Igor Abdulajevi kaebus Tartu Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kohtu äranägemisel (seoses telefoni asukohaga)
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Igor Abdulajev Vastustaja – Tartu Vangla
Resolutsioon
1.Rahuldada Igor Abdulajevi kaebus osaliselt;
2.Tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla tegevus seoses telefoni kasutamise ajal vaba aja veetmise ruumis kaebaja PS §-s 26 ja §-s 43 sätestatud õiguste (privaatsus ja sõnumisaladus) tagamata jätmisega;
3.Jätta rahuldamata Igor Abdulajevi kaebus rahalise hüvitise väljamõistmise nõude osas.
4.Mõista Tartu Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu (1/3 tasumisele kuuluvast riigilõivust) summas 83,30 eurot. Ülejäänud menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. mai 2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.14.09.2016 laekus Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja kinnipeetav Igor Abdulajevi poolt esitatud kaebus Tartu Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kohtu äranägemisel (seoses telefoni asukohaga).
2.Tartu Halduskohus rahuldas 30.01.2017 määrusega I. Abdulajevi menetlusabi taotluse ja
vabastas teda kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat vastama kaebusele.
3.21.02.2017 laekus kohtusse vastus kaebusele. Kaebuse põhjendused ja taotlus
4.Kaebuse kohaselt telefon, mida kaebaja saab kasutada vaid jalutuskäigu ajal, asub koridori paigaldatud lauamängude (tennis, nardõ) vahetus läheduses, kõrval on ka üldkasutatav televiisor ja köök. Ruumis, kuhu vastustaja paigutas telefonid, viibib alati palju kinnipeetavaid. Televiisor, lauatennis ja nardõ on kõva olmemüra allikad ja selline müra takistab rääkimist ja kuulamist telefonis. Samuti räägivad lähedal telefonidega teised kinnipeetavad. Seega kostev müra häirib oluliselt telefonikõnet. Kaebaja leiab, et ta ei saa privaatselt rääkida ega kuulata, sellega on rikutud inimväärikus ja sellega tekitas vastustaja talle mittevaralist kahju, kuna vastustaja tegevus on vastuolus põhiseaduse (PS) §-tega 3, 10, 11, 13, 14, 18, 19, 26, 27, vangistusseaduse VangS § 41 lg-tega 1 ja 2 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklitega 3 ja 8. Vastustaja vastuväited
5.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ning vaidles sellele vastu.
5.1.Vastustaja jäi 12.09.2016 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 1-13/1202 esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde.
5.2.Vastavalt Tartu Vangla kodukorra (TVK) lisas 1.3 kehtestatud päevakavale on vangla S-hoone
5.eluosakonnas paiknevatel kinnipeetavatel võimalik kasutada telefoni hommikuti kell 08:30 – 12:15, lõunati kell 14:10 –17:00 ning õhtuti kell 18:00 – 20:00. Vastustaja rõhutab siinkohal, et mitte kõik eluosakonnas paiknevad kinnipeetavad ei viibi kogu aeg osakonnas kohal. Osad kinnipeetavad on hõivatud tööülesannete või õpingutega (põhikooli-, gümnaasiumi-, kutse- ja riigikeele õpe, piiblitunnid, leer), samuti käivad kinnipeetavad meditsiiniosakonnas, lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel, arvutis seadustega tutvumas, erinevates sotsiaalprogrammides, huviringides (pallimängud, maaliring, kunstiring, muusikaring) ja jumalateenistusel. Kuigi eluosakonnas paiknevad kinnipeetavad käivad oma igapäevasel jalutuskäigul üldjuhul samal ajal, käivad kinnipeetavad, kes eluosakonna üldise jalutuskäigu ajal olid hõivatud muude tegevustega, jalutamas teistest kinnipeetavatest eraldi. Seejuures ei viibi eluosakonnas avatud ajal mitte kõik eluosakonda paigutatud kinnipeetavad. Arvestades eespool nimetatud asjaolusid ning kinnipeetavatele telefoni kasutamiseks võimaldatud aega, oli kaebajal võimalik valida helistamiseks aeg, mil eluosakonnas oli vähem rahvast. Vastustaja selgitusel, et vaidlusalusel perioodil (s.o 06.03.2016–11.07.2016) ei olnud kaebaja hõivatud põhikooli-, gümnaasiumi-, kutse- ega riigikeele õppega.
5.3.Vastustaja möönis, et teatud olukorras võib olmemüra helistamisel tõepoolest põhjustada mõnevõrra ebamugavust. Antud juhul on vangla võimaldanud aga kinnipeetavatele, sh kaebajale, võimaluse vaadata vanglas televiisorit, mängida lauamänge ning kasutada kööginurka. Nende võimaluste kasutamisega kaasneb paratamatult ka mõningane müra. Tegemist on siiski paratamatult vanglas karistuse kandmisega ja ühiseluga kaasneva ebamugavusega.
5.4.Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
Kohtu seisukoht
6.Kaebuse kohaselt nõuab selle esitaja talle vastustaja poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist seoses asjaoluga, et vastustaja poolt korraldatud telefonikõned olid häiritud olmemüraga ja kaebaja privaatsuse tagamata jätmisega, millega ühtlasi rikuti kaebaja PS §-test 3, 10, 11, 13, 14, 18, 19, 26, 27, VangS § 41 lg-test 1 ja 2 ning EIÕK art-dest 3 ja 8 tulenevaid õigusi.
7.Lähtudes haldusasja materjalidest, vastustaja poole kahjunõudega pöördumise hetkel paiknes kaebaja Tartu Vangla 2. üksuse 5. eluosakonnas, kus oli viibinud alates 06.03.2016. Vastustaja selgitusel on tegemist eluosakonnaga, kus paikneb maksimaalselt 44 kinnipeetavat. Vaba aja veetmise ruumis on kinnipeetavatel võimalik helistada, vaadata televiisorit, mängida erinevaid lauamänge ja kasutada kööginurka. Vaba aja veetmise ruumi pindala (ilma duširuumi, pesupesemise ruumi ja nendesse viiva koridori pindalata) on 148,55m2. Tartu Vangla kodukorra lisas 1.3 kehtestatud päevakavale on vangla S-hoone 5. eluosakonnas paiknevatel kinnipeetavatel võimalik kasutada telefoni hommikuti kell 08:30 –12:15, lõunati kell 14:10 –17:00 ning õhtuti kell 18:00 – 20:00.
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise korral. Siit nähtub, et nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga), millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
8.1.Tulenevalt PS §-st 3 riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 14 kohaselt õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.PS § 18 sätestab, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 43 kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. EIÕK artst 3 tulenevalt kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. EIÕK art 8 kohaselt igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust. Ametivõimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.
8.2.VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu
vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
8.3.VangS § 28 lg 1 kohaselt kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kinnipeetavate sõnumisaladusele õiguse tagamisel on nende telefonikõnede pealtkuulamine keelatud (va. VangS § 29 lg-s 2 sätestatud alusel).1
8.4.VangS § 23 lg 1 kohaselt kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Privaatsus ja sõnumisaladus.
9.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ning leiab, et vastustaja ei taganud kaebaja PS §-st 26, §-st 43 ja EÕIK art-st 8 tulenevaid põhi- ja inimõigusi. Vaidlus puudub selle üle, et vastustajal on olemas tehnilised tingimused tagada kinnipeetavatele telefoni kasutamist, mistõttu on kaebajal subjektiivne õigus telefoni kasutamisele Tartu Vanglas. Puudub vaidlus ka selle üle, et kinnipeetavate poolt (sh. kaebaja) S-hoone 5. osakonnas kasutatavad telefonid asuvad vabaaja veetmise ruumis ja päevakava järgi kinnipeetavate vabaaja veetmise aeg ning telefoni kasutamise aeg langevad kokku. Samuti puudub vaidlus selle üle, et vaba aja ruumi paigutatud telefonid asuvad teineteise vahetus läheduses ja nende kõrval asuvad televiisor, lugemislaud, üldkasutatav koridor, lauamängud, kraanikauss, kõrval on ka köök.
9.1.Kohtule teadaolevatel andmetel S-hoone 5. eluosakonnas on ainult üks vaba aja veetmise ruum. Selles tulenevalt on tõenäoline, et kaebaja poolt telefoni kasutamise ajal saavad viibida selles ruumis mõned teised kinnipeetavad. Kohtu arvates on vähetõenäoline, et kõik eluosakonnas paiknevad kinnipeetavad (peale kaebaja 43 inimest) viibisid kaebaja helistamise aegadel selles vaba aja veetmise ruumis, aga samuti ka selle ruumi kõrval olevates köögis ja koridoris. Seega ei ole välistatud, et ka hommikuti ehk ajal, kui mõned kinnipeetavad töötavad, mõned õpivad või on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega, võivad vaba aja veetmise ruumis viibida ka teised kinnipeetavad või nad võivad tulla vaba aja veetmise ruumi, kui kaebaja on juba alustanud telefonikõnet. Kuna kinnipeetavate poolt kasutatavad telefonid asuvad vahetult vaba aja veetmise ruumis, mille kõrval on eraldamata üldkasutatav koridor ja osaliselt eraldatud köök, siis kinnipeetavad või vanglaametnikud, kes viibivad helistamise ajal või tulevad helistamise ajal puhkeruumi/koridori või kööki, saavad vabalt kuulata helistaja kõnet. Seega, kaebaja poolt telefoni kasutamise ajal edastavate sõnumite sisu on tuvastatav võimalike kõrvalisikute (kinnipeetavad ja vanglaametnikud) poolt. Sellest tulenevalt on tegemist PS § 26 ja 43, aga samuti EIÕK art 8 p-s 1 sätestatud kaebaja õiguste riivega.
9.2.Tulenevalt haldusasja materjalidest, põhjendas vastustaja kaebaja põhiõigustesse sekkumist vajadusega tagada teiste kinnipeetavate liikumisvabadust. Kohus ei saa nõustuda vastustaja väitega, milles ta ühtlasi viitab Õiguskantsleri seisukohale, et kinnipeetava õigus eraelu puutumatusele ei kaalu üles teiste kinnipeetavate õigust liikumisvabadusele. Kohtu arvates teiste kinnipeetavate liikumisvabaduse tagamine eluosakonnas saab küll olla kaebaja põhiõigustesse sekkumise legitiimseks eesmärgiks ja selle tagamiseks on see sobiv meede, kuid kahtlemata selline
RKHK 3-3-1-103-06 p 13.
piirang ei ole vajalik ja laias laastus proportsionaalne. Kohus leiab, et kaebaja PS §-dest 26 ja § 43 tulenevate õiguste täiemahuline tagamine on võimalik leebemate meetmetega, mis ei oleks vastustajale liiga kulukas või piiraks kinnipeetavate muid põhiõigusi (nt. helikindlate ja läbipaistvate kabiinide/kulpide paigaldamine ümber telefoni). Sellisel juhul oleks olnud tagatud nii helistajate privaatsus, teiste kinnipeetavate liikumisvabadus kui ka võimalus teostada vanglaametnikel visuaalset järelevalvet helistaja üle. Võttes arvesse vastustaja PS §-s 14 sätestatud kohustust kinnipeetavate õiguste ja vabaduste tagamiseks, ei pea kohus sellise lahenduse elluviimist vastustaja jaoks ebaproportsionaalselt kulukaks. Kohus on seisukohal, et rahaliste vahendite kokkuhoid, kui üks võimalikest põhiõigustesse sekkumisse legitiimsest eesmärgist, ei kaalu üles kinnipeetavate PS §-s 26 ja §-s 43 sätestatud põhiõiguste riivet. Vajadus tagada sellisel viisil vangla üldist julgeolekut ilmselgelt puudub. Kohus märgib, et lisaks õigusele kasutada telefoni, on kaebajal küll õigus kirjavahetusele, kokkusaamistele (pikaajalised, lühiajalised), õigus lühiajalisele väljasõidule ja väljaviimisele, kuid nimetatud subjektiivsete õiguste olemasolu ei tähenda, et kui kaebaja soovib suhelda telefoni teel privaatselt, peab ta kasutama muid eelpoolnimetatuid võimalusi vanglaväliseks suhtlemiseks ja peab loobuma telefonikõnedest. Käesolevas asjas kaebaja poolt telefonikõnede kasutamisel on vastustajal privaatsuse ja sõnumisaladuse tagamise kohustus, mis tuleneb PS §-dest 3 ja 14. Antud juhul kõne all on kaebaja privaatsuse ja sõnumisaladuse tagamine just telefoni kasutamise ajal ehk konkreetse subjektiivse õiguse realiseerimisel. Seega on asjakohatu vastustaja väide, et vanglaväliseks privaatseks suhtlemiseks saab kaebaja kasutada kirjavahetust jne. Kohtu arvates just kinnipeetava telefonikõned soodustavad paremini VangS § 23 lg-s 1 sätestatud vanglavälise suhtlemise eesmärgi realiseerimist, kuna võrreldes kirjavahetusega, saab kaebaja vahetult kontakti perekonna, sugulaste või teiste lähedaste inimestega. Järelikult leiab kohus, et tegemist on kaebaja PS §-s 26 ja §-s 43 sätestatud põhiõiguste ebaproportsionaalse riivega ehk sõnumi saladuse ja privaatsuse rikkumisega. Inimväärikus.
10.Kohus on seisukohal, et vastustaja ei ole alandanud kaebaja inimväärikust. Kohus möönab, et vastustaja küll tekitas kaebajale mõnesid ebamugavusi seoses telefoni kasutamise õiguse realiseerimisega (olmemüra vabaaja veetmise ruumis, teiste kinnipeetavate kohalolek, mille tõttu jäi tagamata kaebaja privaatsus), kuid täielikult ei oldud siiski kaebaja telefoni kasutamise õigust piiratud. Samuti kohtu arvates vaba aja veetmise ruumis teiste kinnipeetavate viibimise tõttu tekkinud olmemüra tase erines hommikusel ja õhtusel ajal, kuna osa kinnipeetavatest olid hõivatud hommikusel ajal tööga, õppimisega või muu tegevusega. Kuna vastustaja kinnitusel kaebaja ei tööta, õpi ega ole hõivatud hommikusel ajal muu tegevusega, siis kohtu arvates oli tal võimalus kasutada telefoni hommikuti kella 08:30 – 12:15 ehk ajal, kui olmemüra vabaaja veetmise ruumis on oluliselt väiksem kui see saab olla õhtuti. Kuigi kaebaja ei saanud paluda kaaskinnipeetavatelt puhkeruumist lahkumist, oleks ta saanud paluda neil helistamise ajal käituda vaikselt või pöörduda sama palvega vanglaametniku poole. Seega kohtu arvates sekkumine kaebaja VangS § 28 lg-s 1 sätestatud õigusse ei olnud sellise intensiivsusega, mis oleks kaasa toonud tema inimväärikuse alandamise.
11.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et vastustaja poolt kaebaja telefoni kasutamise ajal tema privaatsuse ja sõnumisaladuse tagamata jätmine on õigusvastane, millega on rikutud kaebaja PS §-s 26 ja §-s 43 sätestatud õigusi. Nähtuvalt haldusasja materjalidest pöördus kaebaja vastustaja poole taotlusega tagada helistamise ajal tema privaatsus, kuid taotlus jäeti rahuldamata. Seega kasutas kaebaja RVastS §-des 3, 4 ja 6 nimetatud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Tulenevalt vastusest, kaebaja taotlusele telefonide ümberpaigutamise kohta puhkeruumis möönis vastustaja, et sellise telefonide asukoha tõttu on tagamata helistajate privaatsus ja sõnumisaladus ja lubas 2017-2018. a paigaldada telefoniaparaatidele ümber kuplid. Seega oli vastustaja teadlik kaebaja ja teiste kinnipeetavate põhiõiguste tagamata jätmisest, kuid siiski otsustas kaebaja põhiõiguste
tagamise edasi lükata 2017-2018.aastaks. Vastuses kahjunõudele ja kaebusele ei tunnistanud vastustaja kaebaja põhiõiguste rikkumist. Võttes arvesse PS §-s 14 sätestatut, aga samuti arvestades, et vaba aja veetmise ruumis kaebaja põhiõiguste tagamata jätmine peab olema vastustajale ilmselge, on kohtu arvates selle ignoreerimise näol tegemist vastustaja süülise käitumisega. RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste (eraelu puutumatus ja sõnumisaladus) rikkumise korral isikule mittevaralise kahju tekitamist eeldatakse. Kohus leiab, et esineb ka põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse/tegevusetuse ja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju vahel. Järelikult on kohus seisukohal, et on täidetud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused.
12.Järgmisena peab kohus otsustama, kas ei esine rahalise hüvitise määramise piiranguid.
12.1.Võlaõiguseseaduse § 128 lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. RVastS § 13 lg 1 p-de 3 ja 5 sätestab, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse õiguste rikkumise raskust ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.
12.2.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vaatamata sellele, et kahjunõude rahuldamise eeldused on täidetud, esineb rahalise hüvitise väljamõistmise piirang (RVastS § 13 lg 1 5). Kohus märgib, et nii vastustajale esitatud kahjunõudes kui ka kaebuses ei ole kaebaja selgitanud, mis on toonud talle PS §-s 26 ja §-s 43 sätestatud õiguste rikkumine. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vastustaja poolt kaebaja põhiõiguste rikkumine ei olnud sellise intensiivsusega, mis õigustaks talle rahalise hüvitise määramist. Kohus ei saa antud juhul oma algatusel otsustada mittevaralise kahju hüvitamise suuruse üle, kui kohtul puuduvad andmed konkreetsemate privaatsuse ja sõnumisaladuse rikkumiste juhtumite kohta. Järelikult kohtul puudub võimalus hinnata kui tugevat hingelist valu ja kannatusi on kaebajale tekitatud vastustaja õigusvastaste tegevusega ja põhiõiguste rikkumisega.
12.3.Seega juhindudes HKMS § 41 lg-st 5, rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja tunnistab vastustaja toimingu seoses kaebaja PS §-des 26 ja 43 õiguste tagamata jätmisega telefoni kasutamise ajal vaba aja veetmise ruumis õigusvastaseks. Rahalise hüvitise väljamõistmise nõude osas, jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. HKMS § 118 lg 3 kohaselt, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja oli menetlusabi andmise korras vabastatud 31.07.2017 kohtumäärusega riigilõivu tasumise kohustusest, mis oli 250 eurot. Sellest tulenevalt mõistab kohus vastustajalt ehk Tartu Vanglalt riigituludesse välja 83,30 eurot (1/3 tasumisele kuuluvast riigilõivust). Ülejäänud menetluskulu jääb Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.