Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. märts 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-3077
Haldusasi
HM kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata kaebaja 25.09.2015 taotlus uuesti läbi ja teha uus otsus, millega otsustada maksta kaebajale tasu kutseõppes osalemise eest
Menetlusosalised
Kaebaja – HM Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22. aprilli 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
HM apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta HM apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-3077 muutmata.
2.Jätta HM riigilõiv 15 eurot riigi kanda. Menetlusosaliste muud menetluskulud jätta apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.04.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-15-3077 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.HM esitas 25.09.2015 Tallinna Vanglale taotluse kutseõppes osalemise eest tasu maksmiseks võrdselt töötavate kinnipeetavatega, kuna alates 2015. a septembrist õpib ta kutsekoolis maastikuehitust. Tallinna Vangla jättis 26.10.2015 otsusega nr 5-37/15/264-2 HM taotluse rahuldamata.
2.HM esitas 13.11.2015 vaide, mille Tallinna Vangla jättis 04.12.2015 vaideotsusega nr 515/15/32494-2 rahuldamata.
3.HM esitas 09.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata kaebaja 25.09.2015 taotlus uuesti läbi ja teha uus otsus, millega otsustada maksta kaebajale tasu kutseõppes osalemise eest. Euroopa vanglareeglistiku p 28.4 kohaselt tuleb haridust lugeda vanglarežiimi osaks ning see on võrdsustatud tööga. Kuigi Euroopa vanglareeglistik ei ole kohustava iseloomuga (Riigikohtu 05.02.2009 määrus nr 3-3-1-95-08), siis on tegemist eesmärkide ja põhimõtetega, mille poole püüelda. Õppetöös osalevad kinnipeetavad ei pea olema töötavate kinnipeetavatega võrreldes ebavõrdses seisus. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne märgib § 35 kommentaarides, et täiskasvanud kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust saada õppimise eest tasu, mistõttu erineb kinnipeetava õppimine töötamisest, kuna töötamise eest on vangil subjektiivne õigus saada tasu. Kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmine on diskretsiooniotsus. Vastustaja ei ole tasu maksmisest keeldumist sisuliselt põhjendanud. Nõustuda ei saa vangla väitega, mille kohaselt ei ole tegemist ebavõrdse olukorraga, kuna ka vabaduses viibivatele õppuritele ei maksta õppimise eest tasu. Viibides vanglas, ei saa kinnipeetav valida, kas töötada või õppida, kuivõrd see määratakse individuaalse täitmiskava alusel. Samuti ei ole asjakohane viide Vabariigi Valitsuse 28.06.2007 määrusele nr 182 „Kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmise määrad ning tasu arvutamise ja maksmise kord“ (edaspidi määrus nr 182), mille kohaselt tasustatakse ainult riigikeele õppimist. Riigikeelt õppiva kinnipeetava ja kutseharidust omandava kinnipeetava erinev kohtlemine on diskrimineeriv ning põhiseadusevastane. Jääb arusaamatuks, miks peavad olema teisest rahvusest kinnipeetavad, kes õpivad riigikeelt, paremini koheldud.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vangistusseaduse (VangS) § 341 lg 1 ei pane vanglale kohustust tasustada kinnipeetavate õpinguid ja ei tekita täiskasvanud kinnipeetavale subjektiivset õigust saada õppimise eest tasu, mistõttu ei saa kohustada vanglat tegema otsust, millega hakataks õppivaid kinnipeetavaid tasustama. Õppimise eest tasu maksmist reguleerib määrus nr 182, mille alusel tasustatakse nende kinnipeetavate õpingud, kes õpivad vangla poolt vahendataval riigikeele koolitusel õppeasutuse või õpetaja kinnitatud õppekava ja tunniplaani alusel. Kaebaja sellises õppes ei osale. Kuna määrus nr 182 reguleerib õppetöös osalemise tasustamist, siis ei saa vangla omaalgatuslikult otsustada teistel alustel õppetöös osalemise tasustamist.
2(5)
3-15-3077 Töötamine ja õppimine ei ole samastatavad, kuna töötamine on kinnipeetavale VangS § 37 lgst 1 ja põhiseaduse §-st 29 tulenev kohustus. Kuigi Euroopa vanglareeglistik võrdsustab töötavad ja õppetöös osalevad vangid, siis ei ole tegemist õigusaktiga, millest saaks kaebajale tekkida subjektiivseid õigusi. Kaebaja poolt viidatud grupid ei ole võrreldavad, kuna võrreldavad isikud saaksid olla üksnes kutseharidust omavad kinnipeetavad, kuid neid ei saa võrrelda riigikeele õppijatega. Seega on kutseõppes osalevate kinnipeetavate ja riigikeelt õppivate kinnipeetavate ebavõrdne kohtlemine põhjendatud.
5.Tallinna Halduskohus jättis 22.04.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 sätestab, et kohustamisnõude võib kohtule esitada, kui haldusorgan on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ning see puudutab isiku õigusi. Praegusel juhul taotleb kaebaja, et kohus kohustaks vastustajat maksma kaebajale õppimise eest tasu. VangS § 341 lg 1 sätestab, et täiskasvanud kinnipeetavale võib maksta õppimise eest tasu. Õppimise tasustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus (§ 341 lg 3) ning tasustamisel lähtutakse õppevormist, õppetöös osalemisest ja selle tulemuslikkusest (§ 341 lg 2). Säte ei pane Tallinna Vanglale kohustust tasustada kinnipeetavate õpinguid igal juhul ega tekita täiskasvanud kinnipeetavale subjektiivset õigust saada õppimise eest tasu. VangS § 341 lg-s 1 sätestatud õppimise tasustamine ei ole vangla direktori pädevuses, mistõttu ei saa vangla direktor ka sellist kaalutlusotsust teha. Kuigi tasu maksmine vormistatakse vangladirektori käskkirjaga (määruse nr 182 § 2 lg 4), siis ei nähtu määrusest ega VangS-st, et vangladirektoril on õigus otsustada, millist õppetööd ja mis ulatuses tasustada. Otsustusõigus, millise õppe eest tasu makstakse, on Vabariigi Valitsusel (VangS § 341 lg 3) ning selle õiguse on Vabariigi Valitsus realiseerinud määruses nr 182. Sealjuures ei tulene VangS § 34 1 lg-st 1 kohustust sätestada tasu maksmine ja määrad igat liiki õppimise eest, vaid täitevvõimul on selles osas kaalutlusõigus. Määruse nr 182 § 1 lg 2 sätestab, et tasustatavaks õppimiseks loetakse osalemist vangla poolt vahendataval riigikeele koolitusel õppeasutuse või õpetaja kinnitatud õppekava ja tunniplaani alusel. Seega ei ole seadusandja andnud vanglale pädevust otsustada ning teostada kaalutlusõigust õppimise eest tasu maksmisel. Nii on vangla keeldumine olnud õiguspärane ning kohtul puudub alus kohustada vanglat uuesti lahendama kaebaja taotlust või kaebajale õppimise eest tasu maksma. Euroopa vanglareeglistik on soovitusliku iseloomuga. See ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 19; 05.02.2009 määrus nr 3-3-195-08, p 9). Vanglareeglistikust ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda kutseõppes osalemise eest tasu maksmist. Asja läbivaatamisel ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kaebaja õppimise tasustamisest keeldumise põhiseaduspärasuse kahtluse alla. Kohus ei nõustu kaebajaga, et riigikeele õppijate tasustamine ning kutsehariduse omandajate tasustamata jätmine on käsitatav võrdsuspõhiõiguse rikkumisena, kuna tegemist ei ole võrreldavate gruppidega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2013 määrus nr 3-12-1316). Et riik on otsustanud soodustada vanglas riigikeele omandamist, ei tähenda automaatselt seda, et kõiki õppivaid kinnipeetavaid tuleb kohelda ühte moodi. Seetõttu ei saa pidada kinnipidamisasutuses hariduse omandamist
3(5)
3-15-3077 reguleerivaid õigusnorme põhiseadusevastaseks. Samuti ei põhiseadusega vastuolus Tallinna Vangla vaidlustatud tegevus.
6.HM palub 23.05.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 22.04.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt on vangla otsustus maksta kinnipeetavale õppimise eest tasu diskretsiooniotsus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 mõttes ja selles tuleb HMS § 56 lg 3 kohaselt kaalutlusvigadeta ära näidata tasu maksmise või sellest keeldumise põhjendused. Määrus nr 182 ei puutu praegusel juhul asjasse, sest see on kehtestatud riigikeele õppijatele. Seega peab vangladirektor tegema diskretsiooniotsuse. Kaebajale põhjendati keeldumist vaid määruse nr 182 tõttu, kuid see ei saa olla takistuseks. Tegemist ei olnud diskretsiooniotsusega. Lisaks on kutseõppes õppimine väga sarnane töötamisega, sest väga palju on praktilist osa. Vabaduses õppimist ei saa kindlasti võrrelda vanglas õppimisega.
7.Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis tingiksid kaebuse rahuldamise. Halduskohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning vastustaja nõustub selle põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ega pea neid HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Iseenesest õige on kaebaja väide, et vangla otsus maksta kinnipeetavale õppimise eest tasu on diskretsiooniotsus. Kuid sellest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust seda tasu nõuda. Kaebaja on viidanud küll VangS kommenteeritud väljaande § 341 kommentaarile vangla diskretsiooniotsuse osas, kuid jätnud tähelepanuta, et tasu nõudmise osas subjektiivse õiguse puudumine on samuti samas kommentaaris korduvalt ja selgelt väljendatud. Vangla saab õppimise eest tasu maksmisel teostada diskretsiooni üksnes ulatuses, milles seadus ja selle alusel antud määrus teda selleks volitavad. Kehtiv õigus ei näe vanglale ette kaalumise võimalust, kas kinnipeetavast kutseõppes õppijale maksta tasu või mitte. Riigi sotsiaal- ja hariduspoliitiline valik on kinnipeetavate puhul olnud soodustada tasu maksmise kaudu üksnes riigikeele õppijaid.
10.Eelnevast tulenevalt on halduskohtu tuginemine määrusele nr 182 olnud asjakohane, sest selles määruses väljendubki praegusel hetkel riigi sotsiaal- ja hariduspoliitiline valik kinnipeetavate õppijate tasustamisel. VangS § 341 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib täiskasvanud kinnipeetavale maksta õppimise eest tasu ning õppimise eest makstava tasu määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega (määrus nr 182). Määruse nr 182 kohaselt tasustatakse üksnes riigikeele õppijaid. Järelikult on vanglal diskretsioon, kas ja millises ulatuses kinnipeetavast õppurile tasu maksta (VangS § 341 lg 2) üksnes riigikeele õppijate osas ning teiste õppurite tasustamise osas diskretsioon puudub – tasu maksmisest tuleb seadusliku aluse puudumise tõttu keelduda.
4(5)
3-15-3077
11.Haridus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub seadusandja pädevusse (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-4-1-1-14, p 127). Seadusandjal on neis küsimustes avar otsustusruum ning kohtulik kontroll on piiratud. Teisisõnu on otsus selle kohta, milliseid kinnipeetavate hariduse omandamise vorme tasustamise kaudu eelistada, seadusandja (või selle volitusel täitevvõimu) pädevuses. Hariduse omandamise eest tasu maksmine ei ole riigi kohustus ja selle reguleerimisel on seadusandjal ulatuslik kujundamisruum. Kui seadusandjal on mingi küsimuse lahendamisel avar otsustusruum, on ebavõrdne kohtlemine meelevaldne, kui see on ilmselgelt asjakohatu (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 37). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguse vaidluse kontekstis riigikeele õppijate eelistamine kutseõppes õppijatele ilmselgelt asjakohatu, sest riigikeele omandamise prioriteet kutse omandamise ees riigi valikuna piiratud eelarve tingimustes on mõistetav, soodustades nii muukeelsete kinnipeetavate sotsialiseerumist (mh ka hariduse omandamist) vanglast vabanemise järgselt või ka vangistuse eesmärkide täitmist kinnipidamisasutuses haridusteed jätkates.
11.Eelnevat kokku võttes tuleb HM apellatsioonkaebus jätta HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HM oli apellatsiooniastmes vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest ja nii jääb HM riigilõiv 15 eurot HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. HM muud võimalikud menetluskulud jäävad apellatsiooniastmes tema enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel ning vastustaja menetluskulud tema enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.