G.B.e kaebus Tartu Vangla 27.09.2016 käskkirja nr 61/1025 tühistamiseks
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – G.B. Vastustaja – Tartu Vangla
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
2.Jätta G.B.e kaebus rahuldamata;
3.Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. mai 2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.25.11.2016 laekus Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja kinnipeetav G.B.e poolt esitatud kaebus Tartu Vangla 27.09.2016 käskkirja nr 6-1/1025 tühistamiseks.
02.01.2017 määrusega rahuldas kohus G.B. menetlusabi taotluse ja vabastas teda kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (määruse resolutsiooni p 1), võttis kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks Tartu Vangla (määruse resolutsiooni p 2) ning kohustas vastustajat vastama kaebusele (määruse resolutsiooni p 3).
3.27.02.2017 saabus kohtusse vastustaja vastus kaebusele. Kaebuse põhjendused ja taotlus
4.Kaebuse kohaselt kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid selle tegevuse eest, mida kaebaja ei ole toime pannud. Kaebaja väidab, et 23.09.2016 ei löönud ta kinnipeetav V.A.it. 23.09.2016 kutsuti V.A. kambrisse nr 316 selleks, et öelda talle, et ta vabastaks külmkapi oma toiduainetest. Kaebaja selgitusel hõivas V.A. tema ja teiste kinnipeetavate kohad külmkapis oma toiduainetega. Pärast seda, kui V.A. tuli kambrisse nr 316, hakati temaga rääkima. Kaebaja lamas
voodi II korrusel. Vestluse käigus tõusis kaebaja järsult voodist püsti, pea käis ringi ja ta kukkus põrandale. Kaebaja oletab, et voodist (II korrus) põrandale kukkudes lõi ta tahtmatult oma peaga vastu V.A.i pead. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et ta lõi V.A.it tahtlikult. Kaebaja kinnitusel puudus tal V.A.i löömise tahe. Seda, et kaebaja ei peksnud V.A.it võivad kinnitada tol hetkel kambris viibinud kinnipeetavad G. ja K..
4.1.Sellest tulenevalt peab kaebaja tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendamatuks ja palub Tartu Vangla 27.09.2016 käskkirja nr 6-1/1025 tühistamist. Vastustaja vastuväited
5.Vastustaja teatas kohtule, et jääb 09.11.2016 vaideotsuses nr 1-11/665-4 toodud selgituste ja põhjenduste juurde.
5.1.Vastustaja märkis täiendavalt, et kaebaja ei eita kaaskinnipeetav V.A.iga külmkapi kasutamise tõttu konflikti tekkimist. Samuti langevad kokku kinnipeetavate selgitused selle kohta, et nende vahel 23.09.2016 kambris nr 316 kella 18.30 paiku oli füüsiline kokkupuude. Kinnipeetav V.A.i sõnul lõi kaebaja teda tahtlikult eelpoolnimetatud ajal ja kohal. Vastustaja ei pea kaebaja väiteid tema nari II korruselt kukkumise kohta usutavaks ning seda ei muuda tõesemaks ka kaebaja nimetatud tunnistajate ütlused. Kaebaja magab praegusel hetkel oma kambris nari alumisel voodil ning magas alumisel naril ka 23.09.2016. Nari alumises voodis magab kaebaja põhjusel, et tal on varasema vigastuse tõttu vasaku käe närvid kahjustatud, mille tõttu õlavarre ja kämblalihased on nõrgenenud ning tal on nari ülemisele voodile ronimine raskendatud. Vanglas on igale kinnipeetavale kambris määratud oma kindel magamiskoht ning teise kinnipeetava voodisse ronimine on kinnipeetavate seas taunitav, seda eriti olukorras, kus nari ülemine voodi ei ole kinnipeetavate seas ka nn „populaarne“ ja kõik vähegi ennast teistest üle olevaks pidavad kinnipeetavad tahavad magada nari alumisel voodil.
5.2.Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukoht
6.Tartu Vangla 27.09.2016 käskkirja nr 6-1/1025 kohaselt kohaldati kaebaja suhtes vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 3 ja 4 alusel täiendava julgeolekuabinõuna vanglasisese liikumis-ja suhtlemisvabaduse piiramist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning kehakulutuuriga tegelemise keeldu. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjuseks oli kaebajalt tulenev oht kaaskinnipeetavate elu ja tervisele.
7.Vastuses kaebusele oli vastustaja seisukohal, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb lõpetada vaidlusaluse käskkirja kehtivuse kaotamise tõttu, aga samuti selle tõttu, et vaidlusalusel käskkirjal puudub mõju kaebaja õigusele.
7.1.Kohus vastustajaga ei nõustu. Vaidlust ei ole selles, et Tartu Vangla 27.09.2016 käskkirja nr 6-1/1025 näol on tegemist haldusaktiga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses. Iseenesest on õige vastustaja väide, et Tartu Vangla 27.09.2016 käskkiri nr 6-1/1025, kui haldusakt kaotas oma kehtivuse HMS § 61 lg 2 tähenduses ajal, millal otsustati 01.11.2016 käskkirjaga nr 61/1154 lõpetada asjaolude äralangemise tõttu kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Kohus selgitab, et Riigikohtu Halduskolleegium leidis, et haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda.1 Seega ei välista haldusakti
RKHKo nr 3-3-1-41-11 p-d 10–12.
kehtivusaja lõppemine tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele.2 Kohus leiab, et vaatamata sellele, et käesoleva aja seisuga vaidlusalune käskkiri juba kaotas oma kehtivuse, võib vastustaja edasistes otsustes ja toimingutes tugineda vaidlusalase haldusakti varasemale kehtivusele. Julgeolekuabinõude kohaldamine iseloomustab isiku käitumist vanglas ning dokumente julgeolekuabinõude kohaldamise kohta säilitatakse isiku isiklikus toimikus. Tegemist on andmetega, mille põhjal võidakse otsustada kinnipeetava vangistuse täideviimise korralduse, kinnipeetavale soodustuste andmise jmt üle. Sellest tulenevalt ja tuginedes Riigikohtu praktikale analoogsetes vaidlustes3 on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 27.09.2016 käskkirja nr 6-1/1025 vaidlustamine tühistamisnõude raames on lubatud õiguskaitsevahend. Seega, vaatab kohus kaebuse sisuliselt läbi.
8.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused on sätestatud vangistusseaduse § 69 lgs 1. VangS § 69 lg 1 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Järelikult selleks, et vastustaja oleks saanud kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, peab ta õigesti tuvastama kõik faktilised asjaolud ning võrrelda tuvastatud faktilised asjaolud abstrakse õigusnormi faktilise koosseisuga. Juhul, kui tuvastatud faktilised asjaolud on sarnased õigusnormi faktiliste asjaoludega, on õigusnormi kohaldamine õigustatud.
9.Tulenevalt haldusasja materjalidest ei vaidle pooled selle üle, et kaebaja ja teised kinnipeetavad ei olnud rahul V.A.i poolt külmkapi kasutamisega, aga samuti selle üle et 23.09.2016 kella 18.30 paiku viibisid kaebaja, V.A. ja teised kinnipeetavad kambris nr 316. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja ja kinnipeetav V.A.i vahel toimus eelpoolnimetatud kohal ja ajal füüsiline kontakt. Pooltevaheline vaidlus käib selle üle, kas 23.09.2016 kella 18.30 paiku lõi kaebaja tahtlikult peaga V.A.it eesmärgiga tekitada talle kehalisi vigastusi või füüsilist valu või see juhtus tahtmatult voodist (teiselt korruselt) kukkumise tagajärjel.
10.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 69 lg 1 kohaselt kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses.
11.Kohus tutvus haldusasja materjalidega, hindas asjas olemasolevaid tõendeid ning selle hindamise tagajärjel kujunenud siseveendumuse järgi leiab, et kaebaja lõi 23.09.2016 kella 18.30 paiku kambris nr 316 kaaskinnipeetav V.A.it tahtlikult ehk kehaliste vigastuste ja füüsilise valu tekitamise eesmärgil.
RKHKo nr 3-3-1-44-14, p-d 10-11. RKHKo nr 3-3-1-88-14 p-d
11.1.Tuvastatud on, et 23.09.2016 avastas kaebaja, et kinnipeetav V.A. hõivas külmkapis riiuli, mida kasutas kaebaja ja teised kinnipeetavad, nii et nendel ei jäänud 23.09.2016 vanglakauplusest ostetud toiduainete jaoks külmkapis ruumi. Kuna kaebaja ja teised kinnipeetavad varem hoiatasid V.A.it, et see külmkapi riiul on vaid nende poolt kasutatav, siis 23.09.2016 selle riiuli täielik ja teadlik hõivamine V.A.i poolt tekitas kaebajale ja teistele kinnipeetavatele pahameelt. Sellele viitab kaebaja oma kaebuses ise. Tekkinud erimeelsuste lahendamiseks kutsus kaebaja ja teised kinnipeetavad V.A.i kambrisse nr 316, kus toimus kaebaja ja V.A.i vahel füüsiline kontakt.
11.2.Tulenevalt V.A.i poolt distsiplinaarmenetluses antud ütlustest, 23.09.2016 kutsuti teda kambrisse nr 316 arutama külmkapi kasutamist. V.A. tuli kambrisse nr 316, kus viibisid kaebaja ja teised kinnipeetavad. Vestluse käigus lõi kaebaja oma peaga V.A.it näo piirkonda. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt 23.09.2016 kell 18.16 sisenes kinnipeetav V.A. kambrisse nr 316, tema näos puudusid vigastused. Kell 18.29 väljus V.A. kambrist nr 316 ja suundus koheselt enda kambrisse. Teabe- ja uurimisosakonna poolt on kindlaks tehtud, et 23.09.2016 kambris nr 316 lõi kaebaja peaga V.A.it näo piirkonda. Löögi tagajärjel tekkis kaebajal ninaverejooks ja vasaku silma ümber hematoom. Vere pritsmed olid tuvastatavad V.A.i jakil ka 26.09.2016.
11.3.Võttes arvesse V.A.i poolt antud ütlusi ja teabe- ja uurimisosakonna poolt tuvastatud asjaolusid, ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet selle kohta, et ta kukkus V.A.i peale voodi ülemiselt kohalt ehk löök V.A.i näo piirkonda ei olnud tahtlik. Kohus märgib, et järsul püsti tõusmisel võib küll pea hakata ringi käima, kuid üldjuhul terve inimene ei kaota teadvust ja ega kuku pikali. Tulenevalt haldusasja materjalidest puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajal oleksid esinenud varem teadvuse kaotused või pea ringi käimisega seotud terviseprobleemid. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et ka pärast 23.09.2016 esinesid kaebajal sarnased terviseprobleemid veel kord. Seega, kohtu arvates ei ole tõenäoline, et just 23.09.2016 V.A.iga tekkinud erimeelsuseid lahendades esines kaebajal selline terviseprobleem esimest korda. Tuvastatud on, et 23.09.2016 seisuga paiknes kaebaja kambris nr 316 olevas voodis alumisel kohal, kuna väidetavalt voodi ülemisele kohale tõusmisega tekkisid kaebajal raskused vasaku käe närvide kahjustuse tõttu. Sellest tulenevalt ei ole kohtu arvates tõenäoline, et just 23.09.2016 otsustas kaebaja minna voodi ülemisele kohale vaatamata sellele, et ülestõusmisega tal olid terviseprobleemid. Samas kohus on seisukohal, et kui kaebaja oleks tõesti kaotanud teadvuse ja kukkus voodi ülemiselt kohalt põrandale põrgates oma peaga kokku V.A.i peaga ja seejärel põrandaga, siis peaksid tal tekkima ka mingil määral näovigastused. Näo- ega muid vigastusi kaebajal fikseeritud ei ole. See kohtu arvates tähendab vaid seda, et V.A.iga füüsilise kontakti ajal oli kaebaja teadvusel ja tema löök oli planeeritud. Järelikult, 23.09.2016 lõi kaebaja kambris nr 316 kaaskinnipeetav V.A.it tahtlikult ehk eesmärgiga tekitada talle kehalisi vigastusi ja füüsilist valu. Kohus näeb ka kaebaja 23.09.2016 õigusvastases käitumises motiivi anda V.A.ile füüsilise vägivalla kasutamise kaudu selge signaal enda käitumise muutmiseks selliselt, et kaebaja ja teised kinnipeetavad oleks saanud kasutada üldkasutatavat külmkappi endale sobival viisil.
11.4.Kohus leiab, et kaebaja poolt nimetatud tunnistajad (G. ja K.) 23.09.2016 juhtunu kohta ehk
kaaskinnipeetavad, kes vahetult viibisid 23.09.2016 kella 18.30 paiku kambris, ei saa anda usaldusväärseid ütlusi. Sellel põhjusel otsustas kohus 03.03.2017 määrusega vaadata haldusasja kirjalikus menetluses. Kohus märgib, et need tunnistajad on tekkinud konflikti osapooled, kuna V.A. hõivas väidetavalt ka nende kohad külmkapis ja nende huvides oli see, et sellist külmakapi hõivamist enam ei toimuks.
11.5.Sellest tulenevalt nõustub kohus vaidlustatavas käskkirjas kajastamist leidnud asjaoluga, et 23.09.2016 kella 18.30 paiku kambris nr 316 lõi kaebaja kaaskinnipeetav V.A.it peaga näo piirkonda tahtlikult. Kohus on seisukohal, et selline tuvastatud faktiline asjaolu (kaebaja löök teise kinnipeetava näopiirkonda) annab alust arvata, et kaebaja õigusvastane käitumine kaaskinnipeetava V.A.i suhtes võiks korduda ka tulevikus. Seetõttu on olemas alus pidada VangS
§ 69 lg-s 1 sätestatud õigusnormi faktilist koosseisu täidetuks ja vastustaja poolt kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õiguspäraseks.
12.HKMS § 2 p 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Kaebaja soovis Tartu Vangla 27.09.2016 käskkirja nr 6-1/1025 tühistamist. Kohus märgib, et HKMS § 2 p-st 3 tulenev dispositsioonipõhimõte ei laiene kaebaja poolt esitatud argumentidele ja tõenditele. Seni, kuni kaebaja soovis haldusakti kontrollimist (haldusakti tühistamisnõue), teeb kohus seda kõigi asjasse puutuvate normide ja asjaolude valguses. Sellisel juhul ei ole tegemist kohtu poolt kaebuse piiride ületamisega. Järelikult peab kohus kontrollima Tartu Vangla 27.09.2016 käskkirja nr 6-1/1025 formaalset ja sisulist õiguspärasust.4
13.Kohus tutvus Tartu Vangla 27.09.2016 käskkirja nr 6-1/1025 ning on seisukohal, et vaidlusalune käskkiri on nii formaalselt kui ka sisuliselt õiguspärane. Käskkiri vastab HMS § 4 lgs 2 §-s 54 ja § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud diskretsioonilise haldusakti nõuetele. Põhjendatud ja kaalutletud on nii kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabunõude kohaldamine kui ka iga valitud meetme kohaldamine eraldi. Kaalutlusvigu vaidlustatavas käskkirjas ei ole.
14.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 02.02.2017 määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas (15 eurot), Eesti Vabariigi kanda.