Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. aprill 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-14-52390
Haldusasi
JO kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. märtsi 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – JO Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
JO apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta JO apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-52390 muutmata.
JO-le antud menetlusabiga seonduvad kulud (riigilõiv 57 eurot) jätta riigi kanda. Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. mail 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-14-52390 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.JO esitas Tallinna Vanglale 10.07.2014 kahju hüvitamise taotluse (registreeritud 11.07.2014) summas 250 eurot seoses asjaoluga, et 10.07.2014 jalutuskäigu ajal keeldus valvur andmast JO-le luba minna tualetti, olles samas teadlik kinnipeetava terviseprobleemidest. JO-l tekkis ametniku võimu ees abituse ja kaitsetuse tunne ning valvur alandas teda. Valvuri tegevuse tõttu pidi kinnipeetav kannatama tugevat valu.
2.Tallinna Vangla jättis 30.09.2014 vastusega nr 5-18/14/19560-2 JO kahjunõude rahuldamata, kuna isikut ei hoitud tualeti kasutamise võimaluseta ebamõistlikult kaua. JO tervisekaardi kohaselt ei ole isik ajavahemikul 01.01.2014–20.08.2014 meditsiiniosakonnale kordagi kurtnud, et ühetunnisel jalutuskäigul viibimine tekitaks talle probleeme või tarvilik oleks tõendi väljastamine, mis võimaldaks erandkorras külastada tualetti jalutuskäigu või öörahu ajal.
3.JO esitas 10.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1900 eurot. Ametnik ei lasknud kaebajat WC-sse ja kaebaja pidi kannatama valu jalutuskäigu lõpuni. Terviseprobleemi olemasolust sõltumata ei ole normaalne keelduda inimest häda korral tualetti lubamast. Tallinna Vangla ametnik pöördus kaebaja poole ja palus võtta nõue tagasi, mööndes vangla viga. Arst väljastas kaebajale 21.05.2012 tõendi ilma järjekorrata WC külastamiseks, mis kehtis kolm kuud. Vangla väited kaebajal terviseprobleemide puudumise kohta on valed, sest kaebaja on arstile pidevalt kaevanud tihedat urineerimise vajadust. Tallinna Vangla on pannud toime rikkumise, kui tutvus 30.09.2014 vastuse koostamisel kaebaja tervisekaardi delikaatsete andmetega.
4.Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kaebaja pöördus 10.07.2014 hommikuse jalutuskäigu ajal Tallinna Vangla poole sooviga pääseda tualetti, kuhu teda aga ei lubatud. Vastavat soovi avaldas kaebaja kümmekond minutit enne jalutuskäigu lõppu ja neljanda üksuse elusektsioonide jalutamise graafiku kohaselt on kinnipeetavate varem sektsiooni tagasi lubamine nähtud ette ainult ühel korral, pool tundi enne jalutuskäigu lõppu. Üldjuhul ei ole täiskasvanud inimesele probleemiks oma tualetis käimisi ette planeerida ja iga ebameeldivus, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse alandamine. Kahjunõude menetluse käigus käis ametnik kaebajaga vestlemas, kuid selle eesmärk oli täpsustada kahjunõude asjaolusid, mitte veenda kaebajat hüvitise nõudest loobuma. Vangla lähtus otsuse tegemisel kaebaja tervisekaardi 01.01.2014– 20.08.2014 kannetest ja vaadeldud perioodil ei ole JO-le väljastatud tõendit väljaspool järjekorda WC kasutamiseks. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 1 lg-st 21 ja §-st 4 ning justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 2 lg 1 p-st 4 tulenevalt on vangla tervishoiuteenuse osutajana kinnipeetavate delikaatsete isikuandmete töötlejaks ja tervisega seotud kahjunõude esitamisega on kaebaja andnud vanglale õiguse oma delikaatsete isikuandmete töötlemiseks.
5.Tallinna Halduskohus jättis 29.03.2016 otsusega JO kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja pöördus 10.07.2014 jalutuskäigu ajal ametniku poole sooviga pääseda 2(5)
3-14-52390 tualetti ning teda sinna ei lubatud. Vaidlus on selles, kas kaebaja oleks tulnud tualetti lubada ning kas mittelubamine alandas tema inimväärikust ja kahjustas tema tervist. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult (vt Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 36) ja ei tähenda iseenesest inimväärikuse alandamist. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Kaebuses viidatud võimalik inimväärikuse alandamine on selgelt liialdatud. Vanglaametniku käitumine kõnealuses intsidendis ei olnud õigusvastane. Vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Tallinna Vangla kodukorra p 5.4 kohaselt toimuvad kinnipeetavate jalutuskäigud graafiku alusel. Kaebaja viibis Tallinna Vangla sektsioonis 4-1 ning sektsiooni kinnipeetavate jalutuskäik toimub Tallinna Vangla kodukorra lisaga 1.4 kehtestatud neljanda üksuse päevakava kohaselt ajavahemikus 06.00–21.00 (jalutushoovis, graafiku järgi). Neljanda üksuse juhi poolt 22.11.2013 kinnitatud elusektsioonide jalutamisaegade graafiku kohaselt toimuvad sektsiooni 4-1 jalutuskäigud tööpäeviti ajavahemikus 10.30–11.40. Kaebaja oli alates 27.02.2014 kinnipeetava staatuses ja pidi olema teadlik jalutamisaegade ajagraafikust, sh sellest, et kinnipeetavad, kes ei soovi jalutuskäigu lõpuni jalutada, lubatakse vanglateenistuse ametniku poolt sektsiooni varem tagasi ainult ühel korral, pool tundi enne jalutuskäigu lõppu, ja muudel aegadel kinnipeetavaid sektsiooni tagasi ei lasta. Kaebaja saanuks täiskasvanud inimesena oma tualetis käimisi ajakavale vastavalt planeerida ja vajadusel katkestada jalutuskäigu pool tundi enne selle lõppu. Kaebaja ei ole vaielnud vastu vangla väitele, et kaebaja palus tualeti külastamise võimalust 10 minutit enne jalutuskäigu lõppu. Perearsti 21.05.2012 tõend kinnitab üksnes asjaolu, et kaebajal oli 2012. aastal probleeme urineerimisega, mis põhjendasid erandkorras tualeti kasutamist. 2014. aastal ei ole kaebaja sama tõsiste terviseprobleemidega meditsiiniosakonda pöördunud ja vanglaametnikud ei pidanud olema teadlikud kaebaja tervisega kaasnevatest erisustest. Kaebaja on pärast 10.07.2014 sündmust pöördunud 20.07.2014 meditsiiniosakonda, kuid ei ole kaevanud terviseprobleemide üle seoses tema tualetti mittelubamisega. Seetõttu ei nähtu tõenditest ka 10.07.2014 viivitamata tualetti mittelubamise tagajärjel kaebajale tervisekahju tekkimist. Kaebaja väited vastustaja poolt rikkumise tunnistamise kohta ei ole tõendamist leidnud. Väited kaebaja isikuandmete puutumatuse rikkumise kohta on asjassepuutumatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.JO palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kaebajal on diagnoositud krooniline XXX (XXX) ja XXX, mistõttu võib tal vajadus WC-sse saamiseks tekkida igal momendil. Diagnoos on pandud juba ammu ja kaebaja on kogu vangistuse ajal käinud sellega seonduvalt regulaarselt arsti juures. Öösel toimub WC külastamine järjekorra alusel ning arst ei väljastanud erandkorras WC kasutamise tõendit, kuna operatiivtöötaja keelas selle julgeolekukaalutlustel. Valvur ei lubanud kaebajat WC-sse, kuigi talle oli teada, et isik on haige ja valudes. Lisaks ütles valvur, et kaebaja võib oma asja teha ka väljas ning selline üleolev kommentaar oli kaebajat alandav.
7.Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Asjaolu, et kaebaja avaldas meditsiinitöötaja vastuvõtul, et tal on sagenenud urineerimisvajadus, ei tõenda kuidagi, et kaebajal olnuks terviseseisundist tingitult vajadus kasutada tualetti viivituseta. Kaebaja pole 3(5)
3-14-52390 enne vaidlusalust sündmust 2014. aastal kordagi meditsiinitöötaja vastuvõtul kurtnud, et jalutuskäigul viibimise või öörahu ajal tualetti pääsemise ootamine tekitaks talle probleeme. Kinnipeetavate terviseprobleemidega seotud tõendite väljastamise vajaduse üle otsustab vaid arst ja kaebaja väited temale vajaliku tõendi väljastamise operatiivtöötaja poolt keelamise kohta on alusetud. Ühekordne viivitus kaebaja tualetti lubamisel (ca 10 minutit) ei ületanud vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste või ebamugavuste taset.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et JO apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata.
9.Kaebaja väidete kohaselt on talle kahju põhjustatud valvuri poolt jalutuskäigu ajal WCsse minemise loa andmata jätmisega ja valvuri poolt tehtud üleolevate kommentaaridega (tl 1; tl 41). JO viibis ajavahemikul 12.05.2014–19.07.2014 Tallinna Vangla sektsioonis 4-1 (tl 52), isikule väljastati 21.05.2012 kolmekuulise kehtivusajaga tõend öösiti väljaspool järjekorda urineerimisele lubamiseks (tl 8) ja 2013. aastal diagnoositi kaebajal krooniline XXX (tl 15). Vaidlus puudub selles, et 10.07.2014 vahejuhtumi ajal ei olnud JO-le väljastatud tõendit öörahu ega jalutuskäigu ajal erandkorras tualettruumi kasutamise kohta ning vahejuhtumile eelnenud 6 kuu jooksul külastas kaebaja Tallinna Vangla meditsiiniosakonda erinevatel põhjustel (kaevates muu hulgas sagedase urineerimisvajaduse üle), kuid tervisekaardist ei nähtu, et tegemist oleks äkiliselt tekkiva ja väljakannatamatu urineerimisvajadusega. Vaatamata JO kaebustele ja tervislikule seisundile ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks taotlenud viivituseta tualetti lubamiseks uut tõendit või arstid oleks pidanud vajalikuks sellist tõendit omaalgatuslikult väljastada. Praeguses asjas ei hinda kohus tervishoiuteenuse osutamisega (nt tõendi väljastamata jätmisega) seonduvaid väiteid, sest tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud kahju hüvitamise taotluste lahendamiseks on pädev maakohus (vt Riigikohtu 08.12.2016 määrus nr 3-2-4-1-16, p 7; 07.04.2011 määrus nr 3-3-4-1-11, p 9; 15.12.2010 otsus nr 3-3-1-53-10, p 9; 21.12.2010 otsus nr 3-3-1-69-10, p 9). Tallinna Vangla ei saa piirata arsti õigust meditsiiniliste otsuste tegemiseks ning paljasõnaline ja ebausutav on kaebaja väide, et operatiivtöötaja keelas arstil temale vajaliku tõendi väljastamise julgeolekukaalutlustel.
10.Tallinna Vangla neljanda üksuse jalutamisgraafiku (tl 42) kohaselt on sektsioonile 4-1 ette nähtud jalutamisaeg tööpäevadel kell 10.30–11.40 ja nädalavahetustel kell 15.00–16.15 ning kinnipeetavad, kes ei soovi jalutuskäigu lõpuni jalutada, lubatakse vanglateenistuse ametniku poolt sektsiooni varem tagasi ainult ühel korral, pool tundi enne jalutuskäigu lõppu. Muudel aegadel kinnipeetavaid sektsiooni tagasi ei lasta. Kuna 10.07.2014 oli neljapäev, siis oli kaebajale nähtud ette värskes õhus jalutamine 70 minutit ajavahemikul kell 10.30–11.40. Kaebaja viibis sektsioonis 4-1 alates 12.05.2014 ning pidi seetõttu olema teadlik jalutuskäikude korraldusest, sh enne jalutuskäigu lõppu sektsiooni tagasi minemise võimalustest. VangS § 55 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda sektsiooni tagasi lubamist endale sobival ajal. Tuleb arvestada, et igasuguse kinnipeetavate liikumisega kaasneb vanglateenistusele kohustus korraldada järelevalve teostamine saadetavate kinnipeetavate üle (vt justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 5 ja §-d 34–37; VangS § 70 lg 1).
4(5)
3-14-52390 Praegusel juhul puudus JO-l meditsiiniline näidustus erandkorras tualettruumi kasutamiseks ja 10.07.2014 toimunud perearsti vastuvõtul (vt tervisekaardi väljavõte juurdepääsupiiranguga köites) ei ole kaebaja kurtnud äkilist urineerimise vajadust või tervisekahjustusi seoses asjaoluga, et ta oli sunnitud WC-sse saamiseks ootama jalutuskäigu lõppu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja avaldas soovi tualettruumi kasutamiseks ca 10 minutit enne jalutuskäigu lõppu, mistõttu ei pidanud ta ihuhäda kannatama kuigi pikka aega. Eeltoodust tulenevalt puudub vangla õigusvastane tegevus ja tõendatud ei ole kaebajale kahju või ülemääraste kannatuste tekitamine. Lisaks on JO tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt 13.08.2014 perearstile avaldanud, et sagedase urineerimise vastu on aidanud ibuprofeeni võtmine. Seega võib eeldada, et kaebajal olid olemas teadmised ja abinõud, kuidas tulla vanglas toime teda pikka aega vaevanud sagedase urineerimise vajadusega (tl 9-15). Tegemist ei olnud äkilise või ootamatu terviseprobleemiga ning täiskasvanud inimene peab olema võimeline arvestama oma terviseseisundiga ja kujundama oma käitumist vastavalt sellele.
11.Justiitsministri 13.11.2008 käskkirjaga nr 176 kehtestatud „Vanglateenistuja eetikakoodeksi“ p 2.6 kohaselt suhtleb vanglateenistuja vangide ja kriminaalhooldusalustega viisakalt ja abivalmilt, ent mitte semutsedes. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja väited vanglaametniku poolt alandavate kommentaaride või märkuste tegemise kohta paljasõnalised. Isegi kui valvur tõepoolest soovitas kaebajal õiendada oma ihuhäda vajaduse korral jalutushoovis (mis ei ole iseenesest usutav), ei saaks selline märkus põhjustada kaebajale sedavõrd intensiivseid kannatusi, mis tuleks lugeda tema inimväärikust alandavaks ja mille eest oleks põhjendatud mõista välja rahaline hüvitis.
12.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb JO apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.03.2016 otsus muutmata.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. JO on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava 57 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest menetlusabi korras vabastatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandile antud menetlusabiga seonduvad kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Tallinna Vangla ei ole esitanud andmeid apellatsioonimenetlusega seotud kulude kandmise kohta, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.