Kenert-Ranner Reva kaebus Tartu Vangla 02.08.2016 käskkirja nr 6-2/1236 ja 30.09.2016 vaideotsuse nr 111/600-2 tühistamiseks
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Kenert-Ranner Reva Vastustaja – Tartu Vangla
Resolutsioon Edasikaebamise kord
2.Jätta Kenert-Ranner Reva kaebus rahuldamata;
3.Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. aprill 2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Vangla 02.08.2016 käskkirjaga nr 6-2/1236 karistati Kenert-Ranner Reva distsiplinaarkorras noomitusega Tartu Vangla kodukorra (TVK) punkti 1.6.3 nõuete süülise rikkumise eest. Käskkirja kohaselt seisnes Kenert-Ranner Reva poolt toime pandud rikkumine selles, et 02.07.2016 kella 16.05 paiku käitus ta kaaskinnipeetavaga ebaviisakalt.
1.1.01.09.2016 esitas K-R. Reva vanglale vaide nr 1-11/600-1, milles taotles Tartu Vangla 02.08.2016 käskkirja nr 6-2/1236 kehtetuks tunnistamist.
1.2.Tartu Vangla 30.09.2016 vaideotsusega nr 1-11/600-2 jäeti K-R. Reva vaie rahuldamata.
1.3.11.10.2016 laekus Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja kinnipeetav K-R. Reva poolt esitatud kaebus Tartu Vangla 02.08.2016 käskkirja nr 6-2/1236 ja 30.09.2016 vaideotsuse nr 1-11/600-2 tühistamiseks.
1.4.Tartu Halduskohus 30.01.2017 määrusega vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat vastama
2.Kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetluse ja vaidemenetluse käigus rikuti uurimisprintsiipi ja hea halduse tava. Kaebaja ei nõustu vaidlusalaste käskkirja ja vaideotsuse põhjendustega ning leiab, et käskkiri ja vaideotsus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Käesoleval juhul luges vastustaja tõendamata jäänud asjaolusid kaebaja kahjuks, mitte kasuks. Kaebaja arvab, et haldusmenetluse käigus ei suutnud vastustaja tõendada, et kaebaja on rikkunud süüliselt TVK punki 1.6.3. Distsiplinaarmenetluses on jäänud kindlaks tegemata faktilised asjaolud. Kaebaja on arvamusel, et see asjaolu, et ta tuli tagasi puhkeruumi üle 10 korra, et vahetada telekanalit, ei tõenda tema poolt TVK punkti 1.6.3. süülist rikkumist ehk kaebaja ebaviisakat käitumist. Arvesse jäi võtmata ka see, et kaebaja püüdis astuda kaaskinnipeetav S. Agarkoviga dialoogi.
2.1.06.03.2017 esitatud vastuväidetes, väitis kaebaja, et tema ja kinnipeetav S. Agarkovi vahel ei olnud kokkulepet selle kohta, mis saadet vaadata televiisoris. Väidetavale kokkuleppele kaebaja ja S. Agarkovi vahel hakkas vastustaja viitama alles kohtumenetluses.
2.2.20.03.2017 täiendavas seisukohas kinnitas kaebaja, et ta ei osutanud S. Agarkovile vastupanu (ei löönud ega lükanud teda). Kaebaja käitumise salvestas videokaamera. Kaebaja sõnul sisenes ta korduvalt puhkeruumi ja vahetas telekanalit televiisori paneelilt, mida ei saa kvalifitseerida ebaviisaka käitumisena TVK punkti 1.6.3 tähenduses.
Vastustaja vastuväited
3.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ning vaidles sellele vastu.
3.1.Vastutaja märkis, et halduskohtule esitatud kaebuses kaebaja ei eita, et tuli üle 10 korra tagasi teleriruumi, et lülitada telekanalit ümber. Sellist käitumist tunnistab kaebaja kaebuse 8. leheküljel asuvas 4. punktis. Seega ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja temale etteheidetud viisil käitus ning tema ja kaaskinnipeetava S. Agarkovi vahel tõuklemine tekkis.
3.2.Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et haldusmenetluse käigus rikuti uurimisprintsiipi. Haldusorgan peab omal initsiatiivil välja selgitama kõik faktilised asjaolud, millel on otsuse tegemisel määrav tähtsus ning tagama nende asjaolude kohta piisavate tõendite olemasolu. Seega ei tule menetluses selgitada välja mitte kõikvõimalikke sündmusele eelnenud või järgnenud asjaolusid, vaid üksnes distsipliinirikkumise koosseisulised asjaolud. Ka Riigikohus on 06.06.2012 otsuses asjas 3-3-1-91-11 väljendanud seisukohta, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas seda tegu tuleb kvalifitseerida.
3.3.Kaebaja käitumine tuvastati videosalvestise vaatlusega. Nimetatut tõendavad nii vanemvalvur Kaur Vassili 02.07.2016 ettekanne nr 3948, inspektor-korrapidaja abi Heiki Lille 02.07.2016
ettekanne nr 3948A, teabe-ja uurimisosakonna spetsialisti 05.07.2016 õiend aga ka 29.07.2016 menetlustoimingu protokoll. Kaebaja ise olmetüli tekkimist kaaskinnipeetavaga ning temale etteheidetud tegu (tuli üle 10 korra tagasi puhkeruumi, et lülitada kanalit tagasi) ei eita. Kuivõrd rikkumise kui teo faktilise toimumise üle vaidlust ei olnud, siis tuvastati kaebaja ebaviisakas käitumine videosalvestise vaatlusega ning täiendavate tõendite kogumiseks puudus vajadus.
3.4.Vastustaja hinnangul on kaebaja viited S. Agarkovi käitumisele asjakohatud, kuna käesoleva distsiplinaarmenetluse esemeks ei olnud mitte S. Agarkovi käitumine, vaid kaebaja käitumine. Isegi juhul kui S. Agarkov oleks käitunud kaebaja suhtes ebaviisakalt, ei anna see kaebajale õigust käituda samaväärselt ning panna toime TVK punkti 1.6.3 rikkumine ebaviisaka käitumise näol. Teise isiku võimalik õigusvastane käitumine ei saa õigustada kaebaja õigusvastast käitumist ning selline asjaolu ei ole käsitletav ka rikkumist välistava asjaoluna. Seetõttu ei pea vastustaja käesoleval juhul asjakohasteks kaebaja selgitusi S. Agarkovi varasema käitumise osas.
3.5.Vastustaja arvates on asjakohatud kaebaja etteheited selle kohta, et menetleja on jätnud välja selgitamata, miks ametnikud ei sekkunud tekkinud konflikti. Selliste asjaolude näol ei ole tegemist rikkumise koosseisuliste asjaoludega ega ka etteheidetud rikkumist välistavate asjaoludega.
3.6.Vastustaja selgitusel, kuna vaidlustatud distsiplinaarmenetlus viidi läbi kaebaja käitumise osas, mitte kaaskinnipeetava S. Agarkovi suhtes, siis vaidlusaluses distsiplinaarmenetluses ei ole langetatud otsustusi ega hinnatud S. Agarkovi käitumist.
3.7.Kinnipeetava S. Agarkovi suhtes viidi eraldiseisvalt läbi distsiplinaarmenetlus tema käitumise hindamiseks ja menetlus päädis ka S. Agarkovi distsiplinaarkorras karistamisega vägivalla kasutamise eest kõige rangema karistusliigiga. Vastustaja vabandas selle eest, et distsiplinaarmenetluse protokollis ja vaidlustatavas käskkirjas oli kirjutatud kaebaja nimi valesti. Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukoht
4.Nähtuvalt haldusasja materjalidest, karistati Tartu Vangla 02.08.2016 käskkirjaga nr 6-2/1236 kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega TVK punkti 1.6.3 nõuete süülise rikkumise eest. Käskkirja kohaselt seisnes kaebaja rikkumine selles, et 02.07.2016 kella 14.59 paiku peale erimeelsuste tekkimist kaaskinnipeetava S. Agarkoviga, seoses vaadatava telekanaliga, tuli kaebaja üle 10 korra tagasi puhkeruumi ning vahetas teleril kanalit, millega segas teistel kinnipeetavatel teleri vaatamist. Kaebaja poolt telekanali järjepidev vahetamine lõppes kinnipeetav S. Agarkoviga tõuklemise ja vanglaametnike sekkumisega.
5.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada kinnipeetavale distsiplinaarkaristusi. TVK punkti 1.6.3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas.
6.Kohus märgib, et tulenevalt haldusasja materjalidest käib poolte vaheline vaidlus selle üle, kas kaebaja käitumist 02.07.2016 kella 14.59 paiku saab kvalifitseerida ebaviisaka käitumisena kaaskinnipeetava suhtes TVK punkti 1.6.3 tähenduses, aga samuti selle üle, kas vastustaja rikkus haldusmenetluse käigus uurimisprintsiipi, hea halduse tava ja põhjendamiskohustust.
6.1.Distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis. Vastavaks teokoosseisuks on seaduse või muu õigustloova akti säte, mida kinnipeetava tegevus (tegu või tegevusetus) rikkus, milles see
tegevus seisnes ja kinnipeetava süü rikkumise toimepanemisel.1
6.2.Kaebaja väitis, et distsiplinaarmenetluse käigus ei ole kogutud tõenditega usaldusväärselt tuvastatud, et kaebaja on rikkunud TVK punkti 1.6.3. Kaebaja väitis, et vastustaja rikkus hea halduse tava, kuna luges tõendamata jäänud asjaolud kaebaja kahjuks. Kohus kaebajaga ei nõustu. Riigikohtu hinnangul eeldavad hea halduse põhimõtted seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväiteid, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne. 2 Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 38 lg 2 sätestab, et tõendiks võib olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Kohtu arvates videokaamera poolt tehtud videosalvestist saab lugeda tõendiks HMS § 38 lg 2 tähenduses. Nähtuvalt vaidlusalusest käskkirjast ja vastustaja kinnitusel selleks, et kindlaks teha kaebaja käitumine, vaadati läbi videokaamera poolt tehtud videosalvestis. Videosalvestisest on näha (menetlustoimingu protokoll videosalvesti vaatamise kohta, tl 42), et 02.07.2016 kella 14.59 alates kuni 15.03 tuli kaebaja üle 10 korra tagasi puhkeruumi ning vahetas teleril kanalit ajal, millal puhkeruumis viibisid teised kinnipeetavad. Vaidemenetluses ja halduskohtumenetluses kaebaja oma käitumist ei eitanud. Samuti ei eitanud kaebaja, et puhkeruumis viibisid ja vaatasid telerit teised kinnipeetavad. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla videosalvestist, milles on fikseeritud tema käitumine puhkeruumis. Võttes arvesse eelpoolnimetatut, nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja teole õigusliku hinnangu andmiseks olid tuvastatud videosalvestise läbivaatamise käigus piisavalt faktilised asjaolud. Seega täiendavate tõendite kogumiseks (puhkeruumis viibivate kinnipeetavate ülekuulamine) kaebaja käitumise kindlakstegemiseks puudus vajadus. Kohus tutvus haldusasja materjalidega ( tl 34, 35,38,40) ja leiab, et kaebaja käitumist 02.07.2016 kella 15.00 paiku, mis väljendus selles, et kaebaja tuli üle 10 korra tagasi puhkeruumi ning vahetas teleril kanalit, saab kvalifitseerida ebaviisaka käitumisena kaaskinnipeetavate suhtes TVK punkti 1.6.3 tähenduses. Kohtu arvates puudub kahtlus selles, et kaebaja segas eelpoolnimetatud tegevusega kaaskinnipeetavaid ning ei andnud neile võimalust vaadata konkreetset telesaadet. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus kaebaja tuli üle 10 korra tagasi puhkeruumi ainult telekanali vahetamiseks ja iga kord pärast seda lahkus puhkeruumist, tegutses kaebaja ilmselgelt vaid ühe eesmärgiga - häirida kaaskinnipeetavate poolt televiisori vaatamist, aga samuti provotseerida neid astuma kaebajaga konflikti. Kohtu arvates ei ole võimalik pidada sellist kaebaja käitumist kaaskinnipeetavate suhtes tavapäraseks või lugupidavaks käitumiseks, mistõttu tegemist on TVK punkti 1.6.3 süülise rikkumisega.
6.3.Kohus on seisukohal, et S. Agarkovi provokatiivne tegevus (tuli puhkeruumi, kus viibisid kaebaja ja teised kinnipeetavad ja esimesena vahetas telekanali) ei õigustata kaebaja hilisemat käitumist. Kaebaja ebaviisakat käitumist ei oleks õigustanud ka kaebaja ja kinnipeetav S. Agarkovi vahel kokkuleppe puudumine või selle olemasolu, mis telesaadet nemad otsustasid vaadata konkreetsel ajavahemikul. Kõik need eelpoolmainitud asjaolud on koosseisuvälised asjaolud. Kohtu arvates on õige vastustaja viide kohtupraktikale, milles Riigikohus leidis, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei saa mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ja kuidas seda tegu tuleb kvalifitseerida. Selleks koosseisuväliseks asjaoluks on teise isiku (kaaskinnipeetava või vanglaametniku) õigusvastane käitumine.3 Järelikult, antud juhul ei ole oluline, kas kinnipeetav S. Agarkov ise provotseeris RKHKo 3-3-1-44-12, p 16. RKÜKo 31.05.2011, 3-3-1-85-10, p 37.
RKHKo 3-3-1-4412, p 17.
kaebajat käituma ebaviisakalt või mitte. Oluline on vaid kaebaja käitumine ehk 10 korda puhkeruumi sisenemine ja telekanali vahetamine vaid ühe kindla eesmärgiga - häirida teistel kinnipeetavatel televiisori vaatamist. Kuna distsiplinaarmenetlust alustati nii kaebaja kui ka S. Agarkovi suhtes ja tulenevalt vastustaja kinnitusest määrati S. Agarkovile tema poolt toime pandud vägivaldse teo eest kõige rangem karistus, siis on alusetu kaebaja väide, et menetlus viidi läbi S. Agarkovile soodsamas suunas. Kohus märgib siiski, et antud juhul on vaidluse all vaid distsiplinaarmenetluse ja käskkirja õiguspärasus, mis oli läbi viidud kaebaja suhtes ja millega määrati karistus kaebajale, mitte S. Agarkovile. Seega kaebaja väide, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi S. Agarkovile soodsamas suunas on vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse aspektist tulenevalt asjakohatu. Samuti on asjakohatu ka kaebaja väide, et vanglaametnikud ei sekkunud enne olukorda.
6.4.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et distsiplinaarmenetluse käigus ei ole vastustaja rikkunud uurimisprintsiipi ja õigesti õiguslikult kvalifitseeris kaebaja käitumist. Võttes arvesse, et kaebaja ei eitanud enda käitumist puhkeruumis, kogutud on piisavalt tõendeid juhtunu kohta faktiliste asjaolude tuvastamiseks, kohus nõustub vastustaja poolt kaebaja käitumisele antud õigusliku hinnanguga (TVK punkti 1.6.3 süüline rikkumine). Kohus märgib, et mitte ükski kaebuses ja kaebuse täiendustes esitatud väidetest ei anna alust teistsugusele arvamusele. Kaebaja pani toime TVK punkti 1.6.3 süülise rikkumise ja tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 talle distsiplinaarkaristuse määramine oli seaduslik.
7.Kohus kontrollis vaidlustatud haldusakti ja läbiviidud distsiplinaarmenetluse vastavust kehtestatud nõuetele ning leiab, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas VangS § 64 lgdega 1, 2, 3, 4, ja 41. Tartu Vangla 02.08.2016 käskkiri nr 6-2/1236 vastab HMS §-des 54 ja 56 sätestatud tingimustele, kuna on välja antud selleks pädeva ametniku poolt, kirjalikult põhjendatud ja kooskõlas muude vangistust reguleerivate õigusaktidega. Võttes arvesse kõiki tuvastatud asjaolusid, aga samuti seda, et kaebaja juba oli 18.09.2015 karistatud noomitusega ebaviisaka käitumise eest vanglaametnike suhtes, siis vaidlusaluse käskkirjaga kaebajale määratud karistus (noomitus), on toime pandud süüteoga proportsionaalne ja vajalik ning vastab vangistuse täideviimise eesmärkidele. Haldusakti vorminõudeid on järgitud. Kohus nõustub 02.08.2016 käskkirjas nr 6-2/1236 toodud kaalutlustega ning leiab, et kaalutlusõigus oli teostatud volituse piire ületamata ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Arvestatud on olulisi asjaolusid ja kaalutud põhjendatud huve. Samuti on käskkiri tehtud VangS § 64 lg 41 sätestatud tähtaega järgides. Antud juhul hakkas menetlustähtaeg kulgema hetkest, mil avastati õigusrikkumine (02.07.2016) ning käskkiri nr 6-2/1236 on tehtud 02.08.2016. vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-le 3, mille kohaselt kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Seega vaidlusalane käskkiri on välja antud ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Sellest tulenevalt on tegemist õiguspärase haldusaktiga. Kohus märgib, et vastustaja tunnistas, et nii distsiplinaarmenetluse protokollis kui ka vaidlusaluses käskkirjas oli valesti kirjutatud kaebaja eesnimi. Seetõttu vastustaja vabandas kaebaja eesnime ebatäpse kirjutamise pärast. Kohus leiab, et selline eksimus ei saanud mõjutada haldusakti sisulist õiguspärasust (HMS § 58). Kontrollimise käigus tuvastas kohus, et vastustaja 30.09.2016 vaideotsus nr 1-11/600-2 vastab HMS § 86 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetele.
8.Sellest tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata täies ulatuses.
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 31.01.2017 määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.
Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja määrusega vabastas (15 eurot), Eesti Vabariigi kanda.