Remo Ainsare kaebus Tartu Vangla 20. juuni 2016.a käskkirja nr 6-1/616 ja 04. augusti 2016 vaideotsuse nr 111/268-4 tühistamiseks.
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Kaebaja – Remo Ainsar Vastustaja – Tartu Vangla
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta Remo Ainsare kaebus rahuldamata.
2.Jätta rahuldamata taotlus haldusasja nr 3-16-1428 materjalide asja juurde võtmiseks. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 13. aprill 2017.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle arutamist kohtuistungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Vangla 20.06.2016 käskkirjaga nr 6-1/616 kohaldati kinnipeetava Remo Ainsare suhtes VangS § 69 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel täiendava julgeolekuabinõuna isiklike esemete kasutamise keeldu. Käskkirja kohaselt viskas R. Ainsar 18.06.2016 vanemvalvurit õunaga. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine lõpetati 12.09.2016.a. 21.06.2016 esitas R. Ainsar käskkirja peale vaide, mis jäeti Tartu Vangla poolt 15.07.2016 vaideotsusega nr 1-11/268-4 rahuldamata.
2.04.09.2016 esitas R. Ainsar kaebuse Tartu Halduskohtusse, taotledes Tartu Vangla 20. juuni 2016.a käskkirja nr 6-1/616 ja 04. augusti 2016 vaideotsuse nr 1-11/268-4 tühistamist. Menetlusosaliste seisukohad
3.Kaebaja märgib, et ta jääb vaides esitatud seisukohtade juurde kindlaks, märkides järgmist.
Intsident oli provotseeritud ja algatatud ametnike endi poolt. Ametnik on meelega ja tahtlikult ettekandes kaebaja kohta halvustavaid ja pahatahtlikke asju juurde mõelnud ja kirjutanud. Ametnik on ka varem kaebaja kohta väärettekande teinud ja ka teiste kinnipeetavate puhul seda kirjutanud, kuna kinnipeetaval puudub võimalus vastupidist tõendada. Riigikohus on tekitanud olukorra, kus kinnipeetav saab küll teha vaideid ja pöörduda kohtusse, kuid on ainult 0,1%, kus sõna-sõna vastu on võimalus seda vaidlustada. Suurem mure on aga käskkirja põhiseaduspärasus. Tartu Vangla on käskkirjaga võtnud sisuliselt võimaluse seda vaidlustada. Ära on võetud erinevad esemed, mis teevad juba pooleli olevaid asju raskeks menetleda. Raskendatud on suhtlemine lähedastega, pastakaid tuleb kambris peita, riskeerida distsiplinaarkaristusega, marke tuleb võlgu võtta, sellest tekivad konfliktid. Kaebaja leiab, et vangla on teadlikult määranud isiklike asjade keelu, et takistada kaebaja tegevust haldusasjade tegemisel ja menetlemisel. Sellisel määral isiklike asjade keelamine on ebaproportsionaalne. Vaidlustatud käskkiri teeb sisuliselt võimatuks koostada Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaebust, kuna kõik otsused, mis on väljastatud enne 18.06.2016, on 20.06.2016 ära võetud. 19.09.2016 esitatud kaebuse täpsustuses märgib kaebaja, et tema soov on keelata vanglal VangS § 69 kohaldamine, mis võimaldab kohaldada asjade keeldu etteulatuvalt. Vanglal tuleks keelata kohtuasjadega tegelemise takistamine, et ei tohiks ära võtta kohtu pabereid, pastakat, marke, paberit, kirju, postkaarde, mis on suhtlemiseks vajalikud. Seaduse mõte ei ole raskendada suhtlemist ja teha võimatuks pooleliolevate asjadega tegelemise. Selleks oleks otstarbekas saata kohtul taotlus VangS § 69 põhiseaduspärasuse kontrolliks.
4.Tartu Vangla palub 17.08.2016 vastuses jätta kaebus rahuldamata, märkides, et jääb vaideotsuses toodud seisukohtade juurde, lisades järgmist. Kaebaja väited, et ta jäeti täielikult ilma oma isiklikest asjadest, ei vasta tõele. 27.07.2016 teostatud läbiotsimise käigus oli kinnipeetaval kambris piibel/pühakiri, vene-eesti sõnaraamat, eesti-vene sõnaraamat, inglise-eesti sõnaraamat, margid, ümbrikud, paberid, pastakad, märkmik, kohtu paberid, õigusaktid, postkaardid, käterätt, kamm, aluspesu, sokid, higipulk ja sudoku raamat. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisega ei ole kaebaja vanglavälist suhtlust takistatud. Kaebaja on perioodil 20.06.2016-12.09.2016 ostnud vangla kauplusest 14 pastapliiatsit, kirjutanud ja saatnud välja 130 kirja. Jätkunud on kaebaja ja tema perekonna vaheline suhtlus. Markide väidetav võlgu võtmine kaaskinnipeetavatelt ei sõltu käskkirja kehtivusest. R. Ainsar on kinnipidamisasutuses viibides korduvalt rünnanud ametnikke, mis näitab temast tulenevat ohtu ametnike suhtes. Tegemist on agressiivse ja ettearvamatu käitumisega kinnipeetavaga. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise aluseks olnud intsident andis vanglale veendumuse, et R. Ainsar on võimeline ründama vanglaametnikke ka ettejuhtuvate esemetega. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toimub tulevikku suunatud prognooside alusel, milles vangla annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. R. Ainsare suhtes kohaldati täiendavat julgeolekuabinõud tõkestaval eesmärgi, vältimaks uut vanglaametnike vastu suunatud rünnet kaebaja kambris olevate esemetega. Oma kirjalikes selgitustes on kinnipeetav jätkuvalt ennast õigustaval seisukohal ametniku ründamise osas, mis omakorda annab kinnitust kaebaja agressiivsele hoiakule vanglateenistuse suhtes. Vaidlustatud käskkiri on kaalutletud, kooskõlas õigusaktidega ning eesmärgipärane, tagamaks vanglaametnike julgeolekut kokkupuutel kaebajaga ning paremat järelevalvet kinnipeetava üle. VangS § 69 lg 2 p 2 on põhiseadusega kooskõlas, mistõttu puudub vajadus selle põhiseadusevastaseks tunnistamiseks.
Kohtu seisukoht
5.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
6.R. Ainsar on vaidlustanud Tartu Vangla 20.06.2016 käskkirja nr 6-1/616 kahel asjaolul, esiteks, et talle süüks pandud tegu on vangla ametniku poolt provotseeritud, ametnik on koostanud väärettekande, ning teiseks, et täiendava julgeolekuabinõuna isiklike asjade keelamine ei ole proportsionaalne ja on põhiseadusevastane. Kaebaja taotleb käskkirja tühistamist. Täiendavaid julgeolekumeetmeid on kaebaja suhtes kohaldatud ajavahemikul 20.06.2016 kuni 12.09.2016.a.
7.VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Vaidlustatud käskkirjaga on kaebajale VangS § 69 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel täiendava julgeolekuabinõuna keelatud isiklike esemete kasutamine. Riigikohtu halduskolleegium on mitmetes lahendites selgitanud, et täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning et kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise osas on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust ( nr 3-3-1-88-14, p11, nr 3-3-1-33-10, p 11).
8.Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise on põhjustanud 18.06.2016 kella 17.25 toimunud intsident, kus R. Ainsar viskas mitmel korral õuna ametniku suunas. R. Ainsar on kohtule esitatud kaebuses märkinud, et vanglaametnik provotseeris intsidendi ning et sama ametnik on ka varem tema kohta väärettekandeid esitanud. Samas aga on kaebaja enda poolt vanglale esitatud vaides (tlk. 7) tunnistanud, et ta viskas kahel korral õunaga vanglaametniku suunas. Samas vaides kaebaja ka tunnistab, et ta oleks ametnikku ka kolmas kord õunaga visanud. Seega ei ole vanglaametnik väärettekannet esitanud. Vanemvalvur E. Tootsi ettekandest nähtub, et just kaebaja alustas provotseerivat vestlust, ning ägestudes kasutas ametniku suhtes solvavaid väljendeid ning lõpuks viskas mitmel korral õuna ametniku suunas. Samas, sõltumata kaebaja arusaamast, kes oli konflikti alustaja, ei anna see õigust vanglaametnikku solvata ega teda rünnata. Kinnipeetava selline agressiivne ja ründav käitumine on igati õigustanud tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Vastupidiselt kaebajale on kohus seisukohal, et seejuures ei oma tähtsust, kas kaebaja ametnikku õunaga tabas või kas visati terve õuna või õuna tükiga või kui pikalt intsident kestis ega ka see, kas kaebajal on sama vanglaametnikuga varasemaid kokkupuuteid ja konflikte. Seetõttu puudub ka vajadus kaamera lindistuse vaatamiseks, mida kaebaja on taotlenud. Igasugune vanglaametniku vastu suunatud rünne on vangla julgeolekut ohustav. Seega kaebaja väited konflikti asjaoludes ei too kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamist.
9.Kohus leiab, et Tartu Vangla on seaduspäraselt intsidendi asjaolusid hinnanud, arvestades nii kaebaja enda, kui vanglaametniku seletust, ning käskkirjaga kohaldatud abinõud on tuvastatuga igati kooskõlas. Käskkirjas on põhjendatud, miks kohaldati just isiklike asjade keelamist. Käskkirja kohaselt oli sel ajal kaebaja suhtes juba varasemalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise, kehakultuuriga tegelemise keelamise ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise näol. Tartu Vangla vastuse kohaselt on R. Ainsar vanglas viibimise ajal toime pannud ründeid ametnike vastu ning et tegemist on agressiivse ja ettearvamatu käitumisega kinnipeetavaga, kes on võimeline ründama vanglaametnikke ettejuhtuvate esemetega. Seega on R. Ainsar isik, kes
süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja nõudeid ning oma käitumisega ohustab teisi isikuid. VangS § 69 lg 1 näebki ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada kinnipeetavatele, kes on ohtlikud teistele isikutele või vangla julgeolekule ning kes süstemaatiliselt vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja nõudeid rikub. Seejuures on VangS §-s 69 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustamise vältimiseks, mis tähendab et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldataksegi etteulatuvalt. Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleb ja saab kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Seega on kaebaja ekslikul seisukohal, et täiendavaid julgeolekuabinõusid, sealhulgas isiklike esemete kasutamist, ei saa keelata etteulatuvalt. Kohus ei näe kuidagi sellist võimalust, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse tagasiulatuvalt.
10.Kaebaja põhitähelepanu kaebuse põhjendustes on pööratud isiklike esemete äravõtmise põhiseaduspärasusele, ehk seega VangS § 69 lg 2 p 2 põhiseaduspärasusele. Nimetatud säte lubab täiendava julgeolekuabinõuna keelata isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise. Vaidlustatud käskkirjaga on kaebajale kambrisse isiklike esemetena lubatud pühakiri, tualettpaber, seep, (teisi hügieenitarbeid väljastatakse kuni kaks korda päevas), habemeajamistarbed (kuni üks kord nädalas), kirjutusvahendid vastavalt kinnipeetava vajadusele. Seega ülejäänud isiklikud esemed olid keelatud. Kaebaja on seisukohal, et ei tohiks täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisel keelata järgmiste isiklike esemete kasutamist: kirjavahetuse pidamise vahendid (paber, pastakad, värvipliiatsid, margid, ümbrikud), kaebaja vihikud, sõnaraamatud, vestmikud, kohtute poolt saadetud materjalid, fotod-postkaardid, riided, padjapüür, linad, saunalina, sokid, bokserid, ajakirjad. Kokkuvõtlikult on kaebaja seisukohal, et paberi ja kirjutusvahendite keelamisega ei võimaldata suhelda lähedastega, samuti ei võimaldata tegeleda kohtuasjadega.
11.Kohus on seisukohal, et täiendava julgeolekuabinõuna kohaldatav isiklike esemete kasutamise keelamine ei ole põhiseadusevastane ega riku kinnipeetava õigusi ebaproportsionaalselt. Kui edaspidiste õigusrikkumiste vältimiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks on vajalik ja põhjendatud isiklike esemete kasutamise keelamine teatud ajaks, siis ei saa väita, et nende abinõude kohaldamine on põhiseadusevastane. Teatud ajaks ja ainult teatud isiklike esemete kasutamise keelamine ei ole kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiranud ega kahjustanud. Isiklike esemete kasutamise piiramine täiendava julgeolekuabinõuna tuleb igal konkreetsel juhul vangla poolt hindamisele ja vastav otsustus tehakse konkreetsest isikust ja asjaoludest lähtudes. Samas on vastustaja välja toonud, et tegelikult olid kaebajal enamus asjadest, mida ta on kaebuses ja selle täienduses märkinud, kambris olema, ehk neid ära ei võetud. Nii on vangla märkinud, et 27.07.2016 läbiviidud läbiotsimisel oli kaebaja kambris piibel/pühakiri, sõnaraamatud, margid, ümbrikud, paberid, pastakad, märkmik, kohtu paberid, õigusaktid, postkaardid, käterätt, kamm, aluspesu, sokid, higipulk ja sudoku raamat. Läbiotsimise tulemusena on kaebajalt ära võetud ainult higipulk ja sudoku raamat (tlk.29). Kaebaja väited isikliku riietuse (aluspesu) äravõtmises on alusetud, kuna vaidlustatud käskkirjaga seda tehtud ei ole.
12.Õige ei ole ka kaebaja väited, et esemete äravõtmise tõttu oli takistatud vanglaväline suhtlus, seda nii lähedastega kui kohtutega. Vaidlustatud käskkirjas on lubatud kambrisse kirjutusvahendid vastavalt vajadusele, et koostada kirjalikke pöördumisi ning tagada vangla poolt tema kaebeõigus. Tartu Vangla on esitanud vangla kaupluse ostude väljavõtte, mille kohaselt on R. Ainsar ajavahemikul 20.06.2016 kuni 12.09.2016 ostnud kauplusest 14 pastapliiatsit, ning kirjutanud ja saatnud välja 130 kirja (tlk. 31-36). Lisaks on vangla poolt väljastatud üle nädala täiendav pastapliiats. Vanglale on kaebaja samal perioodil kirjutanud 48
kirjalikku pöördumist (tlk. 37). Kaebaja ei ole nendele asjaoludele vastu vaielnud. Ka on kaebajal olnud võimalik kohtutele pöördumisi esitada, ka käesolevas asjas on kaebaja tähtaegselt saanud esitada vaide vanglale kui ka kaebuse koos lisadega halduskohtusse. Seega on kaebajal kõik vajaminevad materjalid olnud kättesaadavad. Et kõik kohtumaterjalid on kaebaja kasutuses olnud, näitab ka kaebaja 13.10.2016 esitatud avaldus (tlk.41), milles on väidetud, et läbiotsimiste käigus on aetud segamini tema halduskohtus ja ringkonnakohtus olevad asjad.
13.Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks on olnud vältida tema poolt edaspidiseid õigusrikkumisi. Käskkirjas on rakendatud abinõu kohta esitatud vajalik põhjendus ning välja toodud kaalutlused, miks on peetud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, ja seda just isiklike esemete keelamise näol, oluliseks. Puuduvad ka muud alused käskkirja tühistamiseks. Kuna kohus vaidlustatud käskkirja ei tühista, jääb rahuldamata ka Tartu Vangla 04.08.2016 vaideotsuse nr 1-11/268-4 tühistamise nõue. Kaebuse põhjendustest ega ka vaideotsusest ei nähtu, et vaideotsus eraldiseisvalt kaebaja õigusi rikuks.
14.R. Ainsar on kaebuses taotlenud haldusasja nr 3-16-1428 materjalide käesoleva asja juurde võtmist. Kohus ei pea taotlust põhjendatuks, kuna vastupidiselt kaebaja seisukohale, need antud asjas tähtsust ei oma. Kaebaja ei ole ka ise konkretiseerinud, millised materjalid tuleks käesoleva asja juurde võtta ning milles nende tähtsus või asjassepuutuvus seisneb. Samas nähtub kohtuinfosüsteemi kaudu kaebaja poolt märgitud haldusasjast nr 3-16-1428, et kaebaja on alates 22. juunist 2016 viibinud kartserirežiimil ning sellel režiimil oli kaebaja vähemalt 31.augustini 2016.a. Seega piiras kaebajal sel ajal isiklike esemete kasutamist ka vangla sisekorraeeskirja § 60 lõikes 1 toodud isiklike asjade kasutamise piirang.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kohtu 14.09.2016 määrusega riigilõivu tasumisest vabastatud. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.