Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar ja Agu Timmi 04.04.2017, Tartu 3-15-2986 V.R. kaebus Viru Vangla 07.09.2015. a käskkirja nr 63/1116 tühistamiseks ja Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ning VSkE § 17 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks Tartu Halduskohtu 16.03.2016. a otsus V.R. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja V.R. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.1. Võtta asja materjalide juurde kaebaja esitatud kaks õiguskantsleri kirja.
2.2. Jätta V.R. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.03.2016. a otsus muutmata.
3.3. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 04.05.2017 (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras 05.08.2015. a käskkirjaga nr 6-2/1230 kinnipeetava V.R. tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajaks, alates 06.08.2015 kuni 06.11.2015 tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele.
2.Viru Vangla tunnistas 07.09.2015. a käskkirjaga nr 6-3/1116 kinnipeetava V. R süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumistes 06.08.2015, 08.08.2015 ja 10.08.2015 ning karistas teda iga rikkumise eest kümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna nimetatud kuupäevadel keeldus V. R täitmast vanglaametniku korraldust asuda tööle koristajana.
3.V. R esitas Viru Vanglale vaide 07.09.2015. a käskkirja nr 6-3/1116 kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla jättis 04.11.2015. a vaideotsusega nr 6-12/293-2 V. R vaide rahuldamata.
4.V. R esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 07.09.2015. a käskkirja nr 63/1116 tühistamiseks ja Viru Vangla toimingute, distsiplinaarmenetluses kaebajale kaitseõiguse tagamata jätmine, õigusvastasuse tuvastamiseks ning vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 17 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks osas, millega on inspektor-kontaktisiku pädevuses teha otsus VangS § 64 lg 4 alusel. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud käskkiri kaalutlusvigane ja eiratud on uurimisprintsiipi. Kaebaja ei pannud rikkumisi 06.08.2015, 08.08.2015 ja 10.08.2015 toime, kuna ta ei olnud võimeline seoses terviseprobleemidega töötama. Kaebajale ei tagatud nimetatud kuupäevadel meditsiinilise läbivaatuse ajal arsti ja patsiendi suhte privaatsust, kuna valvurid seisid juures, kui meditsiiniõde kaebaja juures oli. Meditsiiniõdede tõendeid ei saanud käskkirja andmisel arvestada, kuna kaebaja ei saanud kõigist oma terviseprobleemidest rääkida. Kaebajal oli õigus keelduda tööst, kuna kõrge vererõhuga ja peavaludega töötamine oli ohuks tema tervisele. Käskkiri on õigusvastane, kuna vastustaja keeldus kaebaja korduvaid taotlusi kaitseõiguse tagamiseks advokaadi määramiseks rahuldamast. Siseriiklikult karistatakse vanglates viibivaid isikuid distsiplinaarkorras karistusega, mille osas on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastanud, et tegemist on kriminaalõigusliku iseloomuga karistusega. Kaebajale määrati karistus ja pöörati see täitmisele, kuid talle ei tagatud kriminaalõiguslikke garantiisid, mistõttu rikuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-id 6 ja 13 koostoimes. Käskkiri kuulub tühistamisele, kuna karistuse määras sama ametnik, kes viis läbi ka distsiplinaarmenetluse. Selline asjaolu loob põhjendatud kahtluse inspektor-kontaktisiku erapooletuses. VSkE §-s 17 sätestatud inspektor-kontaktisiku otsustuspädevus VangS § 64 lg 4 karistuse määramise osas on vastuolus põhiseaduse (PS) § 3 lg-ga 1, §-dega 10, 11, 13, 14 ja § 22 lg-ga 1, kuna annab inspektor-kontaktisikule õiguse määrata distsiplinaarkaristus enda poolt läbiviidud distsiplinaarmenetluses. Karistuse määrajaks võib olla üksuse juht või direktor. Kaebajale määratud karistus 30 päevaks kartserisse paigutamine on ebaproportsionaalselt karm. Kaebajal puudusid varasemad distsiplinaarkaristused. Käskkirjas viidatud varasemad karistused on kaebaja kohtus vaidlustanud ja nendele tuginemine on ebaõige.
HALDUSKOHTU LAHEND
5.Tartu Halduskohus jättis 16.03.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohtu otsuse kohaselt nõustub kohus põhilises vastustaja põhjendustega käskkirjas ning argumentatsiooniga vaidemenetluses, mida ei pea vajalikuks tervikuna üle korrata. VangS § 37 lg 2 järgi teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Õigusaktid ei sätesta, mis vormis tuleb kinnipeetava töövõimelisus kindlaks teha. VangS § 37 lg 3 ei nõua, et enne tööleasumist teostaks arst kinnipeetava vahetu läbivaatuse. Enne tööle määramise käskkirja vormistamist oli kaebaja tunnistatud arsti poolt töövõimeliseks. Töövõimelisuse kindlakstegemine on võimalik ka tervisekaardi andmete põhjal. Tervishoiutöötaja on 10.08.2015 hinnanud kaebaja töövõimeliseks ning puudub põhjus kahelda tervishoiutöötaja erialases pädevuses. 06.08.2015 ja 08.08.2015 juhtumite puhul keeldus kaebaja enda läbivaatusest tervishoiutöötaja poolt ning sellest tulenevalt lasub kinnipeetaval endal tõendamiskoormis. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit enda väidetava halva terviseseisundi kohta korralduse saamise hetkel ning vastupidised väited on ennast õigustavad ja põhjendamatud. Tööülesanded, mida kaebaja pidi täitma, seisnesid lapiga tolmu pühkimises. Kaebaja ei oleks pidanud töötama mehhanismide ega ka masinatega, samuti ei pidanud ta
kasutama redelit. Peavalu puhul on tavapärane selle ravimine valuvaigistiga ning üldjuhul ei välista see töötamist. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et ta ei saanud terviseprobleeme tervishoiutöötajale avaldada. Vastustajale oli teada kaebaja negatiivne meelestatus vanglas töötamisse ning tema varasem käitumismuster sarnases olukorras. Olukord, kus kinnipeetav ei soovi väidetavatel tervislikel põhjustel tööle asuda, kuid tervishoiutöötaja töövõimetust ei kinnita, võib osutuda kinnipeetava jaoks psühholoogiliselt pingestatuks ning esile kutsuda ärrituvuse. Tervishoiuteenuste osutamisel kinnipeetava elukambris esineb kõrgendatud oht, et töövõimeline kinnipeetav soovib õigusvastaselt survestada tervishoiutöötajat andma töövabastust. Valvuritel peab olema võimalus koheselt reageerida kinnipeetava poolsetele ähvardustele. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt perioodi 10.08.2015-21.10.2015 kohta nähtub, et ta on viibinud tervishoiutöötajate vastuvõttudel, kuid terviseprobleemid ilmnevad tal eeskätt siis, kui talle antakse korraldus asuda tööle. Muudes olukordades ei ole kinnipeetav vangla poole terviseprobleemidega pöördunud (ravilugu 113). VSkE § 17 ei sisalda vastuolu õigusselguse põhimõttega ning seetõttu ei ole vajalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Töökorralduslikult on määratud, et vanglas menetlevad distsiplinaarasju inspektor-kontaktisikud. Otsuse distsiplinaarkaristuse määramise kohta teeb inspektor-kontaktisik VSkE §-s 17 sätestatud volitusnormi alusel. Kinnipeetava suhtes läbiviidav distsiplinaarmenetlus on haldusmenetlus ja sel puhul ei kohaldu kriminaal- ja väärteomenetluse seadustikuga kehtestatud menetlusreeglid. Haldusmenetluses ei ole välistatud, et menetluse läbiviija ning otsuse tegija on sama isik. Võimalike huvide konflikti vältimiseks on haldusmenetluses ette nähtud taandamise võimalus. VSkE § 17 on põhiseaduspärane osas, mis lubab inspektor-kontaktisikul teha otsustuse VangS § 64 lg 4 järgi. Puudub norm, mis näeks ette distsiplinaarmenetluses advokaadi kohustusliku osalemise. Kaebaja ei ole taotlenud maakohtult endale riigi õigusabi korras advokaadi määramist distsiplinaarmenetluse asjades. Eesti siseriiklik õigus käsitleb kinnipeetava suhtes läbi viidavat distsiplinaarmenetlust haldusmenetlusena. Süüteomenetlused on kehtivas siseriiklikus õiguses kriminaal- ja väärteomenetlus. Väärteomenetlust käsitletakse õigusteoorias leebema ja isikule vähem koormavaid tagajärgi kaasa toova menetlusena kui kriminaalmenetlust. Kõik väärteokaristused kantakse karistatud isikute kohta peetavasse Karistusregistrisse. Kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristust sinna ega analoogsesse avalikku registrisse ei kanta, kinnipeetavale määratavad võimalikud distsiplinaarkaristused on vähemkoormavad kui väärteokaristused. Nõustuda ei saa kaebaja käsitlusega, mille kohaselt saab distsiplinaarkorras määratud kartserikaristuse ja aresti vahele tõmmata paralleele. Arest tähendab vabaduses viibivalt isikult vabaduse võtmist, kartserikaristus määratakse aga isikule, kelle vabadus on juba eelnevalt võetud ning kelle suhtes kohaldatakse lihtsalt täiendavat piirangut. Seega on distsiplinaarmenetlus vähem õigusi riivav kui ka väärteomenetlus. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks väärteomenetluses advokaadi kohustuslikku osalemist, seda enam ei ole see põhjendatud ka distsiplinaarmenetluse puhul. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane ning tervislikud põhjused tööst keeldumiseks puudusid. Töökohustuse eiramisel on tegemist olulise kohustuse rikkumisega, mis näitab, et isik ei soovi õiguskuulekale teele asuda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.V. R esitas Tartu Halduskohtu 16.03.2016. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja rahuldada kaebus ning mõista vastustajalt välja menetluskulu 30 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt jääb kaebaja varasemalt esitatud põhjenduste, väidete ja seisukohtade juurde. Halduskohus järeldas ebaõigesti, et 06.08.2015 ja 08.08.2015 juhtumite puhul kaebaja keeldus enda läbivaatusest tervishoiutöötaja poolt. Kaebaja ei keeldunud
tervishoiutöötaja läbivaatusest, vaid palus valvuritel kutsuda meditsiiniõde, et õde saaks ta läbi vaadata ja privaatselt vestelda. Kaebaja teavitas, et ta ei hakka valvurite juuresolekul rääkima oma terviseprobleemidest, mis on delikaatsed isikuandmed. Kaebaja ei olnud võimeline 06.08.2015 ja 08.08.2015 töötama, kuna tal väga tugevalt valutas pea ja esinesid muud terviseprobleemid, mida ta ei saanud meditsiiniõele rääkida, kuna valvurid keeldusid meditsiiniõde kutsumast ja tagamast kaebaja ja arsti vestluse privaatsuse. Halduskohus ei arvestanud EIK lahendeid, kus leiti, et aktsepteerida saab vaid neid meditsiinilise läbivaatuse tõendeid, kus oli tagatud arsti ja patsiendi suhtluse privaatsus. Asjas puuduvad tõendid, et kaebaja oleks olnud negatiivselt meelestatud ja soovis survestada tervishoiutöötajat ning vastav halduskohtu seisukoht on vastuolus kogutud tõenditega. Distsiplinaarmenetluses kaitsja tagamise õigus tuleneb EIÕK art-st 6. Ebaõiged on väited, et kaebaja ei taotlenud kaitsjat. Vangla viited pöörduda maakohtusse advokaadi saamiseks ei ole tõhus õiguskaitse vahend, kuna reaalselt ei jõuaks maakohus taotlust enne distsiplinaarmenetluse lõppemist lahendada. Halduskohus ei pööranud piisavalt tähelepanu asjaolule, et karistuse määras sama inspektorkontaktisik, kes viis asjas läbi ka distsiplinaarmenetluse. Halduskohus rikkus menetlusnormi, kuna ei ole vastanud kaebuses esitatud väitele, et määratud kartserikaristus on ebaproportsionaalselt karm.
7.Viru Vangla palub vastuses V. R apellatsioonkaebusele, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt põhjendas halduskohus otsust vajalikul määral, otsuse põhjendused on jälgitavad ning nende alusel kujunenud lõppseisukoht loogiliselt õige. Halduskohus märkis, et nõustub põhilises osas haldusmenetluses vastustaja seisukohtadega ega pea põhjendatuks neid korrata. Vaidlustatud käskkirjas on põhjalikult käsitletud, miks tuleb kaebajale määrata iga rikkumise eest 10-päevane kartserikaristus ning halduskohus on märkinud, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane. Sellest tulenevalt võib järeldada, et kuigi kohus ei ole otsesõnu öelnud, et karistuse liigi ja määra osas järgib kohus vangla põhjendusi, siis kohtuotsuse põhjendusi tervikuna hinnates saab asuda seisukohale, et kohus rakendas ka vastavas osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-s 2 sätestatut. Kaebaja viide 30-päevasele kartserikaristusele on ebaõige. Kaebajale määrati vaidlustatud käskkirjaga kolme erineva rikkumise eest kolm erinevat (iseseisvat) distsiplinaarkaristust. Halduskohus, võttes aluseks vanglaametnike 06.08.2015. a ettekande nr 6-20/4919-1 ja 08.08.2015. a ettekande nr 6-20/4974-1, järeldas õigesti, et kaebaja keeldus 06.08.2015 ja 08.08.2015 meditsiinitöötaja läbivaatusest. Kaebaja vastupidised väited ei ole tõendatud. Halduskohus käsitles põhjendatult vanglaametnike viibimist tervishoiuteenuse osutamise läheduses. Halduskohus kvalifitseeris õigesti distsiplinaarmenetluse haldusmenetlusena, mille puhul menetlus ega menetluse tulemus (distsiplinaarkaristus) ei ole võrreldavad süüteomenetlusega. Sellest tulenevalt on õige ka halduskohtu viide menetlusosalise võimalusele küsida õigusabi maakohtust. Kaebaja väited, et maakohus ei jõuaks taotlust menetleda, on paljasõnalised. Kuna distsiplinaarmenetlus ei ole seaduse tähenduses süüteomenetlus, siis tuleb menetluse läbiviimisel lähtuda haldusmenetlust reguleerivatest normidest ning neist ei tulene, et haldusmenetluse läbiviija ei tohiks välja anda lõplikku haldusakti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et V. R apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.03.2016. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub
halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist
9.Kaebaja esitas õiguskantsleri 24.05.2016. a kirja nr 7-4/151058/1602272, mis on adresseeritud talle ja õiguskantsleri 24.05.2016. a kirja nr 7-4/151058/1602270, mis on adresseeritud Viru Vangla direktorile. Kuna need kirjad on otseselt seotud kaebaja meditsiinilise läbivaatusega muuhulgas ka 10.08.2015, siis võtab ringkonnakohus need asja materjalide juurde ja annab nendele oma hinnangu koos teiste hinnangutega.
10.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja keeldus 06.08.2015 ja 08.08.2015 läbivaatusest meditsiinitöötaja poolt. Valvur U. Võhma on 06.08.2015 ettekandes nr 6-20/4919-1 kinnitanud, et 06.08.2015 keeldus kaebaja tööle asumast. Kinnipeetav keeldus ka pakkumisest kutsuda medõde ja põhjendas seda sellega, et ta ei hakka rääkima delikaatsetest probleemidest valvurite juuresolekul (tl 39). Valvur R. Linde on 08.08.2015 ettekandes nr 6-20/4974-1 kinnitanud, et ka 08.08.2015 keeldus kinnipeetav tööle asumast tervislikel põhjustel ja keeldus medõest, kuna ei saa valvurite juuresolekul rääkida delikaatsetest andmetest (tl 40). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda vanglaametnike ettekannete õigsuses. Nende õigsust ei ole kahtluse alla seadnud ka kaebaja. Kaebaja on leidnud, et tema tööst keeldumine oli õigustatud, kuna kaebajal oli kõrge vererõhk ja peavalu ja tööle asumisega oleks ta ohtu seadnud oma tervise. Samas ta ei ole apellatsioonkaebuses enam vaidlustanud tööst keeldumist 10.08.2015, kus talle tagati medõe külastus, kes kinnitas, et kaebaja on pärast valuvaigisti saamist võimeline töötama, kuid kaebaja keeldus ka hiljem tööle asumast.
11.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal oli õigus keelduda tööst, kuna talle ei olnud tagatud privaatne vestlus medtöötajaga, millega on rikutud EIK lahendeid. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kaebaja arvates ei või isiku läbivaatamise juures viibida kõrvalised isikud. Tervisliku seisundi kontrollimine visuaalsel vaatlusel ei ole läbivaatlus. Halduskohus on otsuse p-des 7-8 põhjalikult selgitanud, miks selline kaebaja seisukoht on ekslik ja ringkonnakohus nõustub sellega. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et ka kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud kirjad õiguskantslerilt ja tema ametnikult ei kinnita kaebaja seisukohta. Nendes on leitud, et ei saa väita, et kinnipeetavate meditsiinilise läbivaatuse juures vanglaametnike viibimine ei ole ühelgi juhul põhjendatud. Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis viidanud sellele, et valvuri juuresolek läbivaatusel kambris on vajalik medtöötaja turvalisuse tagamiseks. Pealegi ringkonnakohus juba varasemalt leidis, et tegemist ei olnud kaebaja läbivaatusega. Õiguskantsleri poolt antud hinnang on tehtud kaebaja avalduse alusel ja sellest ei nähtu, et vastustajalt oleks küsitud tema seisukohta antud asjas. Ka nähtub nendest dokumentidest, et vastajad ei välista vajadust valvurite viibimisest läbivaatamise juures, kuid selleks tuleb kaaluda iga üksikjuhtumit. Käesoleval juhul, kui kaebaja kurtis üksnes peavalu ja vererõhu üle, ei ole tegemist selliste delikaatsete isikuandmetega, mille avaldamise puhul on välistatud valvuri juuresolek. Seega on halduskohus põhjendatult kaebuse sellel alusel rahuldamata jätnud.
12.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks vastustaja pidanud distsiplinaarmenetluses tagama talle kaitsja. Halduskohus on otsuse p-des 12-15 selgitanud, miks ta ei nõustu kaebaja taolise väitega ning ringkonnakohus nõustub sellega. HMS § 13 lg 1 sätestab, et menetlusosalisel on õigus kasutada haldusmenetluses esindajat. Kuna distsiplinaarmenetlus on samuti haldusmenetlus, siis sellega seoses on tegemist ainult isiku õigusega ja haldusmenetluse läbiviija ei ole kohustatud talle esindajat tagama. Pealegi on halduskohus õigesti viidanud sellele, et advokaadi soovi lahendab haldusmenetluses vastava taotluse maakohus, kelle poole oleks kaebaja pidanud pöörduma.
13.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et halduskohus ei ole piisavalt tähelepanu pööranud asjaolule, et karistuse määras kaebajale distsiplinaarmenetluse läbiviinud inspektor-kontaktisik. Halduskohus on seda käsitlenud otsuse p-s 11. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega, ei saa olla halduskohtu otsuse ja vaidlustatud käskkirja tühistamise aluseks. Samuti on kaebaja leidnud, et halduskohus ei ole vastanud tema väitele karistuse ebaproportsionaalsuse osas. Kohus on p-s 18 põhjendanud, miks on kaebajale määratud karistus õiguspärane. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu HKMS § 158 lg-e 3, mis sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on välja toonud kaalutlused, mille alusel ta asus seisukohale, et kaebajat tuleb karistada just kartserikaristusega ning on järginud kõiki kaalutlusreegleid ja seega puudub alus vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ka sellel alusel. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kuigi kaebaja on vaidlustanud eelnevalt talle määratud karistused, oli vastustajal õigus nendega arvestada käesolevate karistuste määramisel, kuna tegemist oli sel momendil kehtivate haldusaktidega.
14.Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.