H.S.e kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3420 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – H.S. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen
Asja läbivaatamine
09.03.2017
RESOLUTSIOON
Rahuldada H.S.e kaebus osaliselt.
2.Tunnistada õigusvastaseks H.S.e kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 228 päeva jooksul ajavahemikus 01.01.2013 kuni 04.09.2013, kui kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2. Mõista Tallinna Vanglalt H.S.e kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 200 (kakssada) eurot.
Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.05.2017 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-16-250 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kinnipeetav H.S. esitas 07.12.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses tema ebainimlikes kinnipidamistingimustes hoidmisega aastatel 2013–2015 (tl 27-28).
2.Tallinna Vangla jättis 01.02.2016 kirjaga nr 5-37/15/344-2 taotluse rahuldamata (tl 30-33).
3.H.S. esitas 03.02.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (kaebusele oli lisatud haldusasjas nr 3-16-119 esitatud kaebus ning kaebaja täiendas kaebust 02.03.2016 – tl 1-9, 39) Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 16 425 eurot seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 09.03.2016 määrusega H.S.e menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas H.S.e 15 eurot ületavas osas riigilõivu tasumise kohustusest.
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14.06.2016 määrusega H.S.e 14.03.2016 määruskaebuse osaliselt ning muutis halduskohtu 09.03.2016 määruse resolutsiooni, sõnastades see järgmiselt: „Vabastada H.S. riigilõivu tasumise kohustusest kahjunõude esitamisel osas, mis puudutab kinnipidamistingimusi 226 päeva jooksul. Ülejäänud nõude osas vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt, kohustades teda tasuma riigilõivu 15 (viisteist) eurot“.
6.H.S. täiendavat riigilõivu ei tasunud ning Tallinna Halduskohus tagastas 24.10.2016 määrusega H.S.e kaebus osas, millega ta nõuab Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 12 645 eurot (s.o 843 päeva eest) ning võttis kaebuse menetlusse osas, millega H.S. nõuab Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 3420 eurot (s.o 228 päeva eest).
7.Tallinna Vangla esitas vastuse kaebusele 15.11.2016, paludes jätta kaebus rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebuse põhjendused:
1) Taotluses vanglale tugines kaebaja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele. EIK on tuginenud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (Committee for the Prevention of Torture – CPT) seisukohtadele, standarditele ja visiitide raportitele. CPT leidis 2011. a avaldatud Eesti 2007. a visiidi raportis, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna miinimummäär ei ole vastuvõetav. Kaebaja viitab EIK lahendile nr 43589/02, samuti Tartu Halduskohtu 12.11.2013 määrusele Vitali Tarasovksi kaebuse osas (haldusasi nr 3-13-1885). Vangla on vastuses kaebaja kahjunõudele jätnud alusetult põrandapinnast maha arvamata tualeti ja mööbli alla jääva pinna. 2) EIK on leidnud, et kui kinnipeetavate käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise tuvastamist. EIÕK on Eestile siduv tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 123. Seega tuleb PS-st tuleneva inimväärikuse põhimõtte sisustamisel võtta arvesse ka EIK asjakohast praktikat. CPT soovitused näevad ette minimaalsuuruse 4 m2 kinnipeetava kohta mitmekohalises kambris ja 6 m2 üksikkambris. 3) Kaebaja on korduvalt pöördunud Tallinna Vangla juhtkonna poole taotluste ja märgukirjadega, et teda hoitakse ja koheldakse ebainimlikult ja alandavalt. 2(8)
3-16-250 4) Lahtises üksuses 3-1, kus kaebaja viibis, olid jubedad tingimused. Kinnipeetavad on seal salgas ja koridori laius on 1,5-2 m. Kinnipeetavad ei mahu üksteisest mööda, kui keegi vastu tuleb, peab küljega mööduma. Kui keegi teeb ukse lahti, võib pihta saada. Tänu sellisele kohtlemisele on kaebaja pidevas depressioonis. 5) Vangla vastuses kaebaja selgitustaotlusele on ebaõiged andmed. Kaebaja ei ole olnud
19.kambris alates 28.01.2015 kunagi üksinda. Kambris oli kaks kinnipeetavat kuni 24.05.2015 ja kolm kinnipeetavat kuni 04.09.2015. Sealt viidi kaebaja 25. kambrisse, kus oli kohe kolm kinnipeetavat ja hiljem lisanud neljas. Seal sektsioonis on koridor 2 m lai ja üle 70 kinnipeetava. Koridoris liikudes võib kambriuksega pihta saada. Õhuventilatsioon puudub.
Vastustaja vastuväited:
1) Perioodil 01.01.-02.01.2013 oli kaebaja paigutatud Tallinna Vangla Magasini tn kambrisse
138.Perioodil 03.01.-05.12.2013 oli kaebaja paigutatud Tallinna Vangla Maardu üksusesse. Seega menetlusse võetud perioodil, mil kaebaja oli paigutatud väiksemale kui 3 m2 põrandapinnale, viibis kaebaja valdavalt (v.a 01.01.-02.01.2013) just Maardu üksuses – kambrid 521, 522, 616, 618 ja 619. 2) Maardu üksuses oli kaebajale igapäevaselt tagatud neli tundi vaba aega oma eluosakonna piires liikumiseks, lisaks igapäevane jalutuskäik värskes õhus vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 1 alusel. Samuti oli kaebaja Maardu üksusesse paigutamise ajal rakendatud 0,5 koormusega tööle abitöölisena vangla majandustöödele (perioodil 12.03.2013 - 06.09.2013), mis andis talle täiendavaid liikumisvõimalusi ning millisel ajal ei pidanud kaebaja kambris viibima, ning osales sotsiaalsete oskuste treeningul (perioodil 18.04.2013 - 07.06.2013). Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-68-15 märkinud, et väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. EIK on selgitanud, et ülerahvastatusest tulenevaid negatiivseid tagajärgi võib piisavalt kompenseerida isikule tagatud laialdane võimalus viibida päeval pikka aega väljaspool kambrit (vt EIK otsused asjades nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13; 11463/09, 5993/08; 44558/98). Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-68-15 asunud seisukohale, et kui isik oli vanglas 2,5-3 m2 kambris kinnipeetavana ja tavarežiimil, ei ole tal õigust kahju hüvitamisele, kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole rikutud, eeskätt kui tal olid tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused. Eelpool väljatoodud Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad kohaldatavad ka käesoleva haldusasja puhul. Kaebaja ei ole muid puudusi Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes peale ebapiisava põrandapinna välja toonud. Maardu üksuses viibimise ajal väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid tasandasid ja kaebaja väärikuse alandamise välistasid kaebaja ulatuslikud liikumisvõimalused väljaspool kambrit. Seega on kahju hüvitamise eeldused täitmata. 3) Viibides kahel päeval, s.o 01.01.-02.01.2013 Tallinna Vangla kambris 138, oli kaebaja vastuvõturežiimil ning VSkE § 8 lg 4 alusel tal muud liikumisvõimalust kui igapäevane jalutuskäik ei olnud. Neil kahel päeval oli kaebajale tagatud põrandapinda koos WC aluse pinnaga 2,7 m2 ning ilma WC-d arvesse võtmata 2,41 m2. Kaebajale ei ole lühiajalisel, vaid kahe päevase viibimisega lukustatud kambris väiksemal põrandapinnal kui 3 m2 tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist (Riigikohtu lahendid 3-4-1-9-14, 3-3-1-42-15, 3-3-1-21-16). Seda enam, et ka 3(8)
3-16-250 kaebaja ise, tema jaoks väidetavalt kannatusi põhjustanud tingimustes viibimise ajal, ei ole andnud märku, et Tallinna Vangla vangistustingimused tema inimväärikust alandavad või muul moel kuidagi tema õigusi rikuvad või, et need üldse teda kuidagi häiriks. Vaid kahe päeva pikkune viibimine väiksemal kui 3 m2 põrandapinnal on lühiajaline isegi arvestades EIK praktikas kujundatud seisukohti (EIK otsus nr 7334/13). Kuigi riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohtu senises praktikas (otsus nr 3-3-1-80-09) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. 4) Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahjunõudes muude kinnipidamistingimuste peale kaevanud. Samas oli kambrites, milles kaebaja viibis, avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kaebajale on olnud tagatud pesuruumi kasutamise võimalus, lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. 5) Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 leidnud, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust ning mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Käesolevas asjas pole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks need Riigikohtu seisukohad tähelepanuta jätta ja järeldada kaebaja väärikust alandavat või piinavat kohtlemist vastustaja poolt ja sellest tulenevaid kannatusi. Seda enam, et kaebaja tema jaoks käesoleva kaebuse aluseks oleva perioodi jooksul väidetavalt kannatusi põhjustanud tingimustes viibimise ajal ei ole andnud märku, et Tallinna Vangla vangistustingimused tema inimväärikust alandavad.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohtu menetluses on H.S.e kahjunõue järgmistel asjaoludel (tulenevalt ringkonnakohtu 14.06.2016 määruse ja halduskohtu 24.10.2016 määruse põhjendustest): kaebaja hoidmine kinnipidamise ajal (alates 01.01.2013 kuni kahjunõude esitamiseni 07.12.2015) kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli ruumi vähem kui 3 m2 (Tallinna Vangla 01.02.2016 kirja p-s 10 esitatud tabelit aluseks võttes 172 päeva) ning ka perioodidel, mil kaebajat hoiti kambrites, kus WC alust pinda arvestamata oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2 põrandapinda (s.o kambris 618, kui seal oli 7 kinnipeetavat, kambris 616, kui seal oli 7 kinnipeetavat ja kambris 522, kui seal oli 6 kinnipeetavat). Kohtu menetluses on seega H.S.e kahjunõue seoses tema hoidmisega kinnipidamise ajal kambrites, kus sanitaarsõlme (WC koos kraanikausiga) alust pinda arvestamata oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2 põrandapinda, kokku 228 päeva kestel (ajavahemikul 01.01.2013 kuni 04.09.2013) järgmiselt: Tallinna Vangla Magasini tn kamber 138: 01.-02.01. (2 päeva) 2,41 m2; Tallinna Vangla Maardu üksuse kamber 618: 07.-21.01. (15 päeva) 2,88 m2; kamber 616: 22.-29.01. (8 päeva), 08.-14.02. (7 päeva) ja 07.-11.03. (5 päeva) 2,58 m2 ning 30.01.-07.02. (9 päeva), 15.-24.02. (10 päeva) ja 06.03. (1 päev) 2,95 m2; kamber 619: 12.03.24.05. (74 päeva) 2,6 m2; kamber 522: 25.-30.05. (6 päeva), 12.06.-14.07. (33 päeva), 16.07.4(8)
3-16-250
14.08.(30 päeva) ja 21.-27.08. (7 päeva) 2,54 m2 ning 31.05.-06.06. (7 päeva), 15.-20.08. (6 päeva) ja 28.08.-04.09. (8 päeva) 2,96 m2 (Tallinna Vangla 15.11.2016 vastuse lisa 1 – tl 101113). Toodud andmetest nähtub, et kaebaja on viibinud katkematult kambrites, kus sanitaarsõlme alust pinda arvestamata oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2 põrandapinda, perioodidel 01.-02.01. (2 päeva), 07.01.-24.02. (49 päeva), 06.03.-06.06. (93 päeva), 12.06.-14.07. (33 päeva) ja 16.07.-04.09. (51 päeva). See tähendab, et kaebaja ajavahemikul 01.01.-04.09.2013 kambrites, kus sanitaarsõlme alust pinda arvestamata oli ühe kinnipeetava kohta rohkem kui 3 m2 põrandapinda 19 päeval, s.o 03.-06.01. (4 päeva), 25.02.-05.03. (9 päeva), 07.-11.06. (5 päeva) ja 15.07. (1 päev).
11.Kaebaja on seadnud kahtluse alla vangla poolt vastusena kaebaja selgitustaotlusele esitatud andmed kambripindade kohta. Samas on kaebaja vastuväidetes viidanud 2015. a kinnipidamist puudutavatele andmetele, mis jäävad väljapoole kohtu menetluses olevat perioodi (01.01.2013 kuni 04.09.2013). Menetluses olevat perioodi arvestades puudub kohtul alus vangla esitatud teabes kahelda.
12.EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). EIÕK art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. EIK praktikast ja sellel tuginevast Riigikohtu praktikast tuleneb, et kambripinna arvestusest jääb välja kambris asuva sanitaarsõlme pindala (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-86-16, p 11). Seega on põhjendatud võtta kambripinna arvestamisel (ühe kinnipeetava kohta) aluseks kambri pindala ilma sanitaarsõlme pindalata.
13.Lisaks on Riigikohus EIK praktikale tuginedes leidnud, et EIÕK art 3 rikkumise kontrollimiseks seoses kambripinna suurusega tuleb muu hulgas hinnata seda, kas kambri mööbel takistab kinnipeetaval tavalisel viisil kambris liikuda (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-86-16, p 11). Kaebaja viibis menetluses olevatel ajavahemikel viie kuni kaheksa kinnipeetavaga kambris, kus võib eeldada vangistusalaste õigusaktidega ette nähtud mööbli olemasolu (ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi). Kambrite kogupinda (12,99-20,66 m2 ilma sanitaarsõlmeta) arvestades oli kaebajal kohtu hinnangul võimalus kambris tavapäraselt liikuda ning mööblialust pinda ei ole põhjust kambripinna arvestusest maha arvata.
14.EIK on asunud seisukohale, et kui kinnipeetavale ei ole tagatud 3 m2 põrandapinda, on tegemist tugeva eeldusega EIÕK art 3 rikkumiseks. Rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui ruumi vähesust kompenseerivad 3 m2 nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt lühike kestus ja ulatus, ruumipuudust leevendab piisav liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning kinnipidamisasutuse üldiselt kohased tingimused. Kohus saab EIÕK art 3 rikkumise hindamisel neid asjaolusid arvesse võtta, kui need esinevad kumulatiivselt. Otsustamaks, kas praegusel juhul on ruumipuudust kompenseerivad asjaolud EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks piisavad, on seega oluline kontrollida, kui kaua kaebaja viibis kambrites, kus oli kinnipeetava kohta alla 3 m2 põrandapinda, hinnata kaebaja liikumisvabadust ja kambrivälist tegevust ning üldisi kinnipidamistingimusi (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p 15.2).
5(8)
3-16-250
15.Ajavahemikul 01.01.2013 kuni 02.01.2013 (2 päeva) viibis kaebaja Tallinna Vangla Magasini tn kambris 138, kus oli ühe kinnipeetava kohta tagatud 2,41 m2 põrandapinda (sanitaarsõlme arvesse võtmata). Kaebaja oli vastustaja selgituse kohaselt alates 14.12.2012 Tallinna Vanglas süüdimõistetu staatuses. Perioodil 14.12.2012 – 02.01.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas vastuvõturežiimil ning VSkE § 8 lg 4 alusel tal täiendavat vanglasisest liikumisõigust ei olnud. Seega sai tema liikumisvõimalus väljaspool kambrit piirduda tunnises jalutuskäiguga jalutusboksis (VangS § 55 lg 2). Kuna kaebaja pidi kogu jalutuskäigust ülejääva aja viibima kambris, ei saanud muud kinnipidamistingimused ruumipuudust sel ajal kompenseerida. Seega, kaebaja paigutamine ajavahemikul 01.01.2013 kuni 02.01.2013 kambritesse, kus kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2 põrandapinda, alandas vastuolus EIÕK art-ga 3 kaebaja inimväärikust ja oli seetõttu õigusvastane.
16.Ajavahemikul 03.01.2013 kuni 04.09.2013 viibis kaebaja Tallinna Vangla Maardu üksuse avatud eluosakonnas (kokku 245 päeva). Avatud osakonnas viibides oli kaebaja nimetatud ajavahemikul kokku 226 päeva kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 põrandapinda (2,54-2,95 m2 sanitaarsõlme arvesse võtmata). Enamasti (150 päeva) viibis kaebaja sel ajal kambrites, kus kinnipeetava kohta oli 2,54-2,6 m2 põrandapinda, st erinevust 3 m2 kambripinnast ei saa pidada väheoluliseks (viie- kuni kaheksakohalised kambrid olid kokkuvõttes ca 2-3,4 m2 väiksemad kui EIK üldjuhul inimväärseks peab). Ajavahemikud, mil kinnipeetava kohta oli kambris rohkem kui 3 m2 põrandapinda, olid nimetatud perioodil suhteliselt lühikesed (4-päevane, 9-päevane, 5-päevane ja 1-päevane). Vangla avatud osakonnas oli kaebajale vaidlusalusel ajal tagatud igapäevaselt vähemalt neli tundi vaba aega oma eluosakonna piires liikumiseks (VSkE § 8 lg 1), lisaks igapäevane jalutuskäik värskes õhus VangS § 55 lg 2 alusel. Vaba aja veetmiseks on Tallinna Vanglas ette nähtud graafiku järgi spordisaali ja raamatukogu kasutamise võimalus (Tallinna Vangla kodukorra p 18). Samuti oli kaebaja perioodil 12.03.-05.09.2013 rakendatud 0,5 koormusega tööle abitöölisena vangla majandustöödele ning osales 18.04.-07.06.2013 sotsiaalsete oskuste treeningul (Tallinna Vangla 15.11.2016 vastuse lisa 2 – tl 114-116), mis andis talle täiendavaid liikumisvõimalusi ning millisel ajal ei pidanud kaebaja kambris viibima. Eeltoodud andmetest nähtuvalt oli ajavahemik, mil kaebaja pidi ruumipuudust kannatama, küllaltki pikk. Kuigi vangla avatud osakonna päevakava ning võimalus osaleda kambrivälises tegevuses leevendasid mõnevõrra ruumipuudust, ei saa ruumipuuduse kestust arvestades siiski lugeda täidetuks eeldusi, mis võimaldaksid ruumipuudusest tingitud rikkumise täielikult ümber lükata. Eeltoodu tõttu oli Tallinna Vangla tegevus kaebaja paigutamisel ajavahemikul 07.01.2013 kuni 04.09.2013 226 päeva kestel avatud osakonnas kambritesse, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2, inimväärikust alandav ja õigusvastane.
17.RVastS § 9 lg 1 sätestab muu hulgas, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Isiku ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral, kui on alandatud tema inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning hüvitada see proportsionaalselt rikkumise raskusega (vt Riigikohtu otsus nr 3-31-21-16, p 12). Kohtu hinnangul on praegusel juhul oluline, et kaebaja viibis 247 päeva kestel (ajavahemikus 01.01.2013 kuni 04.09.2013) 228 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2. See tähendab, et õiguste rikkumine toimus küllaltki pikka aega järjest, mille kestel esinesid üksnes lühiajalised ajavahemikud, kui kambripinda kinnipeetava kohta oli üle 3 m2. Seejuures ei esinenud kohtu hinnangul selliseid vähest isiklikku ruumi kompenseerivaid asjaolusid, mis välistaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. 6(8)
3-16-250 Kohus lisab siinkohal selgitavalt, et kuigi kaebaja viibis ajavahemikul 01.01.2013 kuni 02.01.2013 vastuvõturežiimil ning perioodil 03.01.2013 kuni 04.09.2013 avatud eluosakonnas (sh esimesed 4 päeva üle 3 m2 põrandapinnaga tingimustes), on kõnealust perioodi põhjendatud käsitada ühtse perioodina, mille kestel esinesid üksnes lühiajalised ajavahemikud, kui kambripinda kinnipeetava kohta oli üle 3 m2. Seega ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et kuna kaebaja viibis vastuvõturežiimil Magasini tn-l üksnes 2 päeva, tuleks vastav periood jätta lühiajalisuse tõttu rahaliselt hüvitatava perioodi hulgast välja. Nimetatud 2 päeva kõnealuse perioodi alguses riivasid seejuures kaebaja liikumisvabadust vastuvõturežiimist tingituna enim.
18.RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-86-16, p-d 24-25 ja seal toodud viited). Praegusel juhul arvestab kohus hüvitise määramisel seda, et kaebaja viibis põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimustes kokku küllaltki pikaajaliselt ja ka pikkadel järjestikustel ajavahemikel. Samas tuleb arvestada ka seda, et ajal, kui kaebaja viibis vangla avatud režiimil, oli tal võimalik oluline osa päevast (iga päev vähemalt 5 tundi) viibida väljaspool kambrit ning tegeleda spordi ja muude resotsialiseerimisele kaasa aitavate tegevustega. Need tingimused olid võrreldes ajaga, kui kaebaja viibis vastuvõturežiimil, märgatavalt soodsamad, mistõttu kaebaja õiguste rikkumise intensiivsus oli avatud osakonnas viibides tuntavalt väiksem. Hüvitise väljamõistmise seisukohast on oluline ka asjaolu, et vastuvõturežiimil, kui kaebaja liikumisvabadus oli piiratud 23h ööpäevas, viibis kaebaja alla 3 m2 põrandapinnal üksnes 2 päeva. Kaebaja on märkinud üldsõnaliselt õhuventilatsiooni puudumist kambrites (2015. a-l). Muudele puudulikele kinnipidamistingimustele lisaks ebapiisavale kambripinnale ei ole kaebaja viidanud. Kaebaja on küll toonud esile ka üksuses 3-1 ebarahuldavad tingimused, kuid kõnealusel perioodil (01.01.2013 kuni 04.09.2013) ei ole kaebaja üksuses 3-1 viibinud (Tallinna Vangla 15.11.2016 vastuse lisa 2 võrdluses lisaga 1 – tl 101-103). Vastustaja on selgitanud, et kambrites, milles kaebaja viibis, oli avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kaebajale on olnud tagatud pesuruumi kasutamise võimalus, lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Kohtul puudub alus vangla selgitustes kahelda. Seega tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et muud kambri ja vangla üldtingimused (kambri pinda kõrvale jättes) olid vaidlusalusel ajavahemikul vähemalt rahuldavad. Vastustaja poolt esitatud dokumendiregistri väljavõtetest ei nähtu, et kaebaja oleks enne kahjunõude esitamist pöördunud vangla poole kaebustega seonduvalt ebapiisava põrandapinnaga. Seega ei ole kaebaja ammendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RvastS § 4, § 6, § 7 lg 1). Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt küll aidanud kaebaja kinnipidamistingimusi kambri suurust puudutavas osas oluliselt muuta, samas ei muuda see siiski tõsiasja, et kaebaja vangla poole ei pöördunud ning kohus arvestab sellega kaebaja õiguste riive intensiivsuse hindamisel.
7(8)
3-16-250 Kohus arvestab hüvitise väljamõistmisel ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-15, p 29). Samuti arvestab kohus, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist (vt ka otsuse punkti 12). See kajastab kaebaja õiguste piiramise intensiivsust. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis on kohtu hinnangul põhjendatud määrata kaebajale 200 euro suurune hüvitis.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja ei ole menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente kohtule esitanud. Kaebaja on Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2016 määrusega, millega muudeti Tallinna Halduskohtu 09.03.2016 määrust (tl 44-45 ja 82-83), vabastatud riigilõivu tasumisest osas, millega kohus kaebuse läbi vaatas. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Kuna praegune vaidlus ei väljunud vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest, siis ei oleks vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmine kehtiva kohtupraktika järgi ka põhjendatud. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.