Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Agu Timmi 20.04.2017, Tartu 3-14-52406 Heigo Maimjärve kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4575 eurot väljamõistmiseks seoses nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsus Heigo Maimjärve ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Heigo Maimjärv Vastustaja Tallinna Vangla
2.Jätta Heigo Maimjärve ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata.
3.Täiendada Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse resolutsiooni p-ga 4 ja jätta läbi vaatamata Heigo Maimjärve kaebus osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses kartserikambrites esinenud niiskuse ja hallitusega; halva lõhnaga; põrandas olevate suurte aukudega ja akna mittesulgumise tõttu kambri külmusega. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsus muutmata.
4.Menetlusosaliste menetluskulud jätte poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 22.05.2017.
1.Tallinna Vangla registreeris 06.06.2014 Heigo Maimjärve taotluse mittevaralise kahju summas 4575 eurot hüvitamiseks seoses tema hoidmisega perioodil 17.08.2012-10.05.2013 Tallinna Vangla ebainimlikes ja alandavates tingimustes.
2.24.09.2014. a otsusega nr 5-18/14/16369-3 jättis Tallinna Vangla H. Maimjärve kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
3.H. Maimjärv esitas 12.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4575 eurot väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 17.08.2012-10.05.2013 kambrites, kus oli 4-6 kinnipeetavat ja seega ühele kinnipeetavale mööbli ja tualettruumi aluse pinna mahaarvamisel kambri üldpindalast, jäi isiklikuks ruumiks 1,44-2,6 m2. Kaebaja viibis samades tingimustes, mille osas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastas rikkumise lahendis Tunis vs Eesti. Isiklik ruum kinnipidamisasutuses alla 4 m2 on alandav karistamine. Kui isiklik ruum on alla 3 m2, on tegemist ebainimliku kohtlemisega. Kambrid nr 82 ja 75 olid kartserikambrid, mille suurusest tuleb maha arvata mööbli ja seinaga eraldamata tualetinurga alla jääv pindala. Karterikambrid olid niisked, mistõttu esines hallitust, kambris oli vastik hais ja kambri põrandas olid suured augud ning akent ei saanud kinni panna, mistõttu oli kambris ka külm. Tallinna Vangla kambrites puudus ventilatsioon, mis andis tunda eriti suvekuudel. Olukorda ei kergendanud ka kambriukse luugi lahtiolek ega nädalas lisaks ühe ühetunnise jalutuskäigu võimaldamine. Kambris oli palav, niiske ja värsket õhku ei jätkunud, kuna akende ees olid metallist plaadid, kuhu oli puuritud väikesed augud. Kambrites puudus soe vesi, mis ei võimaldanud korralikult nõusid pesta. WC ei vastanud Euroopa nõuetele. Tartu ja Jõhvi vanglates on WC-d normaalsed, kuid Tallinna Vanglas mitte. Tallinna Vangla ei taganud kambrites piisavalt tehisvalgust, mis oleks võimaldanud normaalsetes tingimustes lugeda, kirjutada, joonistada ja õppida. Eeltooduga Tallinna Vangla diskrimineeris kaebajat ning rikkus tema inimõigusi ja Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus rahuldas 25.08.2015. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), mõistis Tallinna Vanglalt H. Maimjärve kasuks välja hüvitise summas 348 eurot ja kohustas Tallinna Vanglat kandma see summa H. Maimjärve arveldusarvele nr XXX (resolutsiooni p 2) ning jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). Kohtuotsuse kohaselt on Tallinna Vangla 24.09.2014. a otsuses lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotluse perioodi 21.08.2012-08.05.2013 osas ning kuna kaebaja ei ole vastustaja andmetele ega otsusele selles osas vastuväiteid esitanud, tuleb lähtuda vastustaja välja toodud perioodiga. Perioodide osas, kus kaebaja Tallinna Vanglas ei viibinud, puudub vajadus asja sisuliseks arutamiseks ning seetõttu jääb kaebus perioodide 17.08.2012-20.08.2012 ja 09.05.2013-10.05.2013 osas läbi vaatamata. Isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindalast tuleb välja jätta tualeti alune pind. Nii EIK lahendites kui ka vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 räägitakse kas 3 või 2,5 m2 suurusest põrandapinnast iga isiku kohta, mitte kambri sisustusest vabast põrandapinnast. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. EIK on lähtunud isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetute jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Vastustaja esitatud andmete järgi viibis kaebaja kambrites, kus vaba pinda ühe isiku kohta oli alla 2,5 m2 124 päeval, kambrites, kus pinda isiku kohta oli vahemikus 2,5 - 2,99 m2 50 päeval ja kambrites, kus pinda isiku kohta oli 3 m2 ja enam 84 päeval. Seega oli kaebajale 174 päeval tagatud vähem kui 3 m2 pinda ehk alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevaks.
Kaebaja on osundanud ka teistele puudustele Tallinna Vangla olmetingimustes – kambrites puudus ventilatsioon, soe vesi, piisav tehisvalgus ja WC ei vastanud nõuetele. Nimetatud kaebaja väited on liialt üldsõnalised ja deklaratiivsed ning jätavad kahtluse, et tegelikult ei ole kaebaja märgitud kinnipidamistingimusi erilisi kannatusi põhjustatavatena tajunud. Kaebaja on Tallinna Vanglas viibinud mitmel korral ja mitte lühiajaliselt, samuti on ta viibinud teistes vanglates. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud vastustaja poole seoses väidetavate puudustega kinnipidamistingimustes. Vastustaja on selgitanud, et kambrites on osaline sundventsilatsioon ja osaline loomulik ventilatsioon ning õhuhulka kambris on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õigusaktides ei ole ette nähtud erinõudeid kambrite valgustatusele ega ka seda, et kambris peab olema soe vesi. WC nõuetele mittevastavuse osas ei ole kaebaja täpsustanud, millistele nõuetele WC ei vastanud, mistõttu puudub võimalus vastustaja toimingu õigusvastasuse hindamiseks. Vastustaja selgituste kohaselt on vangla võimaluse piirides otsinud lahendusi probleemide, nt kambris oleva õhuhulga reguleerimine, lahendamiseks ning vastustaja tegevust ei saa lugeda õigusvastaseks. See, et kaebaja kannatused ei olnud rasked, nähtub asjaolust, et kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole. Saab järeldada, et kahju hüvitamise taotluse esitas ta alles pärast EIK lahendist Tunis vs Eesti teadasaamist. Eeltoodu ei vähenda kaebaja õigust pöörduda kohtusse, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas vahistatuna. Vastustaja õigusvastane tegevus esines 174 päeval, kui kaebaja viibis kinnises osakonnas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna suurus alla 3 m2 ja kus kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Sellise ajaperioodi vältel on tegemist kaebaja õiguste sedavõrd intensiivse riivega, mille puhul ei saa piirduda üksnes vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisega, vaid tuleb välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 järgi. Eespool kirjeldatud asjaolusid kogumis hinnates tuleb kaebaja kasuks välja mõista 2 eurot päeva eest, kokku 348 eurot (174x2). Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada sellega, et kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, on kinnipeetavate arv pidevalt muutunud ning perioodid, mil kambris oli maksimaalne arv kinnipeetavaid, ei olnud pikaajalised. Lisaks on vastustaja välja toonud, et ka vahistatutele oli tagatud teatud meelelahutus, võimalus saada pakke ja teha sisseoste ning saada kaasatud hõivetegevusse. Arvestada tuleb ka senist riigisisest kohtupraktikat analoogsetes asjades. Olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli vähemalt 3 m2, ei olnud vastustaja tegevus õigusvastane ja selle perioodi osas jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata. RVastS § 7 lg-s 1 viidatud õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei takista hüvitusnõude rahuldamist.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt H. Maimjärve kasuks välja hüvitise summas 348 eurot ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt kui vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane, ei saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel antud vangistustingimustes ja kambri põrandapinnal olla ka kogumis õigusvastane. Halduskohus arvestas EIK praktikat valikuliselt ja jättis arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Halduskohus ei põhjendanud, miks vastustaja pidanuks EIK-i seisukohti siseriiklikust õigusest olulisemaks pidama olukorras, kus EIK-i seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei ole olnud järjepidevad. Halduskohus ei hinnanud tõendeid kogumis ega kaalunud
iga asjaolu osatähtsust. Tallinna Vangla tingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Halduskohus ei arvestanud, et kaebajale oli igapäevaselt tagatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ning sel ajal oli võimalus muuhulgas ka kehakultuuriga tegeleda. Halduskohtu otsuses puuduvad põhjendused mismoodi tekitas olukord, kus kaebaja viibis, talle valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on kujunenud alandava kohtlemise tagajärjeks. Seetõttu rikkus halduskohus põhjendamiskohustust, mille tõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Kuivõrd kaebaja ei esitanud vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal vanglale ühtegi pöördumist, millest nähtuks või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused kaebajale kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks, ei ole kaebaja isegi enda väidetavaid puudusi kinnipidamistingimustes enne täheldanud kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada. Halduskohus arvestas ebaõigesti põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast WC aluse pindala välja. VSkE § 7 lg 1 alusel on kambris sees olev WC kambri osa. Kambris olev WC suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral oli H. Maimjärvele tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel vähemalt 2,58 m2. Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavasse olukorda seatud. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom ja EIÕK-i tuleb tõlgendada elava instrumendina. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades reaalne kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistustingimusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m2 kambri põrandapinda isiku kohta tema õigusi. Eesti riik sai 2013 teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on kaks uut vanglat, vähendatud on kinnipeetavate arvu. Ajal, mil H. Maimjärv viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Eesti riik ei olnud tegevusetu ja astus konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga. Halduskohus ei võtnud seisukohta Eesti riigi tegevuse osas ega põhjendanud, miks need asjaolud arvestatavad ei ole.
6.Kaebaja esitas samuti apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse peale. Apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustab kaebaja halduskohtu otsuse osaliselt ning ei nõustu Tallinna Vangla tegevuse õiguspärasusega 84 päeva osas, hüvitise suurusega ja menetluskulude jaotusega. Kaebaja palub tunnistada tema kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 258 päeva jooksul inimväärikust alandavaks, kuna põrandapinda vabaks liikumiseks oli liiga vähe, ventilatsioon ja valgus olid puudulikud, sanitaartingimused olid ebapiisavad, karterikambrid olid niisked, hallitanud ja jääkülmad. Kaebaja palub välja mõista hüvitise summas 4437 eurot ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kinnipeetava isikliku ruumina tuleb mõista kambri pindala, millest on maha arvatud mööbli ja WC alla jääv pind. Seda mõttekäiku kinnitavad mitmed EIK lahendid. Kuna mööbli peal ega all ei saa vabalt liikuda, tuleb see üldpinnast maha arvata. Samuti tuleb üldpindalast maha arvata pind, mis on küll vaba, kuid liikumiseks liiga kitsas, nt voodi ja seinavaheline ala. Tallinna Vangla neljakohalised kambrid on ümber ehitatud kuuekohalisteks. Vabaks liikumiseks on naride vahele jäetud kitsas ~3,5 m2 käik.
Vastustaja ei esitanud mõõtmistulemuste andmeid, mis kinnitaksid, et valgustugevus ja õhuvahetus kambrites vastavad ehitus- ja tervisekaitseregulatsioonides sätestatule. Vangla aknad olid ümber ehitatud, s.t kaetud perforeeritud plaatidega, mis vähendasid õhuringlust. Kambrites oli palav ja umbne, v.a kartserikambrites, kus akent ei saanud sulgeda ning kambris oli külm. Valgustus oli kambris ebapiisav, mistõttu tuli lugedes ja joonistades silmi pingutada. Aasia tüüpi WC oli häiriv ja vastuvõetamatu. Karterikambrites kattis niiskuse tõttu seinu hallitus, mis põhjustab hingamisteede haigusi ja allergiat. Samuti levis kambris kopitushais. Tallinna Vangla tingimused, kus 23 tundi ööpäevas oli ühe vangi kohta vabaks liikumiseks vähem kui 1 m2 jagu pinda, mõjusid erakordselt ahistavalt. Tallinna Vangla poole ei pöördunud kaebaja varem selle tõttu, et ta ei olnud teadlik oma õigustest. Kaebajal on lõpetamata põhiharidus ning tol ajal ei olnud ta kursis haldusõigusega ega osanud seetõttu midagi nõuda. EIK lahendist Tunis vs Eesti sai kaebaja teada, et tema õigusi on rikutud.
7.Tallinna Vangla leiab vastuses H. Maimjärve apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt on kambris asuva WC kambri osa ning selle alust pinda ei tule põrandapinnast maha arvata. Põhjendatud ei ole ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinnast. Minimaalselt vajalike mööbliesemete puudumine muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks. Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isiku isikliku ruumi osas, ei tule põrandapinnast välja arvata mööblialust pinda. Kambrite valgustihedust ei reguleeri ükski õigusakt. Perforeeritud metallplaat on ees üksnes kitsal õhutusaval, mitte terve akna ulatuses. Seega aknast tuleb loomulik valgus ja täiendav valgus on tagatud laevalgustitega. Lisaks oli kaebajal tugevama kunstliku valgustuse saamiseks võimalik vangla vahendusel soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Tallinna Vangla kambrites v.a kartserikambrites on olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. Õhuhulka kambris on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Kuumuse leevendamiseks eemaldas vangla suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus, hoidis toiduluugid kambri kõigi kinnipeetavate jalutamise ajal avatuna, õhutas kinniseid kambreid toiduluugi kaudu, võimaldas igapäevaselt lisajalutuskäike ning väljastas kambritesse ventilaatorid ja joogivett. Seega tegi vangla kõik endast oleneva, et suvekuudel kambrite temperatuuri normaliseerida. Kuivõrd kaebaja ei ole kambri valgustuse ega õhutusega seonduvaid kaebusi või muid pöördumisi vanglale varasemalt esitanud ning pöördus vastavasisulise kaebusega vangla poole alles tagantjärgi, võib järeldada, et selles osas tegelikult probleeme ei esinenud. Kehtiv õigus ei kehtesta nõudeid ega näe ette, milline peab kambris olev tualett olema. Kuna nõuded tualettpotile puuduvad, ei saa nn Aasia-tüüpi tualetti pidada väärikust alandavaks. Kaebaja tervislik ja füüsiline seisund ei takistanud tal sellist tüüpi tualetti kasutada. Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahjunõudes välja toonud karterikambrite tingimustega seonduvaid puudusi, mistõttu on tal selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ning kaebus tuleb eelmärgitud osas kaebajale läbivaatamatult tagastada. Kaebaja väited, mille kohaselt ta sai enda õiguste rikkumisest teada EIK lahendist, tõendavad, et tegelikkuses Tallinna Vangla kinnipidamistingimused talle suuri kannatusi ei põhjustanud. Kinnipidamistingimustega seonduvaid väärikuse alandamisest tingitud kannatusi ei saa hakata tajuma tagantjärgi. Kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole õiguspärane, kuna vastustaja ei hoidnud kaebajat ühelgi päeval õigusvastastes kinnipidamistingimustes.
8.Kaebaja leiab vastuses Tallinna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
Vangla
apellatsioonkaebusele,
et
vastustaja
Vastuse kohaselt on vastustaja argumentatsioon demagoogiline, mis ei seostu kõnealuse asjaga ja nt põrandapinna mõistet kasutatakse vales kontekstis ja tuuakse välja asjasse puutumatuid võrdlusi. Tegemist on põhimõttelise küsimusega inimõiguste kaitsest. Kummaline on vastustaja arusaam, nagu võiks muude elementaarsete asjade olemasolu heastada liikumisruumi puudumise. Kuigi vangla sisekorraeeskiri nimetab üksnes põrandapinda, on vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatud, et kambrites peab olema iga kinnipeetava vabaks liikumiseks 2,5 m2 põrandapinda. Vähene liikumisvõimalus tekitab nii kehalisi kui ka vaimseid kannatusi ja pingeid nii inimeste sees kui ka inimeste vahel. Põhjendamatute kannatuste tekitamine kujutab endast inimväärikuse alandavat kohtlemist EIÕK art 3 ja Põhiseaduse (PS) § 18 tähenduses ning riigivõimu omavoli PS § 13 tähenduses. Tallinna Vangla ei taganud kaebaja inimõigusi seadusekohaselt ning Euroopa õiguslike arusaamadega sobival viisil.
MENETLUSE KÄIK JA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Tartu Ringkonnakohus määras 15.11.2016. a määrusega vaadata kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse peale läbi kirjalikus menetluses. Samas määruses andis ringkonnakohus kaebajale võimaluse esitada kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotlus ning Tallinna Vanglal esitada kaebaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse saabumisel sellele omapoolne seisukoht. Ringkonnakohus leidis, et kinnipeetav või vahistatu peab kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud 2-kuulise tähtaja möödumisest. Kaebajal tuli kaebus halduskohtule esitada hiljemalt 08.09.2014, kuid kaebaja on kaebuse halduskohtule esitanud 12.10.2014. Seega on kaebus esitatud halduskohtule mittetähtaegselt.
10.Kaebaja esitas ringkonnakohtule menetlustähtaja ennistamise taotluse, kus märgib, et ta enda arvates esitas kaebuse tähtaegselt, 18 päeva pärast vanglalt keelduva otsuse saamist. RVastS § 18 lg 2 sõnastus on ebaselge ning ei ole mõistlik eeldada, et kaebaja peaks orienteeruma Riigikohtu lahendites. Vaidluse üheks pooleks on hariduseta vang ja teisel poolel vangla, kes omab tervet õigusosakonda. Vaidlus kaebuse esitamise tähtaja üle sai alguse Tallinna Vangla seaduserikkumisest, kuna vangla ei vastanud kaebaja taotlusele RVastS § 18 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Halduskohus võttis kaebaja kaebuse vastu, menetles seda ja tegi otsuse. Sellega halduskohus sisuliselt lahendas ka tähtaja ennistamise küsimuse, kuigi ei vormistanud seda nõuetele vastavalt. Sisuline vaidlus tähtaja üle puudub.
11.Tallinna Vangla leidis, et kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, mis tingiksid kaebuse esitamise tähtaja ennistamise. Taotlusest ei nähtu selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid takistanud kaebajal kaebust halduskohtule tähtaegselt esitamast. Kuivõrd kaebaja viibib seoses käesoleva vangistusega vanglas alates 21.08.2012, ei ole kaebajale ilmselgelt teadmata VangS § 11 lg 8 regulatsioon, mis sätestas halduskohtusse pöördumise õiguse kui vangla on taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Vastustaja käitumine kahju hüvitamise nõude menetluses ei vabanda kaebaja kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja ületamist, vaid pigem järeldub sellest kaebaja ebapiisav huvi enda õiguste kaitsmise suhtes. Õigustuseks ei saa olla haldusorgani viivitus, kuivõrd selle vältimiseks ongi seadusandja ette näinud võimaluse pöörduda kohtusse ka juhul, kui haldusorgan jätab taotluse tähtaegselt lahendamata.
12.Ringkonnakohus lahendab esmalt H. Maimjärve taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (I), seejärel lahendab kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused (II) ning võtab seisukoha menetluskulude jaotuse osas (III).
I
13.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks tuleb rahuldada ja lugeda, et kaebus esitati halduskohtule õigeaegselt. Ringkonnakohus tugineb Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-64-16, kust tuleneb, et kuigi RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon, ei pruukinud olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid, kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Seetõttu võis kaebaja vastustaja vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel. Eeltoodu tõttu ennistab ringkonnakohus H. Maimjärve halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja ja loeb, et hüvitamiskaebus Tallinna Vangla vastu esitati halduskohtule tähtaegselt. II
14.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata, kuid täiendada tuleb Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse resolutsiooni p-ga 4 ning jätta kaebaja kaebus osaliselt läbi vaatamata. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata.
15.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et tualeti ja mööbli alla jäävat pinda ei saa kambri põrandapinna suuruse määramisel arvesse võtta. Ringkonnakohus möönab, et antud küsimuses on kohtupraktika olnud erinevatel seisukohtadel. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vangla kambrites tuleb kambris oleva WC alune pind ja mööbli alune pind arvasse võtta (RKHKo nr 3-3-1-43-16, 3-3-1-16-16, 3-3-1-21-16). EIK on viimases kambripinda puudutavas otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo Muršic/Horvaatia, p 114, 149). Nimetatud EIK lahendist tulenevalt muutis ka Riigikohus oma praktikat ja leidis, et kambripinna arvestusest jääb välja kambris asuva sanitaarsõlme pindala (RKHKo nr 3-3-1-83-16). Ringkonnakohus leiab, et lähtuda tuleb EIK ja Riigikohtu lahenditest ja seega ei saa nõutava minimaalse põrandapinna arvestamisel WC alust pindala arvesse võtta. EIK praktikast ei tulene, et ilma WC pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab kinnipeetava kasutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või soovitavalt vähemalt 4 m2. Ka vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täielikult vaba ning selle hulka ei arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluv mööbel ja WC. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingutest, siis ei saa isik sellele rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega ühtib ringkonnakohus halduskohtuga ka selles, et ka mööbli alla jäävat pinda ei saa arvestada kambri põrandapinna hulka.
16.Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda, kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda nii VSkE § 6 lg-st 6 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
17.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist
on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 151-153). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138-139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138).
18.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja sai seetõttu kambrist väljaspool liikuda vaid ühe 1-tunnise jalutuskäigu ajal. Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestvus (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). Asja materjalide pinnalt on tuvastatav, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 174 päeva kambrites, kus tema kasutada oli vähem kui 3 m2 põrandapinda.
19.Seoses kaebaja osundamisega lisaks ebapiisavale põrandapinnale ka ventilatsiooni, kambris sooja vee ja piisava tehisvalguse puudumisele ning WC nõuetele mittevastavusele, on halduskohus õigesti leidnud, et nimetatud tingimuste osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud ja selles osas on kaebus lubatav. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus lisaks põrandapinna küsimusele ka ülejäänud kaebaja väljatoodud nõuetele mittevastavate olmetingimustes osas esitanud ammendavad põhjendanud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata ning ringkonnakohus tugineb ka nendele halduskohtu otsuse põhjendustele (HKMS § 201 lg 4). Kaebaja on kaebuses välja toonud, et kartserikambrites oli niiske, mistõttu esines seintel hallitust, kambrites oli halb õhk, põrandas olid suured augud ja akna mittesulgumise tõttu oli kartserikambrites külm. Viidatud kartserikambri tingimuste osas ei ole halduskohus otsuses seisukohta võtnud, mistõttu saab järeldada, et halduskohus kaebaja kaebust nimetatud osas ei menetlenud. Halduskohus sai kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHKm 11.11.2008, 3-3-1-68-08, p 9; RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-41-10, p 12). Asja materjalidest nähtub, et kaebajal on viidatud kartserikambrite tingimuste osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu oleks halduskohtul tulnud selles osas kaebus enne menetlusse võtmist tagastada või pärast menetlusse võtmist läbi vaatamata jätta. Kaebaja ei saanud halduskohtule esitatud kaebusega enda nõuet laiendada ega sisustada nende asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks. HKMS § 151 lg 1 p 1 järgi jätab kohus kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Seega jätab
ringkonnakohus kaebaja kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses kartserikambrites esinenud niiskuse ja hallitusega; halva lõhnaga; põrandas olevate suurte aukudega ja akna mittesulgumise tõttu kambri külmusega.
20.Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna Vangla väidetega, et inimõigustel on dünaamiline iseloom ja teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. EIK on juba 11.02.2010. a otsuses Salakhudtinov/Venemaa selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega pidi ka Eesti Vabariik teadma EIK praktikat ja võtma tarvitusele asjakohased meetmed rikkumise kõrvaldamiseks. Samuti ei ole arvestatavad vastustaja väited, et kui Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks, astuti samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Eesti riigi tegevus pärast 2013. a ei mõjutanud enam kaebajale kohaldatud kinnipidamistingimusi kui ta viibis Tallinna Vanglas perioodil 21.08.2012-08.05.2013. Seega ei muuda Eesti riigi tegevus pärast 2013. a vastustaja varasemat käitumist seaduspäraseks.
21.Kaebaja ei ole küll pöördunud vastustaja poole seoses väidetava ruumipuudusega, kuid tuleb märkida, et vastustaja on apellatsioonkaebuses välja toonud, et vanglal ei olnud ajal, mil H. Maimjärv Tallinna Vanglas viibis, võimalik talle tagada rohkem pinda. Seetõttu ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal tekitatud kahju ära hoida (RKHKo 3-3-1-42-15, p 24).
22.EIK on oma lahendites leidnud, et liikmesriigi kohtud võivad arvestada hüvitise määramisel kohaliku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused ( nr 42119/04: Fristov/Venamaa, p 31; Mets/Eesti, p 31). Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki asjaolusid hinnata kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebajale hüvitise määramise osas, ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Ükski kaebaja ega vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust halduskohtu järelduste ümbervaatamiseks. III
23.Kaebaja vabastati riigilõivu tasumise kohtusest nii kaebuse kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel. Kuna pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks, siis asjas menetluskulud puuduvad ja poolte võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.