Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Agu Timmi 16.03.2017, Tartu 3-14-51257 Maksim Pahurini kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks seoses nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega Tartu Halduskohtu 15.10.2015. a otsus Maksim Pahurini ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Maksim Pahurin Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Maksim Pahurini taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.
2.Rahuldada osaliselt Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
3.Jätta Maksim Pahurini apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 15.10.2015. a otsus ja teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Maksim Pahurini kasuks välja 500 eurot mittevaralise kahju hüvitise katteks ning kanda nimetatud summa K.L. kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (Danske Pank).
5.Menetluskulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 17.04.2017.
1.Tallinna Vangla registreeris 15.01.2014. a Maksim Pahurini taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses M. Pahurini hoidmisega Tallinna Vangla kambrites valitsenud kitsastes kinnipidamistingimustes.
2.Tallinna Vangla andis 07.03.2014. a kirjaga nr 5-18/14/1464-2 M. Pahurinile 10-päevase tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. M. Pahurini vastus Tallinna Vangla kirjale
registreeriti 20.03.2014. 06.10.2014. a otsusega nr 5-18/14/1464-4 jättis Tallinna Vangla M. Pahurini kahju hüvitamise nõude osas, milles see puudutab kinnipidamistingimusi enne 13.01.2011, läbi vaatamata ning muus osas kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.M. Pahurin esitas 22.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 7100 eurot, s.o 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest, väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 10.10.2009-30.09.2011 kambrites, kus vaba ruumi ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, mistõttu rikkus Tallinna Vangla Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest on igal kinnipeetaval õigus isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast välja arvata tualeti ja mööbli alla jääva ala pindala. Tallinna Vangla kambrid olid keskeltläbi 15 m2 suurused ning sisaldasid inventari ja WC-d. Vaba põrandapinda oli kambris umbes 6,5 m2. Kaebaja pidi viibima kambris koos viie vahistatuga ning tal ei võimaldatud osaleda ühelgi spordiüritusel ega külastada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli jalutamine jalutusboksis koos teiste vahistatutega. Jalutusboksid olid vihmaga märjad ja mustad ning seal puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks. Jalutusboksid olid u 15 m2 suurused, mis on ebapiisav selleks, et kuus isikut saaksid samaaegselt teha võimlemisharjutusi. Kaebajal tekkisid liikumisvaeguse tõttu erinevad liigesevalud. Kaebaja hoidmine pika aja jooksul halbades tingimustes ilma võimaluseta end füüsiliselt koormata, on käsitletav piinamisena. Kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile ja väljendus ärrituses ja närvilisuses. Kaebaja väljendas inspektor-kontaktisikule suuliselt kinnipidamistingimuste üle pahameelt, kuid talle vastati, et kambri suurus on seadusega kooskõlas. Kaebaja sai oma õiguste rikkumisest teada EIK otsusest asjas Tunis vs Eesti, mis on analoogne praeguse asjaga.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus rahuldas 15.10.2015. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), mõistis Tallinna Vanglalt M. Pahurini kasuks välja hüvitise 1063,50 eurot (resolutsiooni p 2) ja jättis poolte menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Kohtuotsuse kohaselt on halduskohtu 15.12.2014 määruse jõustunud osast ning Riigikohtu 15.06.2015. a määrusest asjas menetluses M. Pahurini hüvitamisnõue perioodi 10.08.2010-30.09.2011 puudutavas osas. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 16.10.2009-22.06.2011 vahistatu staatuses ja kuni 07.09.2011 lukustatud kambris. Ajavahemikul 08.09.2011 – 30.09.2011 (s.o 23 päeva) viibis M. Pahurin kinnipeetavana avatud sektsioonis, kus tal oli igapäevaselt võimalik väljaspool kambrit liikuda nelja tunni jooksul päevas. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. Teisalt ei saa ka kambris asuvat tualetti kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kambrites, kus kaebaja perioodil 10.08.2010 – 30.09.2011 viibis, oli põrandapinda ühe isiku kohta järgmiselt: 319 päeval alla 2,5 m2, 71 päeval vahemikus 2,98 – 2,52 m2 ning 27 päeval üle 3 m2. Seejuures viibis kaebaja Tallinna Vanglas kokku 417 päeva ja nendest 384 päeva suletud eluosakonnas ning sai väljaspool kambrit liikuda vaid igapäevase ühetunnise jalutuskäigu vältel. Kaebaja viibimine 319 päeva kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2, oli VSkE § 6 lg 6 kohaselt õigusvastane. Vähemalt 2,5 m2 suurust põrandapinda ei saa pidada õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada. Kokku oli kaebajal isiklikku ruumi alla 3 m2 Tallinna Vanglas viibides 390 päeval.
Tulenevalt VangS § 90 lg-st 3 ei ole vahistatutele sportimisvõimalust ette nähtud, mistõttu ei ole rikkunud vastustaja selles osas kaebaja õigusi. Perioodil 08.09.2011 – 30.09.2011 ehk 23 päeva vältel oli kaebaja kinnipeetavana avatud sektsioonis, kus oli võimalus tahtmise puhul ennast füüsiliselt koormata. Järelikult ei ole Tallinna Vangla seoses sportimisvõimalustega kaebaja õigusi rikkunud. Sportimisvõimaluste puudumisega tekitatud ebamugavusi saab seetõttu pidada vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevateks ebamugavusteks. Vastustaja on leidnud, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Seega ei ole põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine seoses kitsaste kinnipidamistingimustega oleks saanud kaasa tuua mõne kaebaja olukorda tegelikkuses parandava tagajärje. Mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega on täidetud. Kuivõrd EIK praktika on kinnipidamistingimuste osas olnud üldjoontes pikemat aega järjekindel ja Tallinna Vanglale pidi see olema teada ning samuti peeti kaebajat osaliselt kinni VSkE § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni rikkudes, on Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletus, kuna Tallinna Vangla jättis vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid ei esine. Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendav värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Samas ei tuvastanud kohus asjas minetusi muude kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. Tallinna Vanglalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista hüvitis 3 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 2,5 m2 ehk kokku 319 päeva eest 957 eurot. Iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli vahemikus 2,5 – 2,75 m2 mõistab kohus välja hüvitise 1,5 eurot, kuna sel perioodil oli kaebaja õiguste rikkumine vähemintensiivne ehk kokku 71 päeva eest 106,50 eurot. Kokku kuulub Tallinna Vanglalt väljamõistmisele kaebaja kasuks 1063,50 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt M. Pahurini kasuks välja hüvitise summas 1063,50 eurot ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kaebus perioodi 10.08.2010-12.01.2011 osas tähtaegne. Kaebaja on vangistuses viibinud kokku 9 korral, kaebuses märgitud ajavahemikul viibis ta vangistuses 7. korda. Samuti on ta eelnevalt viibinud nii Tallinna Vanglas kui ka teistes kinnipidamisasutustes, mistõttu oli kaebaja varasemalt Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes viibinud ja pidi koheselt 16.10.2009 Tallinna Vanglasse saabudes aru saama, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võivad tema õigusi rikkuda. Seega pidi alates 16.10.2009 olema kaebajale tuntav ka mittevaralise kahju tekkimine ning sellest ajast hakkas kulgema ka kahju hüvitamise nõude esitamise kolmeaastane tähtaeg. Seega pidi kaebaja hiljemalt mõne nädala jooksul pärast tema saabumist Tallinna Vanglasse tajuma ruumipuudust ja sellega kaasnevat mõju ning saama teada sellega temale tekkivast kahjust. Halduskohus arvestas ebaõigesti põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast WC aluse pindala välja. VSkE § 7 lg 1 alusel on kambris sees olev WC kambri osa. Kambris olev WC suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Halduskohus ei põhjendanud, kas WC ei ole normaalseks igapäevaeluks vajalik arvestades, et WC-d asuvad just neis kambrites, kus kinnipeetavatel ei ole võimalik väljaspool elukambrit enda äranägemisel liikuda. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest ja vastustajalt hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu. Halduskohus arvestas EIK praktikat valikuliselt ja jättis arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Halduskohus ei põhjendanud, miks vastustaja pidanuks EIK-i seisukohti
siseriiklikust õigusest olulisemaks pidama olukorras, kus EIK-i seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei ole olnud järjepidevad. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks kõik muud õigused, mis olid kaebajale tagatud, ei kompenseeri ega tasakaalusta vähest põrandapinda. Halduskohus jättis tuvastatud asjaolud ja tõendid kogumis hindamata ega kaalunud iga asjaolu osatähtsust. Vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kuna halduskohus ei tuvastanud, et esinesid muud asjaolud, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale ega arvestanud, et kaebaja liikumispiirang tulenes tema vahistatu staatusest, jättis halduskohus otsuse tegemisel oluliste asjaoludega arvestamata. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et vastustaja käitumine oli süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom ja EIÕK-i tuleb tõlgendada elava instrumendina. EIK väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on kaks uut vanglat, vähendatud on kinnipeetavate arvu. Ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Eesti riik astus konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga. Halduskohus ei põhjendanud, miks need asjaolud ei ole vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel arvestatavad. Halduskohus ei põhjendanud väljamõistetud hüvitise suurust. Üksnes fakt, et ruutmeetrid ei vastanud kehtivale õigusele, ei õigusta hüvitise suurendamist 1,5 euro võrra päeva eest, vaid seda õigustanuks üksnes oluliselt halvemad vangistustingimused. Alla 3 m2 isiklikku ruumi kambris ei saa automaatselt rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks võtta. Kaebaja heaolu ja privaatsus ei oleks saanud olla 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. Halduskohtu otsuses puuduvad põhjendused mismoodi tekitas olukord, kus kaebaja viibis, talle valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on kujunenud alandava kohtlemise tagajärjeks. Seetõttu rikkus halduskohus põhjendamiskohustust, mille tõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav.
6.M. Pahurin esitas samuti apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 15.10.2015. a otsuse peale, paludes halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada kaebus täies ulatuses. Kaebaja leiab, et halduskohus mõistis tema kasuks välja ühiskonna heaolu taset arvestades ebaproportsionaalselt väikese summa ning ei arvestanud seejuures siseriikliku kohtupraktikaga, nt Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-38-13. Kaebajale väljamõistetav hüvitis ei saa jääda alla 6,39 euro iga Tallinna Vangla mittenõuetekohases kambris viibitud päeva eest. Kuna kaebaja pidi viibima Tallinna Vangla mittenõuetekohases kambris pikka aega, rikuti tema õigusi intensiivsemalt ja väljamõistetav hüvitis peab olema kõrgem kui 3 eurot päeva eest. Kaebajale väljamõistetav summa peaks olema vähemalt 10 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest.
7.M. Pahurin leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et vastustaja apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastuse kohaselt leidis EIK lahendis Tunis vs Eesti, et tingimused, mis esinesid Tallinna Vanglas ajal kui T. Tunis seal viibis, on vastuolus EIÕK art-ga 3. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas T. Tunisega sarnastes tingimustes.
8.Tallinna Vangla vaidleb vastuses M. Pahurini apellatsioonkaebusele, kaebaja apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt on halduskohtu määratud hüvitis põhjendamatult kõrge. Määratud hüvitise suurust ei saa sõltuvusse seada keskmisest palgast ega elatustasemest. Halduskohtu otsusest ei nähtu, missugustest konkreetsetest kaalutlustest kohus juhindus hüvitise summa suuruse määramisel. Erineva statistika pinnalt saab järeldada, et Eesti ühiskonna üldist jõukust arvestades on 1063,50 euro suurune hüvitis selline, mis ületab vanglas mitteviibivate inimeste õigustunde piiri ning hüvitis on seega põhjendamatult kõrge.
EIK-i poolt väljamõistetud hüvitiste võrdlemine kaebajale väljamõistetud hüvitise suurusega ei ole kohane, kuna Euroopa üldine elatustase on oluliselt kõrgem kui elatustase ja üldine heaolumäär Eestis. Seega ei saa siseriiklikud kohtud isikule hüvitise väljamõistmisel lähtuda EIK-i hüvitise määradest, mis on ilmselgelt kõrgemad ja välja mõistetud Eesti elutustaset ja üldist heaolutaset arvestamata. Kartseris viibimisega kaasnevad kinnipeetavale erinevad piirangud, mida tavarežiimil olevale kinnipeetavale ei kaasne. Seetõttu ei saa olukorras, kus kaebajale ei ole lisapiiranguid kaasnenud, pidada alusetult karteris viibimise eest väljamõistetud päevamäära alusel hüvitise väljamõistmist õigustatuks.
MENETLUSE KÄIK JA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Tartu Ringkonnakohus määras 15.11.2016. a määrusega vaadata kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused Tartu Halduskohtu 15.10.2015. a otsuse peale läbi kirjalikus menetluses. Samas määruses andis ringkonnakohus kaebajale võimaluse esitada kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotlus ning Tallinna Vanglal esitada kaebaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse saabumisel sellele omapoolne seisukoht. Ringkonnakohus leidis, et kinnipeetav või vahistatu peab kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud kahekuulise tähtaja möödumisest. Kaebajal tuli kaebus halduskohtule esitada hiljemalt 20.06.2014, kuid kaebaja on kaebuse halduskohtule esitanud 22.06.2014. Seega on kaebus esitatud halduskohtule mittetähtaegselt.
10.Kaebaja esitas ringkonnakohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse, kus märgib, et ta esitas Tallinna Vanglale oma täiendused 20.03.2014 ja jäi ootama vastust. Tallinna Vangla lasi mööda kahekuulise tähtaja ja ei teavitanud sellest kaebajat. Kaebajal oli kohtusse pöördumiseks 30-päevane tähtaeg. 20.06.2014 ei saanud kaebaja halduskohtule kaebust esitada, kuna see päev oli reede ja Tartu Vanglas reedeti ning laupäeviti kirju vastu ei võeta. Kaebaja saatis kaebuse esimesel võimalusel 22.06.2014. Tekkinud viivitus kaebuse esitamisel ei olnud kaebaja süü.
11.Tallinna Vangla leidis, et kaebaja pöördus kaebusega kohtu poole menetlustähtaegu rikkudes. Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ p 15.1.3 sätestab, et väljasaadetavate kirjade vastuvõtmine toimub riiklikult kehtestatud tööpäevale eelneva päeva jooksul. Kaebuse esitamise ajaks oli kaebaja viibinud Tartu Vanglas piisavalt pika aja vältel, mistõttu pidi ta olema ka teadlik kirjade vastuvõtmise ja välja saatmise regulatsioonist ja võimalustest. Tartu Vangla on kirisaadetiste vastuvõtmise korraldanud nii, et vastuvõetav kiri oleks võimalik järgneval päeval välja saata. Kaebaja esitas kaebuse RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega rikkudes ning kaebetähtaja järgimata jätmise põhjendus ei ole veenev, mistõttu puudub alus kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamiseks.
12.Ringkonnakohus lahendab esmalt M. Pahurini taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (I), seejärel lahendab kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused (II) ning võtab seisukoha menetluskulude jaotuse osas (III). I
13.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks tuleb rahuldada ja lugeda, et kaebus esitati halduskohtule õigeaegselt. Ringkonnakohus tugineb Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-64-16, kust tuleneb, et kuigi RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon, ei pruukinud olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid, kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Seetõttu võis kaebaja vastustaja vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebetähtaega puudutavad õigusaktid sätestavad tähtaega erinevalt ning kaebaja ületas kaebuse esitamise tähtaega vaid kahe päeva võrra, tulenevalt ka Tartu Vanglas väljasaadetavate kirjade vastuvõtmise korraldusest, siis on
põhjendatud ennistada M. Pahurini halduskohtule kaebuse esitamise tähtaeg. Ringkonnakohus loeb, et hüvitamiskaebus Tallinna Vangla vastu esitati halduskohtule tähtaegselt. II
14.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, M. Pahurini apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 15.10.2015. a otsus tuleb tühistada.
15.Tallinna Vangla jättis 06.10.2014. a otsusega nr 5-18/14/1464-4 M. Pahurini kahju hüvitamise taotluse perioodi osas enne 13.01.2011 läbi vaatamata, kuna selles osas oli taotlus mittetähtaegne. Sellele seisukohale on vastustaja jäänud ka kaebusele esitatud vastuses halduskohtule ja apellatsioonkaebuses. Halduskohus on leidnud, et kaebaja kahju hüvitamise taotlus ajaperioodi 10.08.2010-30.09.2011 kohta on tähtaegne, sest halduskohus võttis nimetatud perioodi otsuse tegemisel aluseks. Samas ei ole halduskohus põhjendanud, miks ta ei nõustu vastustaja seisukohaga. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. VangS § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtusse pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
16.Kaebuse esitamise tähtaeg võib hakata erandina kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi teada saama kahju lõplikust ulatusest varem (RKHKo nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kui kahju teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb. Ringkonnakohus leiab, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkamisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (RKHKm nr 3-3-1-20-15, 15). Ebamäärasust, mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada kaebetähtaja 3-aastane pikkus. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist. Vastustaja andmetel ei viibinud M. Pahurin vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas esimest korda, vaid ta on Tallinna Vanglas viibinud erinevatel ajavahemikel ka 2001, 2005, 2006, 2007, 2008. Kaebuses väljatoodud ajavahemikku arvestades paigutati M. Pahurin Tallinna Vanglasse 16.10.2009, misjärel pidid talle mõne aja möödudes koheselt olema arusaadavad vangla kinnipidamistingimused ning talle tekkiv võimalik mittevaraline kahju. Kuna kaebaja kahju hüvitamise taotlus registreeriti vastustaja poolt 15.01.2014, siis on kaebajal eeltoodud asjaolude pinnalt õigus nõuda kahju hüvitist perioodi 15.01.2011-30.09.2011 eest. Perioodi 10.08.2010-14.01.2011 osas jätab ringkonnakohus kaebuse läbi vaatamata, sest kahjuhüvitise nõue esitati vanglale tähtaega rikkudes.
17.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et tualeti ja mööbli alla jäävat pinda ei saa kambri põrandapinna suuruse määramisel arvesse võtta. Ringkonnakohus möönab, et antud küsimuses on kohtupraktika olnud erinevatel seisukohtadel. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vangla kambrites tuleb kambris oleva WC alune pind ja mööbli alune pind arvesse võtta (RKHKo-d nr 3-3-1-43-16, 3-3-1-16-16, 3-3-1-21-16). EIK on viimases kambripinda puudutavas otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo Muršic/Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus leiab, et lähtuda tuleb EIK lahendist ja seega ei saa nõutava minimaalse põrandapinna arvestamisel WC alust
pindala arvesse võtta. EIK praktikast ei tulene, et ilma WC pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab kinnipeetava kasutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või soovitavalt vähemalt 4 m2. Ka vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täielikult vaba ning selle hulka ei arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluv mööbel ja WC. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingutest, siis ei saa isik sellele rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega ühtib ringkonnakohus halduskohtuga ka selles, et mööbli alla jäävat pinda ei saa arvestada kambri põrandapinna hulka.
18.Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda nii VSkE § 6 lg-st 6 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
19.EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemisega ja EIÕK art 3 rikkumisega loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava kasutuses peab olema vähemalt 3 m 2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 60800/08 – Ananyev/Venemaa). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada (EIKo nr 7334/13 – Muršic/Horvaatia, p-d 123-124). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus EIKo nr 7334/13 – Muršic/Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138-139).
20.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna või siis vastuvõtuosakonna režiimil ajavahemikul 15.01.2011-07.09.2011. Sel ajal oli tal võimalus viibida väljaspool kambrit ainult ühetunnise jalutuskäigu vältel. Nimetatud perioodil viibis kaebaja Tallinna Vangla kambrites, kus talle oli tagatud vaba pinda alla 2,5 m2 kokku 177 päeva ja kambrites, kus oli vaba pinda ühe kinnipeetava kohta 2,5-3 m2 kokku 48 päeva. Perioodil 08.09.2011-30.09.2011 viibis kaebaja avatud sektsioonis, kus tal oli lisaks ühetunnisele jalutuskäigule igapäevaselt võimalik väljaspool kambrit liikuda nelja tunni jooksul. Sellel perioodil oli kaebajale tagatud vaba pinda kambris 10-l päeval 2,5-3 m2 ja 13-l päeval üle 3 m2 . Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestvus (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). Perioodil 08.09.2011-30.09.2011 viibis kaebaja avatud sektsioonis ja sai igapäevaselt kambrist väljaspool liikuda lisaks ühetunnisele jalutuskäigule ka nelja tunni jooksul. Arvestades nimetatud perioodi pikkust ja kaebaja liikumise võimalusi väljaspool kambrit, on nimetatud perioodi hulgas oleva 10 päeva osas, mil kaebajale oli tagatud vaba pinda kambris alla 3 m2, piisavaks hüvitiseks tuvastada Tallinna Vangla oludes viibimise õigusvastasus.
21.Kuigi kaebaja on kaebuses välja toonud, et ta pöördus inspektor-kontaktisiku poole seoses väidetava ruumipuudusega, on vastustaja apellatsioonkaebuses välja toonud, et vanglal ei olnud ajal, mil M. Pahurin Tallinna Vanglas viibis, võimalik talle tagada rohkem pinda. Seetõttu ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal tekitatud kahju ära hoida (RKHKo 3-3-1-42-15, p 24).
22.Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna Vangla väidetega, et inimõigustel on dünaamiline iseloom ja teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. EIK on juba 11.02.2010. a otsuses Salakhudtinov/Venemaa selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega pidi ka Eesti Vabariik teadma EIK praktikat ja võtma tarvitusele asjakohased meetmed rikkumise kõrvaldamiseks. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, kuid eiras EIK-i praktikat ja rahvusvahelisi seisukohti kinnipidamistingimusi puudutavates küsimustes ning hoidis kaebajat tema Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes. VSkE § 6 lg 6 ei takistanud vastustajat kohtlemast kaebajat EIK praktikast nähtuvatele miinimumnõuetele vastavalt. Ainuüksi asjaolu, et vastustajal puudus võimalus tagada kinnipeetavatele ettenähtud põrandapinda, ei saa vabastada teda vastutusest õiguste rikkumise eest. Samuti ei ole arvestatavad vastustaja väited, et kui Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m 2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks, astuti samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Eesti riigi tegevus pärast 2013. a ei mõjutanud enam kaebajale kohaldatud kinnipidamistingimusi kuna vaidlus puudutab Tallinna Vanglas viibitud perioodi 2011. aastal. Seega ei muuda Eesti riigi tegevus pärast 2013. a vastustaja varasemat käitumist seaduspäraseks.
23.Riigikohus on rõhutanud, et kohtud ei saa tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvestada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 25). EIK on leidnud, et liikmesriigi kohtud võivad arvestada hüvitise määramisel kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused nt Mets/Eesti, p 21). Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki asjaolusid hinnata kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Arvestades eelkõige meie elatustaset ja seda, et kinnipeetaval seoses riigi ülalpidamisel olekuga puuduvad kulutused võrreldes vabaduses viibivate isikutega, peab ringkonnakohus mõistlikuks mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot. Kaebaja apellatsioonkaebuses välja toodud asjaolusid, miks halduskohtu väljamõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt väike, ei tingi ringkonnakohtu poolt väljamõistetavast summast suurema summa väljamõistmise.
24.Eeltoodud alusel rahuldab ringkonnakohus osaliselt Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja jätab M. Pahurini apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 15.10.2015. a otsuse ja teeb uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt välja M. Pahurini kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 500 eurot. III
25.Kaebaja vabastati riigilõivu tasumise kohustusest nii kaebuse kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel. Kuna pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks, siis asjas menetluskulud puuduvad ja poolte võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.