F.T.i kaebus Tallinna Vangla 04.07.2016 otsuse nr 5-2/755 tühistamiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja: F.T. Vastustaja: Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 20.03.2017 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla 04.07.2016 käskkirjaga nr 5-2/755 (tl 32-33) määrati kinnipeetav F.T.ile 5 ööpäeva pikkune kartserikaristus selleks mitte ettenähtud kohas suitsetamise eest. Ühtlasi pöörati sellega täitmisele Tallinna Vangla 06.05.2016 käskkiri nr 5-2/533. Tallinna Vangla 04.07.2016 käskkirjaga nr 5-2/755 määratud karistus pöörati täitmisele 09.07.2016 (tl 41 pöördel).
2.07.07.2016 esitas F.T. Tallinna Vanglale vaide vangla 04.07.2016 nr 5-2/755 kehtetuks tunnistamiseks. 29.07.2016 vaideotsusega (tl 2) jäeti vaie rahuldamata.
3.F.T. esitas 05.08.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 04.07.2016 käskkirja nr 5-2/755 tühistamiseks.
4.Tallinna Halduskohus võttis 16.09.2016 kaebuse menetlusse ja 26.01.2017 määras asja lahendamisele kirjalikus menetluses.
1(5)
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht:
5.Kaebaja nõuab Tallinna Vangla 04.07.2016 käskkirja nr 5-2/755 tühistamist ja karistusest vabastamist, kuna leiab, et valvur Urmas Linnol on tema suhtes isiklik antipaatia. Kaebaja kinnitusel tema tualettruumis ei suitsetanud ning seda võivad kinnitada ka teised seal viibinud kinnipeetavad. Peale valvuri ettekande ei ole mitte mingeid kaalukaid tõendeid kaebaja suitsetamise kohta. 05.09.2016 lisas kaebaja kaebusele kaaskinnipeetava A. M. 02.09.2016 kirjaliku seletuse, kus kinnipeetav kinnitab, et kaebaja ei suitsetanud. Vastustaja seisukoht:
6.Tallinna Vangla kaebusega ei nõustu ning vaidleb sellele vastu. Distsiplinaarmenetlus kaebaja suhtes on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 04.07.2016 käskkiri nr 5-2/755 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale on antud võimalus anda omapoolseid seletusi, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne.
7.Kaebaja distsipliinirikkumine seisnes selles, et ta suitsetas selleks mitte ettenähtud kohas selleks mitte ettenähtud ajal. Distsipliinirikkumise kohta koostas valvur Urmas Linno 07.06.2016 ettekande nr 1567 (tl 39). Antud juhul on distsiplinaarmenetluse läbiviinud ametnik pidanud distsipliinirikkumise asjaolude väljaselgitamiseks piisvaks rikkumise tunnistajaks olnud ametniku ja rikkumise toime pannud kinnipeetava selgitusi. Menetleja ei ole pidanud rikkumise asjaolude väljaselgitamiseks vajalikuks võtta ütlusi rikkumise juures olnud kaaskinnipeetavalt. Arvestades vangistuses viibivate isikute solidaarsust, võib ka üsna ebatõenäoliseks pidada, et teine kinnipeetav oleks andnud kaebaja jaoks soodsaid ütlusi. Distsipliinirikkumise asjaolude väljaselgitamise seisukohalt ei oleks kaaskinnipeetava ütlused ka väga usaldusväärsed. Arvestades kinnipeetavate huvi distsiplinaarkaristust mitte saada (sellest võib sõltuda nt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabanemine, avavanglasse paigutamine), on kinnipeetavad altid vajadusel menetlust omatahtsi ja õigusvastaselt suunama (nt leppides kaaskinnipeetavatega kokku valeütluste andmises vms). Antud juhul asusid kaebaja ja kaaskinnipeetav A. M. ühes kambris ning puutusid tihedalt kokku sündmuse ajal ja peale seda, mistõttu oli neil piisavalt aega sobivates ütlustes kokku leppida seega ei ole kaaskinnipeetava selgitus sellise määrava tähtsusega, et see annaks põhjust kahelda vanglaametniku ettekandes fikseeritu õigsuses. Sündmuse juures viibinud kinnipeetavalt selgituse võtmine ei oleks kaasa toonud teistsuguse sisuga haldusakti andmist. Samuti ei oleks tunnistaja ütlused saanud ümber lükata vanglaametniku ettekandes ja hilisemas tunnistuses antud ütluseid, mille kohaselt ametnik nägi kaebaja käes põlevat sigaretti ja tundis kaebaja suust suitsuhaisu. Olukorras, kus ettekande koostanud vanglaametnik on korduvalt kinnitanud, et nägi kaebaja käes põlevat sigaretti ja tundis kaebajaga rääkides tema suust suitsuhaisu, puudub alus kahelda vanglaametniku ettekandes toodu tõele vastavuses. Vangla ei saa suhtuda kinnipeetavate distsipliinirikkumistesse ükskõikselt vaid selle pärast, et sündmuse tunnistajaks on olnud üks vanglaametnik ning lugeda rikkumist tõendatuks üksnes juhul kui selle tunnistajaks on olnud enam kui üks ametnik.
2(5)
8.Vastustaja hinnangul on kaebaja väide isikliku antipaatia osas põhjendamatu, kuna vaidlusaluse distsiplinaarsüüteo toimepanemise ajal oli kaebajal 12 kehtivat distsiplinaarkaristust, mille ajendiks on olnud erinevate vanglaametnike ettekanded (vrd tl 31). Kaebaja seisukoht, justkui oleks U. Linno tema suhtes kiuslik, on alusetu. U. Linno näol on tegemist ca 20 aastast teenistusstaaži omava isikuga, kelle töö suhtes Tallinna Vanglal pretensioone pole. Kaebajal rikkumise toime panemise hetkel kehtinud distsiplinaarkaristuste arv näitab aga kaebajat selgelt isikuna, kellel puudub soov järgida vanglas kehtivat korda.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kohus leiab, et F.T.i kaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 82 lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigust hoida enda juures tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Tulenevalt Tallinna Vangla kodukorra punktist 12.1. on kinnipeetavatel lubatud suitsetada üksnes jalutuskäigu ajal jalutushoovis või jalutusboksis. Kodukorra p 12.2. kohaselt hoitakse kinnipeetavate tubakatooteid vangla poolt selleks ette nähtud laegastes. Punkti 12.3. kohaselt on kinnipeetav pärast jalutuskäiku kohustatud tarvitamata jäänud sigaretid vanglaametniku määratud kohas ja ajal vanglale hoiule andma.
11.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis valvur Urmas Linno ettekandes väidetud ajal (07.06.2016 u kella 06.40 paiku) IV üksuse II korruse tualettruumis. Vaidlus puudub haldusakti andnud haldusorgani pädevuse üle. Pooled on erineval seisukohal selles, kas kaebaja suitsetas tualettruumis (s.t pani toime distsiplinaarsüüteo) ning kas see on tõendatud.
12.Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid, leiab, et kaebaja kaaskinnipeetava A. M. seletus ei tõenda seda, et kaebaja ei pannud distsiplinaarsüütegu toime. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et solidaarsus kaaskinnipeetavate vahel vähendab reeglina nende seletuste usaldusväärsust. Kohus ei saa aga nõustuda lähenemisega, et haldusmenetluses jäetakse tõend kogumata sellisele üldistavale eelarvamusele tuginedes, eriti olukorras, kus distsiplinaarsüütegu tõendab üksnes ühe vanglatöötaja ütlus ehk olukorras sõna-sõna vastu. Tõendi hindamine on võimalik pärast selle kogumist, mitte enne seda. Õiguspärane haldusmenetlus eeldab kõigi menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolude väljaselgitamist (s.h selleks tõendite kogumist) ning pelgalt eelnev hinnang (või eelarvamus), et kinnipeetavate seletused võivad olla ametnike omadest vähem usaldusväärsed, ei anna õigust neid igal juhul võtmata jätta. Kohus leiab, et käesoleval juhul see menetluslik rikkumine ei too siiski kaasa kaevatava haldusakti tühistamist (HMS § 58). Kohus on asjaolusid arvestades ja tõendeid hinnates seisukohal, et distsiplinaarsüütegu on tõendatud. Kohus saab vastustaja menetlusliku rikkumise kõrvaldada sellega, et hindab kohtumenetluses kaebaja esitatud A. M. seletuse usaldusväärsust. Kohus muid tõendeid ja asjaolusid arvestades A.M. seletust, et T. enne Linno tulekut ega Linno tualetis viibimise ajal ei suitsetanud, usaldusväärseks ei pea.
13.Valvur Urmas Linno 07.06.2016 ettekandest (tl 39) nähtub, et ta nägi, kuidas kaebaja viskas maha põleva sigareti ning ta tundis kaebajaga vesteldes tugevat suitsulõhna. Andes 20.06.2016
3(5)
täiendavaid ütlusi (tl 37), on U. Linno selgitanud, et nägi tualettruumis kinnipeetav F.T.i käes sigaretti. Ametnikku märgates peitis kinnipeetav sigareti algul oma rusikasse, kuid saades korralduse sigaret ametniku kätte anda, kukutas selle enda selja taha põrandale. Vanglaametnik Urmas Linno kinnitas, et tundis kinnipeetavaga rääkides kinnipeetava suust tugevat suitsuhaisu, kuigi sel päeval ei olnud kinnipeetaval veel võimalust viibida kohas, kus tal oleks olnud lubatud suitsetada. Kuigi esialgsest ettekandest ei nähtu, et valvur U. Linno oleks kaebajale andnud korralduse sigaret valvuri kätte anda või käsi näidata (vrd 20.06.2016 täiendavaid ütlusi, tl 37), kinnitab korralduse andmist ka kaebaja enda seletus (tl 40). Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et valvur oleks ilma mingi põhjusete kaebaja käsi (peopesi) näha soovinud. Lisaks on kaebaja ise kinnitanud, et seina ääres maas oli suitsukoni. On ülimalt ebausutav, et olukorras, kus valvur on (enda kinnitusel) näinud kaebaja käes sigaretti ning kaebaja on möönnud maas vedeleva suitsukoni olemasolu, ei ole suitsetajaks olnud kaebaja, vaid keegi teine, kes „enne neid“ suitsetas. Ilmselgelt otsituks võib pidada haldusmenetluse raames kaebaja poolt antud selgitust, justkui oleks koni maas olnud seetõttu, et „enne meid suitsetati“. Seejuures omab tähtsust ka asjaolu, et tegemist oli ruumiga, kus suitsetamine on keelatud. Kohus möönab, et vaatamata vangla pingutustele võib kinnipeetavatel aeg-ajalt tekkida võimalus tualettruumis suitsetamiseks, kuid eelduslikult ei ole see sedavõrd sage, et vangla tualettruumi põrandal vedelevaid sigarette võiks tavapäraseks pidada. Samuti on tõenäoline, et juhul, kui kinnipeetavatel õnnestub tõepoolest keelatud kohas suitsetada, püütakse rikkumist kinnitavad tõendeid (suitsukonid) peita või hävitada (nt kanalisatsiooni abil), mitte ei loobita neid maha.
14.Ka kaebaja väited, justkui oleks valvur Urmas Linnol tema suhtes isiklik antipaatia, on paljasõnalised. Vastustaja on esitanud tõendid näitamaks, et kaebaja näol on tegemist regulaarselt vanglas kehtivat korda rikkuva kinnipeetavaga, kellel on mitmeid kehtivaid distsiplinaarkaristusi (vrd tl 43). Samuti nähtub vastustaja esitatud andmetest (tl 31), et ettekandeid on koostanud ka teised vanglaametnikud. Kohtu hinnangul ei ole iseenesest üllatav, et pidevalt korda rikkuv kinnipeetav tunnetab, et just tema suhtes on ametnikul „isiklik antipaatia“. Seejuures jätab kaebaja aga tähelepanuta, et ametnikel on kohustus kõik kinnipeetavate rikkumised fikseerida. Seega on ettekannete koostamine tingitud vanglas kehtiva korra rikkumise märkamisest, mitte „antipaatiast“. Nimetatud arvestades ning pidades silmas, et vastustaja kinnitusel on U. Linno staažikas vanglaametnik, kelle töö suhtes vanglal pretensioone ei ole, peab kohus kaebaja väidet justkui oleks U. Linno vaid „isiklikust antipaatiast“ tõele mittevastava ettekande koostanud, alusetuks.
15.Eeltoodut arvestades ei pea kohus kaebaja väidet mittesuitsetamisest usutavaks. Kohus leiab, et vastustaja on distsipliini rikkumise toimepanemise osas õigele järeldusele jõudnud ning see on tõendatud.
16.VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust kinnipeetava süülise tegevuse korral. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21.06.2010 otsuses asjas nr 3-3-1-24-10 (p-s 11), et distsiplinaarkaristust saab määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu. Käesoleval vaidluse asjaolusid ning rikkumise laadi silmas pidades on tegemist tahtliku teoga, kuna kinnipeetav oli teadlik (selles vaidlus puudub), et suitsetamine on lubatud üksnes selleks ette nähtud ajal ja kohas.
17.Lisaks teo toimepanemise hindamisele, tuleb kohtul käskkirja õiguspärasuse hindamisel anda hinnang ka karistuse proportsionaalsusele. Kohus arvestab sealjuures, et tegemist on haldusorgani ulatusliku diskretsiooniga karistuse määramisel. Kohtul on võimalik kontrollida, kas vastustaja
4(5)
järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15 leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25). Vastustaja on käskkirjas karistuse liigi valikut põhjendanud ning arvestanud nii teo iseloomu kui kaebaja kehtivaid karistusi (sh ühte karistust samaliigilise teo eest). Nimetatut ning käskkirjas märgitut arvestades ei ole kaebajale määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. VangS § 63 lg 1 p 4 võimaldab kinnipeetava kartserisse paigutada kuni neljakümne viieks ööpäevaks. Kaevatava käskkirjaga määrati kaebajale 5 ööpäevane kartserikaristus, mis on maksimaalse võimaliku karistusmääraga võrreldes lühiajaline.
18.Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks.
19.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud Tallinna Vangla 04.07.2016 käskkiri nr 52/755 on õiguspärane. Kaebaja poolt välja toodud asjaolud ei anna alust käskkirja tühistamiseks. Seega jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda