Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 7. veebruar 2017, Tartu 3-16-332
Haldusasi
Garri Graubergi kaebus Viru Vangla 27. novembri 2015. a käskkirja nr 6-3/1542 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. mai 2016 otsus Garri Graubergi apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Garri Grauberg Vastustaja – Viru Vangla
Jätta Garri Graubergi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. mai 2016. a otsus muutmata täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 9. märts 2017.
Viru Vangla 27. novembri 2015. a käskkirjaga nr 6-3/1542 karistati kinnipeetav Garri Graubergi Viru Vangla kodukorra p 1.11.2 ja p 1.12.8 rikkumise eest kartserisse paigutamine viieteistkümneks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt 4. novembril 2015 kella 19.00 ajal V7 osakonnas viskas G. Grauberg valvurit veega.
Viru Vangla 13. jaanuari 2016. a vaideotsusega 6-12/360-2 jäeti rahuldamata G. Graubergi vaie karistuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.
G. Grauberg esitas 11. veebruaril 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla
31. mai 2016 otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
Otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus, et 4. novembril 2015 viskas kaebaja valvurit veega.
G. Graubergi distsiplinaarmenetluses antud selgituste kohaselt on valvur R. Linde käitunud kaebajaga pikemat aega ülbelt, ebaviisakalt ja üleolevalt. 4. novembril 2015 oli kaebajal tugev peavalu ja rohtude kõrvalmõjust tingitud uimasus, pearinglus ja tugev segasus. Valvur käitus sel päeval üleolevalt ja ülbelt eriti kella 19.00 paiku, kui see ajas kaebaja endast välja. Hiljem sai kaebaja aru, et viskas valvurit plastist joogitopsiga, milles oli vesi. Vastustaja on hinnanud kaebaja väiteid tuginedes arsti 21. oktoobri 2015 tõendile, mille kohaselt ravimite väsitavat mõju ei ole ajavahemikul 10:00-13:00 ja 16:00-20:00. Kuna nendel ajavahemikel oli kinnipeetav võimeline töötama, siis oli kinnipeetav võimeline sellel kellaajal ka oma käitumisest aru saama. Meditsiiniosakonna 6. novembri 2015 tõendist nähtub, et G. Graubergile on määratud ravi, mille kohaselt kaebaja peab võtma tablette hommikul, lõunal ja õhtul ning ravim võib omakorda põhjustada kõrvaltoimeid, mh unisust, värisemist, pearinglust, peavalu ja ähmast nägemist, südamekloppimist, kiiret südametegevust, suukuivust, kõhukinnisust, iiveldust, higistamist ja kehakaalu suurenemist. Viru Vangla kodukorra punkti 1.11.2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning teiste kinnipeetavatega viisakas ja korrektne, mitte kasutama žargooni ega slängi, tervitama vanglateenistujaid ja teisi vanglas käivaid ametiisikuid püsti seistes. Kodukorra punkti 1.12.8. kohaselt on kinnipeetaval keelatud käituda ebaviisakalt ning kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid või žargooni.
G. Grauberg on käitunud ebaviisakalt, visates valvurit veega ning sellist käitumist ei saa pidada korrektseks. Ebaviisakus teise isiku suhtes, antud juhul ametniku suhtes, ei ole aktsepteeritav. Reeglite jälgimine vangistuses on olulise tähtsusega, mis aitab täita vangistuse eesmärki, kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamist. Ebaviisakas käitumine annab negatiivset eeskuju ka teistele kinnipeetavatele ning näitab negatiivset suhtumist ametnikesse, misläbi mõjutab see ka vangla üldist julgeolekut. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus, 15 ööpäevaks kartserisse paigutamine, on proportsionaalne toime pandud rikkumistega.
Garri Grauberg esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 31. mai 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus on jätnud tähelepanuta, et vaidlusaluse rikkumise ajal ei saanud kaebaja oma teost aru ning vastustaja ei ole distsiplinaarmenetluses kaebaja sellekohast väidet kontrollinud ega uurinud arstilt, kas rohtude võtmise tõttu võis kaebajal selline seisund esineda. Kaebaja töötamise võimelisuse kohta antud arstitõendile tuginemine ei olnud lubatud ja vastustaja ega halduskohus ei saanud ise kaebaja tervislikku seisundit hinnata. Seega ei ole välja selgitatud kaebaja tegelikku tervislikku seisundit rikkumise ajal. Käskkiri on õigusvastane ka seetõttu, et karistuse on määranud sama ametnik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse ning karistus on ebaproportsionaalne. Selles osas ei ole halduskohus kaebaja väidetele üldse vastanud. Käskkirjas on lubamatult arvestatud raskendava asjaoluna sellega, et kaebaja suhtes oli alustatud väärteomenetlust sarnase teo toimepanemises.
Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Apellatsioonimenetluses on pooltel jätkuvalt vaidlus selles, kas talle etteheidetava teo toimepanemise ajal oli kaebaja ravimite mõju tõttu seisundis, milles ta oma teo tähendust ja tagajärgi ei mõistnud. Samuti lahknevad poolte seisukohad selles, kas distsiplinaarmenetlus ja karistuse määramine on toimunud menetlusreeglite kohaselt ning kas karistuse raskus vastab kaebaja teole.
Kaebaja hinnangul oli ta vaidlusaluse intsidendi ajal ravimite mõju tõttu ümbritseva suhtes desorienteeritud ega saanud aru, et viskas valvurit veega. Vastupidisele seisukohale asumiseks pidanuks vastustaja ja halduskohus tuvastama ravimite mõju kaebajale eriteadmisi omavalt isikult arvamuse küsimisega.
Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Põhimõtteliselt õige on, et eriteadmiste valdkonda kuuluva asjaolu tuvastamiseks üldjuhul ei saa kohus tugineda ainuüksi haldusorgani või enda selgitusele ning vajalik on valdkonnas eriteadmisi omava isiku seisukoht. Samas ei tähenda see, et distsiplinaarmenetluses või kohtumenetluses isiku tervist puudutava iga väite kinnitamiseks või ümberlükkamiseks on vajalik pöörduda arsti poole seisukoha saamiseks.
Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-st 1 koostoimes haldusmenetluse seaduse (HMS) §ga 6 tuleb vastustajal distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lähtuda haldusmenetlusele omasest uurimispõhimõttest. Uurimispõhimõte ei ole siiski absoluutne ega kohusta haldusorganit menetlusosalise tõendamata väite ümberlükkamiseks menetlusosalise soovitud vormis tõendit koguma, kui tuvastatud asjaolude pinnal ilmneb, et väide ei ole eluliselt usutav. Käesoleval juhul on kaebaja väitnud, et karistatava teo toimepanemise ajal läks tal silme eest mustaks ning ta ei mäleta veega viskamist.
Viru Vangla arsti 6. novembri 2015 tõendist (tl 30) nähtub, et kaebajale määratud ravimi kõige sagedasemaks kõrvaltoimeks on unisus, värisemine, pearinglus ja peavalu ning ähmane nägemine (raskused väikese trükikirja lugemisel). Tõsiseid häireid ümbritseva tajumisel või mõistmisel ei ole ravimi kõrvaltoimena üldse nimetatud. Ravimite mõju kaebaja võimele töötada on Viru Vangla arst hinnanud veel 21. oktoobril 2015, sedastades muu hulgas, et vaidlusaluse rikkumise toimepanemise kellaajal on kaebaja töövõimeline, kuna ravimi väsitav mõju sel ajal ei avaldu. Rikkumise ajal väidetavalt ilmnenud ravimi kõrvaltoime avaldumist muul ajal ei ole kaebaja väitnud, vaatamata ravimi kestvale tarvitamisele. Seetõttu ei saa pidada eluliselt usutavaks kaebaja väidet, et just rikkumise toimepanemise ajal, s.t olukorras, mis toob kaasa kaebajale karistuse määramise, ta ei tajunud ümbritsevat ega juhtinud oma käitumist, kuigi varem ega hiljem sellist toimet ei esinenud. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja kaebaja väite hindamiseks piisavalt tõendeid kogunud ning kujunenud olukorras pidi kaebaja ise oma väidet täiendavalt tõendama. Kui kaebaja pidas vajalikuks arsti arvamust ravimi kõrvaltoime kohta, siis oli tal võimalik selleks pöörduda kirjalikult vangla meditsiiniosakonda või taotleda arsti seisukohta vastuvõtul viibides. Seega olnuks kaebajal võimalik saada tõend juba vaidemenetluses esitamiseks või hiljemalt halduskohtusse kaebuse esitamise ajaks, kuna vaidlustatud käskkirja andmisest oli selleks ajaks möödunud juba kaks ja pool kuud. Tõendi esitamise vajalikkus pidi kaebajale samuti ilmnema hiljemalt vaideotsusega tutvudes, kuna selles ei ole vastustaja kaebaja väidet tõendatuks lugenud. Samale seisukohale on asunud halduskohus. Olukorras, kus asjas kogutud tõendid osutavad, et väide ei ole eluliselt usutav, kaebajal oli võimalik oma väite kinnituseks tõend esitada, kuid ta seda siiski ei teinud, on jäänud väide tõendamata. Seega vastustaja ja halduskohus põhjendatult ei ole sellele oma põhjendusi rajanud.
Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohus on jätnud põhjendamata, miks ta ei nõustu kaebajaga menetlusrikkumise ja karistuse ebaproportsionaalsuse osas. Seega on halduskohus rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p-s 4 sätestatud kohustust. Käesoleval juhul ei too see siiski kaasa halduskohtu otsuse tühistamist, kuna rikkumine ei ole põhjustanud asja ebaõiget lahendamist.
Kaebaja hinnangul tuleneb VangS § 64 lg 4 ls-st 1, et distsiplinaarmenetluse läbiviijaks ning karistamise otsuse tegijaks ei või olla sama ametnik.
Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. VangS § 64 lg 4 ls 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Nimetatud sättest koostoimes vangla sisekorra eeskirja § 97 lg 2 p-ga 9 tuleneb eelkõige vastustaja kohustus koostada distsiplinaarmenetluse protokoll, mille üheks osaks on ettepanek karistuse määramise kohta. Selle kaudu tehakse menetlusalusele isikule nähtavaks distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolud ning distsiplinaarmenetluse võimalik tulemas. Isikul on seejärel võimalik kujundada ja esitada oma seisukoht ka karistuse määramise osas. Seejuures ei näe kehtiv õigus ette, et kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus oleks seotud kindla ametikohaga või asjaoluga, et sama ametnik ei ole distsiplinaarmenetluse läbiviimises osalenud. Seetõttu on distsiplinaarkaristuse määramise õiguse andmine ametnikule eelkõige vastustaja sisepädevuse küsimus ega riiva kaebaja õigusi. Karistuse määramist distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku poolt ei ole põhjust pidada ka õiglase menetluse näivust kõrvaldavaks asjaoluks. Distsiplinaarmenetluse sellisel viisil korraldamine tagab, et karistuse määrab ametnik, kes on teadlik kõigist olulistest asjaoludest ja saab seega teha igakülgselt kaalutud otsuse. Samuti ei nõustu ringkonnakohus nagu oleks kaebajale määratud karistus ebaproportsionaalne. Kaebaja on ebaõigel seisukohal, et ametniku veega viskamist saab pidada kergeks rikkumiseks. Kuigi tavapäraselt ei ole märjaks saamine isikule vahetult ohtlik, väljendub kaebaja teos soovimatus alluda vangistuse reeglitele ning negatiivne ja üleolev suhtumine ametnikesse. On ilmne, et märjaks saamine häirib ametniku ametikohustuste täitmist ning sõltuvalt käsiloleva toimingu asjaoludest võib olla ka toimingu läbiviimise takistuseks. VangS § 67 p-st 1 tuleneb kaebaja kohustus alluda vanglateenistuse ametnike korraldustele. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ka mitteohtlik rünne ametniku vastu ohustab vangla üldist julgeolekut, kuna viitab, et kinnipeetav on valmis teadlikult käituma keelatud viisil. Ühtlasi võib ta sellega anda eeskuju teistele kinnipeetavatele sarnaseks käitumiseks. Sõltumata sellest, et kaebajale varasema sarnase käitumise eest määratud väärteokaristus on hiljem maakohtu otsusega tühistatud on vastustaja põhjendatult tuginenud sellele, et ametniku veega viskamine oli kaebaja korduv tegevus. Kaebaja ei ole teo korduvust ka eitanud.
Asjakohased on vastustaja põhjendused, miks kergemaliigilise karistuse määramine käesoleval juhul ei ole õigustatud. Pidades silmas, et kaebajal oli vaidlustatud käskkirja andmise ajal kustumata distsiplinaarkaristusi ja talle etteheidetav käitumine oli aset leidnud ka varem, ei ole alust pidada kartserikaristuse määra ebaproportsionaalseks. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et Viru Vangla 27. novembri 2015. a käskkiri nr 6-3/1542 on õiguspärane. G. Graubergi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.
HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioonimenetluses ei ole vastustaja esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.
Tiina Pappel
Einar Vene
Tanel Saar
allkirjastatud digitaalselt
allkirjastatud digitaalselt
allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.