Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. märts 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-15-652
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla vastu kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20. märtsi 2017. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX, esindaja v.adv Denis Piskunov Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Kerli Lubja
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20. märtsi 2017. a otsus haldusasjas nr 3-15-652 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 6. aprillil 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
XX hoiti Tallinna Vanglas 18.04.2011–27.09.2012 vahistatu režiimil ja 28.09.2012– 10.10.2012 süüdimõistetuna vastuvõturežiimil. Sel ajal viibis ta lukustatud kambrites ja sai
3-15-652 kasutada ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. Tema kasutuses oli kambris (sh WC) isiklikku ruumi 321 päeval alla 3 m2 ning 221 päeval 3 m2 või enam. 11.10.2012–04.12.2014 viibis XX avatud eluosakonnas, kus kambri uks oli lukustatud öörahu ajaks. Kambris ei olnud WC-d. Ta sai kasutada igapäevast jalutuskäiku värskes õhus ja külastada kord nädalas spordisaali. Tema kasutuses oli kambris isiklikku ruumi 132 päeval 2,65 m2 ja 653 päeval üle 3 m2.
2.XX esitas 04.12.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 43 kuu jooksul Tallinna Vangla ebainimlikes kinnipidamistingimustes viibimisega.
3.Tallinna Vangla tagastas 25.02.2015 otsusega taotluse 04.12.2011 eelnenud perioodi osas, leides, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenev 3-aastane taotluse esitamise tähtaeg on möödunud. Sama vastusega jättis vangla XX taotluse perioodi 04.12.2011– 04.12.2014 osas rahuldamata.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule Tallinna Vangla vastu kaebuse, milles taotles pärast kaebuse täpsustamist 18.04.2011–17.12.2014 nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 12 280 eurot, millele lisandub viivis seaduses ettenähtud määras. Kaebaja tundis ennast nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimisel alandatuna ja allasurutuna. Teda vaevasid stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Ka tavakinnipeetavatele on kambriuksed reeglina avatud vaid 4 tundi ööpäevas. Kõigile on päevas ette nähtud ühe tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega. Vangla vanas osas paiknevad WC-d koridoris ning kinnipeetavad peavad ajal, mil kambrid on lukustatud, ootama pikka aega WCsse pääsemist. Riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kinnipidamiskambris, mistõttu on seal pidevalt niiske ja rõske. Paljude kambrite seintel võib seetõttu kohata hallitust. Sellest võib järeldada, et ka ventilatsioon on puudulik. Kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kahte 75W elektripirni. Arvestades seda, et inimesed peavad kambrites lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldamisega, siis selliseks tegevuseks on vajalik valgustus vähemalt 400 luksi. Mõõtmistest on selgunud, et 150W elektripirni kasutamisel on keskmine valgustus umbes 100 luksi (vt Tallinna Halduskohtu lahend asjas nr 3-06-204). Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldab Tallinna Vangla ühte 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Hüvitise suuruse hindamisel tuleb lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast ja Riigikohtu asjakohastest lahendist, eelkõige lahendist asjas nr 3-3-1-10-14. Viivise maksmisel tuleb lähtuda Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-47-08 (p 27) ja lahendis asjas nr 3-3-1-83-10 (p 22) esitatud seisukohtadest. Vastustaja kohustus hüvitada kaebajale mittevaralise kahju muutus vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lõigetele 3 ja 7 sissenõutavaks mõistliku aja möödumisel kahju tekitamisest. Soovides vältida tarbetuid vaidlusi hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise üle, loeb kaebaja, et nõue muutus sissenõutavaks kaebuse esitamise päevast. Pidades mh silmas HKMS § 38 lõiget 3 ja § 2(8)
3-15-652 167 lõiget 3, taotleb kaebaja viivise väljamõistmist täielikult protsendina põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Viivise protsendi kindlaksmääramisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lõikest 1 ning § 94 lõikest 1, viivise määr (alates 01.01.2015) on 8,05 % aastas.
Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohtu 20.03.2017 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 982 eurot ning kohustati Tallinna Vanglat kandma see summa XX vanglasisesele isikukontole. Vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulud 15 eurot riigilõivu eest ja 33,12 eurot esindajatasu eest. Vangla kinnitusel hoiti kaebajat 18.04.2011–27.09.2012 vahistatu režiimil, 28.09.2011– 10.10.2012 hoiti kaebajat vastuvõturežiimil ning 11.10.2012–04.12.2014 hoiti kaebajat süüdimõistetuna vangla avatud osakonnas. Avatud osakonnas oli kaebajal igapäevaselt oli võimalik ajavahemikul 06.00–22.00 viibida väljaspool oma elukambrit, kuna kogu päevase aja jooksul olid kambrite uksed avatud. Vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetuna oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kus talle oli kogu vahistatu režiimil hoidmise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused ei ületa automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahend asjas nr 3-4-1-50-14, p 33). Kaebaja viibis 168 päeva suletud lukustatud kambris, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta alla 2,5 m2. 239 päeva viibis kaebaja suletud lukustatud kambris ja 132 päeva avatud sektsioonis tingimustes, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta üle 2,5 m2, kuid alla 3 m2. Ülejäänud 785 päeval viibis kaebaja tingimustes, kus ruumi oli rohkem. Kambripinna hulka ei ole arvatud WC alust pinda. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK on ka leidnud, et juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja viibis lukustatud kambris ja tema isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2 (s.o kokku 407 päeva osas). Olgugi, et kaebajal oli vangla avatud osakonnas viibides perioodi 11.10.2012–04.12.2014 jooksul 132 päeval isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, oli kaebajale avatud eluosakonnas viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning kogu päeva kuni öörahuni (vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 1) eluosakonnas. Lisaks osales kaebaja hõivetegevustes: 14.01.2013– 03.04.2013 osales kaebaja riigikeele õppel (3 korda nädalas kestvusega 45 minutit) ning
3(8)
3-15-652 02.09.2013–04.12.2014 oli kaebaja omandamas elektriku eriala). Uud kinnipidamistingimused ei suurendanud ruumikitsikuse negatiivset mõju kaebajale. Kambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega (mh kartserikambrites) ning kambris on lubatud seep. Seega sai isik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles. VangS § 50 lõikega 2 sätestatakse, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lõikest 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama. Kaebajal oli võimalik soetada veekeedukann ja alates 2013. a veebruarist on kinnipeetavatele väljastatud see soovi korral vangla poolt. 2014. a suvest on kambris võimalik kasutada sooja vett kraanist. Lisaks kambrites (sh ka kartserikambrites) toimivale sund- ja /või loomulikule ventilatsioonile on kambris viibijatel võimalik õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Kinniste kambrite ja kartserikambrite akendele on küll julgeolekukaalutustel lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust. Vastustaja kinnitusel kontrollitakse ventilatsiooni toimivust vanglas regulaarselt. Kaebaja väited ventilatsiooni puudulikkuse kohta on üldsõnalised ja põhjendamatud. Vanglariietuse pesemise ja kuivatamise eest hoolitseb vangla ning vangla pakub kinnipeetavatele ka pesumajateenuse kasutamise võimalust tasu eest. Kütteperioodil tagab vastustaja kinnitusel kambrites olev keskküte ühtlase temperatuuri ning kuivatab õhku, vajadusel ka pesu. Valdava osa vaadeldavast ajast viibis kaebaja sektsioonis 42, kus tal oli võimalik kuivatada pesu ka jalutushoovis selleks loodud kohas. Lisaks on vanglas vastustaja kinnitusel teostatud pisteliselt niiskusmõõtmisi ning mõõtetulemused ei ole ülemäärase niiskuse taset näidanud. Kaebaja üldsõnalised väited niiskuse tõttu tingitud hallituse kohta kambrites ei ole kohtumenetluses tõendamist leidnud. Kaebaja terviseandmetest ei saa järeldada kambrite valgustatuse ebapiisavusest tingitud nägemise kurnatust või tervise halvenemist. Kaebaja etteheide jalutusboksi suuruse ja selle kasutamise kohta on üldsõnaline. Kuna kaebaja ei ole pidanud vajalikuks välja tuua, kuidas ja milles jalutusboksi suurus ja selle kasutamine on seotud talle mittevaralise kahju tekkimisega, jätab kohus selles osas kaebaja väited tähelepanuta. Kaebaja viibis suurema osa vaidlusalusest ajast sektsioonis 4-2 ning sai jalutuskäikudel käia jalutushoovis, mille suuruseks on 26,7 m × 36 m. Tualett puudus vaid kambris nr 38 (avatud eluosakonna kamber, mis oli lukustatud ainult öösiti), kus ooteaeg WC-sse pääsemiseks ei olnud ülemäära pikk. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on 4(8)
3-15-652 põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (07.05.2013 otsus asjas Mets vs Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31). Ruuminappust on leevendanud 11.10.2012–04.12.2014 võimalus päevakava järgselt liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, tegelda vähemalt mingil määral kehakultuuriga. Olmetingimused ei raskendanud kogumis vastustaja rikkumist. Kaebaja ei ole viibinud lukustatud kambrites, kus polnud tagatud isegi põrandapinna miinimummäär kehtiva õiguse järgi, väga pikki ajavahemikke järjest. Kaebaja on viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni, võrdlemisi pikka aega. Samas on nende ajavahemike seas päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Samuti näitab paigutuste kronoloogia ruuminappuse leevenemise tendentsi alates 05.08.2012. Seetõttu on põhjendatud hüvitise väljamõistmine summas 982 eurot, mis tuleb kanda kaebaja vanglasisesele kontole. Taotlus viivise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna viivise tasumist õiguskaitsevahendina mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt riigivastutuse seadus ette ei näe. Viivise nõue oleks seega põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul kaebajale sellist kahju tekitatud ei ole. Kuna kohus rahuldas kaebuse 8% ulatuses, tuleb selles proportsioonis vastustajalt välja mõista kaebaja menetluskulud (esindajatasu 414 eurot ja riigilõiv 15 eurot).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 20.03.2017 otsus osas välja mõistetud hüvitise suurust puudutavas osas ja uue otsusega mõista välja hüvitis 4070 eurot või saata asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus ei arvestanud hüvitise suuruse väljamõistmisel kohtupraktikaga, eelkõige EIK otsusega asjas Tunis vs Eesti. Kohtupraktikas peetakse põhjendatuks hüvitise väljamõistmist umbes 10 eurot päevas. Riigikohtu halduskolleegium selgitas asjas nr 3-3-1-38-13, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna EIK analoogsetes asjades määratud hüvitisega põhjendamatult madal. Hüvitise suurus peab olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega riigis ja see võib olla väiksem EIK välja mõistetavatest hüvitistest tingimusel, et hüvitis mõistetakse välja kiiresti ja makstakse viivitamata. Praegusel juhul välja mõistetud hüvitis neile tingimustele ei vasta. Halduskohus asus ekslikult seisukohale, et viivisenõude rahuldamiseks peaks apellant tõendama kahju tekkimist. VÕS § 113 lg 5 kohaselt on võlausaldajal võimalus nõuda kahju hüvitamist, kui kahju ületab viivise. Seega viivise suuruses kahju tekkimist eeldatakse. Halduskohus on ekslikult tuvastanud, et kaebus rahuldati 8% ulatuses. Inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes hoidmine tuvastati 407 päeval kaebuses väidetud 1228 päevast. Kaebus rahuldati seega 33,14% ulatuses. Menetluskulud oleks tulnud jaotada vastavalt sellele proportsioonile. Kaebuse koostamiseks kuluv aeg ei sõltu sellest, kui pika ajaperioodi osas esitatakse kahju hüvitamise nõue. Apellant taotleb õigusabikulude ja kohtu poolt 5(8)
Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Hüvitise suuruse määramine on kohtu individuaalne otsustus, mille tegemisel ei ole võimalik tugineda fikseeritud päevamääradele. Välja mõistetud hüvitise suurus on kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi ja EIK praktikaga. Kaebaja ei ole teinud enne kahjunõude esitamist midagi selleks, et vähendada talle haldusorgani õigusvastasest tegevusest tulenenud kahjusid. Kinnipidamine liiga kitsastes tingimustes toimus lühemat aega kui asjas Tunisi vs Eesti käsitletud kinnipidamine. Riigivastutuse seadus ei näe ette viivise tasumist õiguskaitsevahendina, kuid Riigikohus on leidnud, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-66-14, p 19). Viivisenõude eesmärk on eelkõige lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist (kahju suuruse arvestamist). Avalik-õiguslikus suhtes nõutava viivise eesmärk on hüvitada kannatanule kahju, mis on talle tekkinud hüvitise maksmisega viivitamisel ning täidetud peavad olema RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, et talle oleks tekkinud ja tekiks edaspidi mingisugune kahju mittevaralise kahju hüvitise maksmisega viivitamisest. Ka varalise kahju tekkimist ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud. Haldusasjas 3-3-1-14-17 jäeti sarnases vaidluses viivisenõue rahuldamata. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist rahas (summas 12 280 eurot), mistõttu on halduskohus kaebuse rahuldamise proportsiooni õigesti arvutanud, lähtudes välja mõistetud hüvitise suurusest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonimenetluses käib vaidlus üksnes sel perioodil tekitatud mittevaralise kahju suuruse üle, kui kaebaja viibis lukustatud kambris ja põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2. Muude perioodide osas ringkonnakohus halduskohtu otsuse õiguspärasust ei kontrolli. Vaidlusaluseid päevi oli kokku 407. Perioodi 18.04.2011–10.10.2012 jooksul oli selliseid päevi järjest 50, kolmepäevase vahe järel 74, kolmepäevase vahe järel veel 102, seejärel lühemate perioodide kaupa vaheldumisi perioodidega, kui põrandapinda oli kinnipeetava kohta üle 3 m2, veel järjestikku 2, 27, 49, 9, 5, 1, 15, 9, 5 ja 15 päeva ning taas väga lühikeste avaramate kambritingimustega perioodide vahel veel 9, 25, 19 ja 12 päeva; ning perioodi lõpus veel kokku 8 päeva, mis vaheldusid selliste päevadega, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta piisavalt.
10.EIK suurkoja 20.10.2016 otsuses asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13) on EIK toonitanud, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi p-des 132 ja 138): - ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva;
6(8)
3-15-652 -
-
tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt tõenditele antud hinnanguga muude olmetingimuste osas sel perioodil, s.t kambri ventilatsioon, valgustus ja aken vastasid nõuetele. Siiski ei olnud ruumide olukord hea.
12.Nagu selgitatud, peavad ruumikitsikust leevendavad asjaolud esinema kumulatiivselt; praegusel juhul see nii ei olnud, sest kaebaja pidi ruumikitsikust taluma vaidlusalusel perioodil pikka aega järjest ja sageli ning võimalus kambriväliseks tegevuseks ja liikumiseks oli väga piiratud (piirdus ühetunnise jalutuskäiguga alal, mis oli samuti väike).
13.Viidatud lahendis Muršić vs Horvaatia leidis EIK, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-t 3 oli pikema vangistuse käigus rikutud ühe 27-päevase perioodi puhul, mil kaebajal oli isiklikku ruumi 2,62 m2 ning seda eelkõige perioodi pikkuse tõttu (p-d 149–153). Ülejäänud probleemsete ajavahemike puhul rikkumist ei leitud, kuna need olid lühikesed (1–8 päeva), ruumikitsikus ei olnud märkimisväärne (2,55–2,62 m2), kaebajale olid tagatud piisav jalutamisvõimalus ja muu kambriväline tegevus ning kinnipidamistingimused üldisemalt ei olnud halvad (p-d 154–171). Hüvitise kohta märkis EIK, et sedalaadi rikkumist ei saa heastada pelgalt rikkumise tuvastamisega. Vajalik on ka mittevaralise kahju hüvitamine rahas (p 181).
14.Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (Riigikohtu 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 24). Rikkumisele tähelepanu juhtimist kinnitavate tõendite puudumisest jätmisest ei saa järeldada, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste mõju kaebajale oli väheoluline.
15.Halduskohus ei ole kinnipidamistingimusi kogumis hinnanud vaidlusalusel perioodil ebaõigesti. Ka hüvitise suurus on kooskõlas Eesti asjakohase kohtupraktikaga, kus nt 589 päeva kestel tuvastatud sarnase rikkumise eest on välja mõistetud hüvitis 1400 eurot (haldusasi nr 315-94) ja 278 päeva eest hüvitis 850 eurot (3-14-51962). Praegusel juhul ei erinenud kinnipidamistingimused märgatavalt neis asjades tuvastatud kinnipidamistingimustest ning halduskohus on kaalutlusõiguse piires hüvitise suuruse määranud õiguspäraselt.
16.Ka viivise nõude jättis halduskohus õigesti rahuldamata. Vastustaja viitas õigesti Riigikohtu praktikale, kus selgitati, et avalik-õiguslikus suhtes nõutava viivise eesmärk on hüvitada kannatanule kahju, mis on talle tekkinud hüvitise maksmisega viivitamisel. Hüvitise maksmisega ei ole vastustaja viivitanud. Viivitamisega oleks tegemist juhul, kui vastustajal oleks olnud kohustus hüvitis varem välja maksta. Seadus ei näe hüvitise väljamaksmiseks tähtaega. Nii kohtueelne menetlus kui kohtumenetlus on praegusel juhul toimunud mõistliku aja jooksul, mistõttu viivise väljamõistmise eelduseks olev viivitus puudub.
17.Kaebaja ei esitanud kohtule mitte tuvastamisnõuet, vaid kahju hüvitamise nõude, näidates seejuures ära ka taotletava hüvitise suuruse. Seetõttu on halduskohus õigesti hinnanud kaebuse 7(8)
3-15-652 rahuldamise proportsiooni sellest tulenevalt, kui suure hüvitise kaebaja taotletust kohus välja mõistis. Kaebus rahuldati 8% ulatuses ja menetluskulud on jagatud õigesti. Asjakohane ei ole kaebaja väide, et esindaja oleks pidanud kulutama sama aja ka juhul, kui kaebuses oleks algusest peale nõutud üksnes sellises ulatuses hüvitise väljamõistmist, milles kohus kaebuse rahuldas. Sellise olukorraga tegemist ei ole ning vastustaja kanda ei saa jätta kõiki kaebaja menetluskulusid, mis olid rahuldatud osas kaebuse esitamise koostamisel vajalikud. Menetluskulude jaotamise korda HKMS varasema redaktsiooni § 108 lg-s 2 ei saa pidada ka põhiseadusevastaseks, arvestades, et kaebajal oli võimalik esitada kaebus väiksema hüvitise nõudega.
18.Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kuna ringkonnakohtu otsusega ei mõisteta välja täiendavat hüvitist ega menetluskulusid kaebaja kasuks, tuleb tähelepanuta jätta kaebaja taotlus kohustada vastustajat kandma need summad advokaadibüroo pangakontole.
19.Pooled ei ole menetluskulude kandmist apellatsioonimenetluses väitnud ega sellekohaseid tõendeid esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.