Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja 21.03.2017, Tartu koht Haldusasja number 3-15-2913 Haldusasi Peeter Kangro kaebus Tartu Vangla 16.11.2015. a käskkirja nr 6-2/1628 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Peeter Kangro apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Peeter Kangro Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Peeter Kangro apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsus muutmata.
2.Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 20.04.2017 (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla tunnistas 16.11.2015. a käskkirja nr 6-2/1628 p-ga 1 kinni peetava isiku Peeter Kangro süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 lg 1 rikkumise süüdistuses, p-ga 2 karistas teda noomitusega, p-ga 3 tunnistas P. Kangro süüdi Tartu Vangla kodukorra (TVK) p 1.6.3 rikkumise süüdistuses ja p-ga 4 karistas teda seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirjast nähtuvalt keeldus P. Kangro 17.10.2015 kell 08.17 hommikuse loenduse ajal Shoone 6. sektsiooni kambris 372 allumast vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele öelda kuuldavalt ja selgelt oma nimi ning ütles vastuseks „pese oma kõrvu“.
P. Kangro esitas Tartu Vangla 16.11.2015. a käskkirja peale vaide. Tartu Vangla jättis 19.11.2015. a vaideotsusega nr 1-11/1090-2 vaide rahuldamata.
3.P. Kangro esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 16.11.2015. a käskkirja nr 6-2/1628 tühistamiseks.
Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla 16.11.2015. a käskkiri nr 6-2/1628 õigusvastane ja tuleb tühistada, sest ei ole selge ja üheselt mõistetav. Käskkirjast ei nähtu, kas kaebaja jättis ütlemata oma nime, ei öelnud seda selgelt või ei öelnud seda kuuldavalt. Samuti on mõistetud karistus ebaproportsionaalne võrreldes väidetava süüteo raskusega. Kaebaja ei ole süütegu toime pannud, tegemist on Tartu Vangla kättemaksuga selle eest, et P. Kangro on avaldanud artikleid oma internetiblogis. Väidetava süüteo ajal oli kaebaja kaotamas teadvust ja ei olnud suuteline adekvaatselt reageerima vanglaametniku korraldustele. Vangla meditsiiniosakonna vanemõe väited kinnitavad, et ravimi tarvitamise ajal võisid kaebajal esineda tasakaaluhäired, iiveldus, kõnehäired. Kuna kaebaja isik oli vanglaametnikele teada, ei saa nime ütlemata jätmist või liiga vaikselt või ebaselgelt ütlemist käsitleda rikkumisena, mis kahjustaks vangla julgeolekut.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus ei rahuldanud 09.03.2016. a otsusega kaebust ja jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Halduskohtu otsuse kohaselt ei ole kaebaja vanglaametniku korraldusele mitteallumist eitanud, vaid on toonud välja erinevaid põhjuseid, miks ta ei olnud võimeline ametniku korraldust täitma või miks ta ei soovinud seda teha. Kaebaja 13.11.2015. a kahest seletuskirjast, 17.10.2015. a seletuskirjast ja vaidest nähtub selgelt kaebaja suhtumine ametniku korraldusse ning ka see, et ta sai temale antud korraldusest aru, kuid otsustas korraldust mitte täita. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et vaidlustatud käskkiri ei ole üheselt mõistetav. Kaebaja ei eita, et ta kasutas ametnikuga suheldes väljendit „pese oma kõrvu“. Arvestades aset leidnud situatsiooni tehiolusid ning seda, mille tulemusena kaebaja viidatud väljendit kasutas, on aru saada, et tegemist oli kaebajapoolse ebaviisaka käitumisega. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et tema ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud, sest puudub süüline käitumine. Olenemata sellest, kas kaebajal esinesid terviserikked või mitte ja kas ta sai voodilt püsti tõusta või mitte, ei saa nimetatud asjaolu takistada selgelt ja kuuldavalt oma nime kordamast, kui ametnik seda kinnipeetavalt küsib. Jagada ei saa ka kaebaja seisukohta, et mõistetud karistus on ebaproportsionaalne võrreldes väidetava süüteo raskusega. Nõustuda saab vastustajaga, et vangla julgeoleku tagamise seisukohalt on väga oluline, et kinnipeetavad täidaksid neile antud korraldusi. Nime ütlemise näol on tegemist lihtsa ning arusaadava korraldusega ning seda korraldust antakse kinnipeetavale iga loenduse ajal. Kui ametnik tõepoolest ei saa aru või ei kuule, mida kinnipeetav täpsemalt ütleb, siis on ametnik õigustatud kinnipeetavale korralduse uuesti andma. Asja materjalidest nähtuvalt omab kaebaja kolme kehtivat distsiplinaarkaristust, sh üks karistus on määratud viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine ebaviisaka käitumise eest. Seega oli 17.10.2015 aset leidnud intsident korduv samalaadne rikkumine, mistõttu oli põhjendatud tõsta kartserikaristuse ööpäevade arvu. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole mõistnud oma karistamise põhjust ning seda, et teda karistati samalaadse rikkumise eest mitmendat korda. Samuti ei ole kaebaja ka kohtumenetluses näidanud üles kahetsust toime pandud tegude ees.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.P. Kangro esitas Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vasta Tartu Vangla 16.11.2015. a käskkiri nr 6-2/1628 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1 nõuetele. Käskkirjast ei ole võimalik aru saada, milles seisnes P. Kangro mitteallumine, s.o mida P. Kangro jättis tegemata või mida tegi valesti. Käskkirja kohaselt ei süüdistatud P. Kangrot mitte selles, et ta nime ütlemata jättis, vaid selles, et ta ei allunud korraldusele öelda nimi kuuldavalt ja selgelt. Samas ei nähtu käskkirjast, kas P. Kangro jättis ütlemata oma nime, ei öelnud seda selgelt või ei öelnud
seda kuuldavalt ning selles küsimuses ei ole seisukohta võtnud ka halduskohus, rikkudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p-i 4. Kaebaja ei pannud distsiplinaarsüütegu toime, kuna ta ei käitunud süüliselt. Väidetava süüteo ajal oli kaebaja kaotamas teadvust ja ei olnud suuteline adekvaatselt reageerima vanglaametniku korraldustele. Kaebaja on viidanud vangla vanemõe selgitusele, et ravimi tarvitamise ajal võisid kaebajal esineda tasakaaluhäired, iiveldus, kõnehäired. Olukorras, kus kinnipeetav ei suuda seista ega selgelt ja kuuldavalt öelda oma nime, peaks vanglaametnikul tekkima põhjendatud kahtlus kinnipeetava tervislikus seisundis ja vanglaametnik oleks pidanud korraldama kinnipeetavale koheselt arstiabi osutamise. Seoses Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-te 3, 6, 13, 17 ja 7 lisaprotokolli art 2 rikkumisega Eesti Vabariigi poolt märgib kaebaja, et vangi väärkäitumine võib esineda mitmel viisil; teatud teod on selgelt üksnes sisedistsipliini küsimused, samas kui teisi ei saa käsitleda samas valguses. Mõne teo seadusvastasus ei pruugi sõltuda faktist, et see on pandud toime vanglas: mõni tegu, mis sisekorraeeskirja kohaselt tähendab õigusrikkumist, võib ka kriminaalõiguse kohaselt tähendada õigusrikkumist. Lähtuda tuleb Engeli ja teiste kohtuotsuses (Seeria A, nr 22, lk 33-35, p-d 80-82) ja Öztürki kohtuotsuses (Seeria A, nr 73, lk 18, p-d 48-50) sõnastatud kriteeriumitest.
6.Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastuse kohaselt on põhjendamatu kaebaja etteheide, et halduskohus ei põhjendanud otsuses kaebaja väidetega mittenõustumist. Halduskohus põhjendas otsuse p-s 13 selgelt, miks ta ei nõustu kaebaja väitega, et haldusakt ei ole üheselt mõistetav. Arusaamatuks jääb, miks on kaebaja jaoks oluline, kas ta jättis oma nime ütlemata, ei öelnud seda selgelt või kuuldavalt. Sõltumata põhjusest, miks vanglaametnik andis teistkordselt korralduse öelda oma nimi, siis kaebaja seda ei täitnud ja selle eest määrati talle ka karistus. Seda, et kaebajale anti korraldus öelda nimi uuesti, kinnitab kaebaja 13.11.2015. a selgituses. Halduskohus ei pidanud vanglaametniku korralduse õigusvastasust tuvastama, kuna see ei olnud kaebuse lahendamise seisukohalt vajalik. Kaebajat on ka varasemalt korduvalt distsiplinaarkorras karistatud allumatuse eest vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ning ebaviisakate, ebatsensuursete ja ähvardavate väljendite kasutamise eest vanglaametnikega suheldes. Kaebaja omas kaebusele vastuse koostamise ajal kolme kehtivat distsiplinaarkaristust, seega ei ole kaebaja mõistnud oma karistamise põhjust ning seda, et teda karistati samalaadse rikkumise eest mitmendat korda. Distsiplinaarmenetluses kaebaja antud seletustest nähtub tema suhtumine ametniku korraldusse ning see, et ta sai temale antud korraldusest aru.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et P. Kangro apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
8.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebusega, et vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, kas ta jättis oma nime ütlemata või ei öelnud seda selgelt. Nii distsiplinaarmenetluse protokollist kui ka käskkirjast nähtub selgelt, et kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele öelda kuuldavalt ja selgelt oma nimi. Samuti on halduskohus õigustatult märkinud, et isegi juhul, kui kaebajal esinesid terviserikked, mille tõttu ta ei olnud võimeline voodilt püsti tõusma, ei saanud see takistada tal selgelt ja kuuldavalt oma nime ütlemast. Selle, et kaebajale anti korraldus öelda teistkordselt oma nimi, on omaks võtnud
kaebaja ka oma 13.11.2015. a antud seletuses. Halduskohus on õigesti viidanud ka sellele, et kaebajat on ka varem karistatud distsiplinaarkorras vanglaametnike seadusliku korralduse mittetäitmise eest. Mis puudutab asjaolu, et vanglaametnik oleks pidanud koheselt korraldama kaebajale arstiabi osutamise siis selles osas märgib ringkonnakohus, et vanglaametnik ei saa visuaalselt hinnata kaebaja terviseseisundit ja tundes end halvasti oli kaebajal õigus pöörduda vanglaametnike poolt palvega kutsuda meditsiinitöötaja. Seda kaebaja teinud ei ole. Seoses kaebaja tervisliku seisundiga on meditsiiniosakonna töötaja kinnitanud, et inhalaatori kasutamisel võivad küll esineda vaevused, kuid need ei takista loenduse ajal püsti tõusmist ja oma nime ütlemist. Seega on halduskohus jõudnud õigustatult järeldusele, et kaebaja on süüliselt toime pannud distsipliinirikkumise ja vastustaja oli õigustatud teda karistama distsiplinaarkorras. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuses toodud väited EIÕK artiklite 3, 6, 13 rikkumisele Eesti Vabariigis, kuna nendest väidetest ei nähtu seost antud asja lahendamisega.
9.Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jääb see HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.