Vabastada AN määruskaebuse esitamisel nõutava 15 (viisteist) euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest.
Võtta menetlusse AN määruskaebus Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2017. a määruse peale haldusasjas nr 3-17-75.
Jätta AN määruskaebus rahuldamata.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2017. a määrus haldusasjas nr 3-1775 ja teha asjas uus määrus, millega jätta AN esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kinnipeetav AN esitas 10.01.2017 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse seoses sellega, et on alates 09.01.2017 Tallinna Vangla käskkirja nr 51/69 alusel paigutatud vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel lukustatud kambrisse. AN põhiõigusi piiratakse ainult oletuste põhjal ning hetkel ei täida isiku vangistus eesmärki. AN palus lõpetada käskkirja mõju ja vabastada ta riigilõivu tasumisest.
2.Tallinna Vangla selgitas 11.01.2017 kirjalikus seisukohas, et AN suhtes kohaldati Tallinna Vangla 09.01.2017 käskkirjaga nr 5-1/69 täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna AN koos kahe kaaskinnipeetavaga lõhkusid 08.01.2017 kella 19.50 paiku kambris nr 229 viibides selle sisustust (veetorud, aken, radiaator). AN ei ole nimetatud käskkirjale vaiet esitanud.
3.Tallinna Halduskohus jättis 11.01.2017 määrusega AN esialgse õiguskaitse ja menetlusabi taotlused läbi vaatamata. AN eesmärgiks on vältida tema suhtes 09.01.2017 käskkirjast tulenevate täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. HKMS § 249 lg 5 kohaselt võib halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitada pärast haldusorganile vaide
3-17-75 esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Tallinna Vangla on kinnitanud, et AN ei ole 09.01.2017 käskkirjale vaiet esitanud. Kuna esitatud ei ole vaiet haldusorganile ega kaebust halduskohtule, siis ei ole esialgse õiguskaitse taotluse esitamine HKMS § 249 lg-te 2 ja 5 kohaselt võimalik. Tegemist ei ole kõrvaldatava puudusega, mistõttu tuleb AN esialgse õiguskaitse taotlus jätta HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kuna kohus esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt ei lahendata, jääb ka menetlusabi taotlus läbi vaatamata.
4.AN palub 30.01.2017 määruskaebuses võtta esialgse õiguskaitse taotlus menetlusse, kuna vaie on esitatud, ja rahuldada tema taotlus.
5.Tallinna Vangla nõustub kirjalikus seisukohas, et AN esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmiseks polnud alust, kuid taotlus tuleks siiski jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitaja on esitanud Tallinna Vangla 09.01.2017 käskkirja nr 5-1/69 peale vaide, mis on jäänud vangla poolt ekslikult õigeaegselt registreerimata. Sellel põhjusel andis vangla halduskohtule ekslikku teavet vaide puudumise osas. AN on pannud sarnaseid rikkumisi toime ka varem (vt haldusasjad nr 3-16-974, nr 3-16-2147, nr 3-16-1633) ning täiendavate julgeolekumeetmete viivitamatu rakendamine oli vajalik edasise korra tagamiseks ja rikkumise täpsete asjaolude väljaselgitamiseks. Tallinna Vanglas 23.01.2017 registreeritud vaidest ja ringkonnakohtule 30.01.2017 esitatud määruskaebusest ei nähtu põhjendusi, miks tuleks 09.01.2017 käskkiri kehtetuks tunnistada. Rikkumise tõsidust ja asjaolusid arvestades ei saa täiendavaid julgeolekuabinõusid pidada ebaproportsionaalseks meetmeks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7) ja määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 2). Esialgse õiguskaitse taotluse peale määruskaebuse esitamisel tuleb riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasuda riigilõivu 15 eurot, mida AN ei ole tasunud. Menetlusabi andmise tingimuseks on taotleja suutmatus kanda menetluskulusid oma majandusliku seisundi tõttu (HKMS § 111 lg 1). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kaebaja maksejõuetuses, mida kohtud on tuvastanud ka mitmetes teistes asjades. Seetõttu tuleb AN määruskaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest HKMS § 110 lg 1 p 1 ning §-de 111, 112 ja 116 alusel vabastada ning võtta määruskaebus HKMS § 206 lg 1 ja § 252 lg 7 alusel menetlusse. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
7.AN on Tallinna Vangla 09.01.2017 käskkirja nr 5-1/69 peale vaide (tl 18) esitanud 09.01.2017 (registreeritud 23.01.2017) ja Tallinna Vangla tunnistas 06.02.2017 seisukohas, et vaie jäi vangla poolt õigeaegselt registreerimata. Seega oli esialgse õiguskaitse taotlus halduskohtule esitatud vaidemenetluse ajal ja selle läbi vaatamata jätmiseks puudus alus.
8.Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist preventiivsete meetmetega ning julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel ning kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud ega laiene täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekusele (vt Riigikohtu 06.05.2015 otsus nr 3-3-1-88-14, p 11; 20.04.2011 otsus nr 3-3-1-94-10, p 12; 02.06.2010 otsus nr 3-3-133-10, p-d 11-12).
9.Tallinna Vangla on 09.01.2017 käskkirjaga nr 5-1/69 piiranud AN vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelanud kehakultuuriga tegelemise ja paigutanud isiku eraldatud lukustatud kambrisse, määrates ühtlasi, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekust hinnatakse hiljemalt kolme kuu möödudes. Käskkirja 2(4)
3-17-75 põhjenduste kohaselt on vajalik korraldada AN järelevalve viisil, mis vähendab võimalusi agressiooni väljendamiseks ning tagab üldise julgeoleku vanglas. Isiku paigutamine lukustatud kambrisse on vajalik kambri nr 229 sisustuse, radiaatori ja akna lõhkumisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks ning kontaktide vähendamiseks kinnipeetavatega, kellega koos AN oma agressiooni väljendas. Käskkirja kohaselt on lisaks vajalik tagada, et kinnipeetav ei saaks oma ettearvamatu käitumisega seada ohtu vangla üldist julgeolekut ja olla negatiivseks eeskujuks kaaskinnipeetavatele. Tallinna Vangla 13.02.2017 vaideotsuses nr 5-15/17/27-4 on lisaks selgitatud, et vanglaametniku 08.01.2017 ettekande kohaselt takistasid AN ja temaga samas kambris viibinud isikud on käitumisega järelevalve teostamist (kambri vaateava oli blokeeritud) ning kontrolli käigus tuvastati, et lõhutud on ulatuslikult kambri sisustust ja kamber on üle ujutatud (lõhutud torustik, radiaator ja aken, tualeti uks hingedelt eemaldatud), millega põhjustati vanglale ulatuslikku varalist kahju ja ohustati vangla julgeolekut. Kuna AN on eelneva kalendriaasta jooksul korduvalt lõhkunud vangla vara, on ka tuvastatud rikkumise puhul põhjust eeldada AN seotust sellega. Kambris viibinud kinnipeetavate suhtes oli viivitamatu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vajalik, et selgitada välja rikkumise täpsed asjaolud ning takistada edasiste rikkumiste toimepanemine. Ühtlasi on vaideotsuses märgitud, et AN ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et tema suhtes oli julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendamatu. Väited süüdi lavastamise ja oletuste alusel tegusemisele on üldsõnalised ja konkretiseerimata. AN on esitanud Tallinna Vangla 09.01.2017 käskkirja ja 13.02.2017 vaideotsuse peale 15.02.2017 kaebuse Tallinna Halduskohtule (haldusasi nr 3-17-374), milles märgib, et peale AN on teise kahe intsidendis osalenud kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine juba lõpetatud. AN esitas ka selles asjas esialgse õiguskaitse taotluse, mille Tallinna Halduskohus jättis 21.02.2017 määruse nr 3-17-374 resolutsiooni p-ga 2 rahuldamata, leides, et kuna kaebusel puuduvad sisulised põhjendused (nt omapoolne versioon intsidendi kohta), ei saa seda pidada kuigi perspektiivikaks. Samuti märkis kohus, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist õigustab ka vajadus takistada kaebaja poolt oma menetlusõiguste kuritarvitamist.
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa Tallinna Vangla 09.01.2017 käskkirjas ja 13.02.2017 vaideotsuses eeltoodud asjaoludel ja neis märgitud eesmärkide saavutamiseks AN suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist (sh lukustatud kambrisse paigutamist) pidada ilmselgelt alusetuks või ebaproportsionaalseks. Kohtupraktikas on vangla vara (sh kambri akna) lõhkumist loetud tõsiseks õigusrikkumiseks, mis vaieldamatult ohustab vangla julgeolekut, sest vara tahtlik lõhkumine võib viia ka korratusteni vanglas (nt Riigikohtu 06.05.2015 otsus nr 3-3-1-88-14, p 12; 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-18-12, p 14). AN on esitanud tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele üksnes abstraktseid vastuväiteid ning pole kuidagi põhjendanud, mille alusel tulnuks teda lugeda kambris nr 229 toimunud intsidendiga mitteseotuks. Määruskaebuse esitaja ei ole väitnud, et vanglaametniku 08.01.2017 ettekandes oleks intsidenti (sh lõhkumise tagajärgi) kajastatud vääralt. Väide, et teised kaks kambris viibinud kinnipeetavat on praeguseks lukustatud kambrist vabastatud, ei saa mingil moel põhjendada, et ka AN suhtes tuleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada. Tallinna Vangla on vaideotsuses asjakohaselt põhjendanud, et kuna AN on varasemalt korduvalt lõhkunud vangla vara, siis oli alust eeldada tema seotust toimunud lõhkumisega. Seni esitatud seisukohtade põhjal ei ole alust järeldada, et Tallinna Vangla oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel lähtunud ilmselgelt ebaõigetest kaalutlustest. Täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise aluseks ei ole olnud pelgalt abstraktne oletus, vaid põhjendatud kahtlus, mille kujunemise aluseks on olnud AN varasem korduv samalaadne käitumine. 3(4)
3-17-75
11.Kuigi tuleb möönda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tagajärgi ei oleks võimalik hiljem kaebuse rahuldamisega kõrvaldada, vaid võimalik on üksnes hüvitada võimaliku õigusvastase tegevusega tekitatud kahju, tuleks esialgse õiguskaitse menetluses vältida põhivaidluse ära otsustamist ning kui esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine tähendaks sisuliselt põhivaidluse ette ära otsustamist, peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tohiks tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (vt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul kaalub avalik huvi vangla julgeoleku tagamiseks praeguses asjas üles AN õiguste riive, arvestades eelkõige, et määruskaebuse esitaja ei ole oma seisukohti sisuliselt põhjendanud, piirdudes vaid deklaratiivsete väidetega, et teda on süüdi lavastatud ja vangla tegutseb üksnes oletuste põhjal. Küll aga ei pea ringkonnakohus põhjendatuks Tallinna Halduskohtu 21.02.2017 määruses toodud seisukohta, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise aluseks saaks praegusel juhul olla hinnang, et AN kuritarvitab oma menetluslike õigusi. Olenemata sellest, et kaebaja on piirdunud vaid üldsõnaliste vastuväidetega, lasub täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja vaidlustamisel vanglal kohustus tõendada, et VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alused olid täidetud, ning halduskohus peab käskkirja andmise aluste esinemist kontrollima kaebaja väidetest sõltumata. Küll tuleb nõustuda sellega, et esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamise põhjused peab ära näitama taotluse esitanud isik ise. VangS § 69 lg-st 3 tulenevalt on vangla kohustatud VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel viivitamata lõpetama kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise. Esialgse õiguskaitse abinõude rakendamata jätmine ei tähenda, et vanglale oleks antud luba pidada AN lukustatud kambris 09.01.2017 käskkirjas viidatud kolm kuud või mingi muu tähtajani. Kui vangla tuvastab, et VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alused on ära langenud või eraldatud lukustatud kambri režiimil viibimine (kas eraldiseisvalt või koostoimes näiteks isikule määratud kartserikaristuste kandmisega) muutunud AN õigusi ülemääraselt kahjustavaks, tuleb vanglal kinnipeetav lukustatud kambrist viivitamata vabastada.
12.Tallinna Vangla 09.01.2017 käskkirjaga ei ole piiratud AN VangS §-st 62 tulenevat õigust usuliste vajaduste rahuldamisele (sh pühakirja omamist või vangla kaplaniga kohtumise võimalust). Kuna käskkirja eesmärk AN vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel oli muu hulgas vältida kontakte teiste kinnipeetavatega, siis on ka spordisaali kasutamise keeld asjakohane ja põhjendatud, kuna Tallinna Vangla kodukorra p 18.1.2 kohaselt toimub spordisaali kasutamine sektsioonide kaupa. Kinnipeetaval on sellele vaatamata võimalus tegeleda kehakultuuriga individuaalselt nt igapäevase jalutuskäigu ajal.
13.Eelneva põhjal jääb AN määruskaebus rahuldamata. Kuna halduskohus jättis AN esialgse õiguskaitse taotluse siiski alusetult läbi vaatamata, tühistab ringkonnakohus Tallinna Halduskohus 11.01.2017 määruse ja teeb HKMS § 210 lg 3 alusel uue määruse, millega jätab AN esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Virgo Saarmets kohtunik
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.