Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. veebruar 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-584
Haldusasi
Artur Talviku kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.02.2015 ettekirjutuse poliitilise välireklaami reklaamimise lõpetamiseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Artur Talvik, esindajad adv Maria Pihlak ja adv Kaido Künnapas Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Aare Hõbe ja Siiri Pars
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Artur Talviku apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
13.veebruari 2017. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Tunnistada Riigikogu valimise seaduse § 51, mis sätestab: „§ 51. Poliitilise välireklaami keeld Üksikkandidaadi, erakonna või erakonna nimekirjas kandideeriva isiku või nende logo või muu eraldusmärgi või programmi reklaamimine hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sise- või välisküljel ning muu poliitiline välireklaam on aktiivse agitatsiooni ajal keelatud.“,
põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata osas, milles see keelab erakonna nimekirjas kandideeriva isiku poliitilise välireklaami aktiivse agitatsiooni ajal kandidaadi isiklikus kasutuses oleval sõiduautol.
2.Rahuldada Artur Talviku apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-584.
3.Teha haldusasjas nr 3-15-584 uus otsus, millega rahuldada Artur Talviku kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 19.02.2015 ettekirjutus poliitilise välireklaami reklaamimise lõpetamiseks.
3-15-584
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Artur Talviku kasuks välja esimese ja teise astme kohtus tasutud riigilõiv kokku 30 (kolmkümmend) eurot.
5.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates (HKMS § 212 lg 3). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskond kohustas 19.02.2015 ettekirjutusega Artur Talvikut korrakaitseseaduse (KKS) § 6 lg 2 ja § 28 alusel lõpetama Riigikogu valimise seaduse (RKVS) §-s 51 sätestatud keelu rikkumine, mis seisneb poliitilise reklaami reklaamimises välireklaamina poliitilise välireklaami keelu ajal, s.o kuni Riigikogu liikmete valimise lõpuni 01.03.2015. Ettekirjutuse kohaselt oli 18.02.2015 poliitilise välireklaami keelu ajal aadressil Rataskaevu 16, Tallinn mootorsõidukil Mitsubishi registreerimisnumbriga 078 MHM reklaam „talvik.ee“ ning Riigikokku kandideeriva A. Talviku foto/kujutis koos kleebisega „Vali kass Artur!“. Reklaamplakat „talvik.ee“ ja A. Talviku foto on nähtavad avalikus ruumis, seega on tegemist välireklaamiga. Reklaamil olev nimi Talvik ja fotol kujutatud isik on üheselt seostatav Riigikogu valimisel kandideeriva A. Talvikuga, millele lisab arusaamist kui poliitilisest välireklaamist sõidukile lisatud kleebis „Vali kass Artur!“ Ettekirjutuse kohaselt kuuluvad reklaamid kirjega „talvik.ee“ ja A. Talviku foto/kujutis mootorsõidukilt eemaldamisele. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks oli 19.02.2015 kell 17.00. Ettekirjutuses sisaldus hoiatus, et selle täitmata jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel rakendatakse sunniraha või asendustäitmist. A. Talvik täitis ettekirjutuse.
2.Artur Talvik esitas 10.03.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 19.02.2015 ettekirjutuse tühistamiseks. Ettekirjutuse aluseks olev RKVS § 51 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 32 ja 45 ning § 60 lg-ga 2. Poliitilise välireklaami keeld riivab ebaproportsionaalselt kaebaja omandiõigust (PS § 32) ja õigust väljendusvabadusele (PS § 45) koostoimes kandideerimisõigusega (PS § 2(8)
3-15-584 60 lg 2). PS § 32, § 45 ja § 60 lg 2 kaitsevad kaebaja õigust eksponeerida enda omandil enda kujutist ja nime. Kaebaja kandideeris 2015. a-l Riigikogusse. Sõiduautol olevad kleebised informeerisid valijat tema kandidatuurist. Kaebajal ei olnud võimalik viia läbi laiaulatuslikku tele-, raadio-, interneti- ja ajakirjanduskampaaniat, nagu seda said teha riigieelarvest toetust saavad parlamendierakonnad. Seetõttu on piiratud ka kaebaja väljendusvabadust ja kandideerimisõigust, sest ta ei saanud viia valimiskampaaniat läbi selliselt, nagu oli planeerinud. Poliitilise välireklaami keeld ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas. Meede ei ole sobilik sellega taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Meede ei vähenda raha osakaalu tähtsust valimiskampaanias. Meede ei suurenda sisulise poliitilise argumentatsiooni osakaalu valimiskampaanias (vt riigikohtunik J. Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu 01.07.2010 otsusele nr 3-4-1-33-09). Meede ei vabasta avalikku ruumi liigsest välireklaamist. „Liigne välireklaam“ sätte tähenduses ei saa hõlmata isiklikul sõiduautol kandidaadi pildi ja veebilehe viite kleebiste kasutamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on 14.10.2011 otsus nr 3-3-369-11, p 13). Meede ei vähenda valijate kohatut mõjutamist. Poliitilise välireklaami keelustamine ei ole 10 aastat pärast seaduse vastuvõtmist enam sobiv vahend avaliku ruumi valimisreklaamist vabastamiseks. Meede ei ole vajalik sellega taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Meede ei ole mõõdukas taotletavate eesmärkide saavutamisel võrreldes kaebaja õiguste riive intensiivsusega.
Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebuse rahuldamata.
Õiguskantsler esitas 18.12.2009 Riigikohtule taotluse tunnistada Euroopa Parlamendi valimise seaduse §-d 51 ja 711, RKVS §-d 51 ja 732 ning kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse §-d 61 ja 672 kehtetuks. Riigikohtu üldkogu on 01.07.2010 otsuses nr 3-4-1-33-09 avanud eeltoodud sätete sisu ning nende võimalikku vastuolu PS-ga. Riigikohtu üldkogu jõudis järeldusele, et nimetatud sätted ei ole vastuolus PS-ga. Nimetatud kohtuotsuse juurde on koostatud ka kolm eriarvamust, kuid need ei muuda Riigikohtu lõplikku seisukohta. Riigikohus oli seisukohal, et poliitilise välireklaami keeld on vajalik seadusandja poolt seatud eesmärkide saavutamiseks. Vastavalt RKVS seletuskirjale ja eelnõu menetluses väljendatud seisukohtadele on kõnealuse sätte eesmärk vähendada valimiskampaania kulude vähendamise kaudu raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel, suurendada sisulise poliitilise argumentatsiooni osakaalu ja vabastada avalik ruum liigsest välireklaamist, mis võib tekitada avalikkuse vastumeelsust poliitilise reklaami ja poliitika vastu tervikuna. Kõigi nende eesmärkide taga on riigi kohustus sätestada hääletamis- ja kandideerimisõiguse kasutamiseks vajalikud tingimused lähtuvalt valimiste vabaduse, ühetaolisuse, üldisuse, otsesuse ja hääletamise salajasuse põhimõtteist. Poliitilise välireklaami keelu võimalik ebatõhusus ei saa aga olla aluseks selle põhiseadusvastaseks tunnistamisele. Kõik kaebuses esitatud seisukohad on varasemalt Riigikohtu poolt ammendavalt analüüsitud. Uusi seisukohti kaebuses esitatud ei ole.
Tallinna Halduskohus jättis 11.04.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.
Kaebaja kandideeris Eesti Vabaerakonna nimekirjas 2015. a Riigikogu valimistel ning temale kuuluval sõiduautol Mitsubishi registreerimismärgiga 078 MHM, mis paiknes Rataskaevu 16, Tallinn olid poliitilise välireklaami keelu ajal (18.02.2015) kleebised tema enda fotokujutisega ja kirjaga „talvik.ee“. Andmed aktiivse valimisagitatsiooni aja (ajavahemik alates 3(8)
3-15-584 kandidaatide registreerimise päevast 21.01.2015 kuni valimispäevani 01.03.2015) ning kaebaja kandideerimise kohta Riigikogu valimistel 2015. a-l nähtuvad Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehelt (www.vvk.ee), andmed kleebiste kohta aga kaevatavast ettekirjutusest, sh lisatud piltidelt (tl 7p-8). RKVS § 51 (kehtib alates 10.07.2005) sätestab, et üksikkandidaadi, erakonna või erakonna nimekirjas kandideeriva isiku või nende logo või muu eraldusmärgi või programmi reklaamimine hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sise- või välisküljel ning muu poliitiline välireklaam on aktiivse agitatsiooni ajal keelatud. Seega on kaebaja rikkunud seaduses sätestatud poliitilise välireklaami keeldu. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ettekirjutuse aluseks olev RKVS § 51 on vastuolus PS §-dega 32 ja 45 ning § 60 lg-ga 2. RKVS § 51 kooskõla PS-ga on põhjalikult analüüsinud Riigikohtu üldkogu ja leidnud, et poliitilise välireklaami keeld on PS kohaselt lubatav (Riigikohtu üldkogu 01.07.2010 otsus nr 3-4-1-33-09, p 70). Üldkogu nägi poliitilise välireklaami keelamise taga soovi suurendada hääletamisaktiivsust, tõsta demokraatliku arutelu kvaliteeti, vältida valijatega manipuleerimist ja vähendada raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel (p 67). Üldkogu leidis, et need demokraatia tugevdamise ideest kantud eesmärgid on niivõrd kaalukad, et õigustavad hääletamis- ja kandideerimisõiguse, poliitilise väljendusvabaduse, ettevõtlusvabaduse, omandipõhiõiguse ja erakonna tegevusvabaduse piiramist poliitilise välireklaami keeluga (p-d 67-68). Kohus nõustub nimetatud otsuse põhjendustega ega korda neid. Kaebaja pole esile toonud ühtegi asjaolu, mis annaks alust asuda praeguses vaidluses Riigikohtust erinevale seisukohale. Asjakohane pole kaebaja viide ebavõrdsele kohtlemisele võrreldes riigieelarvest toetust saavate parlamendierakondadega, sest vaidlusalune poliitilise välireklaami keeld laieneb ka neile. Riigikohtunik J. Põllu eriarvamuses ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.10.2011 otsuses nr 3-1-1-69-11 väljendatud seisukohad ei ole kohtule siduvad. Kohtuniku eriarvamusele on ka sisuliselt põhjendamatu omistada suuremat kaalu kui kohtuotsusele, samuti kolleegiumi otsusele üldkogu otsuse suhtes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.Artur Talvik palub 11.05.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 11.04.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Halduskohtu otsus on otseses vastuolus Riigikohtu üldkogu 01.07.2010 otsuse nr 3-4-1-33-09 p-ga 71. Riigikohus väljendas ühemõtteliselt, et sätte põhiseaduspärasuse osas võib kõne alla tulla konkreetne normikontroll. Seega võib Riigikohtu arvates konkreetse normikontrolli raames välireklaami keeld osutuda põhiseadusevastaseks. Halduskohus oleks pidanud hindama kaebaja poolt esitatud asjaolusid ja analüüsima, kas RKVS § 51 kohaldamine A. Talviku suhtes on proportsionaalne. Halduskohtu otsus on vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.10.2011 otsusega nr 3-11-69-11, kus kohus leidis, et poliitilise välireklaami keeld tungib osas, milles see laieneb kandidaadi kasutuses olevatele esemetele, tavapärasest suuremal määral privaatsfääri ja väljendusvabaduse ning omandipõhiõiguse tuumikalasse ning võib seetõttu olla PS-ga vastuolus. Kuigi Riigikohtu juhised teistes asjades ei ole halduskohtule juriidiliselt siduvad, ei ole põhjendatud lahendites esitatud õiguse tõlgendusi puuduvataid kaalutlusi lihtsalt eirata, ilma et kohus neid sisuliselt ümber lükkaks. Halduskohus ei ole viidatud kriminaalkolleegiumi lahendit analüüsinud, vaid on piirdunud tõdemusega, et selles väljendatud seisukohad ei ole 4(8)
3-15-584 kohtule siduvad. Selline seisukoht on põhjendamata. Otsusest ei nähtu, miks kohus peab end praeguses asjas seotuks Riigikohtu otsusega abstraktse normikontrolli asjas, aga mitte Riigikohtu otsusega, mis on tehtud sarnastel asjaoludel konkreetse normikontrolli asjas. Halduskohus on võrdse kohtlemise kontekstis ekslikult kohelnud erinevaid gruppe võrreldavate gruppidena. Kohus oleks pidanud hindama, kas asjassepuutuva normi kohaldamine kaebaja suhtes tekitab ebavõrdsust võrreldes parlamendierakondadega. Otsusest järeldub, et välireklaami keelu tõttu on kõigil valimistel kandideerijatel ühesugused võimalused reklaami tegemiseks ja valituks osutumisel. Selline järeldus on ebaõige. Välireklaami keeld on kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt riivav võrreldes parlamendi erakondade nimekirjas kandideerivate isikutega, kes saavad toetust riigieelarvest. Ebavõrdsust aitaks kõrvaldada, kui kaebaja oleks võinud oma kandidatuurist avalikkust teavitada sõiduautol enda nime ja kujutise kleebiste kasutamisega.
6.Politsei- ja Piirivalveamet palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Riigikohtu üldkogu on 01.07.2010 otsuses nr 3-4-1-33-09 selgitanud, et välireklaami keelamisega aktiivseks valimisperioodiks ei ole välistatud vaadete või programmi tutvustamine muudes kanalites kui välireklaamides. Kaebaja toob välja reklaami paigaldamise sõidukile kui soodsaima viisi enda reklaamimiseks võrreldes tele-, raadio-, interneti- ning ajakirjandusreklaamiga. Kaebaja on võrdluseks võtnud kõige kallimad reklaamimisvõimalused, kuid ei ole nimetanud oma võimalusi kohtumisteks valijatega avalikes kohtades, milleks ei ole kulutused vajalikud või on need minimaalsed. Samuti on interneti nimetamine asjakohatu, kuna kaebaja reklaamis nimelt oma internetiaadressi. Seega võib omandiõiguse riive küll esineda, kuid see on mõõdukas ja vajalik, saavutamaks seadusandja poolt kavandatud eesmärgi täitmist. Poliitilise välireklaami keeld on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Arusaamatu on kaebaja väide, et keeld ei vabasta avalikku ruumi liigsest välireklaamist. Aktiivse valimiskampaania perioodil esines tõesti olukordi, kus PPA tuvastas, et tegemist on keelatud välireklaamiga, kuid need olid üksikjuhtumid. Seega oli avalik ruum keelatud perioodil välireklaamist sisuliselt puutumata ja säte saavutas oma eesmärgi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.10.2011 otsuses nr 3-1-1-69-11 väljendatud seisukohad ei ole asjakohased. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et kõnealusel juhul pandi menetlusalusele isikule süüks õigusrikkumist kohalike omavalitsuste valimiste kampaania käigus. Riigikohus rõhutas, et see keeld võib olla liialt koormav just kohalike omavalitsuste valimise kontekstis, eriti väiksemates omavalitsustes, eristades need valimised selgelt Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistest. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kandidaadi kasutuses olevatel esemetel tehtava poliitilise välireklaami maht ja intensiivsus on piiratud ega saa massiivselt täita avalikku ruumi. Isiklikus kasutuses võib olla ka väga suuri esemeid, sh transpordivahendeid. Kui lubada välireklaami isiklikus kasutuses olevatel esemetel, siis on kandidaadil võimalik rentida nt kahekorruseline buss, katta see enda reklaamiga ja parkida käidavasse piirkonda. Arvestades seda, et suurema erakonna liikmetel on ka suuremad rahalised võimalused, siis ei oleks see mitte abiks väiksematele erakondadele, vaid annaks lisavõimaluse just suurematele. Riigikohtu üldkogu on 01.07.2010 otsuses nr 3-4-1-33-09 selgitanud kõiki kaebaja käsitletud küsimusi. Antud juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaks alust jätta üldkogu seisukohad tähelepanuta. 5(8)
3-15-584
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.A. Talviku apellatsioonkaebus on põhjendatud ning halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus on seisukohal, et RKVS § 51 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see keelab erakonna nimekirjas kandideeriva isiku poliitilise välireklaami aktiivse agitatsiooni ajal isiklikus kasutuses oleval sõiduautol. Seetõttu on õigusvastane ja tuleb tühistada ka PPA 19.02.2015 ettekirjutus poliitilise välireklaami eksponeerimise lõpetamiseks. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.
8.Riigikohtu üldkogu asus 01.07.2010 otsuses nr 3-4-1-33-09 seisukohale, et RKVS-s sisalduv poliitilise välireklaami keeld riivab esinduskogu valimistega seotud hääletamisõigust, kandideerimisõigust koostoimes väljendusvabadusega, ettevõtlusvabadust, omandipõhiõigust ja erakonna tegevusvabadust (üldkogu otsuse p-d 28-35). Lisaks leidis üldkogu, et põhiseadus ei välista nimetatud põhiõiguste ja -vabaduste piiramist järgmistel eesmärkidel (p-d 50-52): 1) vähendada valimiskampaania kulude vähendamisega raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel ja tagada sellega erakondade, üksikkandidaatide ja valimisliitude võrdsus; 2) suurendada sisulise poliitilise argumentatsiooni osakaalu; 3) vabastada avalik ruum liigsest välireklaamist, mis võib tekitada avalikkuse vastumeelsust poliitilise reklaami ja poliitika vastu tervikuna; 4) vähendada valijate kohatut mõjutamist (valija tahtega manipuleerimist poliitilise programmi ja kavatsuste kohta sisulist teavet jagamata, valijat arutellu kaasamata) välireklaamis kasutatavate mõjutusmeetoditega. Üldkogu leidis, et poliitilise välireklaami keeld on sobiv ja vajalik meede ülal märgitud eesmärkide saavutamiseks (p-d 54-58) ning ka mõõdukas (p-d 59 jj). Üldkogu hinnangul on demokraatlikus ühiskonnas olulisi valimisõigusi, ettevõtlusvabadust, omandipõhiõigust ja erakonna tegevusvabadust piiratud kooskõlas põhiseadusega ja demokraatlikus ühiskonnas lubatud ulatuses. Piirangud ei moonuta nende õiguste ja vabaduste olemust (p 69). Samas märkis üldkogu otsuse p-s 71, et kuigi abstraktse normikontrolli menetluses osutus keeld põhiseaduspäraseks, ei välista see konkreetset normikontrolli.
9.Tsiteeritud üldkogu lahendist hilisemas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.10.2011 otsuses nr 3-1-1-69-11 leidis kolleegium viitega üldkogu lahendi p-le 71, et konkreetse juhtumi asjaolude pinnalt võib poliitilise välireklaami keeld osutuda mingis osas põhiseadusvastaseks (p 10). Kolleegium kahtles, kas kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse §-s 61 sätestatud poliitilise välireklaami keeld on üldkogu 1. juuli 2010. a otsuse p-s 51 osutatud eesmärkide saavutamise abinõuna põhiseaduspärane ka osas, milles see võtab kohalikel valimistel kandideerivalt isikult õiguse reklaamida oma kandidatuuri tema isiklikus kasutuses olevatel esemetel, sh sõiduautol või ka näiteks rõivastel, mida kandidaat kannab. Keeld kasutada kohaliku omavalitsuse volikogu kandidaati ennast puudutava poliitilise välireklaami kandjatena ka kandidaadi isiklikus kasutuses olevaid esemeid riivab põhiõigusi ‒ eeskätt väljendusvabadust, kandideerimisvabadust ja omandipõhiõigust ‒ märksa intensiivsemalt kui keeld paigutada poliitilist välireklaami määratlemata hulgale avalikus ruumis asuvatele objektidele, millel puudub kandideeriva isikuga vahetu seos. Esiteks tungib poliitilise välireklaami keeld osas, milles see laieneb kandidaadi kasutuses olevatele esemetele, tavapärasest suuremal määral privaatsfääri ja väljendusvabaduse ning omandipõhiõiguse tuumikalasse. Teiseks võib valimistel kandideeriva isiku kasutuses olevatele esemetele ‒ sh sõiduautole ‒ paigaldatud välireklaam aidata muust poliitilisest välireklaamist suuremal määral kaasa sisulisele poliitilisele teavitustööle ja kandidaadi vahetule suhtlemisele valijatega. Samal ajal jääb kandidaadi kasutuses olevatel esemetel tehtava poliitilise välireklaami maht ja intensiivsus tulenevalt reklaamikandja ja reklaamitava 6(8)
3-15-584 kandidaadi ruumilise seotuse nõudest paratamatult piiratuks ega saa seega massiivselt täita avalikku ruumi. Sellise reklaami puhul puudub alus rääkida "gigantomaaniast nii kasutatavate reklaamikandjate suuruse kui mahu osas", "majasuurustest valimisplakatitest" ja "valimatust plakatite kleepimisest majaseintele ja plankudele", mille lõpetamise vajalikkusele osutati poliitilise välireklaami keelu kehtestanud Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu X koosseisu eelnõu 620 SE) seletuskirjas. Samuti on üldjuhul tegemist vähekuluka reklaamiviisiga, sest see ei eelda reklaampindade rentimist ega masstiraažis reklaammaterjalide tellimist. Järelikult on kohaliku omavalitsuse volikogu kandidaadi kasutuses olevatel esemetel tehtava kandidaati ennast puudutava poliitilise välireklaami mõju valimiskampaania kuludele suhteliselt väikene ega suurenda märkimisväärselt raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel (otsuse p-d 11-13).
10.Praeguses vaidluses on asjassepuutuvaks normiks RKVS § 51, mis sätestab, et üksikkandidaadi, erakonna või erakonna nimekirjas kandideeriva isiku või nende logo või muu eraldusmärgi või programmi reklaamimine hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sise- või välisküljel ning muu poliitiline välireklaam on aktiivse agitatsiooni ajal keelatud. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud norm on põhiseadusega vastuolus osas, milles see keelab erakonna nimekirjas kandideeriva isiku poliitilise välireklaami aktiivse agitatsiooni ajal kandidaadi isiklikus kasutuses oleval sõiduautol, sest selline keeld ei aita kaasa üldkogu otsuses määratletud eesmärkide täitmisele. Ringkonnakohus toetub oma seisukohtades suuresti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi ülalviidatud otsuses esitatud seisukohtadele, leides, et need on asjakohased ka RKVS § 51 põhiseaduspärasust hinnates.
11.Asjas puudub vaidlus selles, et RKVS § 51 riivab hääletamisõigust, kandideerimisõigust koostoimes väljendusvabadusega, ettevõtlusvabadust, omandipõhiõigust ja erakonna tegevusvabadust. See on tuvastatud Riigikohtu üldkogu otsuse p-des 28-35. Ringkonnakohus leiab aga, et see riive on ebaproportsionaalne osas, mis puudutab välireklaami keeldu kandidaadi isiklikul sõiduautol. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et poliitilise välireklaami keeld isiklikul sõiduautol ei vähenda raha osakaalu tähtsust valimiskampaanias ega suurenda sisulise poliitilise argumentatsiooni osakaalu valimiskampaanias. Välireklaami puhul isiklikul sõiduautol on tegemist vähekuluka reklaamiviisiga, sest see ei eelda oluliste rahaliste väljaminekute tegemist, võrreldes suuremõõtmeliste reklaamplakatite tellimisega ja väljapanemisega. Seetõttu ei saa sellise välireklaami vormi kasutamise välistamine vähendada raha osakaalu valimiskampaanias, vaid vastupidi, võib seda hoopis suurendada, sundides kandideerivat isikut valima kulukamate reklaamiviiside hulgast meedias, soosides nii rohkem rahalisi võimalusi omavat kandidaati. Samuti takistab konkreetne välireklaami keeld ringkonnakohtu hinnangul sisulise poliitilise argumentatsiooni osakaalu tõstmist. A. Talviku sõiduautol eksponeeritud reklaam võimaldas valijal olla teadlik kandidaadi asukohast ja temaga võimalusel isiklikult suhelda. Lisaks oli valijal võimalik saada kleebiste kaudu informatsiooni kandidaadi veebilehekülje aadressi kohta, mille kaudu samuti kandidaadiga kontakteeruda. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi tsiteeritud lahendis on osutatud, et kandidaadi sõiduautole paigaldatud välireklaam võib aidata muust poliitilisest välireklaamist suuremal määral kaasa sisulisele poliitilisele teavitustööle ja kandidaadi vahetule suhtlemisele valijatega.
12.Ringkonnakohtu hinnangul on väga kaheldav, kas välireklaami keeld isiklikul sõiduautol aitab kaasa avaliku ruumi vabastamisele liigsest välireklaamist ning vähendab valijate kohatut mõjutamist. Nagu ringkonnakohus eelmises punktis leidis, ei ole valijale kandidaadi asukoha ja veebilehe aadressi teadaandmises midagi kohatut. Samuti on asjakohased nii kaebaja kui ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viited sellele, et isiklikule sõiduautole paigaldatud reklaami 7(8)
3-15-584 kontekstis ei ole põhjust rääkida avaliku ruumi massiivsest reostamisest reklaamiga, mis oli vastava piirangu seadmise üheks oluliseks põhjuseks. Niisiis on põhjendatud kaebaja osutus, et välireklaami piirang isiklikul sõiduautol ei ole tõhus ega mõõdukas abinõu üldkogu lahendis väljatoodud eesmärkide saavutamiseks võrreldes kaebaja riivatavate põhiõigustega, ning nõustuda tuleb ka sellega, et nimetatud eesmärke aitaks paremini tagada valimiskulutustele ülempiiri seadmine või välireklaami keelu täpsem regulatsioon.
13.Eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et A. Talviku apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada HKMS § 200 p 3 alusel. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab A. Talviku kaebuse; tunnistab RKVS § 51 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab selle HKMS § 158 lg 4 alusel kohaldamata osas, milles see keelab erakonna nimekirjas kandideeriva isiku poliitilise välireklaami aktiivse agitatsiooni ajal kandidaadi isiklikus kasutuses oleval sõiduautol; ning tühistab PPA 19.02.2015 ettekirjutuse poliitilise välireklaami reklaamimise lõpetamiseks. Ringkonnakohus edastab otsuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 alusel põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse läbiviimiseks.
14.Kaebaja on kandnud esimeses ja teises kohtuastmes menetluskulusid kokku 30 eurot riigilõivu näol (esimeses astmes 15 eurot, tl 9, ja teises astmes 15 eurot, tl 69). See kulu tuleb Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja mõista HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 4 alusel. Politsei- ja Piirivalveameti võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.