Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. mai 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-13-70244 GB kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 15 000 eurot seoses vangla riietuses kaebaja kohtusse saatmisega ja ülemäärase füüsilise jõu kasutamisega Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2016. a otsus
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – GB Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin Martisen
Menetluse alus ringkonnakohtus
GB ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada GB apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2016. a otsust haldusasjas nr 3-13-70244 ja mõista Tallinna Vanglalt kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja 650 eurot.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 5. juunil 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-13-70244
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vanglas vahistatu staatuses viibinud GB avaldas 06.09.2012 soovi, et ta konvoeeritaks järgmisel päeval Harju Maakohtusse isiklikes riietes. 07.09.2012 hommikul võttis GB end kartseris aluspükste väele ja avaldas ka uuele vahetusele soovi saada kohtusse minekuks isiklikud riided, kuid nende väljastamisest keelduti. Seejärel anti GB-le kõigepealt arestikambri vahetuse valvuri poolt vene keeles korraldus panna kohtusse minekuks selga kartseririided. Vahistatu seda korraldust ei täitnud ja nõudis jätkuvalt kohtusse minekuks talle kuuluvaid tsiviilriideid. Kohale kutsutud vanemvalvurid andsid nii ukse pealt kui kambrisse sisenenult GB-le vene keeles korduvalt korralduse endale kartseririided selga panna ja hoiatasid teda, et korraldusele mitteallumise korral kasutatakse tema suhtes sundriietamist ja füüsilist jõudu ning tema ohjeldamiseks käeraudu. GB oli oma kartseririided kambris voodi taha peitnud, kust valvurid need kambrisse sisenemise järel välja võtsid ja käskisid selga panna. Vanglaametnikud kasutasid pärast seda, kui GB jätkuvalt korraldust ei täitnud ja endale kartseririideid selga ei pannud, füüsilist jõudu, ohjeldusmeetmena käeraudu (selja tagant) ja sundriietasid vahistatu kartseririietesse. Pärast sundriietamist viidi GB meditsiiniosakonda terviseseisundi kontrollimiseks. Meditsiiniosakonnas tegi meditsiiniõde tema tervisekaardile 07.09.2012 kande, mille kohaselt „kell 9:10 kutsuti üldõde kambri juurde vigastuste fikseerimiseks. Kinnipeetav lamab põrandal, karjub. 09:15 toodud med. kabinetti, kinnipeetava näol vasakul põsel ulatuslik pindmine marrastus suurusega 8×10 cm, suu verine, huuled terved. Kätel käeraudadega tekitatud punased randid. Med. kabinetis karjub, keeldub meditsiinilisest läbivaatusest ja meditsiinilisest abist.“ GB anti pärast seda üle Politsei- ja Piirivalveameti saatemeeskonnale, kes paigaldas konvoeeritavale käerauad, ja viis ta konvoiga Harju Maakohtusse. Kohtus kutsuti GB-le kiirabi, kes andis talle esmaabi ja kohtuistung lükati edasi.
2.GB esitas 30.09.2013 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 000 eurot. Tallinna Vangla 08.01.2014 vastusega nr 5-18/13/3342-2 jäeti GB mittevaralise kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
3.GB esitas 30.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju tekitamise eest 15 000 eurot. Kaebuse kohaselt tekitasid Tallinna Vangla ametnikud 07.09.2012 kaebajale kahju, kasutades tema vastu füüsilist vägivalda ja sundides teda minema kohtusse vangla riietuses. Kaebaja suhtes kasutati käeraudu ja füüsilist jõudu, kuna kaebaja leidis, et talle kui vahistatule laienes isiklike riiete kandmise õigus ka kartserikaristuse kandmise ajal, millest tulenevalt oli tal õigus nõuda kohtuistungile minemiseks enda isiklikke riideid. Kaebaja ei allunud vanglaametnike korraldustele kanda kartseririideid väljaspool vanglat. Kaebaja täitis juhise panna käed seinale, mille järel pandi kaebaja käed raudu ning hakati neid väänama, samuti peksti ja kägistati kaebajat. Pärast peksmist lohistati kaebaja saateautosse ja arstiabi andmata kartseririietuses kohtusse. Vangla käitumine ei vastanud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) standarditele.
Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.
Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 1 sätestab, et eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Vangistusseaduse 2. peatüki 7. jao § 651 lg 2 esimesest lausest tulenevalt otsitakse kartserisse vastuvõtmisel kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. Vangistusseaduse
5.peatükk, milles on reguleeritud eelvangistuse kandmine, sätestab vahistatu suhtes distsiplinaarmenetluse erisused §-des 100 ja 101. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande 2(8)
3-13-70244 (Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne, Madise, L., Pikamäe, P., Sootak, J. Kirjastus Juura, 2009, lk 132–133) § 651 lg 2 kommentaaridest nähtub, et kuna VangS § 90 lg 1 kohaselt kohaldatakse vahistatu suhtes seaduse 2. peatüki, sh ka distsiplinaarvastutuse sätteid, ning vahistatu distsiplinaarvastutust reguleerivates erisätetes (§-d 100–101) pole ette nähtud teisiti, ei laiene kommenteeritava lg 2 kohaselt kartseris viibivale vahistatule VangS § 93 lg-s 1 sätestatud isiklike riiete kandmise õigus. Kohtusse saadetavale kartserikaristust kandvale isikule ei tule tagada isiklike riiete kandmist. VangS § 46 lg 1 kohaselt, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust.
5.Tallinna Halduskohtu 16.06.2016 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis summas 450 eurot. Kaebajat hoiti pärast talle käeraudade paigutamist ja pikali viimist põrandal nii, et üks valvur oli tema pea juures ja kontrollis füüsiliselt seda, ilmselt asetades põlved ka kahele poole pead kaelale-õlgadele. Teine valvur hoidis kaebajat selja taha asetatud kätest ja hoidis põlvega kaebaja seljal keha kontrolli all. Veel kaks vangivalvurit kontrollisid riietumise käigus kaebaja jalgu ja alakeha ning panid talle kõigepealt sunniviisiliselt põrandal kartseririietuse püksid jalga, kusjuures kaebaja osutas võimaluse piires sellele vastupanu. Kaebaja tundis käeraudade paigaldamisel ja sundriietamisel valu, mis oleks olnud väiksem, kui kaebaja ei oleks vastupanu osutanud. Esmalt fikseeriti kaebaja vigastused meditsiiniõe poolt vahetult pärast intsidenti 07.09.2012 kella 9:15 ajal ainult kaebaja riietega katmata nähtavas osas, sest kaebaja keeldus meditsiinilisest läbivaatusest ja abist. Kaebajal näol vasakul põsel oli ulatuslik pindmine marrastus suurusega 8×10 cm, suu verine, huuled terved ning kätel käeraudadest punased randid. Kiirabibrigaad fikseeris samal päeval kell 9:47 Harju Maakohtus , et peal ja põlvel on kriimustused, samuti randmel kriimustused käeraudade alusel pinnal. 07.09.2012 kell 14.09 on vangla üldarsti poolt fikseeritud, et kaebajal on keskseljal, vasakul roiete välisküljel punetav ala, millel on näha kaht 9 cm pikkust paralleelset joont. Seda ümbritsev ala oli punetav, turses. Paremal õlal oli pindmine marrastus suurusega 5–6 cm, paremal kulmul sinakas turse suurusega 4×2 cm, silmalaug turses, punetav. Vasak kulm punetav ja vasakul põlvel kaks pindmist marrastust suurusega 5×3 cm ja 2×1 cm, seda ümbritsev ala punetav ja kerges turses. Paremal põlvel pindmine marrastus suurusega 1×0,5 cm, otsmikul pindmine marrastus 3×1 cm. 12.09.2012 üldarsti vastuvõtul on fikseeritud, et kaebaja jalgadel, kehal ja näol esinevad verevalumid, parema reie siseküljel pindmised kuivad marrastusjäljed, verevalum 3×5 cm. Vasema põlveliigese välisküljel pindmised kuivad marrastused pinnal 3×6 cm. Paremal näo poolel silmaümbrusel ulatuslik verevalum resorb. staadiumis, paremal sarnaluu piirkonnas välisküljel kuiv pindmine marrastus. Parema kõrva ülaservas kuiv sügav marrastushaav juba paranemas. Vigastused on tingitud jõu kasutamisest kaebajale käeraudade paigaldamisel ja sundriietamisel. Valvurid rakendasid jõudu kontrollitult ja eesmärgiga tagada kaebaja kiire riietamine. Üks valvuritest palus kaebaja pead hoidnud valvuril survet vähendada, et vältida kaebaja lämbumist. Kaebajal ei olnud valvur VJ-ga varem konflikte olnud. Tunnistajate ütluste põhjal on usutav, et kaebajat ei pekstud. Kaebaja sellekohased väited on vastuolulised. Vaieldamatut üleliigset jõudu ja õigusvastast vägivalda kaebaja suhtes ei tarvitatud. Välistatud ei ole siiski üleliigse jõu kasutamine, arvestades et kaebaja sundriietamine pidi toimuma kiiresti, et ta PPA saatemeeskonnale üle anda, ja kaebaja karjus ja sõimas kogu intsidendi vältel. See võis põhjustada kaebajale õigustamatut füüsilist valu ja hingelisi kannatusi ning tugevat eneseväärikuse alandamise tunnet. Seega on tuvastatud rahaliselt hüvitatava kahju tekitamine kaebajale. 3(8)
3-13-70244 Kaebaja oleks saanud kahju tekkimist vältida, kui ta oleks vanglaametnike korraldust täitnud. See korraldus ei ole vaatamata selle õigusvastasusele tühine. Vigastused oleks jäänud tõenäoliselt tekkimata, kui kaebaja oleks olnud vähemalt passiivne. Ülemäärase jõu kasutamisega tekitatud kahju eest tuleb kaebajale välja mõista hüvitis summas 350 eurot. Tallinna Ringkonnakohus selgitas praeguses asjas 31.03.2014 tehtud määruses õigesti, et VangS § 651 lg 2 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa vanglareeglistikuga ning tagada ka kartserikaristuse kandmise ajal kohtusse (või mujale väljapoole vanglat) saadetavale kinnipeetavale võimalus kanda isiklikke riideid ning et vanglaametnike korraldus riietuda kartseri arvel olevasse riietusse oli õigusvastane. Vangla ei ole kartseririietuse kandmise nõuet põhjendanud põgenemisohu või julgeolekuriskiga. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada, et kohtuistung jäi ära, kaebaja sai kohtus meditsiinilist abi, ka juhul, kui kaebaja 3aastane laps oleks osalenud kohtuistungil, ei oleks ta tulenevalt oma vanusest mõistnud, et kaebaja kannab vanglariietust ning kui kaebaja abikaasa oleks kaebajat sellises riietuses näinud, ei oleks see saanud kaebajale põhjustada tuntavaid hingelisi kannatusi, sest kaebaja abikaasale pidi olema teada kaebaja vahistatu staatus ja vanglas viibimine. Kaebajale võis teatud hingelisi kannatusi põhjustada eeldatav viibimine kohtuniku ja muude menetlusosaliste ees vanglariietuses ja sellega kaasnev alandustunne ja hirmutunne, et tema seisukohti ei võeta võrdselt tsiviilriides vastaspoole omadega. Kaebaja ilmselt tundis alandatust ja solvumist ning muret oma õiguste kaitsmise võimaluse osas juba kartseririietes kohtusse viimisel ja seal istungit oodates. Hüvitis kartseririietuses kohtusse viimisega tekitatud kahju eest tuleb kaebajale välja mõista summas 100 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.GB apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 16.06.2016 otsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata, ja uue otsusega kaebus rahuldada tervikuna. Halduskohus määratles ebaõigesti kaebajale põhjustatud kahju. See ei tekkinud mitte füüsilise jõu ülemäärasest kasutamisest, vaid kaebaja peksmisest, mis põhjustas tervisevigastusi peas, kaelal jm ning silmanägemise kahjustused, ning alandamisest. Kaebaja esitas väited talle tekkinud peavigastuste ja -põrutuse ning peapöörituse kohta ka halduskohtule ning esitas detailsed andmed tema suhtes kasutatud vägivalla, sh peksmise, valu tekitamise ja lämmatamise kohta. Vanglaametnike väited kaebaja vastupanust on vastuolulised ja üldised. Halduskohus ei selgitanud välja, kuidas kaebajale vigastused tekkisid. Ekslik on kohtu seisukoht, et käeraudu kasutati kaebaja ohjeldamiseks. Kaebaja väljendas emotsiooni, ent ei osutanud füüsilist vastupanu ega jõudu. Kohus luges tuvastatuks, et kaebaja käed pandi raudu püsti seistes ja alles seejärel suruti kaebaja pikali. Kaebaja seisis käeraudade panemisel rahulikult seina ääres. Vigastused tekkisid tahtliku peksmise tulemusel. Tallinna Vangla ametnikud kasutasid 2011. ja 2012. aastal regulaarselt peksmist ja jõudu mis tahes põhjusel, kasutades ära enda karistamatust. Vanglas puudus sisekontroll. Halduskohus leidis ekslikult, et kaebaja osutas käeraudadega seljal ja neljale tema peal istuvale vanglaametnikule füüsilist vastupanu ja tekitas endale ise vigastusi. Kaebaja ei öelnud valvuritele solvanguid. Kaebaja tahab näha kohtunikku, kui tal oleks käsi väänatud ja pekstud jalgadega pähe ning surutud tema pead vastu põrandat. Halduskohus jättis ebaõigesti rahuldamata kaebaja taotluse eksperimendi korraldamiseks kinnipeetav AB peal. Samuti ei tõlgitud kohtuistungil kaebaja kõike eesti keeles öeldut.
4(8)
3-13-70244 Korraldus riietuda kohtusse viimise ajaks kartseririietusse oli seadusevastane. Halduskohus ei arvestanud õigesti sellega tekitatud kahju suurust. Kaebaja jaoks olid lapse hooldusõiguse üle toimuv kohtumenetlus ja seetõttu tema viisakas väljanägemine väga olulised. Kaebaja abikaasa ei olnud kaebajat näinud vanglariietuses. Kohtuistungile pidid tulema ka teised lähedased.
7.Tallinna Vangla palub jätta GB apellatsioonkaebus rahuldamata ja jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja toob apellatsioonkaebuses välja väited peapöörituse, peavalu, silmanägemise halvenemise ja tervise halvenemisega seoses, ent ei esitanud neid väiteid kohtueelses menetluses. Kohtueelse menetluse kohustuslikkuse tõttu ei ole neid väiteid võimalik kohtumenetluses arvesse võtta. Kaebaja ei ole seostanud kahju selgelt terviserikke või kehavigastuse põhjustamisega, vaid heitnud ette peamiselt ülemäärast jõu kasutamist ning käsitanud seeläbi kahjustatud õigushüvena eelkõige inimväärikuse rikkumist. Halduskohus on kaebuse eseme määratlenud seetõttu õigesti. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Vanglaametnikud olid kohustatud füüsilist jõudu rakendama seadusliku korralduse täitmise tagamiseks. Füüsilise jõu kasutamine ei olnud ülemäärane ja seda kasutati, kuna kaebaja oli agressiivne ja keeldus riietumast. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15.05.2013 kriminaalmenetluse nr XXXXXXXXXXXXXXX lõpetamise määrusest nähtuvalt on intsidendi juures viibinud kuus vanglaametnikku kinnitanud, et GB avaldas ametnikele aktiivselt vastupanu ega andnud oma käsi, et nendele käerauad saaks paigaldada, mistõttu kasutasid ametnikud selleks jõudu. Kui kaebaja kätele olid käerauad paigaldatud, rahunes kinnipeetav maha ja lubas ennast ise riidesse panna. Vanemvalvur VJ hakkas paigaldatud käeraudu avama, kuid kinnipeetav muutus agressiivseks, mistõttu panid ametnikud ta põrandale pikali. Kaebaja väited, nagu oleks ta rahulikult kartserikambris seisnud ning mitte vastu hakanud, on ümber lükatud kohtuistungil vanglaametnike poolt antud ütlustega, samuti kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX kogutud ütlustega. Vanemvalvur VJ 09.11.2015 kohtuistungil antud tunnistuse kohaselt kaebaja seisis kambris, karjus, vehkis kätega, kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Eelnimetatu tõttu pandi kaebaja vanglaametnike poolt põrandale maha. VN tunnistusest nähtub, et kaebaja avaldas aktiivset füüsilist vastupanu, maha viiduna kinnipeetav rabeles ja üritas käte-jalgadega lüüa. AT tunnistuse kohaselt osutas kõvasti füüsilist vastupanu, üritas VJ lüüa. Kuna kaebaja osutas vanglateenistuse ametnikele aktiivset füüsilist vastupanu ja vähkres betoonpõrandal, tekkisid GB-le vigastused just vastuhakust ja rabelemisest. Apellatsioonkaebuses kirjeldatud vigastused (lõhkine kulm, hematoom) ei ole asjas kogutud tõenditega kinnitust leidnud ning meditsiinilistel ülevaatustel fikseeritud vigastused ei kinnita, et kaebajat oleks tema poolt kirjeldatud viisil pekstud. Kaebajal ei olnud õigust keelduda seadusliku korralduse täitmisest.
8.Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 16.06.2016 otsus osas, millega kaebus rahuldati, ja jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Tõendid ei kinnita ametnike poolt ülemäärase jõu kasutamist. Tunnistajad ei kinnitanud ülemäärase jõu kasutamist. Halduskohtu otsus on rajatud oletustele ja on üldsõnaline. Füüsilise jõu kasutamine seadusliku korralduse täitmise tagamiseks on õiguspärane. Kaebajat hoiatati enne füüsilise jõu kasutamist. Kaebaja avaldas aktiivset füüsilist vastupanu ja üritas ametnikke lüüa, samuti karjus. Jõudu kasutati üksnes reaktsioonina kaebaja käitumisele ja proportsionaalselt kaebaja käitumisele. Kaebajal oli võimalik lõpetada jõu kasutamine, alludes 5(8)
3-13-70244 ametnike korraldustele. Vigastuste pinnalt ei saa järeldada, et need ei tekkinud üksnes kaebaja vastuhaku õiguspärase mahasurumise tulemusel. Kaebaja osutas vastupanu ka siis, kui talle olid paigaldatud käerauad, samuti viskles ta põrandal pärast sinna asetamist. Allumatu kinnipeetav on vanglaametnike igapäevatöös tavapärane ning halduskohtu seisukoht, et jõu kasutamine võis allumatuse tõttu olla järsem ja valutekitavam allumatuse tõttu, on seetõttu põhjendamata. Kohtuotsusest ei nähtu kaalutlused, miks mõisteti välja hüvitis sellises suuruses. Kohtu siseveendumus ei ole jälgitav. Kaebaja tegevus oli õigusvastane ja ta põhjustas rabelemise ja vastuhakuga endale ise kehavigastuste tekitamise. Et pidada ametnike käitumist väärkohtlemiseks, peab see saavutama minimaalselt nõutava tugevusastme. Väärkohtlemise väide peab tuginema asjakohastele tõenditele. Inimväärikuse alandamiseks ei saa pidada jõu kasutamist tulenevalt isiku enda käitumisest. Kaebajale antud korraldus riietuda enne kohtusse minekut kartseririietusse oli õiguspärane. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande § 651 lg 2 kommentaaridest nähtub, et kuna VangS § 90 lg 1 kohaselt kohaldatakse vahistatu suhtes seaduse 2. peatükki, sh ka distsiplinaarvastutuse sätteid, ning vahistatu distsiplinaarvastutust reguleerivates erisätetes (§d 100–101) pole ette nähtud teisiti, ei laiene kommenteeritava lg 2 kohaselt kartseris viibivale vahistatule VangS § 93 lg-s 1 sätestatud isiklike riiete kandmise õigus. Kohtusse viimise ja seal olemise ajal kartserikaristuse kandmine ei peatu. Kartserikaristust kandval vahistatul on vangla riiete kandmise kohustus. Euroopa vanglareeglistik on soovitusliku iseloomuga ning selle p 20.4 vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega asjades McFeeley jt vs Ühendkuningriik, T. V. vs Soome ja Nazarenko vs Ukraina, mille kohaselt vangla riietuse kandmisel on legitiimne eesmärk – väljaspool vanglat kinnipeetavat kiiresti teistest, vabaduses viibivatest isikutest eristada ning selle eesmärgiks on kaitsta avalikku turvalisust. Justiitsministri 30.05.2006 määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 11 sätestab, et saateülesande täitmine tuleb korraldada viisil, mis välistab põgenemise või muud saatmise häired. Igakordne vanglasse paigutatud isiku vanglast väljaviimine on seotud olulise julgeolekuohuga ühiskonnale. Haiglas, kohtus jm väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vangla riietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Vangla riietuse kandmise nõue ei ole ebaproportsionaalne.
GB palub jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Vangla valetab, kui väitab, et kaebajale ei tekitatud sihilikult valu ja tervisekahjustusi. Kaebajal ei olnudki võimalik põrandal lamades rabeleda, sest tema peal istusid ametnikud. Vanglaametikud lõid kaebajat jalaga ja väänasid tema käsi ning tirisid teda valutekitaval viisil selja taga kinnitatud käeraudadest püsti. Ametnike eesmärk oli kaebajat alandada. Ametnikud rahunesid alles siis, kui kaebaja tiriti verisena autosse. Kaebajale ei antud korraldusi vabatahtlikult riietuda. Kaebajal ei olnud kohustust kanda kartseririietust pärast kartserist väljaviimist. Vahistatuna oli kaebajal õigus kanda isiklikke riideid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Halduskohus ei ole kaebuse eset ebaõigesti määratlenud. Halduskohus lahendas õigesti sellise kahju hüvitamise nõude, mis tekitati kaebajale 07.09.2012 hommikul vangla riietusse selgapanemise korralduse ja selle järel jõu ja käeraudade kasutamisega kuni politsei
6(8)
3-13-70244 saatemeeskonna autosse toimetamiseni. Sama tegevusega tekitatud kahju hüvitamist taotles kaebaja ka kohtueelses menetluses.
11.Kaebaja saatmine kohtuistungile kartseririietuses oli õigusvastane. Kaebaja oli kohtuistungile toimetamise ajal vahistatu. Üldjuhul viiakse vahistatud kohtuistungile isiklikus riietuses. Kartserikaristuse kandmine ei viita kaebajast lähtuvale tavapärasest suuremale põgenemise ohule. Üldjuhul tuleb vahistatud toimetada kohtuistungile poolte võrdsuse tagamiseks isiklikus riietuses. Euroopa vanglareeglistiku, mis on kinnitatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr (2006)2, p 20.4 näeb ette, et vangistatutelt, kes saavad õiguse viibida väljaspool vanglat, ei või nõuda sellise riietuse kandmist, mis võimaldab neid identifitseerida vangistatuna. Soovituse seletuskirjas on selle punkti kohta märgitud, et eriti oluline on tagada sobiv riietus vangistatutele kohtusse ilmumiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, millele vastustaja viitas, ei käsitle olukorda, kus tsiviilasja (mitte kriminaalasja, mille raames kohtualune on vahistatud) lahendamiseks toimetatakse kohtuistungile vahistatu, kelle suhtes ei esine erilist põgenemisohtu. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni ei saa mõista nii, et inimväärikuse ja õiglase kohtupidamise õigusega tuleb lugeda kooskõlas olevaks tsiviilasjas vahistatu toimetamine kohtuistungile vanglariietuses. VangS § 651 lg 2 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa vanglareeglistikus selgitatud inimväärikuse põhimõttega ning tagada ka kartserikaristuse kandmise ajal kohtusse (või mujale väljapoole vanglat) saadetavatele kinnipeetavatele võimalus kanda isiklikke riideid. Selleks on vanglal võimalik peatada isiku kohtusse saatmise ajaks kartserikaristuse täitmisele pööramine või võimaldada erandina isiklike riiete kandmist karistuse kandmise ajal väljaspool vanglat viibimiseks. Vanglaametnike korraldus riietuda kartseri arvel olevasse riietusse oli õigusvastane.
12.Tõendid ei võimalda üheselt veenduda, millisel viisil kaebajale vigastused tekkisid. Vanglaametnike ja kaebaja väited on selles osas lahknevad. Pole alust kahelda tunnistajate ütlustes, et vigastused tekkisid kaebaja sundriietamise käigus. AB peal aset leidnud sündmuste äranäitamisega kaebaja poolt ei ole võimalik tõendada sündmuste kulgu vaidlusaluse intsidendi raames. Halduskohtu istungitel osales tõlk ning kaebajal oli võimalik esitada tunnistajatele küsimusi.
13.Kaebajale tekkinud vigastused on dokumenteeritud erinevatel meditsiinilistel ülevaatustel erinevalt. Kui esmasel ülevaatusel ning ka kohtumajas kiirabi poolt esmaabi andmisel kaebajat täielikult läbi ei vaadatud ja nahaalused vigastused võisid jääda märkamata, on erinevate läbivaatuste käigus tuvastatud kaebajal järgmised vigastused: 1) laubal 3×1 cm marrastus, paremal kulmul 4×2 cm turse, silmalau turse ja punetus, vasaku kulmu punetus, parema kõrva ülaservas sügav marrastus, paremal põsel marrastus, vasakul põsel 10×8 cm marrastus, suu verine, huuled terved; 2) paremal õlal 5×6 cm marrastus; 3) selja keskosas vasakpoolsetel roietel kaks punast 9 cm pikkust joont ja nende ümber turse ning punetus; 4) randmetel käeraudade põhjustatud punased randid ja kriimustused; 5) vasakul põlvel turse ja erinevatel andmetel 5×3 cm ja 2×1 cm marrastused või 6×3 cm marrastus; 6) paremal põlvel 1×0,5 cm marrastus ja reie siseküljel marrastused ja 3×5 cm verevalum.
14.Nende vigastuste ulatus viitab, et kaebaja suhtes kasutatud jõud oli ülemäärane või ei teinud vanglaametikud kõike võimalikku vigastuste ärahoidmiseks. Tõendid ei kinnita, et kaebaja oleks enne sundriietamisega alustamist vanglaametnikke füüsiliselt rünnanud. Sellises olukorras tuli vanglaametnikel, keda oli sündmuse juures piisavalt arvukalt, teha kõik endast olenev, et vältida kaebajale vigastuste tekkimist isegi siis, kui kaebaja kujutas oma käitumisega iseendale ohtu. VangS § 71 lg 1 ls 2 kohaselt tuleb erivahendi kasutamise korral hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud juhul vältimatu. Tunnistajate ütlused ei kinnita veenvalt, et kaebaja sundriietamine ei olnud võimalik nii, et ära hoida 7(8)
3-13-70244 vähemalt ulatuslike peavigastuste tekkimine, nt sundriietamise ajaks karedale betoonpõrandale katte paigaldamisega või mõne vanglaametniku poolt kaebaja pea hoidmise viisil, mis välistaks kulmu- ja silmavigastuste põhjuseks olevad tugevad löögid, isegi kui lugeda usaldusväärseks vanglaametnike kinnitus, et kaebaja tekitas endale vigastused ise, rabeledes põrandal. Kaebaja paigutamisel põrandale kõhuliasendisse said vigastused seljal ja reie siseküljel tekkida üksnes vanglaametnike poolt jõu kasutamise tagajärjel, mitte enesevigastustest. Kinnipidamisasutuses vigastuste saamise korral peab vangla tõendama, et kinnipeetav vigastas ennast ise. Kogutud tõendid seda üheselt tuvastada ei võimalda, sest tunnistajate kirjeldused kaebaja rabelemise kohta on selleks liialt üldsõnalised. Ka 15.05.2013 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvad vanglaametnike antud ütlused ei selgita, mida tehti kaebajale vigastuste tekkimise vältimiseks või kuidas täpsemalt vigastused tekkisid. JH ütlused, mille kohaselt rabeles kaebaja käeraudade panemise ajal ja kriimustas oma nägu, ei ole veenvad tulenevalt sellest, et erinevate tunnistajate väitel paigaldati käerauad juba enne kaebaja pikali asetamist ja näovigastuste suurest ulatusest. Kuna kiirabi tuvastas kohtumajas, et kaebaja huuled olid terved, ei ole usutav, et sedavõrd ulatuslikud näovigastused tekkisid üksnes kaebaja enda käitumisest. Füüsilise jõu kasutamist suuremal määral ei saa õigustada kaebaja väidetav sõnakasutus ega karjumine.
15.Halduskohus on õigesti selgitanud kahju rahalise hüvitamise eelduste olemasolu. Ka juhul, kui kohtuistungit ei toimunud, ei saa isiku saatmist kartseririietuses kohtumajja pidada toiminguks, mille puhul mittevaralise kahju tekkimine oleks välistatud. Hüvitise eelduseks ei ole, et kohtunik ja kaebaja lähedased on kaebajat juba vahistatu riietuses näinud, vaid kaebajal tekkinud alandustunne, et teda kartseririietuses kohtuistungil peatselt nähakse.
16.Halduskohus ei ole hüvitise suuruse väljamõistmisel arvestanud aga õigesti kaebajale tekitatud kehavigastuste ja kartseririietuses vanglasse saatmisega kaasneva kahju suurust. Ka kaebaja poolt kahju vältimise võimaluse kasutamata jätmine ei õigusta tekitatud olulise kahju väljamõistmist kokku üksnes 450 euro ulatuses. Ringkonnakohus peab tuvastatud asjaolusid arvestades põhjendatuks hüvitise väljamõistmist 650 euro ulatuses.
17.Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja rahuldada kaebaja apellatsioonkaebus osaliselt ning muuta halduskohtu otsust välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Kaebaja oli menetluskulude tasumisest vabastatud ning pooled ei ole väitnud menetluskulude kandmist apellatsioonimenetluses.
(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.