Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk 16.02.2017, Tartu 3-16-4 Rait Aidla kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a otsus Tallinna Vangla ja Rait Aidla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja – Rait Aidla Vastustaja – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse lisadena esitatud voldikud soodustuste võimaldamise kohta.
2.Jätta Rait Aidla ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.02.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Rait Aidla esitas seoses mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotlused (tl 16-17p) ja (tl 20-21p), mis registreeriti 16.10.2015 ja 19.10.2015. 05.11.2016 registreeriti Tallinna Vanglas R. Aidla kahju hüvitamise taotluste täiendused (tl-d 19 ja 23).
Tallinna Vangla jättis 17.12.2015. a vastuskirjaga (tl 27-30p) kahju hüvitamise taotlused perioodide osas 09.07.2013–18.12.2013, 29.12.2014–28.01.2015, 04.02.2015–04.03.2015, 20.03.2015–08.04.2015, 08.07.2015–17.08.2015 ja 02.09.2015–30.09.2015 osas rahuldamata.
3.R. Aidla esitas 03.01.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 1500 eurot seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodidel 09.07.2013–18.12.2013, 29.12.2014–28.01.2015, 04.02.2015–04.03.2015, 20.03.2015–08.04.2015, 08.07.2015–17.08.2015 ja 02.09.2015–30.09.2015. Kaebuse kohaselt tuli tal viibida kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, kambrites oli
ebapiisav kunstlik valgustus ja ventilatsioon, kaebaja silmanägemine halvenes, kambrites oli suvisel ajal palav, kambrid olid niisked, sest kuumal ajal tuli kinnipeetavatel ennast kambris igapäevaselt pesta, mistõttu tekkis kambritesse rooste ja hallitus, kambris ei olnud piisavalt istumisvõimalust, duši sai kasutada vaid kord nädalas, lähedastele sai teha vaid 5-minutilisi telefonikõnesid, ei võimaldatud spordisaali kasutamist, kambrites olnud lülititest sai voolu, kambris oli aasia tüüpi WC, duširuumis ei olnud privaatsus tagatud, raamatukogu sai kasutada vaid kuus korra. Kaebaja märgib, et ta oli eelnimetatud puudustega seoses suuliselt pöördunud vangla poole. Kirjaliku pöördumise vajadusest ei olnud kaebaja enda väitel teadlik.
4.Tartu Halduskohus tagastas 13.01.2016. a määrusega kaebuse silmanägemise halvenemise, kambri akna ette paigutatud metallplaadi ja raamatukogu kasutamise sagedusega tekitatud kahju puudutavas osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu, kuna vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustes ei olnud kaebaja selliseid asjaolusid välja toonud.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 21.04.2016. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt Rait Aidla kasuks välja hüvitise 169,50 eurot. Halduskohus märkis, et asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis perioodidel 09.07.2013–18.12.2013, 29.12.2014–28.01.2015, 04.02.2015–04.03.2015, 20.03.2015–08.04.2015, 08.07.2015–17.08.2015 ja 02.09.2015–30.09.2015 Tallinna Vanglas. Kaebaja oli kuni 04.09.2015 vahistatu režiimil, misjärel ta paigutati vastuvõtuosakonda. Seega kogu nimetatud aja viibis kaebaja režiimil, kus tal täiendavaid liikumisvõimalusi peale ühetunnise jalutuskäigu värskes õhus ei olnud. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevalt ei nõustunud halduskohus kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. Kambris asuvat tualetti halduskohtu arvates kambri põrandapinna määramisel arvesse ei saa võtta. Kaebaja sai väljaspool kambrit liikuda eeskätt igapäevase tunniajase jalutuskäigu ajal. Halduskohus märkis, et vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks töötanud või õppinud. Halduskohtu hinnangul oli käesolevas asjas EIKi praktikast tulenevalt alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada. Kokku oli kaebajal isiklikku ruumi alla 3 m2 Tallinna Vanglas viibides 113 päeval. Sportimisvõimaluste puudumise osas leidis halduskohus, et kuna vahistatule ning vastuvõtuosakonnas viibijale ei ole sportimisvõimalust ette nähtud, siis ei pidanud vangla sellel perioodil kaebajale sportimisvõimalusi tagama. Kaebajale oli tagatud võimalus kehakultuuriga tegelemiseks kambris ning igal päeval ühe tunni vältel värskes õhus liikumisel. Ebapiisava valgustuse esinemine kambris ei olnud halduskohtu hinnangul tõendatud, sest vastustaja andmetel oli igas kambris kaks laepirni võimsusega 75W, tualetis üks lamp võimsusega 60W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40W. Lisaks kunstlikule valgustusele oli kambris ka loomulik valgustus akna kaudu. Samuti ei olnud halduskohtu hinnangul tõendatud kaebaja väited ebapiisava ventilatsiooni kohta. Vastustaja andmetel oli kambrites, kus kaebaja viibis, osaliselt avatav aken, sundventilatsioon ja keskküte. Lisaks sellele oli võimalik küsida kambrisse ventilaatorit. Halduskohus leidis, et tal ei ole alust seada vangla esitatud andmeid kahtluse alla. Ka dušši tagamise osas ei tuvastanud halduskohus vastustaja tegevuses õigusvastasust. Kaebajale oli tagatud üks kord nädalas vähemalt 20minutiline dušš, nagu vangistusseadus ette näeb. Samuti ei olnud vastustaja kaebaja õigusi rikkunud ka seoses kambris istekoha ning telefoni kasutamise võimaluse tagamata jätmisega. Halduskohus asus seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu inimväärikuse alandamisega olid käesoleval juhul täidetud. Kahju hüvitise suuruse määramisel arvestas halduskohus, et vastustaja ei olnud rakendanud meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks. Samas ei tuvastanud halduskohus, et oleks esinenud muid minetusi kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. Halduskohus pidas
põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja hüvitis 1,50 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 3 m2 ehk 113 päeva eest 169,50 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Tallinna Vangla esitas Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Vastustaja leiab, et halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ja kohtupraktikat, mis on viinud vale otsuse tegemiseni. Vastustaja leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks puudub tal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi enne, kui EIK tegi 2013. a T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse. Lisaks sellele on vastustaja seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti maha arvutanud isikliku ruumi arvestamisel kambri üldpinnast WC pindala. Selle tulemusel on halduskohus lähtunud otsuse tegemisel väiksematest andmetest, kui tegelikult oli kaebajale Tallinna Vangla kambrites tagatud. Kuna halduskohus on ebaõigesti arvestanud kambri põrandapinnast WC aluse pinna välja, on kohus ebaõigesti tuvastanud, et kaebajale oli 113 päeval tagatud põrandapinda vähem kui 3 m2 isiku kohta. Samuti on kaebajale tagatud kambripind jäänud alla 3 m2 vaid 0,12 või 0,02 m2 võrra. Arvestades perioodi lühiajalisust ning vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda üle 3 m2, ei ole kaebajale kaasnenud kannatusi sellel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Kaebaja heaolu ei oleks ka saanud 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral olla oluliselt suurem. Esimese ja teise üksuse kambrite osas, kus kaebaja viibis, on selgunud täiendavate asjaoludena, et suvekuudel võimaldati perioodil 03.06.2013–01.09.2013 ja 01.06.2015–31.08.2015 kord nädalas kinnipeetavatel hommikul ja õhtul täiendavalt viibida tund aega värskes õhus. Samuti anti suvekuudel igasse kambrisse ventilaator ning üks kord nädalas igale kambris viibinud isikule 1,5 liitrit mineraalvett. Seetõttu saab kaebaja õiguste rikkumist pidada väheintensiivseks.
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega vaidlustab halduskohtu otsuse osaliselt. Kaebaja arvates on halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis väiksem, kui EIKi praktika seda ette näeb. Samuti on halduskohus kaebaja arvates jätnud ebaõigesti talle välja mõistmata hüvitise perioodide eest, mil ta viibis kambrites, kus oli ruumi ühe isiku kohta vahemikus 3-4 m2. Kaebaja leiab, et halduskohus on jätnud võtmata seisukoha tema väite osas, et duširuumis puudus privaatsus. Samuti on halduskohus jätnud tähelepanuta kambri temperatuuri.
8.Vastustaja palub vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja inimväärikust alandatud ei ole. Samuti ei nõustu ta kaebajaga, et isiklik ruum kambris alla 4 m2 on inimväärikust alandav. Paljudes vaidlustes ei ole EIK pidanud isiklikku ruumi vahemikus 3-4 m2 inimväärikust alandavaks. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et talle välja mõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt väike. Vastustaja hinnangul on kaebajale välja mõistetud hüvitis tervikuna õigusvastane.
9.Kaebaja ei ole vastustaja apellatsioonkaebusele vastust esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Halduskohus rahuldas R. Aidla kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja hüvitisena 169,50 eurot. Halduskohus asus otsuses kokkuvõtvalt seisukohale et kaebaja viibis kokku 113 päeva olukorras, kus talle oli tagatud vähem kui 3 m2 põrandapinda, millises osas olid kaebaja kinnipidamistingimused alandavad ja vastustaja tegevus õigusvastane ning
rikutud on EIK poolt välja toodud 3 m2 nõuet. Samas leidis kohus, et ülejäänud perioodidel viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda ühele isikule oli kambris vähemalt 3 m2, millises osas ei saa vastustaja tegevust pidada õigusvastaseks ja selle perioodi osas jäi kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Seega kokku 113-l päeval pidas halduskohus kaebaja kinnipidamistingimusi väärikust alandavateks ning asjaolusid kogumis hinnates leidis halduskohus, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 113 päeva eest 169,50 eurot. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebustes väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
11.H alduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 27), et tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka. Vastustaja arvates kohaldas halduskohus ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui jättis WC pindala kambri põrandapinna arvutamisel arvesse võtmata. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga. EIK suurkoda on 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 114, 149) selgitanud, et kambri pindalast tuleb enne kogupindala jagamist seal viibinud isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala. Eelnevat arvestades asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinnast välja, millist põhimõtet on ka halduskohus vaidlustatud otsuses põrandapinna suuruse arvutamisel õigesti järginud.
12.Samuti leidis halduskohus põhjendatult, et vangla tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIKi pädevuses. Seega on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest, s. h on minimaalse põrandapinna standardina võetud lähtepunktiks, et mitmekohalistes kambrites peab isiku kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda. Sarnast seisukohta on viimati väljendanud EIK 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 110). Ka Riigikohus selgitas, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-142-15, p-d 13-15). EIK on veel selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138-139). Samuti on oluline kohtlemise kestus (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-2116, p 9 ja seal viidatud kohtupraktika) ning hinnata tuleb, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 44). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (nr 7334/13:
Muršić/Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (nr 5747/10: Jevšnik/Horvaatia, p 23). Seega tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuli kohtul hinnata, milline oli kinnipeetava liikumisvõimalus ja millised oli muud kinnipidamistingimused vaidlusalusel perioodil. Halduskohus on vaidlustatud otsuses asjakohaselt hinnanud kaebaja kinnipidamistingimusi, s. h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiimi ning seda, kas kaebajale olid tagatud väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused, põhjendades selle kaudu EIK poolt välja toodud 3 m2 nõude rikkumist ja vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. Eelnevat arvestades on põhjendamatu vastustaja väide, et otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus võttis aluseks 3 m2 ja kuidas viis aeg, millal kaebajale oli tagatud vähem isiklikku pinda kambris, kogumis rikkumise tuvastamiseni.
13.Ringkonnakohus märgib, et vastustaja teatas esitatud apellatsioonkaebuses täpsustavalt, et kaebajal oli nii 2013. a kui ka 2015. a suvel lisavõimalus täiendavalt väljaspool kambrit liikuda, kuna vangla võimaldas suvekuudel kord nädalas hommikul või õhtul kinnipeetavatele lisaks veel ühe tunniajase värskes õhus viibimise, samuti anti suvel igasse kambrisse lisaventilaator ning kord nädalas igale kambris viibinud kinnipeetavale 1,5 liitrit mineraalvett. Ringkonnakohus võtab vangla apellatsioonkaebuse lisana esitatud kirjalikud materjalid suvekuudel kinnipeetavatele lisasoodustuste võimaldamise kohta asja materjalide juurde. Vahistatu staatuses olnuna viibis kaebaja Tallinna Vanglas lähtuvalt VangS § 90 lg-st 3 ja § 93 lg-st 5 ööpäev läbi lukustatud kambris, v. a siis, kui ta käis tund päevas värskes õhus jalutamas. Kinnipeetava staatuses vastuvõturežiimil viibis kaebaja suletud kambrites tuginevalt VangS § 14 lg-le 3 ja VSkE § 8 lg-le 4. Kuigi VSkE § 8 lg-st 1 tulenevalt peab kinnipeetaval olema oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega vähemalt 4 tundi, sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lg-s 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajale oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. Vastustaja poolt esitatud täiendavatel andmetel võimaldati kaebajale ka ajavahemikel 03.06.201301.09.2013 ning 01.06.2015-31.08.2015 kord nädalas täiendav tunniajane viibimine värskes õhus. Kaebaja ei ole vastustaja sellekohaselt täiendavale selgitusele vastu vaielnud, kuigi ta sai vangla apellatsioonkaebuse vastamiseks kätte 31.05.2016 (tl 90). Samas puudutab vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendav info kaebaja osas sisuliselt üksnes kaebuses välja toodud perioodil 09.07.201318.12.2013, sest ülejäänud kaebuses väljatoodud perioodide ja aastate 2014 ning 2015 osas halduskohus põrandapinna osas vangla õigusvastast tegevust ei tuvastanud. Võttes arvesse, et lisatund jalutuskäiku väljaspool kambrit võimaldati vaid kord nädalas, siis saanuks kaebaja lisaks kambrist väljas olla nimetatud ajaperioodi jooksul kokku maksimaalselt 4-5 tundi, mida ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada piisavaks, et kompenseerida kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et eeltoodu ei anna veel alust asuda teistsugusele seisukohale kui asus halduskohus vaidlustatud otsuses kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisel. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada.
14.Vastustaja väitel ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud ühtegi pöördumist seonduvalt kinnipidamistingimustega. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku
võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või kahjuhüvitist vähendada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.1). Seega esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtupraktikas on ka selgitatud, et arvestades Tallinna Vangla üldist ruumikitsikust ning valdavat kohtupraktikat, ei oleks ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ilmselt aidanud kahju ära hoida või vähendada (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 24; 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.2; 15.06.2016. a otsus nr 3-3-1-16-16, p 14). Kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 33-1-21-16, p 10.2). Ringkonnakohus leiab, et kuna vastustaja on asjas läbivalt seisukohal, et kaebajat on kinni peetud õiguspärastes tingimustes, siis ei ole põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõnda tegelikkuses kaebaja olukorda parandavat tagajärge, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega käesoleval juhul täidetud. Ringkonnakohus on eelnevat arvestades seisukohal, et käesolevas asjas ei saa kaebajale esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada.
15.Halduskohus pidas põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitisena 169,50 eurot 113 päeva eest, märkides otsuses, et RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Kuna halduskohus ei tuvastanud asjas muid vanglapoolseid minetusi kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse, mõistis kohus kaebajale hüvitisena välja 169,50 eurot, s. o 1,50 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum kambris oli alla 3 m2. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses jätkuvalt välja mõista suurem hüvitis e. analoogne hüvitis EIKi poolt Tunis vs. Eesti väljamõistetud hüvitisega (umbes 10 eurot päeva eest). Ringkonnakohus märgib, et võimaliku mittevaralise kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 33-1-78-11, p 15). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega hüvitise suuruse määramisel arvestatud asjaolude osas ning peab lõppjäreldusena halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitist summas 169,5 eurot mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks, arvestades muuhulgas ka seda, et kõigist kaebaja poolt kaebuses välja toodud ja väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikest osutus õigusvastaseks üksnes väga väike osa e. kokku 113 päeva 2013. aastal, kusjuures kõige pikem järjestikune periood alla 3 m2 suuruses kambris (kinnipeetava kohta) viibimisel oli 27 päeva ajavahemikul 12.07.2013 – 07.08.2013. Ülejäänud perioodid olid väiksema kestusega ja vaheldusid perioodidega, kus kaebajal oli kambris isiklikku ruumi üle 3
m2 ning alates 29.11.2013 kuni 30.09.2015 ei ole vangla kinnipidamistingimused olnud kambripinna suuruse mõttes kaebaja suhtes õigusvastased. Samuti oli viidatud 113-l päeval kõrvalekaldumine 3 m 2 suurusest miinimumpinnast kinnipeetava kohta kambris tegelikkuses väga väike - vaid 0,17-0,37 m2 (vastavalt 2,83 m2 ja 2,63 m2 puhul). Samas oli asja materjalidest ja vastustaja selgitustest nähtuvalt Tallinna Vangla kambrites, milles kaebaja viibis, osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambris ka loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites ka sundventilatsioon ja nõutava temperatuuri kindlustas neis keskküttesüsteem. Kõigis kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli olemas ka magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati kinnipeetavatele duši kasutamist ja voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli kambris ka oma voodikoht ja voodivarustus (padi, tekk, madrats ja voodipesu). Kaebajale oli vanglas tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised). Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla ja nagu juba varem märgitud, võimaldati kaebajale iga päev värskes õhus ühe tunni pikkust jalutamist ning suvekuudel ühte täiendavat jalutuskorda nädalas. Eeltoodust lähtudes ja silmas pidades asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane ka konkreetse riigi olusid, s. h ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes, arvestades, ei pea ringkonnakohus võimalikuks halduskohtu poolt kaebajale välja mõistetud hüvitisesummat suurendada. Lisaks tuleb ringkonnakohtu hinnangul sellise hüvitise määramisel silmas pidada, et kaebajale kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise suurus ei oleks suurem, kui on kehtiva kohtupraktika pinnalt välja kujunenud kinnipeetava alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem võrreldes sellega, kui tal jääb kambris miinimumpõrandapinnast sajakonna päeva jooksul puudu 0,17-0,37 m2.
16.Mis puudutab kaebaja väidet, et talle oleks tulnud hüvitis välja mõista ka selle aja eest, kui tal oli kambris ruumi 3-4 m 2, siis ka see väide ei anna käesoleval juhul alust kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks. Nimelt on kehtivas kohtupraktikas sedastatud, et asjades, kus isiklik ruum kambris jääb ühe kinnipeetava jaoks vahemikku 3-4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 139). Käesolevas asjas ei ole peale põrandapinna vähesuse muude kinnipidamistingimuste osas vanglapoolseid rikkumisi tuvastatud, mistõttu on ringkonnakohus eelnevat arvestades halduskohtuga samal seisukohal, et kaebuses märgitud ülejäänud ajavahemike osas, mil kaebajale oli tagatud kambrites isiklikku ruumi üle 3 m2, puudub alus lugeda vastustaja
tegevus õigusvastaseks ja seega puudub alus nimetatud ajavahemike eest kaebajale ka täiendavat hüvitist välja mõista.
17.Vastuseks kaebaja väitele, et halduskohus ei ole tema kaebuse lahendamisel arvestanud asjaoluga, et duširuumis puudus privaatsus ja suvel oli kambrites kõrge temperatuur (väidetavalt üle 30 kraadi), märgib ringkonnakohus, et nimetatud väidete paikapidavust ei ole kaebaja kuidagi tõendanud ning ka asja materjalide pinnalt ei ole võimalik kaebaja sellekohaste väidete tegelikkusele vastavust jaatada. Tallinna Vangla on juba oma vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele sellekohased väited ümber lükanud, selgitades, et kambrites oli olemas osaliselt avatav aken, mis võimaldas kambreid suvel paremini ventileerida ja lisaks sellele oli kambrites ka sundventilatsioon. Kuumuse leevendamiseks suveperioodil eemaldas vangla üldkasutatavatest koridoridest osa aknaklaase, hoidis kambrite toiduluugid lahti ajal, kui kambri kinnipeetavad olid jalutamas, andis igasse kambrisse ventilaatori, võimaldas kinnipeetavatele kord nädalas lisajalutuskäigu ning andis kinnipeetavatele kambrisse ka täiendavalt mineraalvett. Eeltoodud vangla selgitusi suvekuudel ette võetud täiendavatest tegevustest kambrites valitsevate tingimuste leevendamiseks kinnitavad ka asja materjalide juurde võetud kirjalikud materjalid (voldikud täiendavate soodustuste võimaldamise kohta 2013 ja 2015. aastal). Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole kaebaja vangla sellekohaseid selgitusi ümber lükanud ja neid arvestades ei ole usaldusväärne kaebaja väide, et suvekuudel oli tema kambris temperatuur kindlasti üle 30 kraadi, mistõttu tuleks talle täiendav hüvitis välja mõista. Ka väidetava duširuumis puuduva privaatsuse osas selgitas vastustaja, et Tallinna Vanglas olid kinnipeetavatele tagatud reaalsed võimalused ennast duširuumis pesta, kuigi mingeid erinõudeid õigusaktid kinnipeetavate pesuruumile või selle sisustusele ei kehtesta, mistõttu lähtuti selle sisustamisel ja kasutamise võimaldamisel mõistlikkuse põhimõttest. Vastustaja selgituste järgi oli vangla duširuumis ka tagatud seda kasutavate kinnipeetavate privaatsus nii, et vangla territooriumil liikuvad isikud seal viibijaid ei näinud, mistõttu ei ole ei kaebaja ega ka ükski teine kinnipeetav varasemalt pöördunud vangla poole seoses sellega, et nende privaatsus võiks duširuumi kasutamisel kuidagi riivatud saada. Arvestades kaebaja poolt vanglale esitatud hüvitamisnõude ning kohtule esitatud hüvitamiskaebuse sisu ja põhjendusi, nõustub ringkonnakohus selle kaebaja väite õiguspärasuse ja tegelikkusele vastavuse hindamisel pigem vastustajaga, et tegemist on ilmselt otsitud väitega, mille ainsaks eesmärgiks on vanglalt võimalikult suure kahju hüvitise saamine selle kaudu, et taotlustes ja kaebustes konstrueeritakse järjest vanglale etteheidetavaid tegusid selle järgi, millise sisuga lahendeid EIK on Eesti kinnipeetavate poolt esitatud kaebuste puhul teinud ja milliseid vanglate tegevusi või olusid õigusvastasteks ja hüvitist väärivateks pidanud (antud juhul viitas kaebaja EIKi lahendile asjas nr 1574/13 Jaeger vs Eesti, mis puudutas Tartu Vanglat ja kinnipeetava läbiotsimist trepikojas, kus oli läbipaistva klaasiga aken). Seega ei anna ka need kaebaja väited alust tema apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja talle suurema hüvitisesumma väljamõistmiseks.
18.Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus nii kaebaja kui ka Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a otsuse muutmata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata ja kaebaja oli apellatsioonkaebuse
esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud ning Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel ehk seadusest tulenevalt, siis puudub vajadus apellatsiooniastmes menetluskulude jaotamiseks.
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.