Hageja: Aktsiaselts XXXX(registrikood XXXX), lepingulised esindajad advokaadid Tarmo Peterson ja Karl-Morten Jõgi Kostja: XXXX(isikukood XXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 23. veebruaril 2016, millel osalesid hageja lepingulised esindajad advokaadid Tarmo Peterson ja Karl-Morten Jõgi ning kostja XXXXja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada. Mõista kostjalt XXXX(isikukood XXXX) hageja Aktsiaselts XXXX(registrikood XXXX) kasuks välja 77 807 eurot, otsuse tegemise aja seisuga viivis 9 444,98 eurot ja alates 12. märtsist 2016 summalt 77 807 eurot viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda ja määrata need kindlaks rahaliselt. Rahuldada hageja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõista kostjalt XXXXhageja Aktsiaselts XXXXkasuks välja menetluskulude hüvitis summas 3 069,60 eurot (1 200 eurot riigilõiv ja 1 869,60 eurot lepingulise esindaja tasu). Kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult
2-15-9701 teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK, HAGEJA NÕUE JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Aktsiaselts XXXX(hageja) esitas 29. juunil 2015 kohtule hagiavalduse XXXX(kostja) vastu kahjuhüvitise ja viivise nõudes, mida täpsustas 3. juulil 2015. Kohus võttis hagiavalduse 6. juuli 2015. aasta määrusega menetlusse ja toimetas kostjale kätte. Kostja esitas 28. juulil 2015 vastuse hagile, milles vaidles hagile vastu. Hageja esitas
13.augustil 2015 arvamuse kostja vastuse kohta, milles jäi hagi juurde. Kohus pidas 7. detsembril 2015 korraldava istungi ja 23. veebruaril 2016 kohtuistungi. Hageja nõue ja väited
2.Hageja nõuab kostjalt 77 807 euro ja viivise (hagiavalduse esitamise seisuga 5 051,98 eurot ja sellest edasiulatuvalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras) väljamõistmist. Hagi alusena toob hageja esile järgmised asjaolud: − kostja oli hageja ainus juhatuse liige alates 30. oktoobrist 2007 kuni tagasikutsumiseni 2013. aasta mais; − kostja juhitud hageja andis 4. maist 2012 kuni 8. juunini 2012 AS-ile XXXX (pankrotis; edaspidi „laenusaaja”) laenu summas 148 807 eurot, kusjuures kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud, laen anti tagatiseta, ilma kindla sihtotstarbeta, tagatiseta ja 0%-lise intressiga; hageja nõukogu ei olnud sellise laenu andmist otsustanud ja sellise laenu andmine ei olnud hageja igapäevane majandustegevus; − laenu tagastamise algne tähtaeg oli 31. mai 2012, mida seejärel kuude kaupa pikendati; − laenusaaja tagastas hagejale perioodil 6. juulist 2012 kuni 18. septembrini 2012 laenust osasumma 71 000 eurot ja tagastamata jäi 77 807 eurot ( =148 807 – 71 000); − hageja esitas 5. märtsil 2013 laenusaajale nõudekirja ja pankrotihoiatuse, millele laenusaaja vastas, et tema võlg ei ületa 1 000 eurot; seejuures tugines laenusaaja kostja poolt 10. augustil 2012 hageja nimel ja eest laenusaajale antud kirjalikule kinnitusele, et sama päeva seisuga on hageja nõue 61 000 eurot, aga seejärel on tagastatud 60 000 eurot (sisaldub eelmises taandes märgitud summas 71 000 eurot); − laenusaaja pankrotimenetluses hageja nõuet valdavas osas ei tunnustatud ja
10.augusti 2012 kinnituse tõttu polnud nõude tunnustamise hagi perspektiivikas. Hageja hinnangul rikkus kostja laenu andes ja 10. augusti 2012 kinnitust väljastades juhatuse liikme kohustusi, millega põhjustas hagejale kahju tagastamata laenu summas 77 807 eurot. Hageja teatas kostjale kahju hüvitamise nõudest 10. septembri 2014 kirjas ja sellest kuupäevast alates nõuab hageja viivise maksmist seadusest tulenevas määras. 2 (11)
2-15-9701 Kostja vastuväited
3.Kostja vaidleb hagile vastu. Laenusaajale laenusumma ülekandmise ja selle vähemalt hageja märgitud ulatuses tagastamise osas kostjal vastuväiteid ei ole. Samuti ei soovi kostja vaidlustada hageja väidet laenulepingu olemasolu kohta hageja ja põhivõlgniku vahel. Erinevalt hagejast leiab kostja, et intressimäära ja laenu tagastamise tähtaja osas laenulepingu pooltel kokkulepped puudusid, mistõttu intressimäär tuleneb seadusest ja laenu tagastamiseks tuli juhinduda tähtajatu laenulepingu ülesütlemise korrast. Kostja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: − kostja ei rikkunud laenusaajale laenu andes hageja juhatuse liikme kohustusi; − kostja ei ole hageja nimel avaldanud laenusaaja vastu nõudest loobumist; − hagejale ei ole tekkinud kahju; − kui hagejal ka on kahju tekkinud, siis on hageja selle endale ise põhjustanud, kostja tegevusega puudub põhjuslik seos ning kostja vastutuse välistavad lepingulise kahju ettenähtavuse põhimõte ja juhatuse liikme vastutuse piiratus. Menetluskulude taotlused ja nimekirjad
4.Pooled paluvad menetluskulud panna vastastikku teise poole kanda. Hageja nõuab õigusabikuluna 4 648 euro hüvitamist, mis moodustub esindajatasust määraga 120 eurot tunnis (ilma käibemaksuta) 28,8 töötunni eest summas 3 456 eurot, riigilõivust summas 1 100 eurot ja täituritasust 92 eurot. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Hageja nõuab kulude hüvitamist ilma käibemaksuta summas. Hageja taotleb viivise väljamõistmist menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni. Kostja nõuab õigusabikuluna 3 006 euro hüvitamist, mis moodustub esindajatasust määraga 100 eurot tunnis (koos käibemaksuga 120 eurot) 25 töötunni eest summas 2 500 eurot (koos käibemaksuga 3 000 eurot) ja äriregistrist väljatrükkide tegemise kulu 6 eurot. Kostja kinnitab, et kulud on tekkinud seoses käesoleva asjaga ja ta ei ole käibemaksukohustuslane. Seetõttu taotleb kostja kulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kostja taotleb viivise väljamõistmist menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Teineteise menetluskuludele pooled vastuväiteid ei esitanud peale selle, et kostja ei pidanud hageja poolt kahe esindaja osalemist otstarbekaks.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada. Menetluskulud jätab kohus kostja kanda ja määrab need kindlaks rahaliselt. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-st 1 esitas kohus otsuse kirjeldava osa lihtsustatult. Kohus käsitleb poolte väiteid ja seisukohti pikemalt otsuse põhjendavas osas.
6.Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis teine pool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema avaldustest, ning seetõttu kohus loeb need TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: − kostja oli 30. oktoobrist 2007 kuni 16. maini 2013 ja äriregistrisse kantud andmetel kuni 26. juunini 2013 hageja ainus juhatuse liige (I kd tl 57–63); 3 (11)
2-15-9701 − hageja ja laenusaaja vahelise suulise laenulepingu (edaspidi „laenuleping”) alusel andis hageja laenusaajale laenu summas 148 807 eurot, mille maksis välja
4.maist 2012 kuni 8. juunini 2012 13 pangaülekandega (I kd tl 8); − laenulepingu sõlmimiseks puudus hageja nõukogu nõusolek ja laenu andmise ajal kehtinud hageja põhikiri ei näinud ette, et laenu andmiseks pole nõukogu nõusolek vajalik või on vajalik ainult põhikirjas nimetatud juhtudel (I kd tl 70–72); − laenusaaja tagastas laenusummast 71 000 eurot kuue osamaksega 6. juulist 2012 kuni
18.septembrini 2012, kusjuures enne 10. augustit 2012 tagastati 11 000 eurot ja pärast nimetatud kuupäeva 60 000 eurot (I kd tl 8); − hageja esitas 5. märtsil 2013 laenusaajale nõude laenu tagastamiseks ja pankrotihoiatuse (I kd 150–154), aga laenusaaja keeldus nõude rahuldamisest, sest tema väitel oli kostja väljastanud hageja nimel 10. augustil 2012 kinnituse laenujäägi kohta summas 61 000 eurot ja pärast seda oli tasutud juba 60 000 eurot (I kd tl 11, 181–183); − 28. veebruaril 2014 kuulutati välja laenusaaja pankrott (I kd tl 125), millele järgnenud menetluses hageja esitas nõudevalduse 83 580,54 euro saamiseks, aga võlausaldajate üldkoosolekul hageja nõuet halduri vastuväite tõttu ei tunnistatud summat 1 000 eurot ületavas summas (I kd tl 155–170); hageja ei esitanud hagi nõude tunnustamiseks; − hageja teatas kostjale oma nõudest 10. septembri 2014 kirjaga (I kd tl 12–14), mille kostja sai kätte 2. oktoobril 2014 (I kd tl 15) ja millele kostja vastas 16. oktoobril 2014 (I kd tl 16).
7.Lisaks tuvastab kohus järgmised asjaolud, mille osas pooled vaidlevad: − hageja ja laenusaaja laenuleping oli tähtajaline ja algne laenu tagastamise tähtaeg oli 31. mai 2012. Kohus järeldab seda kostja 20. märtsi 2013 e-kirjast laenusaajale (I kd tl 179–180) ja kostja 28. veebruari 2013 e-kirjast hageja lepingulistele esindajatele (I kd tl 176–178). Mõlemas e-kirjas nimetab kostja selgelt laenu tagastamise tähtajana
31.maid 2012. Samuti selgitab kostja neis kirjades algse tähtaja pikendamist nimetades laenusaajale adresseeritud kirjas konkreetsed kuupäevad; − laenuleping sõlmiti 0%-lise intressimääraga. See järeldub eelmises taandes viidatud e-kirjast laenusaajale, aga ka laenulepingu poolte käitumisest tervikuna. VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Tõlgendamisel saab VÕS § 29 lg 5 p 3 alusel arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Laenusaaja ei viidanud hagejale maksete tegemisel kordagi sellele, et ta tasuks mingi osasumma intressina. Hageja lepinguliste esindajate 5. märtsi 2013 nõudekirjale lisatud nõudesumma arvestuses (I kd tl 150) intressi märkimises ei avaldu hageja selge tahe 0%-st erineva intressi tasumises kokkuleppimiseks ja veel ka pärast selle kirja saamist kinnitas kostja hageja nimel
20.märtsi 2013 e-kirjas laenu andmist 0%-lise intressimääraga (I kd tl 179); − laenulepingu sõlmimine ei toimunud hageja igapäevase majandustegevuse raames. Nimelt tuleb tehingu kuulumist aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse hulka hinnata lähtuvalt nii tehingu üldisest sisust kui ka konkreetsetest tingimustest. Kuigi hageja tegevuse osaks oli investeeringute tegemine, ei tulene sellest veel, et suhteliselt lühiajaline 0%-lise intressimääraga ja ilma tagatiseta laenu andmine oli samuti igapäevane majandustegevus. Äriühingu tegevuse eesmärk on majandusliku kasu saamine, mida 0%-lise intressimääraga ja tagatiseta laenu andmise puhul ei järgita. Hageja 2012. aasta majandusaasta aruandest (I kd tl 73–96) nähtub samuti, et hageja soovis saada investeeringutest majanduslikku kasu. Järelikult väljus laenulepingu sõlmimine hageja igapäevasest majandustegevusest; 4 (11)
2-15-9701 − laenusaaja valduses oli kas originaali või ärakirjana kostja allkirjaga varustatud
10.augusti 2012 kinnitus, mille järgi laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus oli selle päeva seisuga 61 000 eurot (I kd tl 10, 148, 182). Viidatud kinnitusest teadasaamisel kostja ei seadnud kahtluse alla kinnituse väljastamist ega selle ehtsust (I kd tl 179–184). Kõnealusest kinnituse kohta küsimuste esitamise järel avaldas kostja soovi lahkuda hageja juhatuse liikme kohalt (I kd tl 140–141). Selle kinnituse põhjal vaidlesid nii laenusaaja kui ka tema pankrotihaldur hageja nõudele vastu (I kd tl 143–146, 174) ja ajutine pankrotihaldur ei tuvastanud suuremat võlga hageja ees kui 1 000 eurot (II kd tl 16–25).
8.Põhinõude õiguslik alus on äriseadustiku (ÄS) § 315 lg 2 esimene lause, mille kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Sel alusel esitatud nõude eeldused on järgmised (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu 6. mai 2015. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13 esimene lõik): − esiteks, juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, samuti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35); − teiseks, aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); − kolmandaks, rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); − neljandaks, juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause). Kohus kontrollib põhinõude rahuldamise eeldusi eeltoodud järjekorras.
9.Juhatuse liikme kohustuse rikkumisena heidab hageja kostjale ette nii laenu andmist kui ka
10.augusti 2012 kinnitusega nõudest osalist loobumist. Põhinõude esimese eelduse täitmiseks on piisav vähemalt ühe rikkumise tuvastamine. Äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte vahel sõlmitud kokkulepetest. Kõige üldisema kohustuse näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. ÄS § 306 lg 2 teine lause sätestab, et juhatus võib aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid teha ainult nõukogu nõusolekul. ÄS § 317 lg 1 p 7 teise lause järgi on nõukogu nõusolek vajalik muu hulgas tehingute tegemiseks, millega kaasneb laenude andmine, kui see väljub igapäevase majandustegevuse raamest. Kohus tuvastas, et laenulepingu sõlmimine ei toimunud hageja igapäevase majandustegevuse raames ja hageja põhikiri ei näinud ette eristust vastavalt ÄS § 317 lg-le 2. Vaidlust ei ole selles, et nõukogu nõusolekut laenulepingu sõlmimiseks polnud. Sellest järeldub, et kostja rikkus ÄS § 306 lg 2 teisest lausest tulenevat kohustust. ÄS § 306 lg 2 kolmas lause näeb ette, et aktsiaseltsi juhatus on kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kohus tuvastas, et vaidlusalune laen anti suulise lepingu alusel, 0%-lise intressimääraga ja tagatiseta. Sel viisil laenu andmine ei ole majanduslikult otstarbekas. Tõendamist ei leidnud kostja väited laenulepingu seotuse kohta hageja muude majandushuvidega. Kohus ei nõustu kostja väitega, et laenulepingu suulises vormis sõlmimine ei kahjusta hageja majandushuve. Kostja pani lepingu suulise sõlmimisega hageja olukorda, kus lepingu tingimusi on keerukam tõendada ja laenu tagastamise nõudmine seeläbi raskendatud. Tagatiseta laenu andes võttis kostja hageja nimel põhjendamatuid riske. Seega ei tegutsenud kostja laenu andes hageja jaoks majanduslikult otstarbekalt ja rikkus ÄS § 306 lg 2 kolmandast lausest tulenevat kohustust. 5 (11)
2-15-9701 Pooled vaidlevad lisaks selle üle, kas juba laenu andmise ajal pidi olema selge, et laenusaaja ei suuda laenusummat tagastada. Kohtu hinnangul on selles osas kostjale eelkõige ette heidetavad 6. ja 8. juuni 2012 täiendavate väljamaksete tegemised pärast laenu tagastamise esialgse tähtpäeva möödumist. Majanduslikult otstarbekas ei ole anda laenu isikule, kes on juba viivituses laenu tagastamisega. Hiljemalt sel ajal pidi kostjale olema ka arusaadav, et laenusaaja jaoks ei ole laenulepingu kohane täitmine jõukohane. Siinjuures ei oma tähtsust, et laenusaaja pankrot kuulutati välja alles 28. veebruaril 2014. Neil kaalutlustel tuvastab kohus, et kostja rikkus ÄS § 306 lg 2 kolmandast lausest tulenevat kohustust võimaldades laenusaajale antud laenu suurendamist pärast seda, kui laenu tagastamise algne tähtaeg oli möödunud. Kohus nõustub hagejaga, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi ka 10. augusti 2012 kinnituse väljastamisel. Kuigi kinnituse tekstis ei ole avaldatud selgelt nõudest loobumist, siis just selline on olnud kinnituse tegelik tagajärg hageja jaoks. Laenusaaja ja tema pankrotihaldur tuginesid laenusumma enam kui 1 000 euro ulatuses tagastamisest keeldumisel eelkõige kostja avaldatud kinnitusele. Sellest järeldab kohus, et kostja ei käitunud hageja suhtes lojaalselt ja rikkus TsÜS §-s 35 ette nähtud kohustust. Vahekokkuvõttena saab märkida, et põhinõude rahuldamise esimene eeldus on täidetud, sest kohus tuvastas kostja kui hageja juhatuse liikme kohustuste rikkumise.
10.Kahjuna nimetab hageja tagastamata jäänud laenusumma 77 807 eurot. Kostja vaidleb hagejal kahju tekkimise väitele muu hulgas vastu tõdemusega, et tema teada on laenusaaja võla tasunud. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja bilansist (II kd tl 7–15) või laenusaaja ajutise pankrotihalduri aruandest (II kd tl 16–25) saaks järeldada tegelikult väiksemat laenujääki. Hageja bilanss on koostatud ajal, mil kostja oli hageja juhatuse liige. Kostja kinnitas 28. veebruari 2013 e-kirjas, et õige on hageja lepinguliste esindajate valduses olnud väljamaksete ja laekumiste arvestus, mis annab tulemuseks laenujäägi 77 807 eurot (I kd tl 176–178). Laenusaaja ajutise pankrotihalduri aruanne rajades juba laenusaaja vastuväitel, mis omakorda lähtus 10. augusti 2012 kinnitusest. Kuna kostja ei esitanud oma vastuväite kinnituseks muid tõendeid, siis tuvastab kohus, et laenusaaja kohustuse jääk hageja eest on 77 807 eurot. VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13; 3. märtsi 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1197-13, p 22, samuti kokkuvõtvalt 30. aprilli 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13 neljas lõik). Üldiselt saab märkida, et laenatud ja tagastamata rahasumma on laenuandja kahju, kui enam ei saa pidada mõistlikult võimalikuks laenusumma tagastamist. Nimelt on enne laenu andmist laenuandjal olemas raha, mida pärast laenu andmist enam ei ole. Laenulepingu järgi asub varakogumis tervikuna laenatud raha asemele sama väärtusega raha tagasi saamise nõue. Kui selline nõue muutub väärtusetuks, siis on laenuandja varaline olukord muutunud halvemaks. Juhatuse liikme ja aktsiaseltsi vahelise võlasuhte eesmärgiks on sellise kahju ärahoidmine, mis võib tekkida aktsiaseltsi raha kergekäelisest ja tagatiseta laenamisest ning selline kahju peab juhatuse liikmele olema laenulepingu sõlmimisel ettenähtav, st täidetud on VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 tingimused. 6 (11)
2-15-9701 Põhinõude teise eelduse ehk hagejal kahju tekkimise hindamisel tuleb siiski eristada summat 1 000 eurot, mille ulatuses hageja nõuet laenusaaja vastu pankrotimenetluses tunnustati (järgnevas p 11), ja ülejäänud põhinõude summat 76 807 eurot ( = 77807 – 1000), mille osas hageja loobus nõude tunnustamise hagi esitamisest (p 12).
11.Kohus käsitleb esmalt osasummat 76 807 eurot. Põhjendatud ei ole kostja vastuväide, et selles osas ei ole hagejal kahju tekkimine tõendatud, kuna laenusaaja pankrotimenetluse lõpparuannet kinnitavat kohtumäärust ei ole esitatud. Nõude perspektiivi hindamine on äriühingu juhtorgani mõistlik otsustus. Eelmise juhatuse poolt kujundatud olukorra järel nõude võlgniku pankrotimenetluses maksmapanemise kulusid ja edulootust saab hinnata samadel alustel nagu muid majanduslikke otsustusi (vrd eespool p-s 8 viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 18). Kuigi üldjuhul on juhatuse liikme vastutus selles tähenduses sekundaarne, et temalt saab nõuda üksnes kahju hüvitamist, mida ei saa katta enam muul viisil, siis ei tähenda see juhatuse liikme vastutuse välistamist olukorras, kus muul viisil kahju katmine või vähendamine ei ole mõistlikult võimalik või majanduslikult otstarbekas (vrd ka Riigikohtu 11. mai 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 55). Kui ka jaatada selliste nõuete esitamist juhatuse liikme vastu, mille muul viisil sissenõudmine on küll teoreetiliselt võimalik, aga praktiliselt perspektiivitu, siis ei tähenda see, et juhatuse liikme vastutus oleks piiramatu. Kirjeldatud käsitluse järgi ei tähenda mitte iga lepingupartneri poolt täitmata kohustus või mistahes äririisiko realiseerumine juhatuse liikme isiklikku vastutust äriühingu ees, vaid üksnes selline täitmata kohustus või realiseerinud riisiko, mille on oma kohustuse rikkumisega põhjustanud juhatuse liige. Hageja pakkus kostjale võimalust rahastada vaidlust nõude tunnustamise üle (I kd tl 126–128), millele kostja vastas sisulise keeldumisega (I kd tl 171–172). Ka nõude menetlemise selles faasis ei avaldanud kostja hagejale selliseid andmeid ega väiteid, mis andnuks alust hinnata, et nõue laenusaaja vastu võiks 1 000 eurot ületavas summas üldse enam olla edukas. Võttes arvesse laenusaaja juhatuse varasemat seisukohta, pankrotihalduri vastuväidet hageja nõudele ja nõude tunnustamise hagi esitamisega eeldatavasti kaasnevaid kulusid, võis hageja otsustada, et nõude tunnustamise hagi ei esitata. Kuigi just seeläbi muutus lõplikult võimatuks laenusaajalt laenu kõnealuses osas tagasinõudmine, siis saabus samas ka tagajärg, et hagejal tekkis kahju mh siinkohal uuritavas osasummas 76 807 eurot.
12.Laenusaaja pankrotimenetluses tunnustatud osasumma 1 000 eurot osutub hageja kahjuks vastavalt laenusaaja pankrotimenetluse lõpparuannet kinnitavas ja jõustunud kohtumääruses selle kohta märgitule. Alles pankrotimenetluse lõpparuandest nähtub pankrotiseaduse (PankrS) § 162 lg 2 p 3 järgi, mis ulatuses võlausaldaja nõue rahuldatakse ning missuguses ulatuses tehakse pankrotivarast väljamakseid pankrotimenetluse kulude katteks (Riigikohtu
13.novembri 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12, p 14 esimene lõik, samuti selles viidatud 20. veebruari 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-11, p 11, ja 2. detsembri 2010. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10, p 13). Pooled ei ole väitnud, et laenusaaja pankrotimenetlus oleks lõppenud, seega ei saa praegu veel lõplikult hinnata, kas hagejal tekkis kahju osasumma 1 000 eurot ulatuses. Siiski hõlmab põhinõude teine eeldus kohtu hinnangul ka sellise kahju, mille tekkimine on piisavalt ettenähtav. Vaidlust ei ole selles, et laenusaaja pankrot kuulutati välja. Seega eeldatavasti oli täidetud PankrS § 31 lg-s 1 sätestatud eeldus, et võlgnik oli maksejõuetu, st ta ei suutnud rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei olnud ajutine (PankrS § 1 lg 2). Sellises olukorras saab lähtuda sellest, et võlausaldaja ei saa pankrotimenetluse tulemusena vähemalt kogu summat, mille võlgnik talle võlgnes. Üksnes erandlikel asjaoludel saaks hinnata pankrotivõlgniku vastu esitatud nõuet perspektiivikaks – selliseid asjaolusid ei ole pooled esile toonud. 7 (11)
2-15-9701 Lisaks kaalub kohus poolte huve tulenevalt oma õiguste kohtus kaitsmise võimalustest. Ühelt poolt tuleb hinnata hageja huvi panna maksma käesoleva asjana lahendatav kahju hüvitamise nõue juhatuse liikme vastu mõistliku aja jooksul, aga eelkõige enne vastava nõude aegumist. Teiselt poolt on kostjal õigus vaielda vastu temalt sellise osasumma väljamõistmisele, mille ulatuses hagejale tehakse väljamakse laenusaaja pankrotivarast. Kuna pankrotimenetluse kestus ei ole üldjuhul ette nähtav ja hageja ei saa selle kulgu ka märkimisväärselt mõjutada, siis on hagejal põhimõtteliselt TsMS §-s 369 kirjeldatuga sarnane huvi esitada nõue ka sellises osasummas, mille lõplik kahjuks osutumine ei ole hagi esitamisel veel teada. Kostjal seevastu on täitemenetluse seadustiku § 221 lg-te 1 ja 2 järgi kasutada tõhus õiguskaitsevahend puhuks, kui temalt kahju hüvitamiseks välja mõistetud summa makstakse hagejale laenusaaja pankrotivara arvel. Eeltoodud kaalutlustel asub kohus seisukohale, et ka osasumma 1 000 eurot tuleb käesoleva juhtumi asjaoludel lugeda hagejal tekkivaks kahjuks põhinõude teise eelduse tähenduses. Seega on põhinõude teine eeldus täidetud.
13.Järgmiseks tuleb kolmanda eeldusena tuvastada põhjuslik seos kostja rikkumise ja hageja kahju vahel. Põhjusliku seose tuvastamisel saab kohus juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 22, ja selles viidatud 8. jaanuari 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18). Seoses laenulepingu sõlmimisega näeb kohus põhjuslikku seost kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel eelkõige selles, et nõukogu nõusolekuta ja suulise laenulepingu alusel hageja raha laenusaaja kasutusse andmine on kostja tegu ilma milleta ei oleks hagejal kahju tekkinud. Kostja möönis ka ise 20. märtsi 2013 e-kirjas, et laenu tagastamata jätmine tekitas hagejale kahju (I kd tl 179). Seoses laenatud raha tagasi nõudmata jätmisega ja selle asemel täiendava laenu väljamaksmisega pärast laenu tagastamise algse tähtpäeva möödumist näeb kohus põhjuslikku seost kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel selles, et kui kostja oleks asunud kohe pärast laenulepingu algse tähtaja möödumist laenatud raha tagasi nõudma, siis oleks laenusaaja käsutuses veel olnud vahendeid tõenäolisemalt kasutatud laenu tagastamiseks. Seega vähendas kostja oma tegevusega laenu tagasimakse tõenäosust. Seoses 10. augusti 2015 kinnituse väljastamisega näeb kohus põhjuslikku seost kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel eelkõige selles, et just kõnealuse kinnituse alusel keeldusid laenusaaja ja tema pankrotihaldur hageja nõude tunnustamisest. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja on ise endale kahju põhjustanud jättes laenusaajalt laenu tagasi nõudmata perioodil, mil kostja ei olnud enam hageja juhatuse liige. Hageja alustas laenu tagasinõudmist ajal, mis kostja oli veel juhatuse liige (I kd tl 150–154) ja sellega tegeles ka kostja (I kd tl 179–180), aga koheselt selgus, et laenusaaja keeldub laenu tagastamast (I kd tl 143–144). Sellises olukorras ei saa hagejale mõistlikult ette heita, et ta sama nõuet uuesti ei üritanud hiljem maksma panna. Kokkuvõtvalt sedastab kohus, et kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel esineb põhjuslik seos.
14.Neljanda eeldusena tuleb kontrollida, kas kostja vastutab hagejale kahju põhjustamise eest. Erinevalt eelmisest kolmest eeldusest lasub selles osas asjaolude esiletoomise ja tõendamise koormis kostjal.
8 (11)
2-15-9701 Aktsiaseltsi puhul ÄS § 315 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (eespool p-s 8 viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14). Kostja ei saanud laenulepingu sõlmimisel lähtuda laenusaaja 2011. aasta majandusaasta aruandest (I kd tl 111–124), sest see esitati alles 2. juulil 2012 (I kd tl 142). Laenusaaja 2010. aasta majandusaasta aruandest (I kd tl 97–110) nähtub, et tal oli vara kokku väärtuses ca 37 000 eurot, sh vabu rahalisi vahendeid ca 9 000 eurot, nõudeid ca 27 000 eurot ja finantsinvesteeringuid summas ca 1 000 eurot. Tagatisega laenu andmine summas 148 807 eurot kirjeldatud finantsvõimekusega ettevõttele on põhjendamatu risk. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks muul viisil kontrollinud laenusaaja võimet laen tagastada, st olnud laenulepingu sõlmimiseks piisavalt informeeritud. Pigem nähtub kostja
20.märtsi 2013 e-kirjast, et kostja teadis juba laenulepingu sõlmimisel, et laenusaajal puudusid vahendid tootmise korraldamiseks (I kd tl 179). Kohus ei tuvasta, et kostja oleks laenulepingu sõlmimisel tegutsenud heas usus ja hageja huvides. Eespool p-s 9 tuvastatud rikkumised on kõik sellised, mis viitavad tegutsemisele hageja majandushuvide vastaselt: äriühing ei ole huvitatud rahast loobumisest, selle andmisest teise isiku kasutusse ilma vastutasu saamata ega ilma kohase tagatiseta. Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja nõude rahuldamine tähendaks kostja kui juhatuse liikme vastutuse laiendamist sündmustele, mis toimusid aastaid pärast laenulepingu sõlmimist. Kahju põhjustavaks sündmuseks oli laenusaajale laenu andmine sel viisil ja tingimustel nagu kostja seda tegi, mitte aga hilisem laenusaaja maksejõuetuse sedastamine pankrotimenetluses. Kostja oli hageja juhatuse liige veel ligi aasta pärast laenu tagastamise algse tähtaja möödumist. Põhjendatud on hageja seisukoht, et kostja kui juhatuse liikme hoolsuskohustusega ei ole kooskõlas laenu tagasi nõudmata jätmine pikema perioodi vältel. Kui juhatuse liige ei tegele aktiivselt aktsiaseltsi antud laenu tagasinõudmisega, siis rikub ta samuti hoolsuskohustust.
15.Kuna põhinõude rahuldamise kõik eeldused on täidetud, siis tuleb see nõue tervikuna rahuldada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summa 77 807 eurot.
16.Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 ja sellele nõudele ei ole kostja eraldi vastuväiteid esitanud. Põhinõude rahuldamise tõttu on edukas ka viivise nõue. Hageja arvutas välja viivise kuni 29. juunini 2015 summas 5 051,98 eurot. Juhindudes TsMS § 367 teisest lausest arvutab kohus välja viivise alates 30. juunist 2015 kuni otsuse tegemiseni. Nimetatud perioodi pikkus on 256 päeva (mõlemad kaasa arvatud). VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud viivise määr oli kogu perioodil 8,05% aastas. Vastav viivise summa on järelikult 4 393 eurot ( ≈ 77807 × 8,05% × 256 : 365). Kokku on kuni otsuse tegemiseni muutunud sissenõutavaks viivis summas 9 444,98 eurot ( = 5051,98 + 4393), mille kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja. Otsuse tegemisele järgneva aja eest mõistab kohus viivise välja protsendina põhinõudest. Viivise määraks on VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määr.
17.TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata täiendavad äriregistri väljavõtted (I kd tl 64–69) ja laenusaaja juhatuse liikmega peetud e-kirjavahetuse (I kd tl 147, 175), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.
18.TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. Seega on tsiviilasja hind TsMS § 124 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 alusel jätkuvalt 89 122,44 eurot ( = 77807 + 5051,98 + 77807 × 8,05%). Hinda ei mõjuta maakohtu otsustus hagis nimetatust erineva viivise summa väljamõistmiseks TsMS § 367 teise lause järgi. 9 (11)
2-15-9701
19.Kohus rahuldab hagi ja jätab kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja nõuab 4 648 euro hüvitamist, mis menetluskulude nimekirja kohaselt moodustub esindajatasust määraga 120 eurot tunnis 28,80 töötunni eest, riigilõivust summas 1 100 eurot ja täituritasust 92 eurot. Riigilõivuna tuleb kostjal hüvitada tegelikult tasutud vajaliku riigilõivu summa 1 200 eurot, sest kohtutoimikust nähtuva kulu peab kohus määrama kindlaks sõltumata hageja taotlusest. Kohtutäituri tasu 92 eurot ei ole käesoleva kohtumenetlusega seonduv kulu ja seda kostja ei pea hüvitama. Hageja esindajate tasumäär on 120 eurot tunnis (ilma käibemaksuta summa) on põhjendatud. Riigikohtu senises praktikas on peetud mõistlikuks advokaadist esindaja tunnitasu koos käibemaksuga 147,49 eurot (vt 9. märtsi 2016. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14). Käesolevas asjas vastab hageja esindajate tasumäär asja sisule ja keerukusele. Hageja nõuab kulude väljamõistmist käibemaksuta. Seega arvestab kohus hüvitatavate menetluskulude summa kindlaksmääramisel õigusabikulu summa käibemaksuta. Kohus kontrollib hageja esindajate ajakulu vajalikkust ja põhjendatust iga toimingu juures eraldi. Kohtu hinnang hageja esindajate vajalikule ja põhjendatud ajakulule on järgmine: Nr
Kohtu seisukoht põhjendatud ja vajaliku ajakulu ning tasu kohta hagiavalduse ettevalmistamise ja 5:00 koostamise põhjendatud ja vajalik ajakulu on 5 tundi arvestades hageja nõuet, hagiavalduse sisu ja esitatud tõendeid
kostja ei pea hüvitama hagejale 0:00 kulusid, mis seisnevad puuduste kõrvaldamises 1:15 arvestades kostja vastuse ja hageja 5:00 arvamuse sisu, siis on hageja 0:10 arvamuse ettevalmistamise ja koostamise põhjendatud ajakulu 0:30 kokku 5 t 3:30 0:15 0:30 0:10 0:10 0:15 0:15 1:00 3:15 10 (11)
2-15-9701 Nr
Kuupäev
25.08.15
09.09.15 17.09.15 04.12.15
Toiming, ajakulu ja tasu taotluses kostja seisukohtade 0:15 analüüs kohtumääruse analüüs 0:15 e-kiri istungiaegadega 0:10 menetluskulude 0:20 nimekirja koostamine
04.12.15 kohtuistungiks ettevalmistamine
1:00
07.12.15 kohtuistungil osalemine
0:50
11.01.16 11.01.16 02.02.16 08.02.16
Kohtu seisukoht põhjendatud ja vajaliku ajakulu ning tasu kohta põhjendatud ja vajalikud 0:15 toimingud ning ajakulu 0:15 0:10 menetluskulude kindlaks0:00 määramise avalduse esitamise ja nimekirja koostamise kulud ei ole põhjendatud ega vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes (Riigikohtu 11.11.14 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12) põhjendatud toiming, aga 0:30 istungiks valmistumise ajakulu ei ületa üldjuhul istungi kestust, käesoleval juhul ei ole hageja toonud esile erandlikke põhjuseid suuremaks ajakuluks 7.12.15 kohtuistung toimus 0:30 kl 10.00–10.30, seega põhjendatud ja vajalik ajakulu 30 min põhjendatud ja vajalikud 1:30 toiminguid, ajakulu on põhjendatud 1 t ja 30 min ulatuses arvestades kostja esitatud tõendeid ja hageja vastuse sisu
kostja tõendite analüüs 0:20
ja seisukoha koostamine 0:50
materjalide analüüs 0:30
seisukoha ülevaatamine 0:18 ja kohtule esitamine
22.02.16 ettevalmistus 1:15 põhjendatud ja vajalik toiming 1:15 kohtuistungiks ning ajakulu
23.02.16 menetluskulude 0:25 vt tabelis rida nr 24 0:00 nimekirja koostamine
23.02.16 kohtuistungil osalemine 0:45 23.02.16 kohtuistung toimus kl 1:10 (1/2 ajast) 11.00–12.10, seega põhjendatud ja
23.02.16 kohtuistungil osalemine 0:45 vajalik ajakulu 1 t ja 10 min (1/2 ajast) Kokku (tund:minut) 28:48 Kokku (tund:minut) 15:35 (tundides) 28,80 (tundides) 15,58 Kohus määrab hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 3 069,60 eurot (1 200 eurot riigilõiv ja 1 869,60 eurot lepinguliste esindajate tasu 15,58 tunni eest tasumääraga 120 eurot). Rahuldamata jääb hageja taotlus 1 551,40 euro saamiseks õigusabikulude ja täituritasu osas ( = 4 648 – 3 069,60). Kohus leiab, et selles ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluslikku käiku arvestades põhjendatud. Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.