GB kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – GB, esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 05.07.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla ja GB apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada GB apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 05.07.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-649 resolutsiooni punkti 2 ja mõista Tallinna Vanglalt GB kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 800 (kaheksasada) eurot. Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
4.Muuta Tallinna Halduskohtu 05.07.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-649 resolutsiooni punkti 4 ja mõista Tallinna Vanglalt GB kasuks välja menetluskuluna (õigusabikulud) 156,57 eurot, mis tuleb kanda Advokaadibüroo Magnusson OÜ (registrikood 12543378) arveldusarvele EE287700771001196543 AS-s LHV Pank.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.05.2017, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-15-649 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.GB esitas 29.12.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis tekkis seoses tema kinnipidamisega ebapiisava põrandapinnaga kambris Tallinna Vanglas ajavahemikul 23.08.2007–29.12.2014. Lisaks tõi taotleja välja, et kambrite valgustus ei vastanud kehtestatud nõuetele, riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, akendele olid paigaldatud metallplaadid, mis takistasid õhuvahetust, ning olukorras, kus kambrites puudus soe vesi, võimaldati vaid üks 20-minutiline dušikord nädalas. Tallinna Vangla tagastas 25.02.2015 vastusega GB kahjunõude perioodide 30.08.2007–16.08.2010, 16.11.2010– 30.11.2010 ja 20.09.2011–28.12.2011 osas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 alusel läbivaatamatult ning jättis kahju hüvitamise nõude perioodide 29.12.2011–31.01.2014 ja 16.06.2014–29.12.2014 osas rahuldamata.
2.GB esitas 16.03.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju 10 620 euro hüvitamist seoses nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega perioodidel 20.09.2011–31.01.2014 ja 16.06.2014–29.12.2014 ning viivise väljamõistmist määraga 8,05% aastas.
3.Tallinna Halduskohus tagastas 25.05.2015 määrusega kaebuse läbivaatamatult kahjunõude osas kinnipidamistingimuste kohta 20.09.2011–28.12.2011. GB esitas selle peale määruskaebuse, mille ringkonnakohus rahuldas 29.10.2015 määrusega.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 05.07.2016 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt GB kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 250 eurot ja menetluskulud 9,73 eurot ning Eesti riigi kasuks menetluskulu (riigilõiv) 7,49 eurot. Ringkonnakohtu 29.10.2015 määrusest tuleneb, et kaebus on tervikuna lubatav. Riigikohtu praktikast lähtuvalt tuleb isikliku kambripinna arvutamisel võtta arvesse nii kambris asuva mööbli kui ka sanitaarsõlme alune pind. GB suhtes oli tagatud alla 3 m2 isiklikku kambripinda nii kinnipidamisel vahistatuna, vastuvõtuosakonnas viibijana kui ka süüdimõistetuna. Ajavahemikus 20.09.2011–29.02.2012 oli GB vahistatu ja 01.03.2012–12.03.2012 paiknes vastuvõtuosakonnas. Sel ajal võimaldati temale tunnist jalutuskäiku värskes õhus, kord nädalas dušši ning kahel korral lühiajalist kokkusaamist. Väärikust alandavateks olid kinnipidamistingimused 20.09.2011–12.03.2012 (kokku 151 päeva), sest siis jäi GB-le tagatud isikliku põrandapinna suurus alla 3 m2. Selle perioodi sisse tuleb lugeda ka 02.01.2012 ja 05.02.2012–08.02.2012, sest sellised ühe- või paaripäevased katkestused (üle 3 m2) ei saanud üldist olukorda märkimisväärselt mõjutada. Igapäevane ühe tunni pikkune jalutamisvõimalus väljapool kambrit ei olnud piisav ebapiisava kambripinna negatiivsete mõjude leevendamiseks ning inimväärikuse rikkumise välistamiseks. 2(7)
3-15-649 Ka ajavahemikus 16.06.2014–29.12.2014 viibis GB Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. Sel ajal ei langenud GB-le ettenähtud minimaalne põrandapind kordagi alla 3 m2, vaid see oli tagatud vahemikus 3,30–5,33 m2. Kinnipidamisrežiimist tulenevalt oli GB-le tagatud tunnine jalutuskäik päevas ja ta sai kasutada kord nädalas dušši ning osaleda seitsmel korral lühiajalisel kokkusaamisel. GB-le oli tagatud info- ja usuvajaduste rahuldamine, suhtlemisvõimalus lähedastega, võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, saada ajalehti. Loa alusel oli võimalik saada kambrisse isiklikku raadiot, televiisorit ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati teha reeglina kaks korda kuus. Ajavahemikus 13.03.2012–31.01.2014 viibis GB avatud eluosakonna kambrites ning sel ajal jäi tema isikliku põrandapinna suurus vahemikku 2,69–16,3 m2. Sel ajal oli võimalik liikuda avatud osakonna piires vähemalt 4 tundi päeva jooksul. Ei ole põhjust kahelda vangla väidetes, mille kohaselt olid kambrid avatud ja täiendav liikumisvõimalus GB-le tagatud päevasel ajal 06.00–22.00. Igapäevasele tunnisele jalutuskäigule lisandus perioodil 01.06.2012–31.08.2012 veel üks jalutuskäik nädala kohta. Lisaks osales GB ajavahemikul 21.09.2012–30.11.2012 riigikeele õppes (3 korda nädalas) ning eluviisitreeningul (21.02.2013–31.01.2014). Alates 15.10.2012 oli GB määratud vangla majandustööde abitööliseks, mistõttu viibis ta ainuüksi tööülesannete täitmise tõttu suurema osa päevast väljaspool kambrit. Lisaks sai GB kasutada kord nädalas spordisaali ning osaleda kolmel lühiajalisel kokkusaamisel. Lisaks duši kasutamisele oli kinnipeetaval võimalus end kambris pesta, soojendades selleks vett veekeetjaga, või teha elementaarseid hügieenitoiminguid ka kambris olevast kraanist tuleva külma veega. Samuti oli võimalik soetada vangla kauplusest veekeedukann ning 2013. a-l tagas vangla selle kättesaadavuse WC juures asuvas pesuruumis. Alates 2013. aastast võimaldati kõigil kinnipeetavatel kasutada pesuruumis olevat veekannu. Ei ole tõenäoline, et õhuakendele paigaldatud avadega metallist plaadid saanuks takistada kambrisse sisenevat õhuhulka märkimisväärselt, seda eriti talvisel perioodil. Kambriukse avatuna hoidmine aitas samuti õhuringlusele kaasa. Kambris on toimiv keskküttesüsteem, mis tagab eluruumides ettenähtud temperatuuri. Seetõttu ei ole usutavad väited, et kambrites esines hallitust ning sellekohast avaldust ei ole GB vanglale ka esitanud. Samuti ei ole tõendatud, et valgustuse tagamisel esinenuks vangla tegevuses õigusvastasust. GB-l oli oma vajadustest lähtuva lisavalguse tagamiseks võimalik osta vangla poest näpitslamp. Ühtlasi tuleb vanglas viibides arvestada selle eripäradega, mh osas, milles öisel ajal võib teatud juhtudel olla tualeti ooteaeg ka 30 minutit või enam. Esitatud tõenditest ei nähtu, et elutingimused vanglas olid sellised, mis vähese põrandapinna mõju GB-le oleks suurendanud. Arvestades samas kõige väiksema isikliku põrandapinnaga kambreid ja nendes viibimise kestust vahistatu staatuses ning sellel ajal tagatud nappe kambrivälise liikumise võimalusi, on GB nõue osaliselt põhjendatud. Õigusvastaseks ja väärikust alandavaks ei saa pidada GB kinnipidamist 13.03.2012–31.01.2014. Kuigi sel perioodil oli 229 päeva vältel tema isikliku põrandapinna suurus alla 3 m2, siis sellest 36 päeval oli minetus marginaalne (0,06 m2) ning 193 päeval oli tagatud põrandapinna suuruseks 2,69 m2. Seda võib pidada küll väheseks, kuid sel ajal olid tema liikumisvõimalused väljaspool kambrit suuremad ja kompenseerisid põrandapinna vähesust. Kambris viibitud ajast suurem osa oli öörahu, mil ei oma kambripinna suurus olulist tähtsust. GB taotleb Tallinna Vanglalt viivise väljamõistmist kahjuhüvitise väljamaksmisega viivitamise eest alates kaebuse esitamisest nõude rahuldamiseni. GB ei ole väitnud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud varalise kahju tekkimise, mille 3(7)
3-15-649 hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine. Ka kohtule ei ole sellise kahju tekkimine äratuntav. Kahju puudumise tõttu ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused ja puudub alus viivisenõude rahuldamiseks.
5.Tallinna Vangla palub 14.07.2016 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles halduskohus vaatas kaebuse perioodi 20.09.2011–28.12.2011 osas sisuliselt läbi, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus selles osas läbi vaatamata. Samuti palub Tallinna Vangla tühistada halduskohtu otsus osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas, ning teha asjas uus otsus, millega jätta GB kaebus rahalise hüvitise nõudes rahuldamata. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on lähtunud eeldusest, et põhjendatud ei ole jagada perioodi 20.09.2011–31.01.2014 osadeks ning kahjunõude esitamise kolmeaastast tähtaega tuleb arvestada alates 31.01.2014, mil lõppes järjekordne periood, mille eest GB kahju hüvitamist nõuab. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas Riigikohtu 27.04.2016 otsusega nr 3-3-168-15. Kinnipidamist vanglas ei saa pidada tingimata jätkuvaks toiminguks. Kui kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb eristada eraldiseisvaid toiminguid. GB on varasemalt korduvalt Tallinna Vanglas karistust kandnud, samuti muutusid perioodil 20.09.2011–28.12.2011 tema kinnipidamistingimused. Arvestades GB poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama esimesest päevast (20.09.2011), mil ta taas Tallinna Vanglasse paigutati. Riigikohtu praktikast tuleneb, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et GB ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist. Vastasel juhul muutuksid RVastS §s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega viivitamisel võib tekkida oluline kahju kumuleerumine. Lisaks tuleb arvestada, et Tallinna Vangla tagastas 25.02.2015 vastusega kahjunõude perioodi 20.09.2011–28.12.2011 osas läbivaatamatult. Kuna GB-l oli kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, tulnuks kaebus selles osas jätta läbi vaatamata. Halduskohus on ebaõigesti arvestanud perioodid 02.01.2012 ja 05–08.02.2012 alla 3 m2 põrandapinna hulka. Vangla tegevus ei saanud neil päevil kuidagi GB õigusi rikkuda. Halduskohus on samuti põhjendamatult välja mõistnud GBle rahalise hüvitise, sest piisavaks ja õiglaseks tagajärgede kõrvaldamise viisiks oleks olnud vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamine. GB-le tagatud põrandapind jäi tähtaegsel perioodil (29.12.2011–12.03.2012) lukustatud kambrites alla 3 m2 kokku 65 päeval. Sellest 7 päeval oli GB-le tagatud põrandapind 2,9 m2; 51 päeval 2,73 m2 ning 7 päeval 2,58 m2. Põrandapind 2,9 m2 kinnipeetava kohta ei erine 3 m2 suurusest põrandapinnast olulisel määral, mistõttu ei olnud see vahe sellisel määral tajutav, et alandanuks inimväärikust. Halduskohus ei tuvastanud GBle muude olmetingimuste tagamisel puuduseid. Seega ei esinenud muid tegureid, mis võinuksid GB kannatusi suurendada. GB ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibides pöördumisi ega kaebusi, mis näitab seda, et GB jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem.
6.GB vaidleb vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
4(7)
3-15-649
7.GB palub 03.08.2016 apellatsioonkaebuses ja selle 21.02.2017 täienduses tühistada halduskohtu 05.07.2016 otsus ning teha uus otsus, millega kaebus täielikult rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus on ebaõigesti arvestanud ühe kinnipeetava isikliku ruumi suurust, arvates selle hulka ka sanitaarsõlme aluse pinna. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgelt leidnud, et kambris asuva tualettruumi pindala ei ole arvestatav isikliku kambripinna sisse, kuid mööbli alla jääva pinnaga tuleb arvestada eeldusel, et kinnipeetavatel on võimalik ruumis vabalt liikuda. Tallinna Vangla kambrites on WC eraldi ruum, mistõttu tuleb see kinnipeetava isikliku ruumi arvestusest välja jätta. Sellisel juhul on GB isikliku kambripinna suurus olnud aastaid järjepidevalt alla 3 m2. Halduskohus on samuti jätnud arvestamata GB kõrge ea ja tervisliku seisundiga, mis on samuti asjaoludeks, mille tõttu rikkumise kahjulikke tagajärgi tuleb konkreetset kaebajat arvestades pidada keskmisest suuremaks. Halduskohus pole tuvastanud ka selliseid asjaolusid, mis võinuksid ruumikitsikust leevendada. Riigi poolt makstav hüvitis võib olla väiksem kui EIK poolt sarnases olukorras määratud summad, kuid mitte ebaproportsionaalselt väiksem.
8.Tallinna Vangla vaidleb vastuses GB apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2015 määrusega jäi menetlusse kaebaja kahjunõue, mis seondub perioodidega 20.09.2011–31.01.2014 ja 16.06.2014–29.12.2014. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et kaebus ei ole perioodi 20.09.2011–28.12.2011 osas tähtaegne. Kaebuse tähtaegsust on ringkonnakohus hinnanud 29.10.2015 määruses ja kohus jääb esitatud põhjenduste juurde.
10.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebuse rahuldamise välistab praeguses asjas kinnipidamistingimuste varasem vaidlustamata jätmine. Riigikohus on selgitanud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt saanud aidata kaebajal kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 24).
11.Vaidluse all on kaebaja hoidmine perioodidel 20.09.2011–31.01.2014 ja 16.06.2014– 29.12.2014 (1062 päeva) väidetavalt inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes. EIK ja Riigikohtu praktikas kujunes välja ühtne metoodika mitme kinnipeetavaga kambris isikliku kambripinna arvutamise kohta alles pärast vaidlustatud halduskohtu otsuse tegemist. Selle metoodika järgi enam kambris asuva sanitaarsõlme pindala kambri üldpinna hulka ei arvestata (EIK 20.10.2016 otsus nr 7334/13, p 114 ja Riigikohtu 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p 11). Kui lugeda kambri üldpinna hulka sanitaarsõlme pindala, oli kaebajale tagatud 822 päeval isiklikku kambripinda rohkem kui 3 m2 – vastupidisel juhul aga vaid 671 päeval.
12.Kuna EIK ja Riigikohtu eelnimetatud otsustest lähtuvalt kambri üldpinna hulka sanitaarsõlme pindala ei loeta, oli kaebajale asjassepuutuvatel perioodidel tagatud 391 päeval isiklikku kambripinda vähem kui 3 m2. Pikemad perioodid, mil kaebaja isiklik kambripind oli alla 3 m2, jagunesid ajavahemikel 20.09.2011–31.01.2014 ja 16.06.2014–29.12.2014 järgmiselt: 27.09.2011–07.12.2011 (72 päeva); 22.12.2011–27.03.2012 (93 päeva, sh 2 päeva, mil tagatud oli üle 3 m2: 02.01.2012 ja 12.03.2012);
13.Kui kambris on isiklikku pinda vähem kui 3 m2, tuleb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist eeldada (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Kui põrandapinda kinnipeetava kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärikuse hindamisel tuleb seda arvestada koos teiste kinnipidamistingimustega, nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne tualetikasutamise võimalus, kohased hügieenitingimused (EIK 20.10.2016 otsus nr 7334/13, p-d 106 ja 139). Vangla ülesanne on tuua kohtumenetluses välja olulised asjaolud, mis eraldi või kogumis hinnatuna lükkavad eelduse inimväärikuse alandamisest ümber (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 21).
14.Kaebaja oli asjassepuutuvatel perioodidel 391 päeva kambris, kus temale oli tagatud vähem kui 3 m2 isiklikku kambripinda. Nimetatud 391 päevast 159 päeval paiknes kaebaja suletud osakonnas. Ülejäänud 671 päeval paiknes kaebaja kambrites, kus temale oli tagatud rohkem kui 3 m2 isiklikku kambripinda. Nimetatud 671 päevast kokku 538 päeval paiknes kaebaja tingimustes, kus tema isiklik kambripind oli 3–4 m2 (sh 273 päeval 3,02 või 3,03 m2). 1062 päevast 133 päeval oli kaebaja isiklik kambripind üle 4 m2.
15.Eelnimetatud 391 päevast, mil kaebaja viibis väiksemal kui 3 m2 suurusel isiklikul kambripinnal, oli 119 päeval tagatud kaebajale vähem kui 2,5 m2 isiklikku kambripinda (112 päeval 2,47 m2 ja 7 päeval 2,29 m2). Neil 119 päeval oli kaebaja vahistatu või viibis vastuvõtuosakonnas, mistõttu tema liikumisvõimalused väljaspool kambrit piirdusid vaid ühe tunni pikkuse igapäevase jalutuskäiguga värskes õhus, kord nädalas duši võtmisega ning kahel korral lühiajalise kokkusaamisega.
16.Kaebaja paiknes asjassepuutuvast 1062 päevast 690 päeval avatud eluosakonnas (13.03.2012–31.01.2014). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vanglatingimused ei olnud isikliku kambripinna vähesusest lahus hinnatuna inimväärikust alandavad ega õigusvastased. Kaebaja ei paiknenud eluosakonnas viibides lukustatud kambris, vaid tal oli lubatud liikuda oma osakonna piires väljaspool kambrit päevakavas selleks sätestatud nelja tunni pikkusel ajal, osaleda keeleõppes, eluviisitreeningul ja kolmel lühiajalisel kokkusaamisel ning käia graafiku alusel kord nädalas ka spordisaalis. Lisaks oli ka sel ajal kaebajal võimalik viibida päevas üks tund jalutuskäigul värskes õhus, millele lisandus perioodil 01.06.2012–31.08.2012 veel üks selline jalutuskäik nädala kohta. Halduskohus on õigesti leidnud, et alates 15.10.2012 oli kaebaja vangla majandustööde abitööliseks, mistõttu viibis ta tööülesannete tõttu olulise osa päevast väljaspool kambrit. Kuna kaebaja viibis 690 päeval vangla avatud režiimil, ei pidanud ta sel ajal taluma tema suhtes ülejäänud perioodil suletud osakonnas kohaldunud suhtluspiiranguid.
17.Eeltoodu tõttu ei sõltunud ajal, mil kaebaja paiknes avatud eluosakonnas, tema liikumisvõimalused otseselt kambripinna suurusest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et avatud eluosakonnas paiknemise ajal ei rikkunud kinnipidamistingimused 167 päeva osas, mil kaebajale oli tagatud üle 3 m2, kuid vähem kui 4 m2 isiklikku kambripinda, tema inimväärikust. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kinnipidamistingimused oleksid kaebaja 6(7)
3-15-649 inimväärikust rikkunud ka 98 päeval, mil kaebajale oli vahistatuna või vastuvõtuosakonnas viibijana tagatud 3–4 m2 isiklikku kambripinda (vt Riigikohtu 17.03.2017 otsus nr 3-3-1-8916, p 17).
18.Kinnipidamistingimusi kogumis arvestades tuleb EIÕK art-ga 3 ja põhiseaduse §-dega 10 ja 18 tagatud kaebaja inimväärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks lugeda asjassepuutuvaid perioode 391 päeva osas, mil kaebajale oli tagatud isiklikku kambripinda vähem kui 3 m2. Seetõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata vastustaja apellatsioonkaebuse. Kaebaja paiknes eelnimetatud ajal vähese isikliku põrandapinnaga kambrites pikaajaliselt ja pikkadel järjestikkustel ajavahemikel ning tal olid ebapiisavad võimalused sellest tingitud liikumis- ja suhtluspiiranguid leevendada. Ringkonnakohus peab vajalikuks muuta halduskohtu otsust kaebajale mõistetud mittevaralise kahju hüvitise summa osas ja mõista 391 päeva kohta, mil kaebaja viibis inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes (sh 119 päeval suletud osakonnas väiksemal isiklikul kambripinnal kui 2,5 m2), hüvitisena 800 eurot.
19.Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja tõsta vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetava mittevaralise kahju hüvitist 250 eurolt 800 eurole. Viivisenõude rahuldamata jätmises nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega.
20.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Asjas tehti otsus kaebaja kasuks, mistõttu tuleb kaebaja menetluskulud kanda vastustajal. Kaebaja esindaja esitas kooskõlas vangistusseaduse (VangS) §-ga 44 ja Riigikohtu praktikaga halduskohtule taotluse mõista vastustajalt välja õigusabikulud 414 eurot ning kanda need Advokaadibüroo Magnusson OÜ arveldusarvele. Halduskohus leidis HKMS § 108 lg-st 2 lähtuvalt, et kuna kaebus rahuldati 2,35% ulatuses (250 eurot nõude kogusummast 10 620 eurot), on põhjendatud mõista vastustajalt välja selles ulatuses õigusabikulud, s.o 9,73 eurot. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb ka kaebaja menetluskulud mõista välja osaliselt. Ringkonnakohus peab proportsionaalseks võtta kaebuse rahuldatud ja rahuldamata jäänud osa hindamisel aluseks päevade arvestus. Kaebus kuulub rahuldamisele 36,82% ulatuses (s.o 391 päeva 1062 päevast), mistõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta kaebaja menetluskulud sellele vastavas osas (s.o 156,57 eurot 414 eurost) vastustaja kanda. Kaebaja ei ole esitanud apellatsioonimenetluses dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Kohus jätab apellatsioonimenetluse võimalikud menetluskulud, v.a riigilõivu, poolte endi kanda.
21.Kaebaja on menetlusabi jätkuvuse põhimõttest lähtuvalt vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel (HKMS § 114 lg 2). Riigilõiv tuleb jätta riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud (HKMS § 15 lg 2, § 104 lg 10).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.