3) ning Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) halduskohus ei arvestanud Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-42-15 (p 17) ja 3-3-1-21-16 (p 8) ning võttis minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvesse kambris oleva WC aluse pinna. Võttes arvesse ka WC pindala, oli kaebajale vaidlustatud 1039 päevast (9. oktoobrist 2011 kuni
15.augustini 2014) 772 päeval tagatud üle 3 m2 (3,32 kuni 8,3 m2) ning 267 päeval alla 3 m2 (2,7 kuni 2,8 m2) suurune põrandapind; 2) EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs.Venemaa; 9967/06: Belyayev vs. Venemaa; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia; 11463/09: Samaras jt vs. Kreeka; 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa ja Riigikohtu halduskolleegiumi otsused (9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 15 ja 27. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 18) on kinnitanud, et negatiivseid mõjusid, mis tulenevad väiksemast kui 3 m2 suurusest põrandapinnast isiku kohta, võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Sealjuures on oluline, et kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambritpiisavad liikumisvõimalused. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kaskinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab;
3) kaebajale oli 9. oktoobrist 2011 kuni 15. augustini 2014 tagatud 91 päeval 2,8 m2, 174 päeval 2,77 m2 ja 2 päeval 2,7 m2suurune isiklik põrandapind, võttes arvesse WC-alust põrandapinda; 4) kogu kinnipidamise aja oli kaebaja avatud osakonnas, kus tal oli VSKE § 8 lg-te 1 ja 11 kohaselt võimalik iga päev vähemalt neli tundi osakonnas liikuda. Pooled ei vaidle, et kaebajale oli tagatud VangS § 55 lg-st 2 tulenev õigus viibida üks tund päevas värskes õhus. Kaebajale tagati võimalus kasutada kord nädalas spordisaali. Talle võimaldati kokkusaamisi ametnike ja pereliikmetega. Kaebajal oli lühiajalisi kokkusaamisi vähemalt kord kuus. Osadel päevadel, mil kaebajal oli kambris vähem kui 3 m2 isiklikku põrandapinda, oli tal päevas kaks kokkusaamist. Kaebaja oli hõivatud taasühiskonnastava tegevusega (15. novembrist 2012 kuni 3. detsembrini 2012 töötas ta abitöölisena,
15.aprillist 2013 kuni 6. juunini 2013 osales sotsiaalprogrammis, 18. novembrist 2013 kuni
9.detsembrini 2013 töötas abitöölisena, alates 4. detsembrist 2013 kuni vabanemiseni 15. augustil 2014 omandas kutsehariduse raames aedniku eriala). Ajavahemikuga, mil kaebaja viibis elukambris alla 3 m2 suurusel põrandapinnal, langeb 19 päeva ulatuses kokku üksnes töötamine abitöölisena. Seega ei saanud taasühiskonnastavad tegevused oluliselt mõjutada kaebaja kinnipidamistingimusi ajal, mil ta viibis ruumikitsikuses. Küll aga on need tegevused, arvestades asjaolusid kogumis, kaebaja kinnipidamistingimusi siiski leevendanud ja võimaldanud talle märkimisväärsel ajal kogu kinnipidamisajast (s.o ca üks aasta) ulatuslikumat liikumist väljaspool elukambrit; 5) aeg, mil kaebajale oli tagatud vähem kui 3 m2(2,7 kuni 2,8 m2), moodustas tema kinnipidamisajast 26%, s.o 267 päeva 1039 päevast. Muul ajal oli talle tagatud põrandapind 3,32 kuni 8,3 m2. Kaebaja pidi ruumipuudust taluma episoodiliselt. Ajavahemike vahele, mil tal oli vähem kui 3 m2põrandapinda, jäi mitu arvestatava pikkusega ajavahemikku (nt 6 päeva, 7 päeva, 13 päeva, 19 päeva, 2 kuud, 3 kuud ja isegi üle 7 kuu), mil kaebajal oli kambris üle 3 m2 isiklikku põrandapinda. Kaebaja on pidanud niisama hästi kui järjest, üksnes ühe- või paaripäevaste üksikute vahedega, taluma ruumipuudust 17. maist 2012 kuni 11. novembrini 2012 (174 päeva) ja 10. detsembrist 2012 kuni
23.jaanuarini 2013 (43 päeva). Seejärel oli tal üle seitsme kuu isiklikku põrandapinda üle 3 m2ning pärast kahepäevast viibimist alla 3 m2suurusel põrandapinnal (15 septembrist 2013 kuni
16.septembrini 2013) oli kaebajal kuni karistusaja lõpuni isiklikku ruumi 3,32 kuni 8,3 m2. Kuna kaebajale oli kambris tagatud kogu kinnipidamise jooksul minimaalselt 2,7 m2 põrandapinda (ja sedavõrd vähe üksnes kahel päeval) ning tema ruumikitsikuses viibimine oli vaatamata paarile pikemale ajavahemikule episoodiline, ei ole siiski alust pidada tema viibimist avatud eluosakonnas inimväärikust alandavaks. Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja olukorda oleksid raskendanud ebakohased olmetingimused kambris.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsus ja
teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt välja hüvitis taotletud suuruses. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohus on ebaõigesti arvanud kambri põrandapinna hulka WC pindala. EIK on tõdenud, et kambris asuva WC pindala ei ole arvatav kambri põrandapinna hulka (nt Jevšnik vs. Slovenia 5747/10, Tunis vs. Eesti 429/12); 2) lisaks tuleb arvestada, et vastustaja on apellatsioonkaebuses väitnud, et kambris asuv WC võimaldab kinnipeetaval olla mõne hetke privaatselt ja päris omaette ruumis, kui ta tunneb kambris olles, et ta seda vajab. Siit nähtub, et ka vastustaja on seisukohal, et kambris asuv WC on eraldi ruum, mistõttu ei ole põhjendatud WC-aluse põrandapinna arvestamine kambri pindala hulka; 3) värskes õhus jalutamine toimus betoonseintega ümbritsetud jalutusboksis, milles oli kinnipeetava kohta ruumi sama palju kui kambris. EIK on seisukohal, et liikumisvõimalus võib osutuda raskendavaks tingimuseks, kui liikumiseks kasutatav õu on liiga väike/suletud või ülerahvastatud. Sellisel juhul on EIK värskes õhus liikumise võimalust nimetanud sisuliselt olematuks või leidnud, et väga suure ülerahvastuse korral olukorra leevendamise asemel see pigem suurendas probleemi. Ringkonnakohus on hinnangutes pelgalt teoreetiline ega ole kinnipidamistingimusi kohaselt hinnanud. Ringkonnakohus pidanuks hindama kinnipidamistingimusi vahetult ja tegema paikvaatluse, tuvastamaks, kas kinnipidamistingimused kogumis alandasid või ei alandanud inimväärikust.
8.Tallinna Vangla on seisukohal, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Halduskohus mõistis vastustajalt välja 700 eurot hüvitisena 175 päeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m2. Halduskohus ei mõistnud välja hüvitist 382 päeva eest, mil kaebaja viibis vangla avatud osakonnas kambrites, milles ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2. Halduskohus piirdus viimati nimetatud kinnipidamistingimuste õigusvastaseks tunnistamisega. Halduskohus ei arvanud kambri põrandapinna hulka WC pindala. Halduskohus leidis ka seda, et kambri põrandapinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline võtta arvesse kambris asuvat mööblit ega selle alla jääva pinna osakaalu võrreldes kambri põrandapinnaga. Otsuse põhjendustest nähtuvalt ei arvanud halduskohus siiski mööblialust pinda kambri põrandapinna hulgast välja. Viivisenõude jättis halduskohus rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse. Ringkonnakohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus arvas WC-aluse pinna kambri põrandapinna hulka. Sellise arvestuse kohaselt leidis ringkonnakohus, et kaebaja ei viibinud kambrites, milles ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m2. Ringkonnakohus leidis, et ehkki kaebaja viibis küll kambrites, milles ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2, ei olnud muud kinnipidamistingimused sellised, et saaks kõnelda inimväärikuse rikkumisest.
Ringkonnakohus lähtus kambri põrandapinna suuruse kindlaksmääramisel muu hulgas ka Riigikohtu toonasest praktikast, mille järgi ei arvata kambri põrandapinna hulka WC-alust pinda. Kassaator taotleb ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõistetaks vastustajalt välja kaebuses taotletud 10 200 euro suurune hüvitis.
10.Kassatsioonkaebust ei saa esitada ringkonnakohtu otsuse peale nõude osas, milles halduskohtu otsust apellatsioonkaebusega ei vaidlustatud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 211 lg 2). Kaebaja kassatsioonimenetluses esitatud taotlus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõistetaks vastustajalt välja kaebuses taotletud 10 200 euro suurune hüvitis, jääb läbi vaatamata, sest kaebaja ei apelleerinud halduskohtu otsust osas, mis tehti tema kahjuks. Apellatsioonkaebuse esitas üksnes vastustaja, kes taotles halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles halduskohus tunnistas kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastaseks ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise. Vastuses apellatsioonkaebusele ei nõustunud kaebaja esindaja vastustajaga ja oli seisukohal, et välja mõistetud hüvitis ei ole ülemäärane ning WC-alust pinda ei saa arvata kambri põrandapinna hulka. Kaebaja vastuapellatsioonkaebust ei esitanud. Kolleegium lähtub HKMS § 211 lg-st 2 ja vaatab kassatsioonkaebuse läbi ulatuses, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist.
11.Pärast EIK Suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsust 7334/13, Muršić vs. Horvaatia muutis Riigikohus oma praktikat ja sellele otsusele tuginedes ei võtnud kambri põrandapinna arvutamisel enam WCalust pinda arvesse (16. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16; 17. märtsi 2017. a otsus asjas nr 33-1-89-16; 29. märtsi 2017. a otsused asjades nr 3-3-1-85-16 ja 3-3-1-86-16; 12. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-90-16). Kolleegium lähtub nendes asjades tehtud otsustest ka praeguses asjas. Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse osas, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab muutmata halduskohtu otsuse.
12.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja palus enda kasuks vastustajalt välja mõista apellatsiooniastme õigusabikulud ja kanda need Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole EE287700771001196543 ning esitas dokumendid, mille kohaselt on kantud õigusabikulu suuruseks 138 eurot. Taotluse kohaselt on õigusabi osutatud ühe tunni kestel ja see seisnes apellatsioonkaebusele vastamises ja kaebaja esindamises ringkonnakohtu menetluses. Tallinna Vangla vaidlustas apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse põhjendustega, et WC pindala tuleb arvata kambri põrandapinna hulka ja kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitis on ebamõistlikult suur. Kuna vastuses apellatsioonkaebusele väidetakse vaid seda, et WC-alust pinda ei saa arvata kambri põrandapinna hulka ja et halduskohtu välja mõistetud hüvitis ei ole ülemäärane, ning ringkonnakohus vaatas asja läbi kirjalikus menetluses, siis rahuldab kolleegium taotluse osaliselt ja mõistab vastustajale HKMS § 109 lg 6 alusel välja 69 eurot. Kassatsiooniastme menetluskulude kohta ei ole dokumente esitatud ja nende väljamõistmist ei ole ka taotletud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.