Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.03.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-3000
Haldusasi
ML kaebus Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja nr 52/1370 ja 25.11.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/30612-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – ML Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.05.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
ML apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.04.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-
3-15-3000 leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
2(7)
3-15-3000 Tegemist ei olnud helistamise, vaid e-kirja saatmisega. E-kirja saatmine oli vajalik, et tagada HM inimväärikus ja põhiõigused. Kaebaja on HM esindaja. Kuna HM dokumendid olid ametniku ruumis, ei saanud ta pöörduda kohtute ega muude ametiasutuste poole. Ka HM hügieenivahendid olid ametniku ruumis. Kuna esines suur oht, et vanglateenistus takistab HM-l täitmast kodukorda, VangS-i ja põhiseadust, tuli reageerida viivitamatult ning teavitada vanglateenistust asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda. Vangla ei kasutanud vähim koormavat meedet, rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kaalutlused ja põhjendused on ebapiisavad ning käskkiri ei ole proportsionaalne. Euroopa Vanglareeglistiku p-s 56.1 soovitatakse kasutada distsiplinaarkaristust mõjutusvahendina äärmuslikel juhtudel. Kaebaja teavitas vanglat oma soovist, et kõik distsiplinaarmenetlusega seotud materjalid edastataks ka kaebaja esindaja AL-le. Vangla eiras kaebaja soovi, rikkudes haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 13 sätestatut ja takistades tõhusat õiguste kaitset.
3-15-3000 Käskkirjas on põhjendatud karistuse faktilist ja õiguslikku alust, samuti seda, miks oli vaja kaebajat karistada ja miks peeti sobivaks just noomitust. Väide diskrimineerimise kohta jääb arusaamatuks. Vaideotsus on õiguspärane.
Tallinna Halduskohus jättis 20.05.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.
Tallinna Vangla 24.09.2015 ettekande nr 2577, sõnumikeskuse sõnumite edastamise lehtede väljatrükkide ning häälsõnumite helisalvestistega on tõendatud, et 23.09.2015 saabusid läbi sõnumikeskuse helisõnumid vanglaametnike meiliaadressidele. Helisõnumitest on tuvastatav, et suulise teate edastas ML. Kaebaja on distsiplinaarmenetluses kinnitanud MA ja RA telefonikaartide kasutamist ning enda teadlikkust antud tegevuse keelatusest. Samas on ta selgitanud, et oli nimetatud isikute ja HM esindaja, täites kaarte kasutades MA ja RA tahet aidata HM. Kaebaja kinnitusel võttis ta telefonitoru alles pärast seda, kui MA ja RA olid sisestanud kaardi telefoniaparaati ja valinud numbri. Samuti on kaebaja viidanud VangS § 67 p-st 3 tulenevale teatamiskohustusele. Kaebaja teatas, et HM peaks saama tagasi oma hügieenitarbed (01.10., 23.10. ja 09.11.2015 seletused). Lisaks on kaebaja seisukohal, et kõnekaartide kasutamine ei olnud helistamine, vaid e-kirja saatmine. Kohtu hinnangul leidis aset kaebaja poolt teiste kinnipeetavate kõnekaardinumbrite kasutamine helistamiseks. Kodukorra p-ga 1.12.12 keelatud tegu on toime pandud. Helistamiseks tuleb pidada telefoniside vahendusel sõnumite edastamist. Helistamise mõiste alla mahub ka tehniline lahendus, mille raames on sõnumikeskuse telefoninumbri valimise järgselt võimalik salvestada häälsõnum, mis edastatakse järelkuulatava failina adressaadi e-posti aadressile. Kaebaja on edastanud vanglaametnikele helisõnumid, järelikult on kaebaja helistanud. Vangla telefonilt helistamise eelduseks on telefonikaardi kasutamine (vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 51 lg 1). Seega tähendab helistamine ühtlasi telefonikaardi / kõnekaardinumbri kasutamist. Määravat tähendust ei saa omistada sellele, kes sisestas telefonikaardi telefoniaparaati ja valis numbri ning kas helistaja kedagi esindas või mitte. Helistajana tuleb igal juhul käsitada isikut, kes sõnumi telefoniside vahendusel faktiliselt edastab. Seejuures ei ole vangla turvakaamerate videosalvestistelt videote vaatlemise protokolli kohaselt tuvastatav, et telefonikaardid sisestasid ja numbrid valisid teised kinnipeetavad. Samuti ei ole kohtule esitatud helisalvestistelt tuvastatav, et kaebaja esitleks end MA ja RA esindajana. Kaebaja esitles end helisõnumites HM esindajana. MA, RA ja HM poolt kaebaja esindajaks volitamine ei ole asjaolu, mis välistaks võõraste telefonikaartide kasutamise õigusvastasuse (kodukorra p 1.12.12 rikkumise) või kaebaja süü. Esindusõiguse raames ei saa leppida kokku vangla sisekorda reguleerivate normide eiramises. Seega ei saanud MA, RA ega HM anda kaebajale luba rikkuda kodukorra p-i 1.12.12. Vastupidine ei tulene esindusõigust puudutavatest normidest. Ilmselgelt ei ole põhjendatud ka järeldus, et HM dokumentide ja hügieenitarvete vanglaametniku kabinetti viimine on asjaolu, millest kaebaja oli VangS § 67 p-st 3 tulenevalt kohustatud vanglat viivitamatult teavitama. Isegi kui kaebaja eeldas, et tal oli selline kohustus, oli tal võimalik teavitada vanglat muul viisil kui kaaskinnipeetavate telefonikaartide abil. Kaebajal oli võimalik kasutada enda telefonikaarti või pöörduda üksuses kohal viibivate vanglaametnike poole. Hügieenitarvetest rääkis kaebaja seejuures alles viimases, s.o kell 19.19 saadetud häälsõnumis, kinnitades ühtlasi, et oli korrapidajaid (ja seeläbi ka vanglat) antud asjaolust juba teavitanud. Järelikult puudus vajadus ja kohustus teha seda korduvalt teise kinnipeetava telefonikaardi abil. Telefonikaartide kasutamise õigusvastasust ja kaebaja süüd ei mõjuta ka asjaolu, et kaebaja esindaja on kandnud telefonikaartidele raha. Kodukorra p-st 1.12.12 tulenev keeld ei sõltu sellest, kes kannab telefonikaartidele raha. VangS § 63 lg 1 p 1 eeldused on täidetud ning kaebaja karistamine noomitusega oli põhjendatud. Ei nähtu, et vangla oleks jätnud mõne olulise asjaolu välja selgitamata või tähelepanuta. 4(7)
3-15-3000 Karistus on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne. Vangla on käskkirjas põhjendanud rikkumisele distsiplinaarmenetlusega reageerimise vajalikkust. Vaideotsusega on jäetud kaebaja vaie põhjendatult rahuldamata. Asjaolu, et vangla ei edastanud distsiplinaarmenetluse materjale kaebaja esindaja AL-le, ei ole selliseks puuduseks, mis tingiks käskkirja või vaideotsuse tühistamise. Kaebaja ei ole toonud kohtumenetluses esile selliseid põhjendusi, mis viitaksid tema õiguste piisava kaitseta jäämisele tulenevalt AL-le materjali edastamata jätmisest. Kaebaja on saanud kohtumenetluses esitada kõik vastuväited käskkirjale. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
ML palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus.
Vangla ei edastanud distsiplinaarmenetluse materjale kaebaja esindajale, rikkudes HMS § 13 ja takistades tõhusat õiguste kaitset. Kuna vangla ei täitnud HMS §-i 13, jäi kaebaja ilma seadusest tulenevast õigusest kasutada esindajat. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohtadega selle kohta, mida tuleb pidada helistamiseks. Helistamine on helistamine, mitte näiteks telefoniühenduse kaudu faksi saatmine. Kohus ei hinnanud piisavalt tõendeid, asudes arusaamatule seisukohale, et teiste kinnipeetavate poolt numbri valimine pole tuvastatav. RA kõneeristusest on näha varasema, kell 19:15:15 alanud kõne kell 19:16:45 katkestamine ja kõnekeskuses kõne kell 19:17:17 vastuvõtmine. Videote vaatlemise protokollist on näha, et kell 19:15:23 RA helistas, kaebaja seisis kõrval ning kell 19:18:06 andis RA toru kaebajale. Olukorras, kus RA ja MA soovisid samuti HM aidata, võis kaebaja olla nende esindaja ja teha toiminguid nende nimel. Kaebaja ei pidanud end esitlema RA ja MA esindajana, kui soovis koos nendega HM aidata. Kaebaja pidi end esitlema isiku esindajana, keda ta hetkel esindas. Esindusõiguse võib esialgu anda ka suuliselt. Sellel päeval ei olnudki võimalik esindust vormistada. Vangla ega ka kohus ei ole põhjendanud, miks ei kaalutud karistamise asemel vestluse läbiviimist. Nõustuda ei saa väitega, et võimalik oli pöörduda üksuses kohal viibivate ametnike poole. Vanemvalvur keeldus asju tagastamast. Erinevate ametnike poole pöördumisel on suurem tõenäosus, et keegi võtab midagi ette. HM õiguste riive oli suur, sest ametniku ruumis olid tema kirjad, fotod, kirjatarbed jne. Kirjatarveteta ei ole võimalik oma õigusi kaitsta. Samuti oli tal kohustus hoolitseda hügieeni eest, kusjuures teistelt kinnipeetavatelt esemete omandamine ja laenamine on keelatud.
Tallinna Vangla palub 12.07.2016 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Halduskohus leidis õigesti, et distsiplinaarmenetluse materjalide mitteedastamine kaebaja esindajale ei tingi käskkirja tühistamist. Kaebajal oli endal võimalus edastada distsiplinaarmenetluse materjalid oma esindajale ja teavitada teda käimasolevast distsiplinaarmenetlusest. Kui esindajal oli midagi täiendavat lisada, saanuks seda teha ka vaidemenetluse käigus. Kaebaja ei ole toonud välja täiendavaid seisukohti, mida ta ei saanud distsiplinaarmenetluses esindaja puudumise tõttu esitada. Kuna kaebaja ise peab oma õigusalaseid teadmisi piisavaks, et esindada teisi kinnipeetavaid, ei ole põhjendatud väide, et ta ei saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Vastustaja ei jaga kaebaja nägemust helistamise osas ja nõustub selles osas halduskohtu seisukohaga. Kaebaja väite osas, et telefoninumbri valisid kõnekaardi omanikud, jääb vastustaja oma varasema vastuse juurde. Samuti on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et praegusel juhul ei saa lugeda, et kaebaja oleks tegutsenud AA ja RA esindajana. Haldusorganil on kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamisel lai kaalutlusruum ning käskkirjas on põhjendatud, miks oli vaja kaebajat karistada. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt ning karistus on proportsionaalne. 5(7)
3-15-3000
3-15-3000
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.