Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.10.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-9701
Tsiviilasi
AS-i Transcom hagi KL vastu kahju 77 807 eurot hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.03.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KL apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
89 122.44 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja AS Transcom (registrikood 10550575), lepingulised esindajad v/adv Tarmo Peterson ja adv KarlMorten Jõgi Kostja/apellant KL (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Aivar Pilv
Kohtuistungi toimumise aeg
05.10.2016
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 11.03.2016 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Rahuldada vastustaja taotlus menetluskulude suuruse rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõista KL-lt välja AS-i Transcom kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 1200 eurot lepingulise esindaja tasu.
5.Kohustada KL tasuma AS-le Transcom hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist otsuse jõustumisest kuni täieliku täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.29.06.2015 esitas hageja maakohtule hagi ja 03.07.2015 selle täpsustuse, milles palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 77 807 eurot ja viivise (hagiavalduse esitamise seisuga 5051.98 eurot ja edasiulatuvalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt oli kostja hageja ainsaks juhatuse liikmeks perioodil 30.10.2007 kuni 2013.a mai. Perioodil 04.05.2012 kuni 08.06.2012 andis kostja hageja seadusajärgse esindajana AS-le Linerel (pankrotis; edaspidi laenusaaja) laenu kokku 148 807 eurot. Kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud. Laen anti tagatiseta, kindla sihtotstarbeta ja 0%-lise intressiga. Hageja nõukogu laenu andmist ei otsustanud ja laenu andmine ei olnud hageja igapäevaseks majandustegevuseks.
3.Laenusaaja tagastas perioodil 06.07.2012–18.09.2012 laenust 71 000 eurot ja tagastamata jäi 77 807 eurot. Hageja 05.03.2013 nõudekirjale vastuseks teatas laenusaaja, et võlg ei ületa 1000 eurot ja tugines kostja poolt 10.08.2012 hageja nimel antud kirjalikule kinnitusele, et sama päeva seisuga oli kostja võlaks 61 000 eurot. peale nimetatud kuupäeva tagastas kostja 60 000 eurot.
4.Pankrotimenetluses laenusaaja hageja nõuet valdavas osas (1000 eurot ületavas summas) ei tunnustatud ja 10.08.2012 kinnituse tõttu ei olnud nõude tunnustamise hagi perspektiivikas. Kostja rikkus laenu andes ja 10.08.2012 kinnitust väljastades juhatuse liikme kohustusi, millega põhjustas hagejale kahju tagastamata laenu näol 77 807 eurot. Hageja teatas kostjale kahju hüvitamise nõudest 10.09.2014. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Laenusaajale laenusumma ülekandmise ja selle vähemalt hageja märgitud ulatuses tagastamise osas kostjal vastuväiteid ei olnud. Samuti ei vaidlustanud kostja hageja väidet laenulepingu olemasolu kohta. Intressimäära ja laenu tagastamise tähtaja osas laenulepingu pooltel kokkulepped puudusid, mistõttu tuleneb intressimäär seadusest ja laenu tagastamiseks tuli juhinduda tähtajatu laenulepingu ülesütlemise korrast.
6.Kostja ei rikkunud laenu andes hageja juhatuse liikme kohustusi ega loobunud hageja nimel laenusumma tagasinõudest. Kui hagejal on kahju tekkinud, on hageja selle endale ise põhjustanud. Kostja tegevusega puudub põhjuslik seos ning kostja vastutuse välistavad lepingulise kahju ettenähtavuse põhimõte ja juhatuse liikme vastutuse piiratus. Esimese astme kohtu otsus
7.11.03.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 77 807 eurot, otsuse tegemise aja seisuga viivise 9444.98 eurot ja alates 12.03.2016 summalt 77 807 eurot viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus rahuldas hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulude hüvitise 3069.60 eurot (1200 eurot riigilõiv ja 1869.60 eurot esindajatasu) ja viivise.
8.Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mille teine pool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema avaldustest, ning seetõttu luges kohus need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: kostja oli 30.10.2007 kuni 16.05.2013 ja äriregistrisse kantud andmetel kuni 26.06.2013 hageja ainus juhatuse liige (t I kd lk 57-63); suulise laenulepingu alusel andis hageja laenu 148 807 eurot, mille maksis välja perioodil 04.05.2012 kuni 08.06.2012 13 pangaülekannetega (t I kd lk 8); laenulepingu sõlmimiseks puudus hageja nõukogu nõusolek ja laenu andmise ajal kehtinud hageja põhikiri ei näinud ette, et laenu andmiseks ei ole nõukogu nõusolek vajalik või on vajalik ainult põhikirjas nimetatud juhtudel (t I kd lk 70-72); laenusaaja tagastas laenusummast 71 000 eurot 6 osamaksega 06.07.2012 kuni 18.09.2012, kusjuures enne 10.08.2012 tagastati 11 000 eurot ja pärast 60 000 eurot (t I kd lk 8); hageja esitas 05.03.2013 laenusaajale nõude laenu tagastamiseks ja pankrotihoiatuse (t I kd lk 150-154), aga laenusaaja keeldus nõude rahuldamisest, sest kostja oli väljastanud hageja nimel 10.08.2012 kinnituse laenujäägi kohta suuruses 61 000 eurot ja pärast seda oli tasutud 60 000 eurot (t I kd lk 11, 181-183); 28.02.2014 kuulutati välja laenusaaja pankrot (t I kd lk 125), millele järgnenud menetluses hageja nõuet halduri vastuväite tõttu ei tunnustatud 1000 eurot ületavas suuruses (t I kd lk 155-170), hageja hagi nõude tunnustamiseks ei esitanud; hageja teatas kostjale kahju hüvitamise nõudest 10.09.2014 kirjaga (t I kd lk 12-14), mille kostja sai kätte 02.10.2014 (t I kd lk 15) ja millele kostja vastas 16.10.2014 (t I kd lk 16).
9.Lisaks tuvastas kohus järgmised asjaolud, mille osas pooled vaidlevad: laenuleping oli tähtajaline ja algseks laenu tagastamise tähtajaks oli 31.05.2012. Kohus järeldas seda kostja 20.03.2013 e-kirjast laenusaajale (t I kd lk 179-180) ja 28.02.2013 ekirjast hageja lepingulistele esindajatele (t I kd lk 176-178). Mõlemas nimetab kostja selgelt laenu tagastamise tähtajana 31.05.2012. Samuti selgitas kostja neis kirjades algse tähtaja pikendamist, nimetades laenusaajale adresseeritud kirjas konkreetsed kuupäevad; laenuleping sõlmiti 0%-lise intressimääraga. See järeldub eelmises taandes viidatud ekirjast laenusaajale, aga ka laenulepingu poolte käitumisest tervikuna. VÕS § 29 lõike 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Tõlgendamisel saab VÕS § 29 lõike 5 punkti 3 alusel arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Laenusaaja ei viidanud hagejale maksete
tegemisel kordagi, et ta tasuks mingi summa intressina. Hageja lepinguliste esindajate 05.03.2013 nõudekirjale lisatud nõudesumma arvestuses (t I kd lk 150) intressi märkimises ei avaldu hageja selge tahe 0%-st erineva intressi tasumises kokkuleppimiseks. Veel ka pärast selle kirja saamist kinnitas kostja hageja nimel 20.03.2013 e-kirjas laenu andmist 0%-lise intressimääraga (t I kd lk 179); laenulepingu sõlmimine ei toimunud hageja igapäevase majandustegevuse raames. Nimelt tuleb tehingu kuulumist aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse hulka hinnata lähtuvalt nii tehingu üldisest sisust kui ka konkreetsetest tingimustest. Kuigi hageja tegevuse osaks oli investeeringute tegemine, ei tulene sellest, et suhteliselt lühiajaline 0%-lise intressimääraga ja tagatiseta laenu andmine oli samuti igapäevane majandustegevus. Äriühingu tegevuse eesmärk on majandusliku kasu saamine, mida 0%-lise intressimääraga ja tagatiseta laenu andmise puhul ei järgita. Hageja 2012.a majandusaasta aruandest (t I kd lk 73-96) nähtub samuti, et hageja soovis saada investeeringutest majanduslikku kasu. Järelikult väljus konkreetse laenulepingu sõlmimine hageja igapäevasest majandustegevusest; laenusaaja valduses oli kas originaali või ärakirjana kostja allkirjaga varustatud 10.08.2012 kinnitus, mille järgi laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus oli selle päeva seisuga 61 000 eurot (t I kd lk 10, 148, 182). Kinnitusest teadasaamisel ei seadnud kostja kahtluse alla kinnituse väljastamist ega selle ehtsust (t I kd lk 179-184). Kõnealuse kinnituse kohta küsimuste esitamise järel avaldas kostja soovi lahkuda hageja juhatuse liikme kohalt (t I kd lk 140-141). Selle kinnituse põhjal vaidlesid nii laenusaaja kui pankrotihaldur hageja nõudele vastu (I kd lk 143-146, 174) ja ajutine pankrotihaldur ei tuvastanud suuremat võlga hageja ees kui 1000 eurot (t II kd lk 16–25).
10.Põhinõude õiguslik alus on äriseadustiku (ÄS) § 315 lõike 2 esimene lause, mille kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Sel alusel esitatud nõude eeldused on järgmised (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-38-15, punkti 13 esimeses lõigus): juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lõige 1, samuti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35); aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lõige 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lõike 2 teine lause).
11.Kohus kontrollis põhinõude rahuldamise eeldusi eeltoodud järjekorras. Juhatuse liikme kohustuse rikkumisena heidab hageja kostjale ette laenu andmist ja 10.08.2012 kinnitusega nõudest osalist loobumist. Põhinõude esimese eelduse täitmiseks on piisav vähemalt ühe rikkumise tuvastamine. Äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte vahel sõlmitud kokkulepetest. Kõige üldisema kohustuse näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35. Kohus viitas ka ÄS § 306 lõike 2 teisele ja kolmandale lausele ning § 317 lõike 1 punkti 7 teisele lausele.
12.Kohus tuvastas, et laenulepingu sõlmimine ei toimunud hageja igapäevase majandustegevuse raames ja hageja põhikiri ei näinud ette eristust vastavalt ÄS § 317 lõikele 2. Vaidlust ei ole, et nõukogu nõusolekut laenulepingu sõlmimiseks ei olnud. Sellest järeldub, et kostja rikkus ÄS § 306 lõike 2 teisest lausest tulenevat kohustust.
13.Kohus tuvastas, et vaidlusalune laen anti suulise lepingu alusel 0%-lise intressimääraga ja tagatiseta. Sel viisil laenu andmine ei ole majanduslikult otstarbekas. Tõendamist ei
leidnud kostja väited laenulepingu seotuse kohta hageja muude majandushuvidega. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et laenulepingu suulises vormis sõlmimine ei kahjusta hageja majandushuve. Kostja pani lepingu suulise sõlmimisega hageja olukorda, kus lepingu tingimusi on keerukam tõendada ja laenu tagastamise nõudmine seeläbi raskendatud. Tagatiseta laenu andes võttis kostja hageja nimel põhjendamatuid riske. Seega ei tegutsenud kostja laenu andes hageja jaoks majanduslikult otstarbekalt ja rikkus ÄS § 306 lõike 2 kolmandast lausest tulenevat kohustust.
14.Pooled vaidlevad lisaks selle üle, kas juba laenu andmise ajal pidi olema selge, et laenusaaja ei suuda laenusummat tagastada. Kohtu hinnangul on selles osas kostjale eelkõige etteheidetavad 06. ja 08.06.2012 täiendavate väljamaksete tegemised pärast laenu tagastamise esialgse tähtpäeva möödumist. Majanduslikult otstarbekas ei ole anda laenu isikule, kes on juba viivituses laenu tagastamisega. Hiljemalt sel ajal pidi kostjale olema arusaadav, et laenusaaja jaoks ei ole laenulepingu kohane täitmine jõukohane. Tähtsust ei oma, et laenusaaja pankrot kuulutati välja alles 28.02.2014. Neil kaalutlustel tuvastas kohus, et kostja rikkus ÄS § 306 lõike 2 kolmandast lausest tulenevat kohustust, võimaldades laenusaajale antud laenu suurendamist pärast seda, kui laenu tagastamise algne tähtaeg oli möödunud.
15.Kohus nõustus hagejaga, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi ka 10.08.2012 kinnituse väljastamisel. Kuigi kinnituse tekstis ei ole avaldatud selgelt nõudest loobumist, siis selline on olnud kinnituse tegelik tagajärg hageja jaoks. Laenusaaja ja tema pankrotihaldur tuginesid laenusumma enam kui 1000 euro ulatuses tagastamisest keeldumisel eelkõige kostja kinnitusele. Sellest järeldas kohus, et kostja ei käitunud hageja suhtes lojaalselt ja rikkus TsÜS §-s 35 ette nähtud kohustust.
16.Kahjuna nimetas hageja tagastamata jäänud laenusumma 77 807 eurot. Kostja vaidles hagejal kahju tekkimise väitele vastu mh tõdemusega, et tema teada on laenusaaja võla tasunud. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja bilansist (t II kd lk 7-15) või laenusaaja ajutise pankrotihalduri aruandest (t II kd lk 16-25) saaks järeldada tegelikult väiksemat laenujääki. Hageja bilanss on koostatud ajal, mil kostja oli hageja juhatuse liige. Kostja kinnitas 28.02.2013 e-kirjas, et õige on hageja lepinguliste esindajate valduses olnud väljamaksete ja laekumiste arvestus, mis annab tulemuseks laenujäägi 77 807 eurot (t I kd lk 176-178). Laenusaaja ajutise pankrotihalduri aruanne rajanes juba laenusaaja vastuväitel, mis omakorda lähtus 10.08.2012 kinnitusest. Kuna kostja ei esitanud oma vastuväite kinnituseks muid tõendeid, tuvastas kohus, et laenusaaja kohustuse jääk hageja ees on 77 807 eurot.
17.VÕS § 127 lõike 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-08, punkt 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lõike 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-110-13; nr 3-2-1-197-13, punkt 22; nr 3-2-1-20-14, punkt 13).
18.Üldiselt saab märkida, et laenatud ja tagastamata rahasumma on laenuandja kahju, kui enam ei saa pidada mõistlikult võimalikuks laenusumma tagastamist. Enne laenu andmist on laenuandjal olemas raha, mida pärast laenu andmist enam ei ole.
Laenulepingu järgi asub varakogumis tervikuna laenatud raha asemele sama väärtusega raha tagasisaamise nõue. Kui selline nõue muutub väärtusetuks, on laenuandja varaline olukord muutunud halvemaks. Juhatuse liikme ja aktsiaseltsi vahelise võlasuhte eesmärgiks on sellise kahju ärahoidmine, mis võib tekkida aktsiaseltsi raha kergekäelisest ja tagatiseta laenamisest ning selline kahju peab juhatuse liikmele olema laenulepingu sõlmimisel ettenähtav.
19.Põhinõude teise eelduse ehk hagejal kahju tekkimise hindamisel tuleb eristada summat 1000 eurot, mille ulatuses hageja nõuet laenusaaja vastu pankrotimenetluses tunnustati ja ülejäänud põhinõude summat 76 807 eurot, mille osas hageja loobus nõude tunnustamise hagi esitamisest.
20.Kohus käsitles esmalt 76 807 eurot. Põhjendatud ei ole kostja vastuväide, et selles osas ei ole hagejal kahju tekkimine tõendatud, kuna laenusaaja pankrotimenetluse lõpparuannet kinnitavat kohtumäärust ei ole esitatud. Nõude perspektiivi hindamine on äriühingu juhtorgani mõistlik otsustus. Eelmise juhatuse poolt kujundatud olukorra järel nõude võlgniku pankrotimenetluses maksmapanemise kulusid ja edulootust saab hinnata samadel alustel nagu muid majanduslikke otsustusi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-38-15, punkt 18). Kuigi üldjuhul on juhatuse liikme vastutus selles tähenduses sekundaarne ning temalt saab nõuda üksnes kahju hüvitamist, mida ei saa katta enam muul viisil, ei tähenda see juhatuse liikme vastutuse välistamist olukorras, kus muul viisil kahju katmine või vähendamine ei ole mõistlikult võimalik või majanduslikult otstarbekas (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-05, punkt 55). Kui ka jaatada selliste nõuete esitamist juhatuse liikme vastu, mille muul viisil sissenõudmine on küll teoreetiliselt võimalik, aga praktiliselt perspektiivitu, ei tähenda see, et juhatuse liikme vastutus oleks piiramatu. Kirjeldatud käsitluse järgi ei tähenda mitte iga lepingupartneri poolt täitmata kohustus või mistahes äririisiko realiseerumine juhatuse liikme isiklikku vastutust äriühingu ees, vaid üksnes selline täitmata kohustus või realiseerinud riisiko, mille on oma kohustuse rikkumisega põhjustanud juhatuse liige. Hageja pakkus kostjale võimalust rahastada vaidlust nõude tunnustamise üle (t I kd lk 126-128), millest kostja keeldus (t I kd lk 171172). Ka nõude menetlemise selles faasis ei avaldanud kostja hagejale selliseid andmeid ega väiteid, mis andnuks alust hinnata, et nõue laenusaaja vastu võiks 1000 eurot ületavas summas üldse enam olla edukas. Võttes arvesse laenusaaja juhatuse varasemat seisukohta, pankrotihalduri vastuväidet ja nõude tunnustamise hagi esitamisega eeldatavasti kaasnevaid kulusid, võis hageja otsustada, et nõude tunnustamise hagi ei esitata. Kuigi just seeläbi muutus lõplikult võimatuks laenusaajalt laenu kõnealuses osas tagasinõudmine, saabus samas ka tagajärg, et hagejal tekkis kahju 76 807 eurot.
21.Laenusaaja pankrotimenetluses tunnustatud 1000 eurot osutub hageja kahjuks vastavalt laenusaaja pankrotimenetluse lõpparuannet kinnitavas ja jõustunud kohtumääruses selle kohta märgitule. Alles pankrotimenetluse lõpparuandest nähtub pankrotiseaduse (PankrS) § 162 lõike 2 punkti 3 järgi, mis ulatuses võlausaldaja nõue rahuldatakse ning missuguses ulatuses tehakse pankrotivarast väljamakseid pankrotimenetluse kulude katteks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-122-12, punkt 14; nr 3-2-1-167-11, punkt 11; nr 3-21-92-10, punkt 13).
22.Pooled ei ole väitnud, et laenusaaja pankrotimenetlus oleks lõppenud, seega ei saa praegu veel lõplikult hinnata, kas hagejal tekkis kahju 1000 eurot ulatuses. Siiski hõlmab põhinõude teine eeldus kohtu hinnangul ka sellise kahju, mille tekkimine on piisavalt ettenähtav. Vaidlust ei ole, et laenusaaja pankrot kuulutati välja. Seega eeldatavasti oli täidetud PankrS § 31 lõikes 1 sätestatud eeldus, et võlgnik oli maksejõuetu, st ta ei
suutnud rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei olnud ajutine (PankrS § 1 lõige 2). Sellises olukorras saab lähtuda sellest, et võlausaldaja ei saa pankrotimenetluse tulemusena vähemalt kogu summat, mille võlgnik talle võlgnes. Üksnes erandlikel asjaoludel saaks hinnata pankrotivõlgniku vastu esitatud nõuet perspektiivikaks – selliseid asjaolusid ei ole pooled esile toonud. Lisaks kaalus kohus poolte huve tulenevalt oma õiguste kohtus kaitsmise võimalustest. Ühelt poolt tuleb hinnata hageja huvi panna maksma käesoleva asjana lahendatav kahju hüvitamise nõue juhatuse liikme vastu mõistliku aja jooksul, aga eelkõige enne vastava nõude aegumist. Teiselt poolt on kostjal õigus vaielda vastu temalt sellise osasumma väljamõistmisele, mille ulatuses hagejale tehakse väljamakse laenusaaja pankrotivarast. Kuna pankrotimenetluse kestus ei ole üldjuhul ette nähtav ja hageja ei saa selle kulgu märkimisväärselt mõjutada, on hagejal põhimõtteliselt TsMS §-s 369 kirjeldatuga sarnane huvi esitada nõue ka sellises osasummas, mille lõplik kahjuks osutumine ei ole hagi esitamisel veel teada. Kostjal seevastu on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõigete 1 ja 2 järgi kasutada õiguskaitsevahend juhuks, kui temalt kahju hüvitamiseks väljamõistetud summa makstakse hagejale laenusaaja pankrotivara arvel.
23.Eeltoodud kaalutlustel asus kohus seisukohale, et ka osasumma 1000 eurot tuleb käesoleva juhtumi asjaoludel lugeda hagejal tekkivaks kahjuks põhinõude teise eelduse tähenduses. Seega on põhinõude teine eeldus täidetud.
24.Põhjusliku seose tuvastamisel saab juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui esimese sündmuseta ei oleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks jäänud olemata (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-15, punkt 22; nr 3-2-1-173-12, punkt 18).
25.Seoses laenulepingu sõlmimisega nägi kohus põhjuslikku seost kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel eelkõige selles, et nõukogu nõusolekuta ja suulise laenulepingu alusel hageja raha laenusaaja kasutusse andmine on kostja tegu ilma milleta ei oleks hagejal kahju tekkinud. Kostja möönis ka ise 20.03.2013 e-kirjas, et laenu tagastamata jätmine tekitas hagejale kahju (t I kd lk 179). Seoses laenatud raha tagasi nõudmata jätmisega ja selle asemel täiendava laenu väljamaksmisega pärast laenu tagastamise algse tähtpäeva möödumist nägi kohus põhjuslikku seost kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel selles, et kui kostja oleks asunud kohe pärast laenulepingu algse tähtaja möödumist laenatud raha tagasi nõudma, oleks laenusaaja käsutuses veel olnud vahendeid tõenäolisemalt kasutatud laenu tagastamiseks. Seega vähendas kostja oma tegevusega laenu tagasimakse tõenäosust.
26.Seoses 10.08.2012 kinnituse väljastamisega nägi kohus põhjuslikku seost kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel eelkõige selles, et kõnealuse kinnituse alusel keeldusid laenusaaja ja tema pankrotihaldur hageja nõude tunnustamisest. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja on ise endale kahju põhjustanud, jättes laenusaajalt laenu tagasi nõudmata perioodil, mil kostja ei olnud enam hageja juhatuse liige. Hageja alustas laenu tagasinõudmist ajal, mis kostja oli veel juhatuse liige (t I kd lk 150-154) ja sellega tegeles ka kostja (t I kd lk 179-180), aga koheselt selgus, et laenusaaja keeldub laenu tagastamast (t I kd lk 143-144). Sellises olukorras ei saa hagejale mõistlikult ette heita, et ta sama nõuet uuesti ei üritanud hiljem maksma panna. Kokkuvõtvalt sedastas kohus, et kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel esineb põhjuslik seos.
27.Neljanda eeldusena tuleb kontrollida, kas kostja vastutab hagejale kahju põhjustamise eest. Erinevalt eelmistest eeldustest lasub selles osas asjaolude esiletoomise ja tõendamise koormis kostjal. Aktsiaseltsi puhul ÄS § 315 lõikes 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-38-15, punkt 14). Kostja ei saanud laenulepingu sõlmimisel lähtuda laenusaaja 2011.a majandusaasta aruandest (t I kd lk 111-124), sest see esitati alles 02.07.2012 (t I kd lk 142). Laenusaaja 2010.a majandusaasta aruandest (t I kd lk 97-110) nähtub, et tal oli vara kokku väärtuses ca 37 000 eurot, sh vabu rahalisi vahendeid ca 9000 eurot, nõudeid ca 27 000 eurot ja finantsinvesteeringuid ca 1000 eurot. Tagatiseta laenu andmine summas 148 807 eurot kirjeldatud finantsvõimekusega ettevõttele oli põhjendamatu risk. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks muul viisil kontrollinud laenusaaja võimet laen tagastada, st oleks olnud laenulepingu sõlmimiseks piisavalt informeeritud. Pigem nähtub kostja 20.03.2013 e-kirjast, et kostja teadis juba laenulepingu sõlmimisel, et laenusaajal puudusid vahendid tootmise korraldamiseks (t I kd lk 179). Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks laenulepingu sõlmimisel tegutsenud heas usus ja hageja huvides. Eespool tuvastatud rikkumised on sellised, mis viitavad tegutsemisele hageja majandushuvide vastaselt: äriühing ei ole huvitatud rahast loobumisest, selle andmisest teise isiku kasutusse vastutasu saamata ega ilma kohase tagatiseta. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja nõude rahuldamine tähendaks kostja kui juhatuse liikme vastutuse laiendamist sündmustele, mis toimusid aastaid pärast laenulepingu sõlmimist. Kahju põhjustavaks sündmuseks oli laenusaajale laenu andmine sel viisil ja tingimustel nagu kostja seda tegi, mitte aga hilisem laenusaaja maksejõuetuse sedastamine pankrotimenetluses. Kostja oli hageja juhatuse liige veel ligi aasta pärast laenu tagastamise algse tähtaja möödumist. Põhjendatud on hageja seisukoht, et kostja kui juhatuse liikme hoolsuskohustusega ei ole kooskõlas laenu tagasi nõudmata jätmine pikema perioodi vältel. Kui juhatuse liige ei tegele aktiivselt aktsiaseltsi laenu tagasinõudmisega, rikub ta hoolsuskohustust.
28.Kuna põhinõude rahuldamise kõik eeldused on täidetud, tuleb nõue tervikuna rahuldada. Kohus mõistab kostjalt hagejale välja põhinõude 77 807 eurot.
29.Viivisenõude õiguslik alus on VÕS § 113 lõige 1 ja sellele nõudele ei ole kostja eraldi vastuväiteid esitanud. Põhinõude rahuldamise tõttu on edukas ka viivisenõue. Hageja arvutas välja viivise kuni 29.06.2015 summas 5051.98 eurot. Juhindudes TsMS § 367 teisest lausest arvutas kohus välja viivise alates 30.06.2015 kuni otsuse tegemiseni. Nimetatud perioodi pikkus on 256 päeva. VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud viivise määr oli kogu perioodil 8,05% aastas. Vastav viivise summa on järelikult 4393 eurot (77807 × 8,05% × 256 : 365). Kokku on kuni otsuse tegemiseni muutunud sissenõutavaks viivis 9444.98 eurot (5051.98 + 4393), mille kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja. Otsuse tegemisele järgneva aja eest mõistis kohus viivise välja protsendina põhinõudest. Viivise määraks on VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määr.
30.TsMS § 238 lõigete 5 ja 1 alusel jättis kohus otsuse tegemisel arvestamata täiendavad äriregistri väljavõtted (t I kd lk 64-69) ja laenusaaja juhatuse liikmega peetud ekirjavahetuse (t I kd lk 147, 175), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.
31.Menetluskulud jäid kostja kanda. Hageja nõudis 4648 euro hüvitamist, mis menetluskulude nimekirja kohaselt moodustub esindajatasust määraga 120 eurot tunnis
28,80 töötunni eest, riigilõivust 1100 eurot ja täituritasust 92 eurot. Riigilõivuna tuleb kostjal hüvitada tegelikult tasutud vajaliku riigilõivu summa 1200 eurot, sest kohtutoimikust nähtuva kulu peab kohus määrama kindlaks sõltumata hageja taotlusest. Kohtutäituri tasu 92 eurot ei ole käesoleva kohtumenetlusega seonduv kulu ja seda kostja ei pea hüvitama. Hageja esindajate tasumäär 120 eurot tunnis (käibemaksuta) on põhjendatud. Riigikohtu senises praktikas on peetud mõistlikuks advokaadist esindaja tunnitasu koos käibemaksuga 147.49 eurot (lahend nr 3-2-1-182-15, punkt 14). Antud asjas vastab hageja esindajate tasumäär asja sisule ja keerukusele. Hageja nõudis kulude väljamõistmist käibemaksuta. Seega arvestas kohus hüvitatavate menetluskulude summa kindlaksmääramisel õigusabikulu summa käibemaksuta. Kohus kontrollis hageja esindajate ajakulu vajalikkust ja põhjendatust iga toimingu juures eraldi. Kohus määras hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 3069.60 eurot (1200 eurot riigilõiv ja 1869.60 eurot lepinguliste esindajate tasu 15,58 tunni eest tasumääraga 120 eurot). Rahuldamata jäi hageja taotlus 1551.40 euro saamiseks õigusabikulude ja täituritasu osas (4648 - 3069.60). Kohus leidis, et selles ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluslikku käiku arvestades põhjendatud. Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 177 lõikest 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Apellatsioonkaebus
32.11.04.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maakohus on tõendeid valikuliselt ja ebaõigesti ning materiaalõigust (TsÜS § 35 ja § 37 lõige 1, ÄS § 306 lõige 2 ja § 315 lõige 1) ebaõigesti kohaldades leidnud, et kostja on OÜ-le Linerel (pankrotis) laenu väljastamisel rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust.
33.Hageja nõukogu kirjaliku nõusolekuta laenu 148 807 eurot väljastamine ei väljunud hageja igapäevase majandustegevuse raamest. Kohus ei ole tuvastanud, mille moodustab hageja igapäevane majandustegevus. Seda tegemata ei ole võimalik väita, et tehingu tegemine väljub igapäevase majandustegevuse raamidest. Nimetatu ei tulene ka tõenditest. Laenu anti hageja nõukogu esimehe ja suuraktsionäri esindaja RK teadmisel isikule, mis oli faktiliselt RK kontrolli all. Nii hageja kui laenusaaja äritegevuse taga seisab sama tegelik kasusaaja, so RK. Maakohus jättis tähelepanuta kostja poolt kohtuistungil antud selgitused ja OÜ Linerel (pankrotis) ajutise pankrotihalduri aruande, mis kinnitab kostja selgitusi. Asjaolu, et äriühingu majanduslikku seisu, tegevuse iseloomu jms tuleb juhatuse liikme vastutuse küsimuste lahendamisel hinnata, on leitud ka õiguskirjanduses.
34.Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta põhjused, miks laen üldse väljastati, kuigi hageja on seda kohtule selgitanud ning nimetatud asjaolu nähtub ka hageja 05.03.2013 nõudekirjast. Laenulepingu suulises vormis sõlmimine ei kahjustanud hageja õigusi ja huve, kuna OÜ Linerel (pankrotis) ei vaidlustanud laenu saamist. Hageja ei ole nõudnud kahjuna saamata jäänud intressitulu, mistõttu laenuintressiga seonduvad küsimused ei oma asja lahendamisel õiguslikku tähtsust. Seotud isikule laenu andmine 0%-lise intressiga ei ole samuti käsitletav juhatuse liikme kohustuste rikkumisena. Sisuliselt oli tegemist ühist majanduslikku huvi (RK ärihuvi) teenivate ühingute vahelise laenutehinguga. Seadus ei keela tagatiseta laenu andmist ning sama majandusliku huvi kaudu seotud isikule tagatiseta laenu andmises ei ole midagi erakorralist.
35.Maakohus on tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt hinnates tuvastanud, et laenu tagastamise tähtaeg oli 31.05.2012, misjärel laenu tagastamise tähtaega pikendati 1 kuu kaupa. Laenu anti tähtajatult, kuna tuvastatav ei ole laenu tagastamise tähtaja osas hageja ja laenusaaja vahelise kokkulepe. Kohtule ei esitatud tõendeid asjaolu kohta, et enne kostja juhatusest lahkumist 16.05.2013 oleks hageja laenulepingu üles öelnud, mistõttu laenu tagastamise nõue ei muutunud kostja juhatuse liikmeks olemise ajal sissenõutavaks. Kostja ei vastuta asjaolu eest, et hageja uus juhatuse liige ei öelnud tähtajatut laenulepingut üles ega asunud laenu hagi ja hagi tagamise taotluse esitamise teel enne laenusaaja pankrotistumist sisse nõudma. Maakohus ei ole OÜ Linerel (pankrotis) 14.03.2013 vastust kui tõendit otsuses käsitlenud ega hinnanud. Arvestades, et laenu anti tähtajatult, ei saanud kostja rikkuda juhatuse liikme kohustusi ka siis, kui ta otsustas 06.06.2012 anda täiendavalt laenu 24 000 eurot ja 08.06.2012 20 000 eurot, sest laenu tagastamise tähtaeg ei olnud veel saabunud.
36.Kostja ei otsustanud laenu andmist majanduslikult maksejõuetule äriühingule. Laenu väljastamise ajal käitas laenusaaja 100 töötajaga tootmisettevõtet, mistõttu on põhjendamatud maakohtu seisukohad, et laenu suurendamisega 06.06.2012 ja 08.06.2012 rikkus kostja juhatuse liikme kohustusi. Maakohus jättis hindamata laenusaaja ajutise halduri 26.02.2014 aruande. Kui laenusaaja oleks olnud maksejõuetu, ei oleks ta ka 71 000 eurot tagastanud. Hageja ei ole hagis väitnud, et laenulepingu sõlmimise ajal oleks laenu tagastamise nõue olnud perspektiivitu.
37.Kostja ei ole juhatuse liikme kohustusi rikkunud 10.08.2012 kinnituse allkirjastamisega, kuna 10.08.2012 kinnituses ei ole loobutud laenunõudest. Õiguslikku tähendust ei oma küsimus, kuidas tõlgendab või mõistab kõnealust kinnitust OÜ Linerel (pankrotis) pankrotihaldur või endine juhatuse liige TV. Kuivõrd kohus on leidnud, et nõudest loobumist ei toimunud, ei oma kolmandate isikute subjektiivset laadi väärarvamused õiguslikku tähendust ning järelikult olid ka pankrotihalduri vastuväited hageja nõudele alusetud. Kaevatav otsus on vastuoluline – ühest küljest tuvastab kohus, et nõudest loobumist ei ole toimunud, seejärel aga asub motiveerima, kuidas siiski „tegelikult“ on nõudest loobutud. Kui viidatud kinnitus oli oma sisult väär ja tegelikkuses oli hageja nõue 10.08.2012 seisuga suurem kui kinnituses märgitud, siis nimetatud asjaolule oleks hageja saanud vaidluses laenusaajaga tugineda ning vajadusel tõendada, et hageja nõue on suurem kui kinnituses märgitud.
38.Laenu väljastamisega ei seatud ohtu hageja tegevuse jätkumist. Asjaolu, et kostja on hageja nimel ja arvel sõlminud laenulepingu, ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Kostja on laenu väljastanud heauskselt ega ole laenu väljastamisel pidanud silmas seadusevastaseid või ebakohaseid eesmärke. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ÄS § 306 lõiget 2 ja § 315 lõiget 1. Iga laenutehingu puhul esineb riisiko, et laenu ei tagastata. Laenu mittetagastamise riisiko realiseerumine ei tähenda äriühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Äriühingu juhatuse liige ei saa laenulepingu sõlmimisel arvestada ega vastutada sündmuste eest, mis toimuvad kuid või aastaid pärast laenulepingu sõlmimist. Juhatuse liikme vastutuse saab tingida eelkõige juhatuse liikme tahtlik heade kommete vastane käitumine, millist käitumist ei ole hageja hagi aluses väitnud ega tõendanud.
39.Kostja ei ole hagejale hagis märgitud ulatuses kahju tekitanud, kuna tõenditest nähtuvalt on hagejale tagastamata üksnes 1000 eurot. Maakohtu seisukohad kahju olemasolu ja selle suuruse osas on vastuolulised, nagu ka maakohtu poolt tõenditele antud hinnangud.
Kohus on vääralt jätnud tõendina kõrvale hageja bilansi, mis oli koostatud hageja raamatupidaja poolt ja mille usaldusväärsuses puudub alus kahelda.
40.Kohus ei ole otsuse tegemisel tuginenud tõenditele, millest nähtuks asjaolu, et hageja laenu tagastamise nõue on muutunud perspektiivituks. Kohus on Riigikohtu praktikat eirates rahuldanud täielikult oletusliku kahju hüvitamise nõude. Juhatuse liikme vastutus saab olla eelkõige sekundaarne ja esmalt peab äriühing nõudma laenusumma tagastamist oma lepingupartnerilt. Kohus ei saa rahuldada oletuslikku kahju hüvitamise nõuet, so nõuet, mille osas kohus otsuse tegemisel ei oska hinnata, kas selline nõue üldse on olemas. Ühest küljest leiab kohus, et võlausaldaja peab ära ootama võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande, kust selgub laenu tagastamise nõude perspektiiv, teisalt leiab kohus, et 76 807 euro ulatuses on laenu tagastamise nõue juba perspektiivitu.
41.Hageja uus juhatuse liige KK isegi mitte ei üritanud pärast kostja juhatusest lahkumist ning enne OÜ Linerel pankrotistumist nõuet maksma panna. Ka jättis uus juhatuse liige pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamata. Maakohus on VÕS § 127 lõiget 4 ebaõigesti rakendades tuvastanud põhjusliku seose hagejale väidetavalt tekkinud kahju ning kostja käitumise vahel olukorras, kus nõude on õigeaegselt jätnud sisse nõudmata hageja uus juhatuse liige. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 127 lõike 3 ja § 139 lõiked 1 ja 2.
42.Arvestades, et kohus on põhinõude alusetult rahuldanud, on kohus ka viivise tasumise ja menetluskulude hüvitamise nõuded põhjendamatult rahuldanud. Vastustaja seisukoht
43.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
44.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära vastustaja esindajad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on asja lahendamisel osaliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb muuta osaliselt otsuse põhjendusi, kuid maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks alus puudub (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu.
45.Apellatsioonimenetluses ei vaidlustata maakohtu poolt tuvastatud poolte vahel vaidluse all mitteolevaid käesoleva asja lahendamisel tähtsustomavaid elulisi asjaolusid. TsMS § 651 lõike 1 alusel lähtub ringkonnakohus nimetatud asjaoludest.
46.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osas, milles kohus tuvastas laenulepingu tähtajalisuse ja 0%-se intressimäära. Apellatsioonkaebuse väited ei anna selles osas alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus analüüsis suulise laenulepingu tähtaja tuvastamisel kostja enda e-kirju ajast, mil ta oli veel hageja juhatuse liige ning milles ta hageja seadusjärgse esindajana selgitas nii hageja lepingulistele esindajatele kui laenusaaja juhatuse liikmele, et laenu tagastamise tähtaeg oli 31.05.2012 ja et seda pikendati kuu kaupa. Samuti, et intressimääraks oli 0%. Seega oli kostja ise lepingut sõlminud isikuna peale sõlmimist andnud tehingule tõlgenduse, mida sai VÕS § 29 lõike 5 punkti 2 alusel lepingu tõlgendamisel aluseks võtta. Laenusaaja juhatuse liige oli 14.03.2013 vastuses hageja nõudeavaldusele ja pankrotihoiatusele (t I kd lk 143-144) tõepoolest väitnud laenu tagastamise tähtajas kokkuleppe puudumist, kuid kostja 20.03.2012 e-kirjale järgnenud kirjavahetuses (e-kirjad 14.05.2012 (t I kd lk 174), 15.05.2012 (t I kd lk 148)) laenusaaja juhatuse liige kostja väiteid tähtaja kohta ei
vaidlustanud. Kostja poolt enne tema vastu kahju hüvitamise nõude esitamist antud tõlgenduste elulist usustavust toetab ka lepingupoolte käitumine laenusummade tagastamisel, mida saab tehingu tõlgendamisel aluseks võtta VÕS § 29 lõike 5 punkti 3 alusel. Nimelt alustas laenusaaja tagasimakseid 06.07.2012 ning intressi tagasimaksete puhul ei märgitud. Ka ei esitanud kostja kohtumenetluses veenvat selgitust selle kohta, miks ta juhatuse liikmena pidi äriühingu lepingulistele esindajatele esitama laenulepingu sõlmimise kohta ebaõigeid asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus kooskõlas poolte esitatud asjaolude ja tõenditega vaidlusaluse laenulepingu tähtajalisuse ja apellandi vastupidised väited ei ole põhjendatud. Kuna tuvastatud on lepingutingimused nii laenu tähtaja kui intressimäära kohta, puudub alus kohaldada VÕS § 397 lõiget 2 ja/või § 398 lõiget 1.
47.Küll aga ei nõustu kolleegium maakohtuga selles, et tegemist oli laenu andmisega väljaspool hageja igapäevast majandustegevust. Maakohus jõudis sellisele järeldusele, leides, et lühiajalise, intressita ja tagatiseta laenu andmisel ei ole järgitud äriühingu eesmärki teenida majanduslikku kasu, mistõttu väljus konkreetne laenuleping hageja igapäevasest majandustegevusest. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus jättis sellise otsustuse tegemisel vastamata kostja vastuväidetele ja analüüsimata kostja esitatud tõendid, millega rikkus TsMS § 442 lõikes 8 kohtuotsuse põhjendusele kehtestatud nõudeid. Järgnevalt kõrvaldab ringkonnakohus viidatud puudused ja jõuab tõendite hindamise tulemusena maakohtust erinevale seisukohale. Hageja heitis hagiavalduses kostjale ette mh seda, et laen summas 148 807 eurot anti äriühingu nõukogu nõusolekuta. Hageja oli seisukohal, et sellise väärtusega tehingut ei saa pidada hageja igapäevaseks majandustegevuseks. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt tuli hagejal oma väidet, et konkreetne laenu andmine väljus hageja igapäevase majandustegevuse raamest, tõendada. Hageja ei esitanud tõendeid enda igapäevase majandustegevuse kohta. Kostja väitis, et laenu andmine oli hageja jaoks tavapärane igapäevane majandustegevus ja kuna hageja 2012. majandusaasta aruande (t I kd lk 73-96) kohaselt oli hageja varade koguväärtuseks enam kui 37 miljonit eurot ja kasumiks 2,5 miljonit eurot, siis ka tehingu maht ei väljunud hageja igapäevasest majandustegevusest. Viidatud aruandes kajastub hageja tegevustena investeerimine ja investeeringute juhtimine läbi 11 äriühingu aktsiate või osade omamise (tegevusaruandes). Samuti nähtub antud laenude summana enam kui 4,1 miljonit eurot ja tagasimaksetena saadud veidi üle 2 miljoni euro (rahavoogude aruandes). Kostja poolt esiletoodud arvandmed on samuti nimetatud aruandega tõendatud. Kostja esitatud hageja bilansist perioodil 01.01.2012 kuni 30.09.2012 (t II kd lk 9-15) nähtub, et sel perioodil oli hagejal laenulepingutest tulenevaid lühiajalisi nõudeid kokku 14 juriidilise isiku + töötajate vastu. Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumi arvates tõendatud kostja väide, et laenude andmine kuulus hageja igapäevasesse majandustegevusse. Hageja kostja tõendeid ümber ei lükanud. Mh ei tõendanud hageja, et kõik tema antud laenud olid alati intressiga ja alati tagatud, mistõttu ei anna kolleegiumi arvates ka 0%-line intress ja tagatise mittenõudmine alust tuvastada konkreetset laenu kui hageja igapäevasest majandustegevusest väljunud tehingut. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et tõendamist ei leidnud, et vaidlusaluse laenu andmiseks oleks olnud vajalik hageja nõukogu nõusolek ÄS § 317 lõike 1 punkti 7 mõttes ja selles osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta.
48.Ringkonnakohus nõustub osaliselt ka apellandi seisukohtadega laenulepingu suulise vormi osas. Selles osas tuleb samuti muuta maakohtu põhjendusi. Kolleegium on seisukohal, et tegemist oli juhatuse liikme kohustuse rikkumisega, kuid tekkinud kahjuga konkreetsetel asjaoludel põhjuslik seos puudub. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 4
punkti 2 ja § 6 lõike 1 järgi on raamatupidamiskohustuslane kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid, milleks on mh tehing, mille tagajärjel muutub raamatupidamiskohustuslase vara koosseis. ÄS § 306 lõike 4 kohaselt korraldab juhatus aktsiaseltsi raamatupidamist. Samas nähtub käesolevas asjas, et laenusaaja lepingu sõlmimisele vastu ei vaielnud ja laenumaksed olid üle kantud panga kaudu vastava selge selgitusega. Seega oli konkreetsest suulisest lepingust tulenevat nõuet võimalik tõendada muul viisil kui ainult lepingudokumendiga, mistõttu puudub käesoleval juhul põhjuslik seos lepingu vormi ja laenu tagastamata jäämise vahel ning ei saa väita, et just laenu andmise dokumenteerimata jätmine oleks põhjustanud hagejale kahju (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-38-15, punkt 16).
49.Eelpool käsitlemata osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Vastuseks apellandi eelpool käsitlemata väidetele selgitab kolleegium järgmist. Maakohus tuvastas asjakohaselt, et kostja rikkus ÄS § 306 lõikes 2 sätestatud kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, kui andis laenu intressita ja tagatiseta. Apellandi väited laenu andmisest kontserni siseselt ei ole tõendatud. Kolleegium nõustub ka 10.08.2012 kinnitusele hageja ja maakohtu poolt antud tõlgendusega, milline vastab TsÜS § 75 lõike 1 teises lauses sätestatud tahteavalduse tõlgendamise kriteeriumitele. Kinnituse näol oli tegemist esindusõigust omava isiku poolt hageja nimel antud tahteavaldusega laenujäägi suuruse kohta, mis oli suunatud laenusaajale ja mille viimane ka kätte sai. TsÜS § 71 kohaselt loetakse kindlale isikule tehtud tahteavaldus tehtuks sellise sisuga, nagu see on kätte saanud. Kostja ei toonud kohtumenetluses esile elulisi asjaolusid ega esitanud tõendeid, millega oleks tõendanud oma tahet 10.08.2012 kinnituse väljastamisel. Kindlale isikule tehtud tahteavalduse tõlgendamisel tuleb TsÜS § 75 lõike 1 kohaselt lähtuda selle tegija tahtest, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Sama sätte teise lause kohaselt, kui saaja tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Tegemist on kehtiva tahteavaldusega, mis vastab VÕS 207 lõike 2 järgsele negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele, mis sisuliselt välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, millest loobuti. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-916 (punktis 27) selgitanud, et vaatamata negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele võib põhimõtteliselt olla võimalik esitada nõudeid, kui võlatunnistuse aluseks olev kausaaltehing on tühine või tühistatud või kui võlatunnitsuse õiguslik alus muul põhjusel puudub või on lõppenud ja võlatunnistus nõutakse seetõttu tagasi, ka võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Olukorras, kus hageja oli eelnevalt andnud kehtiva negatiivse konstitutiivse võlatunnistuse, on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga hageja väide, et 10.08.2012 kinnituse tõttu ei peetud hagi nõude 76 708 euro tunnustamiseks esitada selle eeldatava perspektiivituse tõttu. Ka käesolevas menetluses ei toonud kostja esile oma tahteavalduse tagasivõtmist TsÜS § 72 kohaselt ega selle tühistamisavalduse esitamist või tühisuse aluseid, mille kohta oleks kohus pidanud käesolevas menetluses seisukoha võtma. Iseenesest õige on apellandi väide, et äri tegemine ja ettevõtlus seondubki riskide võtmisega, kuid seejuures ei saa juhatuse liige eirata kohustust täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Kolleegium on esiletoodud asjaolude alusel seisukohal, et kindlasti ei saa kostja õigustada ettevõtlusega seonduva nö tavapärase riskiga 10.08.2012 kinnituse väljastamist, mille tõttu aga muutus selgelt oluliselt keerulisemaks 99% tagastamata laenu suuruses 76 708 eurot tagasi nõudmine. Eeltoodu alusel ei ole ka põhjendatud apellandi väited, nagu tuleks käesolevas vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lõigete 1 ja 2 alusel. Kostja täitis juhatuse liikme kohustusi veel 9 kuu jooksul peale kinnituse andmist, seega oli tal võimalik selle tagajärgi seaduses antud
õiguskaitsevahenditega ära hoida, kui ta leidis, et tegemist oli nt eksliku vmt avaldusega. Järgmisel juhatuse liikmel oli võimalik esitada nõudeavaldus laenusaaja pankrotimenetluses, mida ka tehti, kuid halduri ja pankrotivõlgniku poolt vastuväite esitamisel nimelt viitega 10.08.2012 kinnitusele, oli tal mõistlik alus eeldada nõude perspektiivitust kohtumenetluses.
50.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Vastavalt jaotusele määrab ringkonnakohus järgnevalt TsMS § 174 lõike 3 alusel kindlaks apellatsioonimenetluses kantud vastustaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud.
51.Vastavalt taotlusele tegelesid vastustaja esindamisega apellatsioonimenetluses 2 lepingulist esindajat: adv K.-M.Jõgi ja v/adv T.Peterson. K.-M.Jõgi analüüsis 04.03.2016 kostja menetluskulude nimekirja 15min, 11.03.2016 maakohtu otsust 25min, 02.05.2016 kaebust 1h 15min, koostas 06.05.ja 09.05.2016 vastuse ja esitas selle kohtule kokku 6h 30min, valmistas ette kohtuistungiks 1h 15min ja osales istungil 1h. T.Peterson koostas 09.05.2016 vastust kaebusele 1h, valmistas ette kohtuistungiks 1h 15min ja osales istungil 1h. Mõlema esindaja tunnitasuks on 120 eurot (käibemaksuta). Apellant palub kohtul võtta seisukoht vastustaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle.
52.Kolleegium on seisukohal, et vastustaja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Esmalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ega vajalikuks käesolevas apellatsioonimenetluses vastustaja kahe lepingulise esindaja osalemist. Arvestades eelkõige kaebuse sisu (mitte pikkust) ja asjaolu, et kõik vaidluse lahendamiseks vajalikud seisukohad olid hagejal maakohtumenetluses esitatud, oleksid vastustaja õigused olnud ringkonnakohtumenetluses kaitstud ka ainult ühe esindaja toimingutega. Asjaolusid, mis õigustaksid kahe esindaja poolt kaebusele vastuse koostamist ja kahe esindaja osalemist ringkonnakohtu istungil, ei esine. Seega võtab kolleegium esinduse põhjendatud mahu arvestamisel aluseks adv K.-M.Jõgi toimingud, millest peab vajalikuks ja põhjendatuks kaebuse analüüsi 1h 15min, vastuse koostamist ja kohtule esitamist 6h 30min, istungiks ettevalmistamist 1h 15min ja istungil osalemist 1h. Põhjendatud kuluna ei arvesta kolleegium märtsis tehtud toiminguid, kuna ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse menetlusse 14.04.2016 ja enne seda tehtud toimingud ei seostu apellatsioonimenetlusega. Esindajate tunnitasu suurus on vastavalt kehtivale kohtupraktikale mõistlik. Eeltoodust tulenevalt oli põhjendatud ja vajalikuks vastustaja esindus kokku 10h ulatuses ja esindajakuluks seega 1x120=1200 eurot (käibemaksuta).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.