Korrakaitse › Muu korrakaitse

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Edasikaebamise kord

01.07.2016 koostas Keila linn E.J.ile ettekirjutuse nr 4.1-1.3/578, millega kohustas E.J.i lõpetama õigusrikkumise. Ettekirjutusega kohustati E.J.i 01.10.2016 korrastama Keila linnas asuva kinnistu aadressiga Jõe 30 ja 30-a piirdeaed, rakendama meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks, sulgema sissepääsud hoonesse ja krundile, vältima hoone varisemisohtlikkust, tagama ehitise ohutus ja fassaadi korrasolek, niitma muru ja piirama võsa, koristama kinnistult ehitus- ja olmejäätmed ning vajadusel hoone seadusega sätestatud korras lammutama. 17.10.2016 koostas Keila linn E.J.ile täitekorralduse sunniraha rakendamiseks nr 4.1-1.3/578-6, millega määras sunniraha summas 2000 eurot. 18.10.2016 koostati E.J.ile täitmisteade, mille täitedokumendiks on Keila linna 01.07.2016 ettekirjutus nr 4.1-1.3/578 ning nõude sisuks sunniraha summas 2000 eurot. Nõude summale lisandus täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri tasu vastavalt kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusele. E.J. tasus täitmisteate alusel sunniraha ning täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri tasu kokku 2284,36 eurot. 08.11.2016 esitas E.J. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb mõista Keila linnalt kaebaja E.J.i kasuks välja 2284,36 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kaebaja omandas kinnistud asukohaga Jõe tn 30 ja 30-a, Keila 2004. aastal. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kaebaja ei ole kinnistuid hooldanud. Kaebaja esitas 08.03.2017 toimunud kohtuistungil vastustaja väidete ümberlükkamiseks fotomaterjali, mis kinnitab, et perioodil 2004 kuni 2016 on kaebaja kinnistuid olulisel määral korrastanud ja utiliseerinud kinnistul asunud jäätmed, jättes materjalidest alles vaid tulevikus kasutamisele kuuluva materjali (telliskivid, killustik, paneelid, puitmaterjal jm). Eeltoodut kinnitavad tunnistaja A. J. ütlused. Jäätmeseaduse § 2 lg 1 kohaselt on jäätmed mis tahes vallasasi või kinnistatud laev, mille valdaja on ära visanud, kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema. Vastustaja poolt kinnistule ladustatud ehitusmaterjalide nimetamine jäätmeteks, enam veel ohtlikeks jäätmeteks, ei ole mitte millegagi põhjendatud – kaebaja ladustas kinnistul ehitusmaterjali, mida ta ei ole ära visanud ega kavatsenud seda teha ega olnud ka kohustatud seda tegema. Kaebaja kavatses ehitusmaterjali elamu ehitamisel kasutada, kuid loobus sellest mõttest hiljem ja müüs osaliselt materjali ära. Seega oli ehitusmaterjali näol tegemist kaebaja varaga, millel oli reaalne turuväärtus ja selle utiliseerimise nõudmine ei olnud millegagi põhjendatud. Jäätmeseaduse § 6 lg 1 kohaselt on ohtlikud jäätmed, mis komisjoni määruse (EL) nr 1357/2014 lisas nimetatud vähemalt ühe ohtliku omaduse tõttu võivad olla ohtlikud inimese tervisele, varale või keskkonnale. Viidatud määruse lisa kohaselt on jäätmed ohtlikud, kui need on: plahvatusohtlikud, oksüdeerivad, tuleohtlikud, nahka ärritavad või silmi kahjustavad, mürgised sihtelundi suhtes või hingamiskahjustusi tekitavalt mürgine, ägedalt mürgised, kantserogeensed, söövitavad, nakkust tekitavad, reproduktiivtoksilised, mutageensed, sensibiliseerivad, eraldavad väga mürgiseid gaase. Vastustaja ei ole esile toonud ega ka tõendanud, et ühelgi kinnistule ladustatud materjalidest oleks eelnimetatud omadusi ega ka põhjendanud, millisel põhjusel tuleks betoonist paneele, telliskive, paekivi killustikku ja puitmaterjali pidada ohtlikuks. Kaebaja leiab, et vastustaja sellekohased väited on paljasõnalised ja alusetud. Samuti ei nõustu kaebaja vastustaja seisukohaga, et materjalid on ohtlikud kinnistul viibida võivatele inimestele – esiteks on kaebaja piiranud juurdepääsu kinnistule, mistõttu ei saagi kõrvalised isikud kinnistul viibida (järelevalveametnik U. Paas on ka ise kinnitanud, et tal on puudunud juurdepääs kinnistule), teiseks on materjalid ladustatud selliselt, et puudub igasugune varisemisoht või muu oht.

Vastustaja väidab, et järelevalveametnik U. Paas käis 17.10.2016 Jõe tn 30, Keila kinnistul paikvaatlust teostamas, mille käigus tuvastas U. Paas, et: a) kinnistul asub lagunenud ja kasutuses mitteolev ehitis, b) sellel puuduvad aknad, uksed ja osaliselt katus, c) hoone fassaad on lagunenud ja d) hoone ümbrus on reostatud ehitusjäätmetega: eterniit, puit- ja betoonjäätmed. Paikvaatluse tegemisele ei olnud ettekirjutuse saajat ega ka tema esindajat kutsutud, ega ka paikvaatluse tegemisest teavitatud. Kuna E.J.i paikvaatluse toimumisest ei teavitatud, siis ei saanud ta tulla U. Paasile ettekirjutuse nõuetekohase täitmise tulemusi ette näitama. Väidetava paikvaatluse läbiviimise käiku tõendab vastustaja kahe fotoga, mis on tehtud sõidukist väljumata. Fotodelt ei nähtu paikvaatluse protokollis kirjeldatud asjaolud ja nende tuvastamise viis. Samuti puudub fotodel info, kus ja millal on need tehtud. Seos Jõe tn 30, Keila kinnistuga ei ole fotodelt tuvastatav. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Kaebaja leiab, et vastustaja poolt 17.10.2016 dateeringut kandev paikvaatluse protokoll ja sellele lisatud 2 ebaselget fotot ei tõenda vastustaja väiteid ettekirjutuses toodud kohustuste täitmata jätmist. ATSS § 8 lg 3 p 1 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui ATSS § 8 lg-s 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud. Seega pidi vastustaja enne sunniraha rakendamist põhjalikult kontrollima, kas E.J. on temale ettekirjutusega pandud kohustused täitnud või mitte. 17.10.2016 kuupäeva kandev protokolli ja selle lisade põhjal ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kontrolli teostanud – fotode põhjal järeldub, et U.Paas ei ole sõidukist väljunud ja kinnistul asuva hoone tegelikku seisundit kontrollinud. Kaebaja seisukohta toetab vastustaja poolt 17.10. 2016 väljastatud täitekorraldus sunniraha rakendamiseks, milles kinnitab vastustaja, et täitekorraldus sunniraha rakendamiseks tugineb vaid 02. ja 12.08.2016 läbi viidud kinnistu kontrolli tulemustele. Oluline on, et vastustaja ei ole täitekorralduses viidanud 17.10.2016 paikvaatluse tulemustele, vaid on piirdunud sama aasta augusti kuus teostatud kontrollile. ATSS § 8 lg 3 p-st 1 tuleneb, et vastustaja peab enne sunniraha rakendamist ettekirjutusega pandud kohustuste täitmist kontrollima, mida aga vastustaja käesolevas menetluses teinud ei ole. Eeltoodu on tinginud sunniraha põhjendamatu rakendamise. Kaebaja on kaebusele lisanud tõendid ettekirjutuse täitmise kohta ja selgitanud ettekirjutuse täitmise asjaolusid. Riigikohus on leidnud, et sunnivahendi, sh sunniraha rakendamise menetlus on eriliigiline haldustäitemenetlus ja selle ülesanne on saavutada varasemas ettekirjutuse tegemise menetluses otsustatu elluviimine (RKO 3-3-1-72-14 p 18). Kaebaja oli enne sunniraha rakendamist ettekirjutuses toodud kohustused täitnud. AtSS § 3 lg 1 sätestab, et sunnivahendi rakendamisel antavatele aktidele ja tehtavatele toimingutele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades AtSS-st tulenevaid erisusi. Kui haldusõiguse erivaldkonna seadus reguleerib haldustäitemenetlust teisiti, tuleb juhinduda erivaldkonna seadusest (AtSS § 1 lg 2). HMS § 35 lg 1 p 2 kohaselt peab haldusorgan teavitama menetlusosalisi haldusorgani initsiatiivil algatatud menetlusest. HMS § 40 lg 2 järgi peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks enne sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada menetlusosalise õigusi. Asendustäitmise ja sunniraha seadus ei sätesta neist kohustustest erandit. Tulenevalt HMS § 35 lg 1 p‐st 2 ja § 40 lg‐st 2 peab haldusorgan teavitama isikut sunniraha rakendamisest pärast ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist, kuid enne sunniraha AtSS § 15 lg‐s 1 sätestatud korras sissenõudmise alustamist. Teavitamise vormi ja üksikasjad määrab haldusorgan (HMS § 5 lg 1), kuid see peab tagama info reaalse liikumise adressaadini, v.a seaduses sätestatud erandid. Haldusorgan võib isikut teavitada ka näiteks ettekirjutuse järelkontrolli käigus. Teatest peab nähtuma rakendatava sunniraha suurus. HMS § 108 lg 1 kohaselt tuleb sunniraha rakendamist põhjendada, kui adressaat seda nõuab. Kaebajal ei tekkinudki võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks enne sunniraha rakendamist ega küsida sunniraha rakendamise põhjendust kuna kaebajat ei kutsutud 17.10.2016 paikvaatlusele ega teavitatud sunniraha rakendamisest.

Riigikohus on eelviidatud lahendis leidnud, et selline teavitus avab isikule võimaluse esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja vastuväited ning taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist. Ühtlasi annab see isikule sunnirahaga nõustumise korral võimaluse tasuda sunniraha ilma sissenõudmiseta ja kohtutäituri tasuta. AtSS § 1 lg‐st 2 ja § 3 lg‐st 1 reguleerivad haldustäitemenetluses tõendite kogumist samad normid, mida kohaldatakse täidetava ettekirjutuse tegemisel. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kõnealune ärakuulamisõigus on üks olulisematest isiku menetlusõigustest, millel on kahetine eesmärk. Ühest küljest näitab see austust menetlusosalise vastu – avalik võim suhtub isikusse tõsiselt ning kohtleb teda kui subjekti, mitte kui avaliku võimu tegevuse objekti. Seeläbi tagatakse haldusmenetluses osaleva inimese inimväärikus. Teisalt on ärakuulamisõigus vajalik ka haldusorgani perspektiivist – ärakuulamise käigus isiku poolt esitatu aitab haldusorganil täita uurimiskohustust (HMS § 6) ning tagada selle, et tõepoolest kõik asjas tähtsust omavad asjaolud on väljaselgitatud ja tõendid kogutud. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et ta täitis ettekirjutusest tulenevad kohustused. Vastustaja on oluliselt rikkunud paikvaatluse läbiviimise korda ja on jätnud kaebaja ilma võimalusest esitada sunniraha rakendamise kohta oma vastuväited ja selgitused – kaebajale ei tagatud ärakuulamise õigust. Juhul, kui kaebajat oleks paikvaatluse läbiviimisest ja sunniraha rakendamisest teavitatud, oleks kaebaja saanud vastustajale tutvustada ja selgitada ettekirjutuse täitmise asjaolusid ja juhul, kui vastustaja ei oleks mingil põhjusel olnud tulemustega rahul, taotleda täiendavat tähtaega ettekirjutuse täitmiseks. Eelnimetatud menetluslikud minetused tingisid sunniraha põhjendamatu kohaldamise. Vastustaja: Kaebajale kuuluvatel kinnistutel Jõe tn 30 ja 30-a Keila linnas ei elata ja kinnistud on juba aastaid olnud hooldamata. Arvestades kinnistutele ladustatud ehitusjäätmete mahtu ja seisukorda ning seal asuvate hoonete seisukorda, siis kogu selle aja jooksul, mil kaebaja on olnud kinnistute omanik, ei ole kinnistuid ja seal asuvaid hooneid nõuetekohaselt hooldatud. Kinnistutele on aastate jooksul ladustatud ehitusjäätmeid, mis ohustavad nii ümbritsevat keskkonda kui ka seal viibida võivaid inimesi. Kaebaja jätab oma kaebuses märkimata, et Jõe tn 30 ja 30-a kinnistu kohta on talle 30.08.2012 saadetud Keila linnavalitsuse poolt meeldetuletus kohustusega kinnistud korrastada. Samuti on talle 07.11.2012 ja 05.06.2013 koostatud ettekirjutused kohustusega kinnistud korrastada. Samuti jätab kaebaja märkimata, et kaebajale selgitati esimest korda kinnistute korrastamise vajadust juba 19.04.2016. Keila Linnavalitsuses on hea tava, et kõigepealt võetakse kinnistu omanikega ühendust telefoni teel ja selgitatakse neile Keila linnas kehtiva heakorra eeskirja nõudeid ja palutakse neid järgida. Kaebajale selgitati telefoni teel kinnistu korrastamise vajadust, kuid telefoni haaras enda kätte tema abikaasa, kes vestluse kiirelt lõpetas. Kahjuks suulistest selgitustest ei piisanud ja järelevalveametnik oli sunnitaud saatma kaebajale mitu kirjalikku kutset ning pidama pikka kirjavahetust, et kutsuda kinnistu omanik vestlusele Keila Linnavalitsusse. Kaebaja ei nõustunud järelevalvemenetluses Keila Linnavalitsusse isiklikult kohale tulema ja volitas selleks oma abikaasat. 01.07.2016 koostati kaebajale ettekirjutus nr 4.1-1.3-/578, kus teda kohustati 01.08.2016 korrastama kinnistud. Kinnistute omanikul tuli korrastada kinnistute piirdeaed, rakendada meetmed kinnistute reostamise ja risustamise vältimiseks, sulgeda sissepääsud hoonesse ja krundile, vältida hoone varisemisohtlikkust, tagada ehitise ohutus ja fassaadi korrasolek. Niita muru ja piirata võsa, koristada kinnistutelt ehitus- ja olmejäätmed. See oli haldusorgani esindaja ja kaebaja esindaja poolt läbi räägitud ja piisav tähtaeg. Arvestada tuleb ka seda, et kaebajale selgitati esimest korda kinnistute korrastamise vajadust juba 19.04.2016. Ettekirjutuses tehti kaebajale sunniraha hoiatus summas 4000 eurot, kus punktis 6 on öeldud, et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.

Samuti on seal kirjas, et sunnivahendit võib kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. Samuti on seal viited asendustäitmise ja sunniraha rakendamise seadusele. Sama ettekirjutusega määrati sunniraha vabatahtlikuks tasumise tähtajaks 15 päeva, kui ettekirjutus ei ole ettenähtud tähtajaks täidetud. 01.08.2016 esitas kaebaja vaide, milles taotles ettekirjutuse tühistamist ja menetluse lõpetamist. Vaides kinnitas kaebaja, et kinnistutele ei ole ladustatud jäätmeid, Jõe tn 30 kinnistul asuv hoone on ohutu ja selle fassaad on korras, puudub varisemisoht, muru on niidetud ja kinnistutele on paigaldatud piirdeaed. 12.08.2016 teostati vaide lahendamise käigus kinnistutel paikvaatlus, kus osales kinnistute omaniku esindajana Alar Salu, kinnistute omanik kohale ei ilmunud, kinnistutele sissepääsu ei võimaldatud. Paikvaatlusel tuvastati, et Jõe 30 kinnistul asub lagunenud ja kasutuses mitteolev ehitis, millel puuduvad aknad, uksed ja osaliselt katus. Hoone fassaad on lagunenud, hoone ümbrus on risustatud võsaga ja reostatud ehitusjäätmetega. Hoone aknad on osaliselt kaetud puiduga, osaliselt avatud. Osa hoone seinad on varisemisohtlikud, sealt on alla kukkunud telliskive ja on võimalik, et osa seinu võivad variseda. Hoone on sellises seisukorras ohtlik selle omanikule ja teistele seal viibivatele inimestele. Maja ette on ladustatud katkised ja kasutusest välja langenud telliskivid, betoonitükid ja katkised eterniitplaadid. Maja taha on hulgaliselt kaootiliselt ladustatud ehitus- ja olmejäätmeid: betoonist elemendid, mis on kaetud samblaga ja on pragunenud ja lagunenud. Lammutusjäätmeid: telliskivid koos kuivanud seguga ja muud erinevad katkised betoonelemendid. Ilmselgelt on näha, et tegemist on kasutuses olnud materjalidega. Ladustatud ehitusjäätmed on ohtlikud keskkonnale ja maja taha ladustatud ehitusjäätmed võivad varisemisel olla ohtlikud seal viibivatele inimestele. Kinnistutele oli paigaldatud piirdeaed ja muru oli hoone eest niidetud. 09.09.2016 andis Keila Linnavalitsus korralduse nr 298, millega kinnitas vaideotsuse. Vaideotsusega loeti ettekirjutus Jõe tn 30a osas täidetuks ja Jõe tn 30 kinnistu osas täidetuks osaliselt. Menetlus ettekirjutuse osas loeti jätkuvaks kuni kohutuse kohase täitmiseni. E.J.i vaie ettekirjutuse tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks jäeti rahuldamata. 17.10.2016 kontrolliti kinnistute seisukorda ja tuvastati, et Jõe tn 30 kinnistu on reostatud ehitus- ja olmejäätmetega ja kinnistul asuv ja kasutuses mitteoleva hoone fassaad on korrastamata. 17.10.2016 koostas Keila Linnavalitsuse volitatud esindaja Uno Paas täitekorralduse sunniraha rakendamiseks. Täitekorralduses arvestati, et ettekirjutus on osaliselt täidetud ja tulenevalt asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 3 lõige 3 tulenevast arvestati, et kuna sunniraha hoiatus on kehtestatud ettekirjutusele, mis on osaliselt täidetud, määras haldusorgan ettekirjutuse nr 4.1-1.3/578 sunnirahaks leebema määra summas 2000 eurot. Täitekorraldus saadeti kaebajale teadmiseks koos informatsiooniga, et ta võib oma õiguste kaitseks pöörduda halduskohtu poole. Täitekorraldus saadeti kohtutäiturile täitmiseks. Vastustaja on nõus, et kaebaja on kinnistud piiranud piirdeaiaga. Vastustaja ei ole nõus kaebaja väitega, et ta on rakendanud piisavalt meetmeid kinnistute reostamise ja risustamise vältimiseks. 12.08.2016 paikvaatlusel tuvastati kinnistul nii jäätmeid, umbrohtu kui võsa. Kuidas kinnistu omanik oma kinnistu korrastab ja korras hoiab ei ole ette kirjutatud, kuid need meetmed peavad olema piisavad, et kinnistu vastaks kehtiva heakorra eeskirja nõuetele. Vastustaja on nõus, et sissepääsu kinnistutele on piiratud ja püstitatud on võrkaed. Kas võrkaed on piisav kinnistule sissepääsu takistamiseks peab otsustama kinnistu omanik. Vastustaja on nõus, et kaebaja on piiranud hoonesse sissepääsud käepäraste vahenditega (laudade, puitkilpide, euroaluste, võrkpiirete ja muuga). Kuna hoone fassaad on algsel kujul olnud akende ja ustega, siis ei saa kuidagi väita, et sellega on hoone fassaad korrastatud. Kaebaja väide, et ta on vältinud hoone varisemisohtlikkust, paigaldades tugitalad ja eemaldades varisemisohtlikud osad, ei ole millegagi tõendatud, kuna vastustajale ei olnud kuni 22.11.2016 kordagi tagatud juurdepääsu kinnistule. Ehitise seisundi tuvastamiseks on algatatud uus järelevalvemenetlus Ehitusseadustiku § 130 alusel.

Kaebaja väide, et ta on taganud ehitise ohutuse ja fassaadi korrasoleku lahtiste osade eemaldamisega ja siltide paigaldamisega ei ole vastustaja poolt arvestatav. Siltide paigaldamine iseenesest ei korrasta ei fassaadi ega taga ehitise ohutust. Ehitise osade eemaldamine aga rikub hoone terviklikkust ja selle vastavust ehitusprojektile. Heakorra eeskirja nõue on, et ehitise omanik peab hoidma korras, puhtad ning vastavuses ehitusprojektiga hoone fassaadi ja fassaadielemendid. Kaebaja väide, et ta on niitnud kinnistutel muru, vastab tõele. Peale ettekirjutuse koostamist on hoone ees olevat muru niidetud ja see on ka kinnistu omaniku pidev kohustus. Hoone taga ei ole muru niidetud, kuna see oli täis kuhjatud ehitusjäätmeid ja seal kasvas võsa. Vastustaja ei ole nõus kaebaja väitega, et ta koristas kinnistutelt kõik ehitus- ja olmejäätmed. Kindlasti on kinnistutelt koristatud olme- ja ehitusjäätmeid. Võrreldes olukorraga, mis oli kinnistul 19.04.2016 on olukord muutunud oluliselt paremaks. Samas olid ehitusjäätmed kinnistul nii 12.08.2016 kui 22.11.2016 ja nagu eelmises kirjas halduskohtule teatasime, toimus aktiivne koristustegevus toimus veel 09.11.2016. Haldusorgan on kontrollinud sunniraha rakendamise eeldusi (kinnistul valitsevat olukorda) korduvalt (02.08.2016, 12.08.2016 ja 17.10.2016) ja ei tuvastanud sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid. Keila Linnavalitsus vastustajana on teavitanud kaebajat ettekirjutuse nõuete täitmata jätmisest ja sunniraha rakendamisest. Sunniraha rakendamine ei ole eraldi menetlus, vaid järelevalvemenetluse üks osa. Hoiatus sunniraha rakendamiseks võib sisalduda juba ettekirjutuses (ATSS § 7 lg 2). Sunnivahendi rakendamise eeldused on asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 2 lõike 1 ning § 8 lõigete 1 ja 3 kohaselt järgmised: a) kehtiva ettekirjutuse olemasolu, millega on adressaadile pandud kohustus teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (ATSS § 4 lg 1); b) haldusorgan on adressaati hoiatanud sunnivahendi rakendamise eest, kui ettekirjutus jäetakse määratud tähtajaks täitmata; c) adressaat on jätnud ettekirjutuse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata; d) sunnivahendi rakendamist välistavate asjaolude puudumine (ATSS § 8 lg 3). Kaebaja ei ole ettekirjutust kohaselt ja täies ulatuses tähtajaks täitnud, seega on õigustatud sunniraha rakendamine. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-31-15 oleks kohane, kui ettekirjutusega kaebajale pandud kohustused oleks kohaselt, täies mahus ja tähtajaks täidetud. Vastustaja on kinnistu paikvaatlustel 02.08., 12.08. ja 17.10.2016 piisavalt tõendanud, et ettekirjutuses toodud kohustused on täies mahus ja tähtajaks täitmata. Kuna vastustaja on rakendanud kaebaja suhtes sunniraha õiguspäraselt, siis ei ole vastustaja tekitanud kaebajale õigusvastaselt varalist kahju.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, sh kaebaja vande all antud ütlusi, ning tunnistaja vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Keila linn on E.J.ile teinud 01.07.2016 ettekirjutuse, milles märgib, et E.J. on jätnud täitmata Keila linna heakorraeeskirjast kinnistu (Jõe 30 ja Jõe 30-a, Keila linn) ja ehitise omanikule tulenevad nõuded ning kohustas lõpetama õiguserikkumise 01.08.2016. Ettekirjutuses sisaldus sunniraha määramise hoiatus, millega teavitati adressaati, et ettekirjutuse mittetähtaegse või mittekohase täitmise korral kohaldatakse sunniraha 4000 eurot. 17.10.2016 koostas Keila linnavalitsus korralduse, millega määras nõuda sisse sunniraha summas 2000 eurot, kuna ettekirjutus kehtib ning seda ei ole määratud tähtaja jooksul täies mahus täidetud. Sunniraha maksmise vabatahtlikku täitmise tähtaega ei määratud ning täitmisteatest nähtuvalt esitas Keila linnavalitsus 18.10.2016 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks 2000 euro suuruse

sunniraha sissenõudmiseks. 27.10.2016 tasus E.J. vabatahtlikult 150 eurot ning 29.10.2016 tasus 2134,36 eurot, kokku 2284,36 eurot. Kohus märgib, et sunniraha määramise korralduses ei olnud kaebajale antud sunniraha tasumiseks vabatahtliku tasumise tähtaega. Kaebuse esitaja on vaidlustatud Keila linna toimingut, millega määrati temale sunniraha. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 109 kohaselt kui toiminguga rikutakse isiku õigusi, võib isik nõuda haldusorganilt või kohtult toimingu ärajätmist või lõpetamist ning toimingu tagajärgede kõrvaldamist ja kahju hüvitamist vastavalt Riigivastutuse seadusele (RvastS) ning pöörduda selleks halduskohtusse Halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kaebaja on esitanud heatamiskaebuse toimingu tagajärgede kõrvaldamiseks ning hüvitamiskaebuse täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu maksmisest tekkinud varalise kahju hüvitamiseks. Kaebaja on enne halduskohtusse pöördumist esitanud 01.07.2016 ettekirjutuse peale vaide. 09.09.2016 vaideotsusega nr 298 luges Keila Linnavalitsus ettekirjutuse Jõe 30a kinnistu osas täidetuks ning Jõe 30 kinnistu osas täidetuks osaliselt. Keila linn jättis vaideotsusega kaebaja vaide ettekirjutuse tühistamiseks rahuldamata, leides, et ettekirjutus on tervikuna kohaselt täitmata. Pooled vaidlevad selle üle, kas ettekirjutus oli täidetud, kas vastustaja on enne sunniraha määramist kontrollinud sunniraha kohaldamise eelduseid ning kas vastustaja on sunniraha määramisel järginud menetlusnorme. Sunniraha rakendamise õiguslikud alused on sätestatud Asendustäitmise ja sunniraha seaduses (ATSS), mille § 2 lg 1 kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. ATSS § 10 lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida. ATSS § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. ATSS § 8 lg 3 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui 1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Sunnivahendi rakendamise põhimõtted on sätestatud ATSS §-s 3, mille lg-te 2 ja 3 kohaselt ei käsitata sunnivahendi rakendamist karistusena ning kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Eeltoodust tuleneb, et sunniraha eesmärgiks on adressaadi sundimine rahalise nõudega temale ettekirjutusega pandud kohustust täitma, mitte isiku karistamine ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on sunniraha eesmärgiks eeskätt kallutada isikut toime panema ettekirjutuses sisalduvat tegu või hoiduma ettekirjutuses äratoodud keelatud teost, olles oma olemuselt mittekaristusliku iseloomuga (IX Riigikogu, 458 SE, § 10 lg 1 selgitus). Riigikohus on selgitanud, et kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis oli proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu 22.04.2015 otus asjas nr 3-3-1-72-14, p 16). Keila linna heakorraeeskirja § 4 sätestab kinnistu ehitise omaniku kohustused heakorra tagamisel. Ettekirjutuses on viidatud heakorraeeskirja § 4 lg 1 p-dele 1, 2, 7 ja 8, mille kohaselt on kinnistu

ja ehitise omanik kohustatud hoidma korras oma kinnistu ja kinnistu piirdeaia ning rakendama meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks; hoidma korras, puhtad ning vastavuses kinnitatud ehitusprojektiga hoone fassaadi ja fassaadielemendid; tagama ehitise ohutuse teiste isikute elule; tagama kasutusel mitteoleva ehitise ja sinna juurde kuuluva krundi heakorra ning vältima hoone varisemisohtlikkust, sulgema sissepääsud hoonesse ja krundile. 01.07.2016 koostatud ettekirjutuses kohustati kaebajat korrastama kinnistute piirdeaiad, rakendama meetmeid reostamise ja risustamise vältimiseks, sulgema sissepääsud hoonesse ja krundile, vältima hoone varisemisohtlikkust, tagama ehitise ohutus ja fassaadi korrasolek. Samuti kohustati niita muru, piirata võsa, koristada kinnistult ehitus- ja olmejäätmed ning vajadusel ehitis seadusega sätestatud korras lammutada. Enne sunniraha sissenõudmist peab haldusorgan viima läbi ettekirjutuse täitmise kontrolli ning sunniraha rakendamiseks tuvastama muuhulgas ettekirjutuse täitmata jätmise. Kohus märgib, et kaevatavast ettekirjutusest nähtub, et kinnistute omaniku osad loetletud kohustustest on lakoonilised ja ebaselge sisuga. Riigikohus on 19.03.2002 otsuse nr 3-3-1-13-02 punktis 14 selgitanud: „/...7Koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise/.../“. Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole haldusorgan sisustanud heakorraeeskirjas sätestatut faktliste asjaoludega. Kohus märgib, et ettekirjutuses puuduvad kinnistu suhtes esinevad üheselt mõistetavad heakorraeeskirja rikkumised ning konkreetsed selgitused, millised puudused on adressaadil kohustus kõrvaldada. Samuti puudub üheselt mõistetav faktiline selgitus, milliste puuduste kõrvaldamisel sunniraha ei rakendata. Ettekirjutuses toodud kohustused – kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks meetmete rakendamine ning ehitise ja fassaadi ohutuse tagamine- on üldsõnalised (tsitaadid heakorraeeskirjast). Eelmainitud kohustusi ei ole haldusorgan ettekirjutuses sidunud konkreetse üksikjuhtumi asjaoludega. Kohus on seisukohal, et kuna ettekirjutus on oma selgitustelt üldsõnaline, ei olnud adressaadile üheselt arusaadav, mida ettekirjutuse täitmiseks teha tuleb. Kaebuse esitaja täitis ettekirjutuse nii, nagu ta selle sisust aru sai, mida kinnitasid kohtus tunnistaja A. J. ja kaebuse esitaja E.J. Kaebuse esitaja kinnitas kohtule, et on teostanud järgnevad tööd: piiranud kinnistud võrkaiaga kõrgusega 1,5 meetrit; rakendanud meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks – kinnistud on piirestatud ning võõrastele on tõkestatud kinnistule pääs igast küljest; paigaldatud on hoiatavad sildid; kebaja käib kinnistutel regulaarselt nende seisundit kontrollimas ning vajadusel koristab ja utiliseerib üle aia sattunud prahti. Samuti märgib kaebaja, et on piiranud sissepääsu hoonesse ja krundile – kaebaja on paigaldanud võrkaia ja aiavärava, hoonesse pääsemise tõkestamiseks on suletud kõik aknad ja uksed. Kaebaja on vältinud hoone varisemisohtlikkust – varisemisohtlikkus on välistatud, kui ei toimu tahtlikku lõhkumist, kaebaja on eemaldanud hoone varisemisohtlikud osad hoone lõhkumist on takistatud juurdepääsu takistamisega kinnistule ja hoonesse, hoone varisemine on takistatud täiendavate tugitalade paigaldamisega. Kaebaja on taganud ehitise ohutuse ja fassaadi korrasoleku – kaebaja on eemaldanud fassaadi lahtised osad ja paigaldanud hoiatavad ja keelavad sildid. Kaebaja on kinnistutel niitnud muru ja piiranud võsa – kaebaja on niitnud kinnistutel muru iga 1,5 nädala tagant, muru kasvuhoojajal ka tihedamini, Jõe tn 30 hoovis on piiratud võsa. Kaebaja koristas kinnistult kõik ehitus- ja olmejäätmed ning ladustas korrapäraselt ehitusmaterjalid, sh vundamendiplokid. Kaebaja koristas kinnistult kõik lehed, oksad jms ning viis need Keila Jäätmejaama.

Kohus märgib, et nii tunnistaja kui ka kaebuse esitaja on vande all selgitanud, milliseid töid teostati kinnistutel ettekirjutuse täitmiseks, mida kohus ei hakka üle kordama. Kohus hindab kaebaja ja tunnistaja ütlused usaldusväärseteks, kohtul puudub alus kahelda nende tõesuses. Menetlusosalise ja tunnistaja vande all antud ütlused on suulised tõendid, mida kohus hindab koostoimes kirjalike tõenditega. Vastustaja on teostanud paikvaatlused 12.08.2016 ja 17.10.2016 ning esitanud kohtule paikvaatluste protokollid koos fotodega. Enne sunniraha rakendamist peab haldusoragn kontrollima sunniraha rakendamise eelduste täidetavust ning tuvastama muuhulgas ettekirjutuse täitmata jätmise. Enne täitekorralduse koostamist teostas haldusorgan paikvaatluse 17.10.2016. Viidatud paikvaatluse fotodelt ei ole võimalik tuvastada protokollis märgitud ja tuvastatud asjaolusid, kuna fotode kvaliteet on väga halb. Fotodelt ei ole võimalik tuvastada, millise kinnistuga on tegemist. Haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Täitekorralduses on märgitud, et ettekirjutuses toodud nõuded on osaliselt täitmata: lagunenud hoone on samas seisus, mis enne, selle fassaad on korrastamata ja varisemisohtlik, katus on sisse varisenud, kinnistul on laiali hulgaliselt ehitusjäätmeid (eterniit, soojustus, kivi ja puitjäätmed) ja ehitis on jätkuvalt ohtlik seal viibida võivatele inimestele. Vastustaja on kohtumenetluses väitnud, et kaebaja ei ole rakendanud piisavalt meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks, hoone fassaad ei ole korrastatud, ei ole välditud hoone varisemisohtlikkust, ei ole tagatud ehitise ohutus ja fassaadi korrasolek, samas on jäetud täpsustamata, mida konkreetselt peab kaebaja veel tegema ettekirjutuse täitmiseks (sh tuleb arvestada, kui palju võiksid kõik need tööd aega võtta, millest sõltub ka täitmiseks määratud tähtaeg, mis peab olema mõistlik ja piisav kõigi nõuete täitmiseks). Kohtus tunnistajana vande all üle kuulatud A. J. ütluste kohaselt ei olnud kinnistul puitjäätmeid ega soojustusjäätmeid. Viidatud asjaolusid ei nähtu ka kohtule esitaud paikvaatluse fotodelt. Lisaks on tunnistaja selgitanud, et maja ees olev silikaatkivi hunnik on kaetud eterniidiga selleks, et silikaatkive laiali ei tassitaks. Samuti kinnitas tunnistaja, et kinnistul ei olnud prahti ning ta käis ka muru niitmas. Kaebaja on korrastanud hoone fassaadi ja piiranud hoone sissepääsud ning eemaldanud hoonelt lahtised osad. Kohus märgib, et vastustaja ei ole täpsustanud, milles seisneb hoone fassaadi korrastamatus ning milliseid töid peaks kaebaja teostama hoone fassaadi korrastamiseks, et see vastaks haldusorgani nõudmistele. Kohtule esitatud kaebuse lisadest nähtub, et kaebaja on koristanud kinnistu, ladustanud betoonist ehitusmaterjalid korrapäraselt ning paigaldanud hoone varisemise vältimiseks tugipostid. Vastustaja on märkinud, et vastustajale ei ole kuni 22.11.2016 kordagi tagatud juurdepääsu kinnistule, seega ei ole vastustaja kinnistu territooriumil käinud, mistõttu ta ei saanud veenduda, kas hoone on üldse varisemisohtlik ning milliseid meetmeid on/ei ole kaebaja hoone varisemisohtlikkuse vältimiseks kasutusele võtnud. Tunnistaja A. J. kinnitas kohtule, et Jõe 30 hoone ei olnud varisemisohtlik. Samuti ettekirjutuse üldsõnalistest kohustustest – kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks meetmete rakendamine ning ehitise ja fassaadi ohutuse tagamine – ei olnud kaebajal võimalik üheselt aru saada, millised on konkreetsed rikkumised ning milliseid töid on ettekirjutuse täitmiseks vajalik teostada. Käesoleval juhul ei ole võimalik kontrollida, millised puudused esinesid kinnistul ettekirjutuse andmise hetkel, ka ei ole võimalik kontrollida, milles konkreetselt seisnes viidatud heakorraeeskirja punktide rikkumine, samuti ei ole võimalik kontrollida, nimelt millised nõuded jäid kaebajal täitmata, mis olid sunniraha määramise aluseks. Kohtu hinnangul sunniraha rakendamisel vastustaja ei ole nõuetekohaselt tuvastanud kaebaja poolt (tahtlikult) ettekirjutuse täitmata jätmise.

Asjaolu, kas kinnistul asuvad materjalid olid jäätmed Jäätmeseaduse tähenduses, ei oma asjas tähtsust, kuna kohus kontrollis sunniraha kohaldamise eelduste täidetavust ning on tuvastanud, et sunniraha määramise eeldused ei olnud vastustaja poolt täidetud. Riigikohus on 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-62-16 punktis 14 selgitanud, et „/.../ sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega /.../ Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne.“ Käesoleval juhul on kohus eelpool leidnud, et ettekirjutusest tulenevad kohustused on üldsõnalised ja ebaselged. Riigikohus on leinud, et sellisel juhul ei pruugi sunniraha rakendamine olla proportsionaalne. Kaebaja asus ettekirjutuses sisalduvaid kohustusi täitma ning täitis need selliselt, nagu ettekirjutuse sisust aru sai. Kohus leiab, et on ebaproportsionaalne määrata ettekirjutuses märgitud ebaselgete kohustuste väidetava täitmata jätmise eest kaebajale sunniraha. Riigikohus on 22.04.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-72-14 punktis 14 asunud seisukohale: „Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (HMS § 107 lg 2, ATSS § 3 lg‐d 2 ja 3).“ Haldusorgan on ettekirjutuses tehtud hoiatuses märkinud kohaldatava sunniraha suuruseks 4000 eurot ning selgitanud: „/.../ [sunniraha 4000 eurot] on vähem, kui 1/2 maksimaalsest sunniraha määrast. Arvestades ettekirjutuse eesmärki likvideerida ohuallikas ja korrasta kinnistu peab määratav sunniraha olema mõjus, et mõjutada ettekirjutse adressaati hoiduma õigusvastasest käitumisest. Sunniraha eesmärgiks on eelkõige ehitise omaniku asetamine olukorda, kus nõude täimine on otstarbekam, kui täitmata jätmine ehk sunniraha maksmine“. Kohus nõustub vastustajaga, et sunniraha peab olema mõjus, et mõjutada ettekirjutuse adressaati hoiduma õigusvastasest käitumisest. Kohus leiab, et hoiatuses märgitud selgitus ei välista kaalutlusõiguse teostamise kohustust sunniraha rakendamisel. Haldusorganil ei ole kohustust määrata sunniraha selles ulatuses, mis on hoiatuses märgitud ning haldusorgan peab sunniraha rakendamisel teostama kaalutlusõigust. Käesoleval juhul ei nähtu, et haldusorgan oleks sunniraha rakendamisel teostanud kaalutlusõigust piisava põhjalikkusega ning arvestanud proportsionaalsuse põhimõttega. Sunniraha määramise korralduses on märgitud, et kuna sunniraha hoiatus on kehtestatud ettekirjutusele, mis on osaliselt täidetud, määrab haldusorgan sunnirahaks leebema määra summas 2000 eurot. Täitekorralduses on selgitatud, et kinnistut kontrolliti 02.08.2016 ja 12.08.2016 ning ettekirjutuses toodud nõuded olid osaliselt täitmata: lagunenud hoone oli samas seisus, mis enne, selle fassaad on korrastamata ja varisemisohtlik, katus on sisse varisenud, kinnistul on laiali hulgaliselt ehitusjäätmeid (eterniit, soojustus, kivi ja puitjäätmed) ja ehitis on jätkuvalt ohtlik seal viibida võivatele inimestele. Kohtu hinnangul vastustaja ei ole tõendanud, et ettekirjutus jäi täitmata. Kaebaja asus ettekirjutust täitma ning soovis täita kõik ettekirjutuse nõuded. Kaebaja eesmärgiks oli vältida sunniraha määramist. Kohus on seisukohal, et haldusorgan ei ole teostanud kaalutlusõigust selles osas, miks on käesoleval juhul sunniraha määramine kohaseks sunnivahendiks kaebaja ettekirjutuses määratud kohustuste täitmisele kallutamiseks. Kohus leiab, et määratud sunniraha ei ole proportsionaalne ning ei täida sunniraha eesmärki, milleks on isiku kallutamine ettekirjutuse täitmisele. Käesoleval juhul on kaebaja soovinud ettekirjutust täita ning on tegutsenud ettekirjutuse täitmise eesmärgil, mida kinnitas kohtule nii kaebaja ise kui ka kohtus üle kuulatud tunnistaja.

Asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt tuleb sunniraha suuruse kindlaksmääramisel sunniraha suurus valida ulatuses, mis eeldatavasti kohustatud isikut võimalikult vähe kahjustades tagaks ettekirjutuses sisalduva kohustuse täitmise. Lisaks tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega - esimesel korral sunniraha kohaldades tuleks valida võimalikult madal ning adressaati vähem kahjustav mõjutusvahend (IX Riigikogu, 458 SE, § 10 lg 2 selgitus). Kohus leiab, et käesoleval juhul on ebaproportsionaalne määrata füüsilisest isikust kaebajale esimesel korral sunniraha suurusega 2000 eurot. Käesoleval juhul füüsilisele isikule 2000 euro suuruse sunniraha määramine ei ole kooskõlas sunniraha eesmärgiga, vaid on pigem karistusliku iseloomuga. Kohus märgib, et sunniraha määramise korralduses määratud sunniraha ei olnud enne sissenõudmise alustamist võimalik vabatahtlikult tasuda, kuna sunniraha määramise korraldus koostati 17.10.2016 ning juba järgmisel päeval, s.o 18.10.2016, esitati kohtutäiturile täitmisavaldus ja täitedokument täitemenetluse läbiviimiseks. Samuti ei olnud sunniraha määramise korralduses määratud tähtaega, mille jooksul oleks kaebajal olnud võimalik sunniraha vabatahtlikult tasuda. Tulenevalt HMS § 35 lg 1 p-st 2 ja § 40 lg-st 2 peab haldusorgan teavitama isikut sunniraha rakendamisest pärast ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist ning enne sunniraha ATSS § 15 lg-s 1 sätestatud korras sissenõudmise alustamist selliselt, et oleks tagatud reaalne informatisooni liikumine adressaadini. Riigikohus on leidnud, et selline teavitus annab isikule võimaluse esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja vastuväited, taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist ning võimaldab vaidlustada sunniraha rakendamist kohtus (22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 19). Käesoleval juhul koostati sunniraha määramise korraldus 17.10.2016 ning juba järgmisel päeval 18.10.2016 alustati kohtutäituri kaudu sunniraha sissenõudmist. Seega ei ole enne sunniraha sissenõudmise alustamist teavitatud kaebajat sunniraha rakendamisest viisil, mis oleks võimaldanud kaebajal esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja vastuväited või taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist. Samuti ei olnud määratud tähtaega, mille jooksul oleks kaebajal olnud võimalik tasuda haldusorganile sunniraha vabatahtlikult ilma täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu maksmata. ATSS § 8 lg 3 sätestab sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud. ATSS § 8 lg 3 p 1 välistab sunnivahendi rakendamise, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud. ATSS § 8 lg 1 järgi on sunniraha lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks kehtiv ettekirjutus ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Seega on ATSS § 8 lg 3 p 1 järgi sunnivahendi rakendamist välistavaks asjaoluks ükskõik millise sunniraha rakendamise ATSS § 8 lg-st 1 tuleneva eelduse äralangemine. Käesoleval juhul on kohus leidnud, et ei ole täidetud sunniraha rakendamise eeldus, mille kohaselt ei ole ettekirjutust määratud tähtaja jooksul täidetud. Seetõttu esineb käesoleval juhul sunniraha rakendamist välistav asjaolu. Kaebaja on tasunud lisaks sunnirahale ka täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu ning on esitanud kohtule varalise kahju hüvitamise nõude 284,36 euro hüvitamiseks. Riigikohus on 27.10.2015 kohtumääruses asjas nr 3-3-1-31-15 punktis 12 märkinud: „Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks kaebajal esitada hüvitamiskaebus“. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 12 lg 1

kohaselt on kahju kannatanud isikule kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Käesoleval juhul on kohus leidnud, et kaebaja suhtes sunniraha rakendamine oli alusetu ning seetõttu on vastustaja rikkunud kaebaja õigusi. Kaebaja on kandnud varalist kahju täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu ulatuses kokku 284,36 eurot. Kui vastustaja ei oleks rikkunud kaebaja õigusi alusetu sunniraha kohaldamisega, siis ei oleks kaebaja pidanud kandma kahju nimetatud summa ulatuses. Seega tuleb vastustajal hüvitada kaebajale tekitatud varaline kahju summas 284,36 eurot. Kohus eeltoodust tulenevalt leiab, et sunniraha määramise eeldused ei ole täidetud, kuivõrd ettekirjutuse täitmise kontrolli käigus ei ole tuvastatud ettekirjutuse täitmata jätmine. Vastustaja on sunniraha rakendamisel rikkunud meneltusnorme ja kaalutlusõiguse teostamise kohustust ning määratud sunniraha ei ole proportsionaalne. Seetõttu on kaebajale rakendatud sunniraha alusetult. Kohus teeb vastustajale ettekirjutuse kõrvaldada sunniraha määramise toimingu tagajärjed ning selle tulemusel tagastada kaebajale sunniraha summas 2000 eurot. Samuti tuleb vastustajal hüvitada kaebajale varaline kahju summas 284,36 eurot. Vastavalt HKMS §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul kohus rahuldab kaebuse ning otsus tehakse vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist ning esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 3203,55 eurot, sh õigusabikulud summas 3120 eurot ja riigilõiv summas 83,55 eurot. Vastustaja on esitanud oma vastuväited kaebaja menetluskulude taotlusele, leides, et esitatud kohtukulud on põhjendamatult suured ja täies ulatuses mittevajalikud. Vastustaja märgib, et kohtukulude nimekirjas on välja toodud punktis 3 hagi koostamine, mis ei ole antud menetluses vajalik. Kohtukulude nimekirjas on nii punktis 4 kui ka punktis 5 toodud kuluks kaebuse koostamine ning vastustaja arvates piisab ühest kaebusest, seda enam, et kuluks on loetud veel ka kaebuse lõppvormistamine punktis 6. Vastustaja ei ole nõus, et põhjendatud kohtukuludeks on arvestatud neli kliendiga kohtumist kokku kolm tundi. Vastustaja leiab, et põhjendamata palju on kulunud seisukoha koostamiseks kokku 5:30:00. Vastustaja on seisukohal, et ühe kaebuse koostamiseks ja kohtukõnedeteeside koostamiseks on kulunud 21 tundi, mis on ilmselgelt ebamõistlik ja põhjendamatu õigusabi kulu. Vastustaja leiab, et põhjendamatuid kohtukulusid on toodud kokku punkt 3 ajakulu 1:45:00, punkt 5 ja 6 ajakulu 2:45:00, punkt 12 ajakulu 4:00:00 ja punkt 1, 9, 11 ja 13 ajakulu 3:00:00, kokku 11:30:00. Kohus on seisukohal, et menetluskulude nimekirja punktis 3 märgitud tegevus – hagi koostamine – ei ole käesolevas asjas asjakohane, kuna tegemist on halduskohtumenetlusega. Kohus leiab, et tegemist ei ole ilmselge veaga, kus ekslikult on kaebuse koostamise asemel kirjutatud hagi koostamine, kuna menetluskulude nimekirja punktides 4-6 on viidatud kaebuse koostamisele. Kohus leiab, et hagi koostamiseks märgitud summat ei ole põhjendatud käesolevas asjas vastustajalt välja mõista. Arvestades läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust on ülejäänud menetluskulu nimekirjas märgitud tegevustele tehtud ajakulu mõistlik ning põhjendatud. Ebaõige on vastustaja väide, et ühe kaebuse koostamiseks ja kohtukõneteeside koostamiseks on kulunud 21 tundi. Kaebuse (nimekirja punktid 4-6) ja kohtukõneteeside (nimekirja punkt 16) koostamiseks on menetluskulude nimekirjas märgitud kokku 7 tundi. Kohus leiab, et seisukohtade komplekteerimine ja koostamine on piisavalt ajamahukas. Samuti ei ole menetluskulu taotluses

taotletud summa ebamõistlikult suur võrreldes menetluses tehtud toimingutega. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kliendiga kohtumised ei ole põhjendatud. Isiku esindamine kohtumenetluses eeldab esindaja ja kliendi vahelist suhtlust ning sealhulgas ka kohtumisi. Kohus leiab, et arvestades käesoleva asja kestust ja mahukust on menetluskulu taotluses märgitud ajakulu põhjendatud ja vajalik. Kohus leiab, et kaebaja kantud menetluskulud, arvestades asja keerukust, läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning menetluses tehtud toiminguid, on vajalikud ja põhjendatud summas 2993,55 eurot (sh õigusabikulud 3120-210=2910 eurot). Seetõttu tuleb vastustajalt kaebaja poole kasuks välja mõista kokku 2993,55 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.