M.S. ́i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja: M.S., Vastustaja: Tallinna Vangla, lepinguline esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes M.S. ́i hoidmises 142 päeva kuupäevadel 25.10.2012-1.11.2012, 14.11.201220.11.2012, 13.12.2012, 9.07.2013-7.08.2013, 9.08.2013-11.10.2013, 17.10.2013-20.10.2013, 2.11.2013-4.11.2013, 6.11.2013-10.11.2013 ning 23.11.2013-12.12.2013 vahistatuna ja vastuvõturežiimil oleva süüdimõistetuna kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3m2 (kuid vähemalt 2,5 m2) isiku kohta.
3.Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes M.S. ́i hoidmises 61 päeva kuupäevadel 28.09.2012-24.10.2012, 2.11.201213.11.2012 ja 21.11.2012-12.12.2012 vahistatuna kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 2,5m2 isiku kohta.
4.Mõista Tallinna Vanglalt M.S. ́i kasuks välja hüvitis 300 eurot.
Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse riigilõiv summas 67,98 eurot. Ülejäänud riigilõiv summas 101,12 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda.
6.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg
Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 27.02.2017, esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.9.01.2015 esitas M.S. (registreeritud 12.01.2015) Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl 12-13), sest vangla ei taganud kambris põrandapinda kinnipeetava kohta vähemalt 4 m2 (isikliku ruumi sisse ei ole arvestatud inventari, sanitaarsõlme ja tualetti). Taotluse kohaselt ei küündi ka alates 2014 kehtestatud 3 m2 suurune kambripinna nõue Euroopa Liidus kehtivale standardini, milleks on 4 m2. Vangla rikub Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni (EIÕK) konventsiooni artiklit 3. Taotluses väidetu kohaselt on M.S. ́i koheldud ebainimlikult kogu vangistuse aja. M.S. taotles kompensatsiooni iga vanglas viibitud päeva eest proportsioonis Euroopa Inimõiguste kohtu (EIK) määratud kahjutasudega.
2.Tallinna Vangla ei lahendanud M.S.i kahju hüvitamise taotlust riigivastutuse seaduse § 18 lgs 1 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul.
3.10.03.2015 esitas M.S. Tallinna Halduskohtule 10.03.2015 kaebuse (täpsustatud 14.04.2015, tl 30-36, samuti täpsustatud kaebuse asjaolusid 17.08.2015 vangla vastusele esitatud täiendavas seisukohas, tl 85-87) Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 450 eurot iga kuu eest, mil kaebaja oli sunnitud viibima Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes. Lisaks ebapiisava põrandapinnaga seonduvatele etteheidetele pidas kaebaja õigusvastaseks seda, et öörahu ajal tuleb tualetis käimiseks oodata vahel tund aega või rohkem, kinnipeetavate ootekambris on uksed suletud 23 tundi ööpäevas, jalutusboksi pindala on alla 15 m2 ja seda tuleb jagada kõikide kambrikaaslastega, kambrite ventilatsioon on puudulik (kambrid on rõsked ja hallitavad), akendest on takistatud värske õhu juurdepääs, kambrite valgustus kurnab silmi (valgusallika ebapiisav valgustootlikkus), isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldatakse duši kasutamist vaid üks kord nädalas 20 minutit, kambrites puudub soe vesi.
4.Tallinna Vangla jättis 19.03.2015 vastusega nr 1-11/15-8089-6 M.S. ́i 9.01.2015 esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 23-25).
5.27.04.2015 määrusega vabastas Tallinna Halduskohus M.S.i kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis tema kaebuse menetlusse.
6.Tallinna Vangla vaidles 08.06.2015 kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Samuti palus Vangla jätta kaebuse läbi vaatamata kinnipidamistingimuste osas, mida kaebaja ei olnud välja toonud Vanglale 09.01.2015 esitatud kahju hüvitamise taotluses, so ruumipuudus jalutusboksides; kambrites valitsev rõskus ja seinte hallitamine; kambrite vähene valgustatus; ebapiisavad pesemisvõimalused.
7.02.12.2015 määrusega jättis kohus M.S.i kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist muul alusel kui ebapiisav põrandapind kambris, kuivõrd kaebaja
on oma nõuet laiendanud ning püüdnud seda sisustada asjaoludega, mis ei olnud vanglale esitatud taotluse aluseks ning kohustusliku kohtueelse menetluse on kaebaja läbinud vaid ebapiisava kambripinna osas.
8.M.S. esitas 10.12.2015 ja 22.02.2016 avaldused, mida halduskohus käsitas 02.12.2015 määruse peale esitatud määruskaebusena. Ühes määruskaebusega esitas kaebaja kohtule ka 02.04.2015 Tallinna Vanglas registreeritud ja kuupäeva 02.03.2015 kandva uue M.S.i kahju hüvitamise nõude (tl 101-107), milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega, so kambri ebapiisav valgustus, ebapiisavad pesemisvõimalused, puudulik ventilatsioon, katuseta jalutusboksid, väljaspool kambrit viibimise piiratus, kehakulutuuriga tegelemise võimaluste puudumine, kambrites väiksed lauad, mis ei võimaldanud kõigil kambris viibinud kinnipeetavatel korraga süüa, töötamise võimaluste puudumine eeluurimise ajal. Samuti oli määruskaebusele lisatud Tallinna Vangla 08.06.2015 kiri nr 5-37/15/102-2, millega Tallinna Vangla tagastas M.S. ́i 02.04.2016 esitatud kahju hüvitamise taotluse (tl 100). Määruskaebuses palus kaebaja käsitleda vanglale 09.01.20115 ja 02.04.2015 esitatud kahju nõudeid ühtse tervikuna ja võtta laiendatud nõudmised menetlusse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 16.03.2016 määrusega põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
9.23.05.2016 määrusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus kaebaja poolt 02.12.2015 halduskohtu määrusele esitatud määruskaebuse ning saatis kaebuse halduskohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu hinnanguga selles, et M.S. ́i muud põrandapinna suurust mittepuudutavad etteheited kujutavad endast kaebuse täiendamist uue alusega. Kuivõrd kaebaja pöördus vangla poole ka muude etteheidete osas uue taotlusega ning vangla selle kahju nõude tagastas, siis läbis kaebaja ringkonnakohtu hinnangul kohtueelse menetluse ning kaebaja määruskaebusena käsitletud täiendavaid avaldusi tuleb käsitada kaebuse muutmise taotlusena. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine piiranguid kaebuse muutmiseks, kaebuse muutmist tuleb pidada otstarbekaks ning kaebus on muudetud kujul tähtaegne. Ringkonnakohus märkis, et halduskohtul tuleb vajaduse korral täpsustada kaebuse nõudeid ning otsustada seejärel kaebuse muutmise lubatavuse üle.
10.22.06.2016 kohtunõudega kohustas kohus kaebajat täpsustama kaebuse nõudeid, otsustamaks kaebuse muutmise küsimus.
11.11.07.2016 esitas kaebaja vastuse kohtunõudele (tl 154-155), milles märkis, et jääb 10.03.2015 esitatud kaebuse ning 14.04.2015 esitatud kaebuse täpsustuse juurde, selgitades lisaks, et nõuab seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega 9,715 eurot iga vanglas viibitud päeva eest perioodil 28.09.2012-13.12.2012 ja 04.07.2013-19.11.2014, so kokku 580 päeva eest kogusummas 5636,54 eurot. Kõigis kambrites, kus kaebaja viibis, ei olnud tagatud minimaalne põrandapind, kambrites oli puudulik ventilatsioon ja niiskus, kambrite valgustus oli ebapiisav, pesemisvõimalused olid ebapiisavad, jalutuskäigud toimusid 15 m2 suurustes boksides, mida tuli jagada kõigi kambrikaalastega ning eeluurimiskambrites hoiti kaebajat 23 tundi ööpäevas. Kaebaja lisas, et jääb kaebuses ja selle täiendustes toodud selgituste ja põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata.
12.24.08.2016 määrusega lubas kohuse kaebuse muutmist ning luges kaebuse esitatuks kahju hüvitamise nõudes seonduvalt nii 09.01.2015 kui 02.04.2015 vanglale esitatud kahju nõuetes toodud kinnipidamistingimustele tehtud etteheidete osas - so seonduvalt vähese põrandapinnaga Tallinna Vanglas perioodil 28.09.2012-13.12.2012 ning 04.07.2013-19.11.2014, samuti seoses muude samadel ajavahemikel ilmnenud inimväärikust alandavate tingimustega (kambrite puudulik ventilatsioon ja niiskus, ebapiisav valgustus, ebapiisavad pesemisvõimalused, tualeti pikad ootejärjekorrad, kehakulutuuriga tegelemise võimaluste puudumine, töö tegemise võimaluste puudumine eeluurimise ajal, kambrite liiga väikesed söögilauad, valvuritega
raskendatud suhtlemine ning ebapiisavad liikumisvõimalused, st jalutusbokside ebapiisav pind, jalutusboksidel katuse puudumine, jalutusbokside jagamine teiste kambrikaaslastega ning kaebaja viibimine eeluurimiskambris 23 tundi ööpäevas). Kohus tõlgendas kaebaja tahet ka lähtuvalt 10.12.2015 määruskaebuses viidatud vanglale esitatud kahju nõuetest ja selles toodud väitest, et neid nõudeid tuleb käsitleda ühtse tervikuna. Sama määrusega määras kohus asja läbivaatamise kirjalikus menetluses, menetlusosalistele tähtajad seisukohtade esitamiseks ja otsuse teatavaks tegemise aja.
13.16.09.2016 kohtule laekunud vastuses on Tallinna Vangla seisukohal, et kohus on kaebust alusetult laiendanud, kuivõrd kaebaja ei ole kaebuses ega selle täpsustuses, samuti 11.07.2016 vastuses välja toonud kehakultuuriga tegelemise ja töö tegelemise võimaluste puudumist, kambrite liiga väikeseid söögilaudu ning valvuritega raskendatud suhtlemist. Tallinna Vangla hinnangul ei saa nimetatud osas kaebust läbi vaadata.
14.20.10.2016 määrusega tühistas kohus 24.08.2016 määrusega määratud otsuse teatavaks tegemise aja, uuendas haldusasja menetluse, kohustas kaebajat selgitama oma tahet, määras menetlusosalistele tähtajad seisukohtade esitamiseks ning uue otsuse teatavaks tegemise aja.
15.04.11.2016 kohtule esitatud kaebuse täpsustuses (tl 183-184, tõlge tl 187) on kaebaja märkinud, et ta tugineb asjaolule, et Tallinna Vangla ei taganud temale perioodil 28.0913.12.2012 ja 04.07.2013-19.11.2014 kambris ühe kinnipeetava kohta vähemalt 4 m2 põrandapinda (isikliku ruumi sisse ei ole arvestatud inventari, sanitaarsõlme ja tualetti). Lisaks tugineb kaebaja ka sellele, et kõikides kambrites, kus ta nimetatud perioodil viibis, ei olnud tagatud minimaalne põrandapind. Inimväärikust alandavate tingimustena nimetab ta veel ka puudulikku ventilatsiooni kambrites (kambrid on rõsked ja hallitavad); akendest värske õhu juurdepääsu takistatusse; kambrites silmi kurnava valgustuse (valgusallika ebapiisav valgustootlikkus); ebapiisavad pesemisvõimalused (isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldatakse duši kasutamist vaid üks kord nädalas 20 minutit, kambrites puudub soe vesi); liiga väikesed söögilauad kambrites (1,5 x 0,5 m), mis ei võimaldanud kõigil kambris viibivatel kinnipeetavatel korraga süüa; kehakultuuriga tegelemise võimaluste puudumine; ebapiisavad liikumisvõimalused, s.o jalutusbokside ebapiisav pind (jalutusboksi pind on alla 15 m2 ning seda tuleb jagada kõikide kambrikaaslastega); raskendatud suhtlemise valvuritega (puudub ühenduse võtmise nupp või kõneseade).
KAEBAJA SEISUKOHAD
16.M.S. seisukohad on kokkuvõttes järgmised.
17.Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas kokku 19 kuud. Kuivõrd ka alates 2014 a kehtestatud 3 m2 suurune kambripinna nõue ei küüni Euroopa Liidus kehtiva standardini, milleks on 4 m2, siis rikub vangla EIÕK artiklit 3. Kaebajat on kogu vangistuses viibimise aja koheldud ebainimlikult, kuna vangla kambrites on inimese kohta vaba ruumi 2,5 m2 ja mõnes kambris veelgi vähem. Seejuures on sellest maha arvestatud mööblialune pind, kuid inventarialust pinda ei saa käsitleda vaba elamispinnana. Kaebaja märgib, et vangla vanades elumajades on küll erineva suurusega toad, kuid sealgi jääb vaba elamispind 3 m2 piiresse ega ületa seda. Selles vangla osas tuleb öörahu ajal tualetis käimiseks oodata vahest tund ja rohkemgi aega. Kinnipeetavate ootekambrites on uksed suletud 23 tundi ööpäevas ning elusektsioonides on uksed avatud 4 tundi. Riiete kuivatamine teeb seal kambrid niiskeks ja sellest järeldub ka ventilatsiooni puudulikkus ja paljudes kambrites on niiske ja rõske.
18.Kaebaja viibis perioodil 28.09.2012-13.12.2012 kokku 77 päeva lukustatud kambrites (nr 326 ja 358), kus keskmine põrandapind ühe kinnipeetava jaoks oli 2,54 m2 (61 päeva 6 kinnipeetavat). Seejuures olid kambrid lukustatud 23 tunni jooksul ning jalutuskäiku võimaldati 1 tund päevas jalutusboksis. Tualeti pindala ei saa arvestada põrandapinna hulka, sest tualett on eraldi ruumis, see on tehniline ruum ega ole mõeldud elamise jaoks. Perioodil 04.07.201319.11.2014 (504 päeva) viibis kaebaja eelvangistuse režiimil ja kambrites, kus oli kinnipeetava kohta põrandapinda keskmiselt 3,63 m2. 77 päevase perioodi jooksul käis ta koolis, kus õppekoormus oli 1-2 päeva täiskoormusega ja 2-3 päeva poole koormusega (9.00-12.00 ja 13.3016.00).
19.Täiendavate kahju tekitanud tingimustena toob kaebaja välja kambri valgustuse nõuetele mittevastavuse, ebapiisavad hügieenitingimused (pesemisvõimalused), puuduliku ventilatsiooni ja niiskuse, Aasia-tüüpi tualetid, katuseta jalutusboksid, kambrist väljaspool viibimise aja piiratuse, kehakulutuuriga tegelemise võimaluste puudumise, vahistatutel töötamise võimaluste puudumise ning kambrite väiksed lauad. 19.1 Kõigile kinnipeetavatele on ettenähtud 1 tund jalutamist värskes õhus. Jalutusboksi pindala on alla 15 m2 ning seda tuleb jagada kõigi kambrikaaslastega. Jalutusboksi põrandapindala oli perioodil 28.09.2012-13.12.2012 iga kinnipeetava jaoks väiksem kui 3 m2 ning perioodil 04.07.2013-19.11.2014 3,6m2. Jalutusboksil puudus katus ning vihmase ja märja ilmaga oli kaebaja sunnitud viibima tund aega vihma käes. Lisaks ei olnud eeluurimise ajal võimalik kasutada spordisaali ega teha tööd. Kambrites oli kehakultuuriga tegelemine ruumipuuduse tõttu raskendatud. 19.2 Riiete pesu ja kuivatamine toimub samas elukambris, mistõttu on kamber pidevalt niiske ja rõske. Paljudes kambrites on sellest tulenevalt seintel hallitus, millest järeldub ka, et kambrite ventilatsioon on puudulik. Vangla ei kontrolli niiskust ega ohukvaliteedi parameetreid. Perioodil 28.09.2012-13.12.2012 oli niiske ühe nädala jooksul (7 päeva) ning perioodil 4.07.201319.11.2014 oli kambris nr 337 niiske alates 10.09 kuni oktoobri alguseni (15 päeva), samuti kartseris nr 88 kokku 6 päeva. Eeluurimise kambri aknaklaasid ei ole avatav ning olemas on vaid väike õhuaken. Kambrites nr 459 ja 339 oli palav alates 4.07.2013-24.08.2013, sest kambrites on ainult õhuaken suurusega 17 x 107 cm ning sundventilatsioon pole piisav, mistõttu ei ole õhukvaliteet õige (õhutemperatuur on kõrge ning palaval ajal võtab õhupump – ventilaator – õhu musta värvi katuse pinnalt). Lisaks takistab kambritesse värske õhu juurdepääsu õhuaknal olev metalliist. Kambri akende suurus (so 1030 x 1150 cm ehk 1,1845 m2) ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse 1999 määrusega nr 38, mille kohaselt on nõutav suurus 1:8, kuid kambrite pindala suuruseks on ilma tualetita 14,6 m2, mis tähendab, et akna suurus peaks olema 1,825 m2. 19.3 Nõuetele ei vasta kambrite kunstlik valgustus, mis kurnab silmi. Kunstliku valgustusena kasutatavad kaks 75 W elektripirni valgustootlikus on 100 luksi, kuid eluruumides on ettenähtud 400 luksine valgustootlikus, et hoida ära nägemiselundite kahjustamine. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldatakse vaid ühte 20 minutilist duši kasutust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites puudub seo vesi; suvel võimaldati seda kaks korda nädalas. Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt kaks pesukorda nädalas. Kuivõrd kambrites puudub soe vesi oli riiete pesemine raskendatud. Voodilinu vahetati kaks korda kuus. 19.4 Kambrites olid liiga väikesed lauad (1,5 x 0,5 m), mistõttu ei saanud kõik kambris viibinud kinnipeetavad korraga süüa ning söödi järjekorra alusel. Seetõttu jahtus toit ära. Kambrites asuvad tualetid on ilma WC-potita (käimla moodi) ning kambrites puudub häireside võimalus, mistõttu on suhtlemine valvuritega raskendatud.
20.EIÕK artikkel 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Olukord Tallinna Vangla kambrites tekitas kaebajas hirmutunnet, hingepiinu ning alaväärsustunnet. EIK on korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, sh kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. Kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jne. EIK on asunud seisukohale, et kinnipeetava kasutuses olev soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta, vähem kui 3 m2 põrandapinda ühe isiku kohta on EIK hinnangul sedavõrd tõsine ülerahvastatus, et see kujutab iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumist. Kaebaja etteheidete tõenditeks ja põhjendusteks on CPT kommentaarid: CPT/Int(2005)06, CPT/Int(2011)16, CPT/Int(2014)01 ning õiguskantsleri aruanded (2005, 2006, 2007, 2008, 2011, 2014) ja EIK lahendid nr 41828/10 (Gurenk vs Venemaa), 69095/10 (Feher vs Ungari), 24378/04 (Galan vs Rumeenia), 49549/11 (Gatlet vs Rumeenia), 429/12 (Tunis vs Eesti), 16391/5 (Saharov vs Bulgaaria), 12845/08 (Olarin vs rumeenia) ja 35972/05 (Jacon Stanein vs Rumeenia) ning Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-21-16 ja 3-3-1-16-16.
21.Kaebaja oli heausksena viidud eksitusse Eesti Vabariigi kui õigusriigi kuvandist ja arvas, kuni Tunis vs Eesti kohtulahendist teadlikuks saamiseni, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks on saanud, kaasnevad paratamatult vangistuse või arestiga.
22.Hüvitise suuruse hindamisel tuleb lähtuda EIK praktikast ja Riigikohtu lahendist nr 3-3-110-14. Kaebaja taotleb inimväärikust alandavate tingimuste talumise eest hüvitise määramist summas 5636,54 eurot, so 9,715 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest perioodil 28.09.2012-13.12.2012 ja 4.07.2013-19.11.2014 (kokku 580 päeva)
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
23.Tallinna Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu. Tuvastamist ei ole leidnud vangla õigusvastane tegevus, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, mistõttu puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
24.Kaebaja viibis ajaperioodil 28.09.2012-13.12.2012 (4. vangistus) ja 04.07.2013-19.11.2014 (5. vangistus) Tallinna Vanglas ja oli paigutatud nendel ajavahemikel erinevatesse lukustatud kambritesse. Vaidlusalusel perioodil viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna ning oli peale kohtuotsuse jõustumist paigutatud vastuvõtuosakonda, sh perioodil 07.08.2014-11.08.2014, 07.09.2014-12.09.2014 ja 10.10.2014-25.10.2014 kandis kaebaja distsiplinaarkaristust kartseris. Alates 20.11.2014 on kaebaja paigutatud eluosakonda, kus kambrite uksed on lukustatud üksnes öörahu ajaks. Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelist nähtuvalt oli kaebajale tagatud vähemalt 2,7 m2 põrandapinda, sh alla 3 m2 jäi tagatav põrandapind vaid 117-l päeval (jäädes vahemikku 2,7 m2-2,78 m2, viimati 03.09.2013). Isikute arv kambris muutus pidevalt ning sellega seoses ka põrandapinna suurus ühe kinnipeetava kohta. Perioodid, mil kambris oli maksimaalne arv inimesi, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, mil kambris oli isikuid vähem. Seejuures ei viibinud kaebaja vaidlusalusel perioodil vanglas ühe jätkuva perioodina, vaid viibis vangistuste vahele jääval ajavahemikul kuus kuud vabaduses. Põrandapinna suuruse arvestamisel tuleb kasutada olnud ruumi hulka arvestada tualettruumi alune pind, sest WC asus kambris ja oli eraldi seintega piiritletud. Riigikohus on 09.12.2015 lahendis haldusasjas nr 3-31-42-15, asunud seisukohale, et EIK-i praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei
saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Eeltoodust järelduvalt tuleb kambripinda hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.
25.Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, lähtub ka EIK isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates; ka Riigikohus 09.12.2015 haldusasjas nr 3-3-1-42-15. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21). Ka tsiviilelus ei arvestata eluruumide pinnast maha selles asuvat eluks vajalikku mööblit.
26.Kaebaja on viibinud Tallinna Vangla kambrites, kus talle oli tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind, mistõttu on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-st 6 ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 01.01.2014 vähemalt 3 m2 põrandapinda. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, oleks vastuolus põhiseadusega. Riigikohus märkis nimetatud lahendis, et „[.....] Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, mil kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“. Vaidlusalusel ajavahemikul, mil kaebaja viibis vanglas vahistatuna ning oli peale kohtuotsuse jõustumist paigutatud vastuvõtuosakonda, oli talle igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Ka perioodil, mil kaebaja oli distsiplinaarkaristuste kandmiseks paigutatud kartserikambrisse (07.08.2014-11.08.2014, 07.09.2014-12.09.2014 ja 10.10.2014-25.10.2014), oli talle tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t. teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatud ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama §-i lg 5 kohaselt on vangla kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. VangS § 14 lg-st 3 ja VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt puudub vaba liikumise võimalus väljaspool oma elukambrit ka vastuvõtuosakonnas, kartseris ning raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris viibival kinnipeetaval. Kaebaja liikumispiirang tulenes asjaoludest, et ta viibis vanglas vahistatuna, oli paigutatud vastuvõtuosakonda või kandis kartserikaristust.
27.Lisaks igapäevasele jalutuskäigule osales kaebaja ajavahemikul 21.10.2013-01.11.2013 sotsiaalprogrammis suitsetamisest loobumise nõustamisel ning õpib alates 04.09.2014 üldharidussüsteemis. Kaebaja on käinud ka ühel lühiajalisel kokkusaamisel. 2013 a ja 2014 a suveperioodil oli esimese ja teise üksuse (kus viibis ka kaebaja) kinnipeetavatele tagatud järgmised hüved: perioodidel 20.05-16.09.2013 ja 26.05-15.09.2014 anti üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaator, perioodidel 03.06.-01.09.2013 ja 02.06-31.08.2014 üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäik, perioodidel 03.06.-01.09.2013 ja 02.06-31.08.2014 võis võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett, perioodidel 25.06.25.08.2013 ja 25.06-22.06.2014 anti üks kord nädalas igale kinnise kambri vangile 1,5 liitrit mineraalvett.
28.Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambrites ka loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana on kambrite laes valgustid ning enamasti ka seinalambid. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 nr 38 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valgustuse. Määruse nr 38 selles osas täpseid norme ei kehtesta. Seega vastas kunstlik valgustus VangS § 45 lg 1 sätestatule. Kui kaebaja leidis, et vajab tugevamat kunstlikku valgustust, siis oli tal võimalik endale vangla kaupluse vahendusel lisaks soetada näpitslamp. Kuna kaebaja ise midagi olukorra parandamiseks ette ei võtnud, ei pidanud ta järelikult kambri valgustatust väheseks.
29.Kambrites asus külmaveekraan kraanikausiga ning magamisruumist eraldatud ja veega tualett. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep ning seega said isikud ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles. Vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Riigikohus on 15.12.2011 määruses nr 3-3-1-57-11 leidnud, et igapäevaselt sooja vee tagamise kohustust vanglal ei ole. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale soetada vangla kauplusest veekeedukann. Ka annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013 a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Kaebaja ei ole varem vangla poole pöördunud ja teada andnud, et tal on sooja vee saamisega probleeme.
30.Kinnipeetavate voodipesu vahetatakse reeglina kaks korda kuus. Igal isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.
31.Tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus, helistamine). Lühiajaliste kokkusaamiste võimalust kasutas kaebaja ühel korral – 5.11.2013. Pea iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati kinnipeetavatel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Kinnipeetavate käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste
piires võimaldati hõivetegevust ja toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist.
32.Ventilatsiooni osas ei ole vanglale täpseid nõudeid kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette, milline peab ventilatsioon kambris olema. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks oli võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Kambrites on keskküte, mis tagas kütteperioodi ajal, kui väidetav niiskus võis ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatas õhku. Vastustaja puuduvad andmed selle kohta, et kambrites, milles kaebaja viibis, oleks olnud liigset niiskust või rõskust. Samas, kui kaebaja tundis, et kambris pesu pesemisel tekib niiskus, oli tal võimalik taotleda endale kandmiseks vangla riietust. Vanglariietuse pesemise eest hoolitseb vangla ja see on tasuta. Isiklikud riided võis kaebaja anda pesemise korraldamiseks vanglale, makstes pesemise eest kehtestatud hinnakirja järgi. Seega on isiklike riiete pesemine kambris vabatahtlik.
33.Väitele tualeti pääsemise pikkade ootejärjekordade osas märgib vastustaja, et kuivõrd vaidlusalustel ajavahemikel on kaebaja viibinud eranditult kambrites, milles tualett asus kambris ning koos kaebajaga viibis kambris maksimaalselt kuus kinnipeetavat, ei saanud kaebajal esineda tema poolt väidetud probleeme tualetti pääsemiseks liiga pika ootejärjekorra tõttu.
34.Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väidetega väheste liikumisvõimaluste kohta jalutusboksis. VangS § 55 lg 2 ja 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval ja vahistatul viibida värskes õhus vähemalt üks tund päevas ning ka kaebajale oli tagatud võimalus vähemalt ühe tunni jooksul päevas värskes õhus viibida. Üheski vangistusega seonduvast õigusaktis nõudeid jalutusboksi mõõtmetele või tingimustele sätestatud ei ole. Jalutusboksid on keskmiselt suurusega 15 m2 ning korraga viibivad jalutusalal ühe kambri kinnipeetavad, st antud juhul viibis jalutusboksis sõltuvalt päevast maksimaalselt kuus isikut. Kuue isiku viibimisel jalutusboksis oli seal viibivatel isikutel ringi liikumiseks piisavalt ruumi ning sel ajal oli kaebajal võimalus muuhulgas ka kehakultuuriga tegeleda (teha võimlemis- ja/või venitusharjutusi jne). Kaebaja ei ole kaebuses nimetatud perioodil esitanud vanglale mingeid pöördumisi seoses jalutamise võimatuse või jalutusboksi tingimustega.
35.Kaebaja peab vangistustingimuste puuduseks kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamist. VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta. Viidatud sättest ei tule vanglale kohustust tagada kinnipeetavate füüsiline vormisolek. Ringkonnakohus on 17.01.2011 otsuses nr 3-10-695 märkinud, et VangS § 55 lg 1 ei tulene kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist. Vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Kaebajale oli igapäevaselt tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus 15 m2 suuruses jalutusboksis, kus korraga viibis maksimaalselt kuus kinnipeetavat ja selle aja jooksul oli kaebajal võimalik muu hulgas tegeleda ka kehakultuuriga õues (teha võimlemisharjutusi, venitada jne), millist võimalust kasutavad paljud kinnipeetavad. Lisaks oli kambris piisavalt ruumi, et enda keharaskust kasutades teha erinevaid võimlemisharjutusi (kükid, kätekõverdused jpt harjutused). Olukorras, mil kaebuse esitajale on tagatud võimalus end soovi korral piisavalt liigutada, kuid isik otsustab seda mitte teha, on põhjuslik seos väidetava kahju ning Vangla tegevuse osas välistatud.
36.Erinevalt kaebaja hinnangust söögilaua väikusele on vastustaja seisukohal, et kambrites, milles kaebaja paiknes, oli laua taga ruumi ja jagus istekoht igale kambris viibinud kinnipeetavale. VSkE § 7 lg-st 1 tulenevalt peab kambris olema laud (p 3) ja istekoht igale kinnipeetavale (p 4). Tallinna Vangla kinnised kambrid on varustatud lauaga, mille kummalgi
(pikemal) küljel asub pink. Selliselt on tagatud istumiskohad kõigile kambri kinnipeetavatele ning kambris viibivatel kinnipeetavatel on võimalus üheaegselt laua taga istuda. Kuivõrd kaebaja ei ole teadaolevalt sellesisulise probleemiga varasemalt (enne kahjunõude esitamist) vangla poole pöördunud, saab asuda seisukohale, et istumiskohtade puudusega tegelikult probleeme ei olnud.
37.Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei ole õigusvastased ka olenemata asjaolust, et kambrites puudub valvuritega ühenduse saamiseks häirenupp või kõneseade. VSkE § 7 lg-s 1, milles on sätestatud kambri sisutus, ei näe ette, et kambri sisustuse hulka peab kuuluma sidepidamisvahend või häirenupp. Vajadusel on kinnipeetavatel valvuri tähelepanu saamiseks võimalik koputada uksele, mis arvestades asjaolu, et Tallinna Vangla kambritel on ees metallist uksed, ei saa ametnikul ilmselgelt märkamata jääda.
38.Vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
39.Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju tekkimise ärahoidmiseks. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast asjas nr 3-3-1-90-11 ei kuulu kahju hüvitamisele, kui kahju oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-80-09 märkinud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, mida ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ja võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks. Kaebajal oli võimalik pöörduda vangla poole märgukirja või selgitustaotlusega, kuid ta seda ei teinud ning ta juhib tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele peale seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada pole võimalik. Kaebaja hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada. Kaebaja pidi vanglasse paigutamisel aru saama talle kahju tekitamisest ja sellele koheselt ka reageerima. Käesolev vangistus on kaebajale juba viies ning ka eelnevate vangistuste jooksul viibis ta erinevatel ajavahemikel Tallinna Vanglas (20.12.2001-10.03.2002 – 2. vangistus ja 06.02.2005-27.10.2005 – 3. vangistus).
40.Kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Vangla tingimusi kogumis arvestades ei olnud need inimväärikust alandavad. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest mittevaralise hüvitise väljamõistmist. Arvestada tuleb ka riigivastutuse seaduse (RvastS) §-s 13 sätestatud piirangutega. Kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik. Kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Vangla tegevus sellisele õigusriivele ei viita. Mittevaralise kahju esitamise nõude ajendiks ei ole
kaebaja füüsilised ja vaimsed kannatused, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teadasaamine ja võimalik tulenev rahaline kasu, kuid eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
41.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab seda järgmiselt.
42.Kaebaja nõuab 5636,54 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist, arvestusega 9,715 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest ajavahemikul 28.09.2012-13.12.2012 ja 04.07.201319.11.2014 kuna kahju tekitati talle tema hoidmisega Tallinna Vangla ebarahuldavate tingimustega kambrites. Ennekõike põhjustas kahju tema hoidmine ülerahvastatud kambrites. Lisaks viitab kaebaja olmetingimustele, mis kogumis olid tema hinnangul inimväärikust alandavad.
43.Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli 4. ja 5. vangistuse ajal ajavahemikel 28.09.201213.12.2012 ja 04.07.2013-19.11.2014 paigutatud Tallinna Vanglasse ning viibis nn suletud kambrites seoses vahistatu staatusega (kogu 4. vangistuse aeg) ning seoses vastuvõtuosakonda paigutamisega peale kohtuotsuse jõustumist (otsus jõustus 15.10.2014) 5. vangistuse ajal perioodil 29.10.2014-19.11.2014. Samuti puudub vaidlus selles, et perioodil 07.08.201411.08.2014, 07.09.2014-12.09.2014 ja 10.10.2014-25.10.2014 kandis kaebaja distsiplinaarkaristust kartseris. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et vahistatuna ja vastuvõturežiimil viibiva süüdimõistetuna oli ta paigutatud ööpäevaringselt kambritesse, kus oli igapäevase kambrivälise liikumisena tagatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Vaidlus puudub ka selles, et alates 20.11.2014 paigutati kaebaja avatud eluosakonda, kus kambrite uksed on lukustatud vaid öörahu ajaks.
44.Vaidlus seisneb küsimuses, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle ajavahemikel 28.09.2012-13.12.2012 ja 04.07.20123-19.11.2014 väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju. Vangla hinnangul on kohus alusetult kaebuse nõuet laiendanud etteheidetega, mida kaebaja pole esitanud, täpsemalt seoses kehakulutuuriga tegelemise ja töötamise võimaluste puudumist puudutavate etteheidetega ning kambrite liiga väikeseid söögilaudu ja valvuritega raskendatud suhtlemist puudutavate etteheidetega. Kohus on 20.10.2016 määrusega uuendanud haldusasja menetluse ja palunud kaebajalt täiendavaid selgitusi. Kohus, lähtudes kaebaja esitatud kaebusest, kaebuse täiendustest (sh 04.11.2016 esitatud täpsustus) ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud määruskaebuses märgitud viitest 09.01.2015 ja 02.04.2015 vanglale esitatud kahju nõuetele, on seisukohal, et kaeba soovib tugineda kõigile vanglale esitatud kahju nõuetes viidatud tingimustele, so kehakultuuriga tegelemise ja töö tegelemise võimaluste puudumisele, kambrite liiga väikestele söögilaudadele ning valvuritega raskendatud suhtlemisele. Seega ei ole kohus alusetult kaebust laiendanud ning kaebus on lisaks ebapiisavale põrandapinnale menetluses ka seoses väidetega, mis puudutavad kambrite puudulikku ventilatsiooni ja niiskust, ebapiisavat valgustust, ebapiisavaid pesemisvõimalusi, tualeti pikki ootejärjekordasid, kehakulutuuriga tegelemise võimaluste puudumist, töö tegemise võimaluste puudumist eeluurimise ajal, kambrite liiga väikseid söögilaudu, valvuritega raskendatud suhtlemist ning ebapiisavaid liikumisvõimalusi, st jalutusbokside ebapiisav pind, jalutusboksidel katuse puudumine, jalutusbokside jagamine teiste kambrikaaslastega ning kaebaja viibimine eeluurimiskambris 23 tundi ööpäevas.
45.Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on kaebaja paigutamisel taganud kaebajale inimväärika kohtlemise.
46.Kohus võtab esmalt seisukoha kambripinna arvestamise põhimõtete osas (I), analüüsib seejärel kaebaja väiteid ning hüvitamiskaebuse põhjendatust (II), võtab seisukoha võimaliku hüvitise osas (III) ning jagab menetluskulud (IV).
I
47.Pooled on erineval seisukohal selles, milline pind arvestada kambripinna hulka. Kaebusest nähtub, et kaebaja arvates tuleks põrandapinnast maha arvata kambris oleva mööbli alune ning WC pind. Vastustaja hinnangul tuleks see pind arvata kambripinna hulka.
48.Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu+/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-1616, p 10; 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Samas lahendis on selgelt ka välja toodud, et isikliku ruumi hulka arvestatakse mööblialune pind.
49.Halduskohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata kambris oleva WC aluse pinna. II
50.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.
51.Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.
52.Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes.
53.EIÕK artikli 3 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 punktis 36, et: „riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“ Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis VangS § 41 lõikest 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Kindlasti ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, punkt 33).
54.EIK on leidnud (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13, p-d 118-123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb täiendavalt arvestada muude kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Siiski loob alati vähemalt tugeva eelduse, et tegemist on EIÕK art 3 tähenduses alandava kohtlemisega, juba ainuüksi ühe järgmise nõude rikkumine: a) igal kinnipeetaval peab kambris olema isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kamber peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda. Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14-15). Hiljutises EIK lahendis, asjas Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, on seatud kambri põrandapinna minimaalseks orientiiriks 3m2, millest ka pisut vähema põrandapinnaga kambris kinni pidamisel võib inimväärikuse rikkumist eeldada, kui kinnipidamistingimused kogumis niisugust eeldust ei kummuta. Asjaoludeks, mis võivad kumulatiivselt esinedes põrandapinna vähesusest tulenevat inimväärikuse rikkumise eeldust ümber lükata, on: 1) 3 m2 standardist kõrvalekaldumise kestus ja ulatus pole märkimisväärsed; tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks, sh igapäevaselt vähemalt 1h värskes õhus avaras ja ilmastikukindlal jalutuseks mõeldud alal; kinnipidamisasutuse üldine seisund on talutav ega esine muid konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid. Kui kambris on põrandapinda aga
märgatavalt vähem kui 3m2, või kui isikut on neis tingimustes kinni peetud pikka aega, ei saa kambripinna vähesusest tingitud inimväärikuse rikkumist kummutada ka muud soodsad kinnipidamistingimused. Kui põrandapinda on kambris 3-4m2, saavad otsustavaks muud kinnipidamistingimused. Kui isiklikku ruumi on üle 4m2, oleneb kinnipidamise kohasus ülejäänud kinnipidamistingimustest.
55.Riigikohus sedastas ka 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 punktis 11, et kui kinni peetava isiku käsutuses ei ole vähemalt 3m2 põrandapinda, loob see asjaolu tugeva eelduse, et tegemist võib olla alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Väiksemast kui 3m2-sest põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad aga leevendada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise kestus (vt Riigikohtu lahendid asjades 3-3-1-42-15, punktid 14 ja 15 ja 3-3-1-68-15, punkt 18). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-42-15, p 14).
56.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.
57.Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE v.r) lõige 6 sätestas: "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb nii kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega kui alates 01.01.2014 jõustunud redaktsiooni kehtivusaega.
58.Vastustaja selgitustest (tl 61 pöördel, p-d 5 ja 6 ja tl 64 pöördel, p 14) nähtuvalt oli kaebaja kaebusega hõlmatud perioodidel paigutatud Tallinna Vanglasse kahe erineva vangistuse jooksul ajavahemikel 28.09.2012-13.12.2012 (4. vangistus kokku 77 päeva) ning 04.07.201319.11.2014 (5. vangistus kokku 504 päeva) ehk kokku 581 päeval, seejuures kogu kaebusega hõlmatud ajavahemiku jooksul suletud kambrites vahistatuna või vastuvõturežiimil viibinuna. Alates 20.11.2014 paigutati kaebaja avatud eluosakonda, kus kambrite uksed on lukustatud vaid öörahu ajaks ning kaebajal oli iga nädal võimalus kasutada ka spordisaali.
59.Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse andmete kohta (tl 67-74). Tabelist nähtuvalt paiknes kaebaja vaidlusalustel perioodidel kambrites nr 329, 358, 459, 339, 334, 122, 461, 424, 419, 80, 88, 72 ja 361. Tabelist nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites (sh nii tualeti pindalaga arvestatult kui tualeti pindala arvesse võtmata). Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodidel kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Kohus on juba selgitanud, et arvestab kambri pinna suurust ühe kinnipeetava kohta tualeti pindala arvesse võtmata.
60.Vaidlusalustel ajavahemikel, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna või vastuvõturežiimil, sh kartserikambris, oli tema liikumisvabadus piiratud tulenevalt õigusaktidest. VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud, kui vahistatu töötab või õpib. VSkE § 8 lg 1 kohaselt ei ole kinnipeetav, välja arvatud avavanglas
või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. VSkE § 8 lg-st 4 tuleneb, et lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Antud juhul on selge, et kaebajal oli vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibinuna võimalik ööpäeva vältel kambrist väljaspool viibida igapäevaselt ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal.
61.Viimase, so 5.vangistuse ajal (kaebusesse puutuvalt ajavahemikul 04.07.2013-19.11.2014, so kokku 504 päeval) oli kaebajale alates 13.12.2013 igal ajal ja järjestikustel päevadel tagatud rohkem kui 3m2 põrandapinda, so kokku 342 järjestikust päeva. Seejuures oli kaebajale tagatud rohkem kui 3 m2 põrandapinda sama vangistuse jooksul ajavahemikel 04.07.2013-08.07.2013 (5 päeva), 08.08.2013 (1 päev), 12.10.2013-16.10.2013 (5 päeva), 25.10.2013-27.10.2013 (3 päeva) ning 11.11.2013-22.11.2013 (12 päeva). Seega oli kaebajale tagatud selle vangistuse jooksul rohkem kui 3 m2 põrandapinda kokku 368 päeval, sh 342 järjestikusel päeval. Seejuures ei viibinud kaebaja selle vangistuse jooksul päevagi kambris, mil põrandapinda oleks kehtivas õiguses sätestatud piirmäärast (2,5 m2 ja alates 01.01.2014 3 m2) vähem. Nimelt oli kaebajale selle vangistuse ajal kokku 136 päeva jooksul ajavahemikel 09.07.2013-07.08.2013 (30 päeva), 09.08.2013-11.10.2013 (64 päeva), 17.10.2013-24.10.2013 (8 päeva), 28.10.2013-10.11.2013 (14 päeva) ja 23.11.2013-12.12.2013 (20 päeva) tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, kuid põrandpinna suurus jäi väiksemaks kui 3 m2. Seejuures oli rohkem kui pool selle aja päevade arvust (136 päeva) põrandapinna suurus 2,97 m2 (so kokku 80 päeva jooksul) ning 56 päeva jooksul oli põrandapinna suurus 2,54 m2 ja väiksema põrandapinna suurusega ajavahemikud vaheldusid nende ajavahemikega, mil ruumi oli 3 m2 ja enam või suuruses 2,97 m2. Alates 20.11.2014 paigutati kaebaja avatud osakonda.
62.4. vangistuse ajal Tallinna Vanglas vahistatuna (ajavahemikul 28.09.2012-13.12.2012, so 77 päeva), ei viibinud kaebaja päevagi tingimustes, mil talle oleks olnud tagatud üle 3 m2 põrandapinda. Seejuures viibis kaebaja sellel ajal kokku 61 päeva tingimustes, mil põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 2,5m2 ning 16 päeva tingimustes, mil ühe inimese kohta ei olnud pinda küll 3 m2 nagu seda eeldab EIK praktika, kuid täidetud oli sel ajal kehtinud VSKE § 6 lg 6 nõue (2,5 m2), so ajavahemikel 25.10.2012-01.11.2012, 14.11.2012-20.11.2012 ja 13.12.2012.
63.Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole ka põrandapind 2,5 m2 vanglas kinni peetava inimese kohta sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2. Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul. (Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p-d 37 ja 38; halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 18).
64.EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on suhtelise õigusmõistega, mis sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks ei ole EIK pidanud EIÕK art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida
(nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13).
65.Siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41). Oluline on tähele panna, kas esines suures ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine(vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25).
66.Kaebaja viibis alla 3 m2 tingimustes kogu 4. vangistuse aja (77 päeva), seejuures oli vähem kui 2,5 m2 põrandapinda kaebajale tagatud esmalt 27 järjestikust päeva (28.09.2012-24.10.2012), seejärel 12 (2.11.2012-13.11.2012) ja 22 (21.11.2012 – 12.12.2012) järjestikust päeva. Ülejäänud 16 päeva jooksul (ajavahemikel 25.10.2012-1.11.2012, 14.11.2012-20.11.2012 ja 13.12.2012) oli kaebajale tagatud põrandapinna suurus 2,95-2,97 m2.
67.5. vangistuse ajal viibis kaebaja alla 3 m2 tingimustes esmalt 30 järjestikust päeva (09.07.2013-07.08.2013), seejärel 64 (09.08.2013-11.10.2013), 8 (17.10.2013-24.10.2013), 14 (28.10.2013-10.11.2013) ja 20 (23.11.2013-12.12.2013) 9 järjestikust päeva.
68.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kõnealustel ajavahemikel vanglas vahistatuna või vastuvõturežiimil ööpäev läbi lukustatud kambris. Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused.
69.Seetõttu on väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast tingitud mõju vahistatu suhtes tugevam võrreldes nende vanglas kinni peetavate isikutega, kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt. Vahistatu staatus tingib oma olemuse tõttu kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise, mis vahistatu seisundiga paratamatult kaasneb. Vaidlust ei ole, et vahistatud staatuse tõttu ning vastuvõturežiimil olles oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, mil talle oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja ei eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab jalutusboksi väiksuse üle. Vaidlust jalutusboksi suuruse (15 m2) üle ei ole, samuti selle üle, et jalutusruumi jagati kambrikaaslastega.
70.Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid suhtlus- ja tegevusvõimalusi. Kaebaja puhul on sellised võimalused olnud samuti piiratud tema kui vahistatu seisundist või vastuvõtu osakonnas viibimisest tulenevalt.
71.Vastustaja on selgitanud, et vahistatutel, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine. Neile oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga samuti suhelda vangla sotsiaaltöötajate, psühholoogide ning meditsiinipersonaliga. Vastustaja on selgitanud (tl 62 pöördel ja 63), et kaebaja sai liikuda väljaspool kambrit lisaks igapäevasele jalutuskäigule ka ajavahemikul 21.10.2013-01.11.2013, mil kaebaja osales sotsiaalprogrammis suitsetamisest loobumise nõustamisel ning alates 04.09.2014 õpib kaebaja üldharidussüsteemis. Seejuures on kaebaja kasutanud võimalust lühiajaliseks kokkusaamiseks 05.11.2013. Kaebaja õppimise aeg langeb perioodi, mil kaebajale oli igal ajal tagatud põrandapinda 3 m2 või rohkem. Seejuures sotsiaalprogrammis osalemise ajal oli kaebaja tingimustes, kus talle oli tagatud vähemalt 2,97 m2 – 3,72 m2 põrandapinda.
72.Kohtu hinnangul tähendab õigusvastaselt väikesele kambripinnale lisaks kambrivälise liikumisvõimaluse ja tegevuse puudumine ka väiksemat suhtlemisvõimalust ja sotsiaalseid kontakte. Praegusel juhul pole ilmnenud, et kaebajal oleks olnud 4. vangistuse ajal lukustatud kambris viibimise perioodil märkimisväärseid võimalusi täiendavaks liikumiseks või suhtluseks, mis võiks pakkuda leevendust ebapiisava kambripinna oludes ning välistaks EIK art 3 rikkumise (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 22). 5. vangistuse ajal kaasnesid küll täiendavad võimalused liikumiseks ja suhtlemiseks, kuid see aeg langeb perioodi, mil kaebajale oli igal ajal tagatud põrandapind 3 m2 või rohkem, välja arvatud sotsiaalprogrammis osalemise ajal (kestis kokku 12 päeva), mille jooksul oli kaebajale tagatud üle 3 m2 põrandapinda 3 päeva jooksul ning ülejäänud 9 päeva viibis kaebaja tingimustes, mil ühe inimese kohta ei olnud pinda küll 3 m2 nagu seda eeldab EIK praktika, kuid täidetud oli sel ajal kehtinud VSKE § 6 lg 6 nõue (2,5 m2). Seejuures jäi nendel üheksal päeval kaebajale mõeldud põrandapinna suuruseks 2,97 m2, mis ei ole oluliselt väiksem, kui 3 m2.
73.Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega ning tal on etteheited kambrite puuduliku ventilatsiooni ja niiskuse küsimuses; ta peab ebapiisavaks kambri valgustust; ebapiisavad on pesemisvõimalused; tualeti kasutamisel esines pikki ootejärjekordasid; kehakulutuuriga tegelemise võimalused puudusid ja töö tegemise võimaluste puudusid eeluurimise ajal; kambrites olid liiga väikesed söögilauad; valvuritega oli suhtlus raskendatud; liikumisvõimalused oldi ebapiisavad, st jalutusbokside pind oli ebapiisav; samuti puudus jalutusboksidel katus; jalutusbokse tuli jagada teiste kambrikaaslastega.
74.Vastustaja on vastuses kaebusele (tl 62 ja tl 163) selgitanud, et kaebaja viibis vaid kambrites, kus asus kraanikauss koos voolava veega ning kambris on lubatud seep. Samuti olid kinnipeetavatele lubatud veekeedukannud. Seega saab isik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles ning vajadusel on kambris olles võimalik saada sooja vett. VangS § 50 lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama.
Kohus lisab, et kaebaja on ise seejuures märkinud, et suvel võimaldati duši kasutamist kaks korda nädalas. Seega võimaldati kaebajale pesemiskordi rohkem, kui seaduses kehtestatud minimaalses määras.
75.Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja (vastus kaebusele tl 63-65 ja 163), et lisaks Tallinna Vangla kambrites toimivale sundventilatsioonile on kambris viibijatel võimalik õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Nimetatud asjaolu ei ole kaebaja vaidlustanud. Kuigi kaebaja on nimetanud, et ta kleepis ise valge lehe ukse juurde seinale (tlk 30), ei anna see kohtule vajalikku informatsiooni, miks kaebaja seda tegelikult tegi ja kas see oli üldse vajalik. Kaebaja on nentinud hallituse olemasolu kambrites nr 329, 339, 334 ja 461 ja seejärel märkinud, et I ajaperioodil oli niiskust 1 nädal, II ajaperioodil oli niiskust kambris nr 334 oktoobri algul ja kartseris nr 88 kuus päeva (tlk 33) ja lisanud, et kambrites nr 459, 339 oli palav alates 04.07.13-24.08.13.a, sest sundventilatsioon ei ole piisav, mille tõttu õhukvaliteet ei ole õige (õhutemperatuur on kõrge, palaval ajal õhupump (ventilaator) võtab õhu mustavärvi katuse pinna pealt). Samas nähtub, et tegelikult on vangla kambrites sundventilatsioon, seda ehituslikku osa muudetud ei ole ning õhuhulga reguleerimine kambris on võimalik. Kaebaja enda esitatud andmetel on kambrites aknad ja akende kaudu sai kambreid õhutada. Külmemal ajal on akna kaudu kambri õhutamine koos sundventilatsiooniga tavapäraselt võimaldanud värske õhu kambrisse, mõnevõrra teisem olukord tekib aga suvel. Kaebaja on küll märkinud, et akna fotod kinnitavad metallist liistu olemasolu ja kaebaja järeldab, et see takistab värske õhu liikumist, ent see ei ole kohtule usutav, eriti ajal, mis puudutab külmemaid aastaaegu. Isegi toimikusse esitatud fotodelt (tlk 75-80) saab järeldada, et ka trellitatud ja metallist liistudega aknad võimaldasid õhu liikumise, kambrites olid olemas sundventilatsiooni avad. Akende küljes ei puudunud õhutusavad, mistõttu ei ole kohtul alust kahelda vangla seisukohas, et kambrites, milles viibis kaebaja, oli osaliselt avatav aken ja selle kaudu sai kambrit ka tuulutada. Suvisel ajal kasutati lisavõimalusi kambrite õhutamiseks, sellele kaebaja vastu ei vaidle. Vangla on täpsustanud (nt vastuses 16.09.19 tlk 163), et kaebaja kambrites oli tagatud kinnises kambris ventilaator (märgitakse veel lisajalutuskäike, lisa mineraal- ja joogivee andmist). Suvekuumust on Eesti kliimas suveperioodidel olnud siiski lühiajaliselt ja kaebaja ei ole ise ka märkinud pikaajalisi kuumaperioode, mis toonuks kaasa märkimisväärseid kannatusi. Tlk 106 (kaebaja selgitus 02.04.15 Tallinna vanglale kahjunõudes) on kaebaja nimetanud, et kambrites oli niiske, sest et seal viibis 6 kinnipeetavat ja ventilatsioon ei ole piisav. Kaebaja on korduvalt viidanud halbade tingimuste osas ka sellele, et õiguskantsleri aruannetes (tlk 111; 183) arvates 2005. aastast on esile toodud vangla erinevaid kehvasid tingimusi, ent siinkohal kohus märgib, et seda ei saa automaatselt üle kanda kaebajaga seotud kambritele. Samas nähtub, et kaebajat on paigutatud erinevatesse kambritesse ja need tingimused ei saanud olla ühesugused ehkki kaebaja nimetab, et igal korral esinesid erinevad halvad tingimused. Kohtul ei ole võimalik tagantjärgi välja selgitada, mis täpsemalt iga kambri osas oleks objektiivselt etteheidetav. Ehkki õiguskantsler on nimetanud eri aegadel mitmesuguseid puudusi kambrite osas, ei ole kaebaja enda olukorda nende ettekannetega konkreetsemalt sidunud. Ventilatsiooniküsimuses ei ole kaebaja kaebusega seotud perioodil täheldatud ventilatsioonitööde vajalikkust ja avariilisi olukordi. Sundventilatsiooniga on Eestis enamik ehitisi ja ventilatsiooni osas ei ole kehtestatud erinevaid nõudeid. Kuna kambrites, milles viibis kaebaja oli osaliselt avatav aken, õhuringluse efektiivsemaks toimeks tuleb hoida ventilatsiooniavad aga vabad ja avatuna, siis elementaarsete nõuete rikkumisel võis tekkida niiskust ja süsteemi toimimises häireid. Arvestades Eesti kliimat, võis esineda niiskust kambrites nt ajal, mil kütteperioodi algus ei olnud saabunud, kuid nagu võib kaebajast aru saada, olid niiskusperioodid siiski lühiajalised. Kui kambrites hakati pesu kuivatama ja osades kambrites tekkis lisaks juba ka sellest niiskus, siis ei saa selles siiski vanglat süüdistada. Sellisest kinnipeetavate tegevusest tekkinud probleeme tuleb möönda. Ajal, mil kõik kambris viibijad üheaegselt pesu pesevad, võib tekkida kambris niiskust ja rõskust, kuid pesu pesemise ja
kuivatamise aja osas võivad kinnipeetavad jõuda omavahel kokkuleppele, et see ei toimuks samaaegselt kõikidel kinnipeetavatel. Vanglas saab seejuures iga kinnipeetav oma tegevuse kaudu (nagu ka vabaduses viibides) suunata oma tegevust ja hoiduda kahjulike tagajärgede saabumisest seotult kambri sisekliimaga, kuna kinnipeetavatel on võimalus taotleda vanglariietust, mille pesemise eest hoolitseb vangla; pesu ei pea kuivatama ilmtingimata kambris, kui on näha, et see kahjustab kambri sisemist kliimat. Pesuvahetus toimub kaks korda kuus ja lisaks saab kasutada vangla pesumajateenust. Kaebajal ei ole võimalik esitada vangla tingimuste osas populaarkaebust. Kui kaebaja kambris oleks esinenud tõsiseid probleem nt seotult liigniiskusega vangla süülise tegevuse tõttu, saanuks kaebaja selle esile tuua juba vastavates tingimustes olles, et võimalikku kahju tõrjuda. Kaebaja ei märgi, et ta oleks selliseid pöördumisi teinud ja vangla on kinnitanud, et selliseid pöördumisi ei ole kaebaja vanglale esitanud. Kui kaebaja ei oleks saanud suure tõenäosusega ära hoida enda paigutamist vähese pinnaga kambrisse, siis sedasama ei saa kinnitada kambris muude tingimuste ja kambri varustuse küsimustes, mil isikute kaebuste alusel puudused kas kõrvaldati või siiski tehti ka ümberpaigutusi, eriti avariilistes olukordades. Kaebajal ei ole andmeid, et vanglas puudus töötav sundventilatsioon või et kambreid ei köetud, kuid tal on eriarvamus, miks katuselt ei tohiks olla õhk ventileeritav, so et kui õhuava on paigutatud vangla katusele, siis on õhk seal soe ja mürgitatud autode ja lennukite poolt. Kohus siinkohal saab vaid märkida, et mitte üksnes vangla ei asu kirjeldatud liiklusega tingimustes, vaid ka mitmed elurajoonid, ometi ei ole liiklusele peetud vajalikuks antud kohas piiranguid kehtestada, seega ei saaks seda teha ka vangla.
76.Vastustaja on selgitanud, et piisav valgustus tagatakse loomuliku ja kunstliku valgusega üheskoos. Vastustaja vastuse kohaselt on Tallinna Vangla kambrites reeglina 2 laelampi ning lisaks seinalambid. Päevasel ajal lisandub aknast tulev loomulik valgus. Akna olemasolu üle asjas vaidlust ei ole. Vastustaja on selgitanud, et vanglas viibivatel isikutel on lisaks vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Oma raha eest täiendava valgusti hankimine ei saa kohtu hinnangul küll asendada vastustaja kohustust piisava valgustuse tagamisel, kuid eelnevast nähtuvalt on vangla oma kohustuse täitnud. VangS § 45 lg-st 1 tulenevalt tuleb kambris piisav valgustatus tagada kunstliku ja loomuliku valgustuse koostoimes, mida vangla ka tagati. Nagu tavaeluski, ei saaks kinnipeetav eeldada, et valgustus peaks kõigis ruumides olema ühesuguselt intensiivne või et kõik lambid, mida kambrisse paigutada, peaksid põlema nt terve päeva vältel üheaegselt, et saavutada mingi valgustuse aste. Energiat tuleb kasutada säästlikult ning kaebusest ei selgu, miks neid printsiipe ei peaks järgima vanglas. Kaebusest ei nähtu, et kaebajale poleks tagatud tavapäraseks tegevuseks vajalik valgustus kambris ja intensiivsem valgustus nt õppetöö ajaks või selliseks tööks ettenähtud ruumides. Kaebaja, nagu iga muu kinnipeetav, saab ajatada oma tegevusi päevasele ajale, mil lisavalgustust reeglina vaja ei ole. Kinnipeetavad on enda väidetel väheste tegevustega hõivatud, seega saavad nad oma tegevuste aega reguleerida ise ja ei teki vajadust selle järgi, et ilmtingimata peaks kamber olema igal ajal valgustatud maksimaalsetel võimsustel. Öisel ajal ei pea aga kambris põlema tuled, sest vanglal tuleb tagada kinnipeetavatele hädavajalik öörahu. Ka ei nähtu kaebusest, et kaebaja oleks teinud pöördumisi seotult enda põhjendatud vajadustega kasutada senisest intensiivsemat valgust, st et oleks sellest esinenud probleemi.
77.Kaebaja etteheide jalutusboksi suuruse ja selle tingimuste kohta on üldsõnalised. Kohus märgib, et õigusvastaseks ei saa lugeda olukorda, kus vastustaja on täitnud õigusaktidega kehtestatud miinimumnõuded ning selle üle, et kaebajale oli vähemalt tunnine jalutuskäik tagatud, ei ole vaidlust. Üheski vangistusega seonduvast õigusaktis nõudeid jalutusboksi mõõtmetele või tingimustele sätestatud ei ole. Tallinna Vangla on selgitanud, et jalutusboksid on keskmiselt suurusega 15 m2 ning korraga viibivad jalutusalal ühe kambri kinnipeetavad, st antud juhul viibis jalutusboksis sõltuvalt päevast maksimaalselt kuus isikut. Vastustaja on seejuures lisanud, et kuue isiku viibimisel jalutusboksis oli seal viibivatel isikutel ringi liikumiseks
piisavalt ruumi ning sel ajal oli kaebajal võimalus muuhulgas tegeleda kehakultuuriga (teha võimlemis- ja/või venitusharjutusi vabas õhus jne). Kohus nõustub, et vastustaja seisukohta toetab ka asjaolu, et kaebaja ei ole kaebuses nimetatud perioodil esitanud vanglale mingeid pöördumisi seoses jalutamise võimatuse või jalutusboksi tingimustega. Üldteada olevalt paljud kinnipeetavad kasutavad neidsamu jalutusruume ka võimlemiseks, seega sõltub selliselt isikute tegevusvabadus boksis nende endi hoolikusest tervise vastu.
78.Vastustaja on kaebaja kinnipidamistingimusi iseloomustades märkinud veel omaette voodikoha olemasolu ja regulaarset voodipesu vahetamist ning piisavat puhkamisvõimalust öörahu ajal. Omaette voodikoha tähtsust on ka EIK rõhutanud (näiteks asjas Logothetis jt vs. Kreeka (kaebus nr 740/13), 25.09.14; Murśić vs Horvaatia (kaebus nr 7334/13), 12.03.2015).
79.Praeguses vaidluses asjakohasel perioodil on kaebaja viibinud sellistes kambrites, kus kambri koosseisu on kuulunud tualettruum (see nähtub kohtule esitatud paigutamiste tabelist, tl 67-72 ning seda kinnitab vastustaja oma kirjalikes seisukohtades). Seetõttu ei ole asjakohased väited selle kohta, et ajal, mil kamber on lukustatud, tuleb üldkasutatavasse tualettruumi pääsemiseks oodata sageli pikka aega. Kohus juba nimetas, et kaebaja ei saaks esitada nn populaarkaebust. Tualettruum puudus kambrist küll neil ajavahemikel, mil kaebaja kandis kartserikambrites karistust, so ajavahemikel 07.08.2014-11.08.2014 (5 päeva), 07.09.2014-12.09.2014 (6 päeva) ning 10.10.2014-25.10.2014 (16 päeva), kuid nimetatud ajavahemikud olid lühiajalised ega saanud kaebajale olulist mõju avaldada. Seejuures ei nähtu, et kaebaja oleks selle probleemiga varasemalt vangla poole pöördunud, millest võib järeldada, et tegelikult kaebajal probleeme tualetti pääsemisega ei olnud.
80.Puutuvalt kaebaja väitega kehakulutuuriga tegelemise võimaluste puudumises nõustub kohus vastustajaga, et seaduses ei ole reguleeritud, milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb tagada kehakultuuriga tegelemine. Et kaebajal puudus spordisaali kasutamise võimalus, oli tingitud asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna või vastuvõtuosakonnas, millisel juhul tulenevad piirangut otseselt õigusaktidest. VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. See kehtib ka vahistatu kohta (VangS § 90 lg 1). Samas ei sätesta õigusaktid konkreetsemalt, millises mahus ja millistel tingimustel tuleb kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemine tagada. Väljakujunenud kohtupraktika (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-95-08, punkt 9, 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, punktid 18 ja 19) kohaselt tuleneb VangS § 55 lõikest 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt soovitud viisil või mahus. Seega puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega. Vanglal on kohustus tagada võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Kohtupraktikas on lisaks rõhutatud, et VangS § 55 lõikes 2 ettenähtud jalutuskäik vabas õhus on oma olemuselt võimalus sportimiseks vabas õhus, sest kinnipeetavatel ei ole jalutuskäigu ajal keelatud tegeleda kehakultuuriga (sh võimelda). Kohus on juba eelnevalt märkinud, et kaebajale oli igapäevaselt tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus 15 m2 suuruses jalutusboksis, kus korraga viibis vastustaja väitel maksimaalselt kuus kinnipeetavat. Selle aja jooksul oli kaebajal võimalik muu hulgas tegeleda kehakultuuriga (teha võimlemis-ja venitusharjutusi jne). Seda võimalust kasutavad vastustaja väitel paljud kinnipeetavad, selliste võimaluste olemasolu ja kasutamist kinnitab ka arvukas kohtupraktika. Lisaks oli kambris võimalus teha enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi (kükid, käte kõverdused jms harjutused).
81.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et õigusaktidest ei tulene kohustust tagada kambrites valvuritega suhtlemiseks häirenupp või kõneseade. VSKE § 7 lg-s 1, milles on sätestatud kambri
sisutus, ei näe ette, et kambri sisustuse hulka peab kuuluma sidepidamisvahend või häirenupp. Vajadusel on kinnipeetavatel valvuri tähelepanu saamiseks koputada uksele, mis arvestades asjaolu, et Tallinna Vangla kambritel on ees metallist uksed, ei saa ametnikul ilmselgelt märkamata jääda. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks valvuritega raskendatud suhtlemise probleemiga varasemalt vangla poole pöördunud ja et märgitud kord ei toimiks. Kaebaja ei ole välja toonud konkreetseid ajavahemikke, millal oleks ilmnenud probleeme. Kaebaja vastavad väited valvuritega raskendatud suhtlemise kohta on liialt üldsõnalised ja pole kontrollitavad.
82.Kohtul ei ole alust asuda seisukohale, et kambrite söögilauad olid liialt väikesed. Vastustaja on selgitanud, et kambrites, milles kaebaja paiknes, oli laua taga ruumi ja jagus istekoht igale kambris viibinud kinnipeetavale. VSKE § 7 lg-st 1 tulenevalt peab kambris olema laud (p 3) ja istekoht igale kinnipeetavale (p 4). Tallinna Vangla kinnised kambrid on vastustaja selgituste kohaselt varustatud lauaga, mille kummalgi (pikemal) küljel asub pink ehk selliselt on tagatud istumiskohad kõigile kambri kinnipeetavatele ning kambris viibivatel kinnipeetavatel on ka võimalus üheaegselt laua taga istuda. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd kaebaja ei ole sellesisulise probleemiga varasemalt (enne kahjunõude esitamist) vangla poole pöördunud, saab asuda seisukohale, et istumiskohtade puudusega tegelikult probleeme ei olnud.
83.Kaebaja väited, et töö tegemise võimalused vaidlusalusel ajavahemikul puudusid, selgitab kohus järgnevat. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Eeltoodu tähendab, et vangla kohustus leida kinnipeetavale tööd ei ole absoluutne. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda endale tööd ning vangla saab töö tagada kinnipeetavale arvestades kinnipidamiskoha tingimusi ja vangla võimalusi. Kohus arvestab töö tegemise võimaluse puudumist põrandapinna suurusest tingitud mõjude arvestamisel.
84.Eelnevast tulenevalt ei ole ilmnenud, et olmetingimused kogumis vanglas olnuks siiski sellised, mis ebapiisava põrandapinna negatiivset mõju kaebajale oleks suurendanud. Kohtul ei ole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades nii üldjuhul toimiva ventilatsiooni kui ka piisava valgustuse tagamisest. Nagu kohus märkis, ilmneb vastustaja esitatud kaebaja paiknemise tabelist, et kogu vaidlusaluse perioodi on kaebaja viibinud sellistes kambrites, mil kambri koosseisu on kuulunud tualettruum (välja arvatud kartserikambrites viibimise ajal). Seega on kaebaja väited selle kohta, et koridoris asuvate üldkasutatavatesse tualettruumidesse pääsemiseks tuleb pikka aega oodata, mis viitaks üldjuhul pigem halvale tingimusele, selgelt asjakohatud. Vastupidiselt on kaebaja kambrites olnud tagatud juurdepääs WC-le igal ajal, mis on kinnipidamistingimustes oluline positiivne näitaja. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ei ole ilmnenud, et olmetingimused vanglas olnuks sellised, mis oleksid kaebaja kinnipidamistingimusi lubamatult halvendanud. Väide, et kambrites oli niiskus, on üldsõnaline, kuid kohus möönab, et õhuniiskus võis tekkida kambrites siiski sel ajal, mil kambrites pesti ja kuivatati pesu, kuid kinnipeetavad ise saanuks talitada muudmoodi. Samal ajal olid aga kinnipeetavatele tagatud võimalused (nii vanglariietuse kui ka isikliku riietuse kandmisel) riiete pesemiseks vangla poolt, st kambris asjade kuivatamine ei olnud kambris olijatele vältimatu valik; sj ka voodiriided pesti vangla poolt. Kaebusest ei nähtu, et vangla vee-ja küttesüsteem ei toiminud või et kaebaja tavapärane elutegevus oleks olnud üldse mingil konkreetsel põhjusel ja ajal takistatud. Kinnipeetavale ettenähtud hüvede tagamata jätmist kaebaja enda osas ei väida. Ilmselgelt ei olnud kõigis kambrites tingimused ühesugused, ent kohtul ei ole alust kahelda vangla andmete õigsuses, mis kinnitavad, et kehtiva korra tagamisel ei saanud tekkida probleeme hügieeni jälgimisel, üldise rahuldava elutegevuse korraldamisel, kambri õhutamisel. Juhtudel, mil isik on varem vangla poole pöördunud ja palunud rikkumised kõrvaldada, on kohus nende asjaoludega ka arvestanud. Kohus ei saa jätta tähelepanuta, et Tallinna Vangla üldist amortiseerunud olukorda
silmas pidades on erinevatel aastatel vangla poolt tehtud negatiivsete reageeringute/raportite alusel ka mitmeid erinevaid jõupingutusi, et olukorda parandada ajal, mil vanglas nn euroremonti enam ei kavandata, kuna ehitamisel on uus vangla. Vaatamata sellele on vangla pidevalt teostanud pisiremonte, lahendanud avariilisi olukordi, mis kahtlusteta olukorda leevendasid. Teadaolevalt on kinnipeetavatele antud ka endale võimalused kambreid puhastada, soovi korral isegi vangla vahenditega pisiremonte teha ning paljud kinnipeetavad seda võimalust kasutasid. Kinnipeetavad, kes hoolitsesid heakorra eest ja oma kambrite väljanägemist parendasid, jäid kambritesse, mille üldine väljanägemine oli kokkuvõttes igati inimväärne. Ka sellest tulenevalt on kambrite tingimused ajas muutunud ja nende tingimused erinevad vaatamata vangla üldisele amortiseerunud olekule. Kohus nõustub aga kaebajaga selles, et vangla ei asunud piisava tõhususega lahendama kambrite ülerahvastatusega seotud probleeme.
85.Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda (sh vahistatuna ja vastuvõturežiimil suletud kambrites viibides), kaebaja õigusi ei rikutud ja kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. Nimetatud ajavahemikud on vastavalt 5. vangistuse ajal (mis kestis kokku 504 päeva) 04.07.2013-08.07.2013 (5 päeva), 08.08.2013 (1 päev), 12.10.2013-16.10.2013 (5 päeva), 25.10.2013-27.10.2013 (3 päeva), 11.11.2013-22.11.2013 (12 päeva) ning 13.12.2013-19.11.2014 (342 päeva), kokku 367 päeva. Kohus lisab, et vahistatutele kehtivad piirangud tulenevad otseselt õigusaktidest. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (VangS § 90 lg 4). Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires vähemalt nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu kinnipidamise režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Kaebaja ei väida, et talle ei oleks olnud eelviidatud ajavahemikul õigusaktidest tulenevad vahistatu õigused tagatud. Samuti ei ole kohtumenetluses leidnud kinnitust, et kaebaja muud olemtingimused kogumis oleks võinud kaebaja olukorda halvendada ja kumuleeruvalt kambripinna suurusega tekitada väärikust alandavad kinnipidamistingimused. Seega oli liikumise piiratus vahi all või vastuvõtuosakonnas viibimisega paratamatult kaasnev ebameeldivus ega ole käsiteltav inimväärikuse alandamisena.
86.Ka ei kuulu kaebus rahuldamisele nende ajavahemike osas, mil kaebaja oli suletud kambris, ja tal oli küll põrandapinda vähem kui 3 m2, kuid vähemalt kehtivas miinimummääras (2,5 m2), kuid kaebaja oli hõivatud täiendava hõivetegevusega, täpsemalt sotsiaalprogrammis osalemisega 9 päeva vältel (osales programmis perioodil 21.10.2013-01.11.2013, millest kolmel päeval oli põrandapinda rohkem kui 3 m2). Seejuures ei jäänud põrandapinna suurus nende 9 päeva jooksul märkimisväärselt väiksemaks kui 3 m2, arvestades, et põrandapind oli kaebajale tagatud selle aja jooksul suuruses 2,97 m2. Sotsiaalprogrammis osalemise ajal oli kohtu hinnangul samuti kompenseeritud põrandapinna vähesusest tulenev ruumipuudus, kuivõrd kaebajal oli võimalik viibida arvestatav aeg väljaspool kambrit. Samal põhjusel ei kuulu kaebus rahuldamisele päeva osas, mil kaebaja sai viibida ka lühiajalisel kokkusaamisel, so 05.11.2013, kuivõrd ka sel päeval oli kaebajale tagatud põrandapind suuruses 2,97 m2. Eelmärgitud ajavahemikel kompenseerisid kambrivälised liikumisvõimalused (sotsiaalprogrammis ja kokkusaamisel osalemine) mõningast ülerahvastatust ja vähest põrandapinda kambrites, mistõttu ei ole põhjust pidada seda EIÕK art
3 rikkumiseks. Seejuures ei olnud põrandapinna suurus märkimisväärselt väiksem kui 3 m2 (vahe 0,03 m2).
87.Eelnimetatud ja kaebuse rahuldamata jäetud osas märgitud ajaperioodidel kaebaja vanglas viibimine ei saanud põhjustada talle hüvitamisele kuuluvat kahju. Kohtu veendumust ei kummuta kaebaja poolt viidatud CPT raportite seisukohad kinnipidamistingimuste ja kinni peetavate isikute paigutamise kohta. Kaebaja paigutuste kronoloogiast nähtub, et ta on viibinud lühemaid või pikemaid perioode oludes, kus on tagatud vähemalt 3 m2 isiklikku ruumi ka enne, kui alates 01.01.2014 kehtestati uus piirmäär (3 m2) ning pärast seda pole vastustaja seda nõuet kordagi rikkunud. Seega on nii riik tervikuna õiguslikku regulatsiooni muutes kui ka vastustaja oma tegevusega kaebaja paigutamisel tegutsenud isiku õiguste rikkumist vältides.
88.Arvestades eelnevalt kirjeldatud kaebaja paigutusi nii pindala kui ajalisest aspektist, asjaolu, et pole tuvastatud kinnipidamistingimusi halvendavaid muid olmetingimusi ning teisalt asjaolu, et kaebaja vahistatu staatusest ja vastuvõturežiimil viibimisest tingitud vähesed võimalused kambriväliseks liikumiseks ja suhtlemiseks ei leevendanud ebapiisavast isiklikust ruumist tingitud mõjutusi (va eelkirjeldatud ajal, mil kaebaja osales sotsiaalprogrammis ja viibis lühiajalisel kokkusaamisel), leiab kohus, et kaebaja nõue on osaliselt põhjendatud – so ajaperioodide osas, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda vähem kui 2,5 ruutmeetrit ja kaebaja viibis ööpäevaringselt lukustatud kambris ehk kokku 61 päeva jooksul (28.09.2012-24.10.2012 – 27 päeva, 02.11.2012-13.11.2012 – 12 päeva, 21.11.2012-12.12.2012 – 22 päeva) ning ajaperioodide osas, mil kaebajale oli küll tagatud minimaalne õigusaktidega nõutav põrandapind (2,5 m2), kuid vähem, kui 3 m2 ja kaebaja viibis lukustatud kambris ning puudus vähest põrandapinda kompenseeriv hõivetegevus, so kokku 142 päeva vältel (25.10.2012-01.11.2012 – 8 päeva, 14.11.2012-20.11.2012 – 7 päeva, 13.12.2012 – 1 päev, 09.07.2013-07.08.2013 – 30 päeva, 17.10.2013-20.10.2013 – 4 päeva, 02.11.2013-04.11.2013 – 3 päeva ja 06.11.201310.11.2013 – 5 päeva), 23.11.2013-12.12.2013 – 20 päeva.
89.Kaebaja väärikust alandavateks on kinnipidamistingimused olukorras, kus polnud tagatud kehtivates õigusaktides nõutud minimaalne põrandapind (2,5 m2). Seejuures tuleb pidada väärikust alandavateks kaebaja kinnipidamistingimusi ka ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetuna, kui kaebajale tagatud põrandapinna suurus jäi alla 3m2. Kohtu hinnangul ei leevenda ajutised olukorrad, mil põrandapind oli suurem kui 3 m2, üldist olukorda. Kaebaja kasutada olnud põrandapinna suurus oli eelnimetatud ajavahemikel vaheldumisi alla 2,5 m2 ning rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2, va üksikud korrad, mil kaebajale oli tagatud põranda pinda rohkem kui 3 m2, kuid lühiajalised suuremal kambripinnal viibimised üksikutel kordadel ei saanud sellel perioodil üldist olukorda märkimisväärselt mõjutada.
90.Eeltoodust tulenevalt ning viidatud kohtupraktikale tuginedes ei saa kaebaja kinnipidamist suletud osakonna kambrites (vahistatuna või vastuvõturežiimil viibiva süüdimõistetuna) eelnimetatud ajavahemikel pidada õiguspäraseks. Seega on Tallinna Vangla tegevus selles osas õigusvastane. Kaebaja ei eita, et ta sai igapäevast ühe tunni pikkust jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab, et seda tuli teha korraga kõigi kambrikaaslastega. Kohus nõustub, et sellise jalutamisvõimalusega on küll täidetud VangS § 93 lg-s 5 sätestatud miinimumnõue, kuid see piiratud võimalus viibida väljapool kambrit ei ole piisav vahistatule ruumikitsikuse neutraliseerimiseks. Seega on antud juhul nimetatud perioodide osas vastustaja rikkunud EIK artiklit 3.
Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vahistatuna või vastuvõtuosakonnas viibitud ja eelmärgitud ajavahemike osas, mil kaebaja ei saanud osaleda ka majandustöödel ning ainsaks kambriväliseks liikumisvõimaluseks oli jalutuskäik, on kaebajat kinni peetud väärikust alandavates tingimustes ja sellega tekitatud mittevaralist kahju, mis väärib rahaliselt hüvitamist.
91.Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik kahju vältida ennekõike liikumis-ja ruumipuuduse küsimuses. Kohus leiab, et kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda muutnud, kuivõrd vangla pidas tingimusi õiguspärasteks ning ruumipuudus oli üldteada. Ümberpaigutamised jäid siiski pigem erandlikeks ja need olid tingitud muudest halbadest oludest (avariilased olukorrad jms). Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne käesoleva kahju hüvitamise taotluse esitamist nõuete või etteheidetega vangla poole, arvestab kohus hüvitise määramisel. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. III
92.Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15, p-s 24 leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja kinnipidamine suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 2,5 m2 ja vahemikus 2,5 – 2,99 m2, on õigusvastane, kuna muud tingimused ei olnud piisavalt kompenseerivad. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muu hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada nii kinnipidamise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi (Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 33-1-38-13, punktid 21, 23). Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, punkt 9). Kohus arvestab, et kaebaja on kõnealuse perioodi jooksul viibinud 43 päeva ka tingimustes, kus ühele kinnipeetavale oli kambri pinda alla kehtivas õiguses (VSKE § 6 lg 6 nii kehtetus kui ka kehtivas redaktsioonis) kehtestatud määra.
24.Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus põhjendatuks mõista välja kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju eest rahaline hüvitis summas 300 eurot. Isiku ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral, kui on alandatud tema inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning hüvitada see proportsionaalselt rikkumise raskusega (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, punkt 12). Kohus märgib, et ajavahemikel, mille osas kohus tuvastas vastustaja tegevuse õigusvastasuse, saab lugeda, et kaebaja õiguste rikkumine toimus pikema aja vältel ja ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavaid meetmeid ei tarvitatud.
Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et katkematult hoiti kaebajat tingimustes, mil tema isiklik ruum jäi alla 3 m2 pikema aja jooksul (sh ajavahemikud, mil tagatud polnud isegi minimaalne õigusaktides nõutud põrandapinna suurus) ning kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit. Kaebajale oli tagatud üksnes 1 tund värskes õhus viibimist päevas ning isikliku ruumi vähesust ei leevendanud üksikud perioodid, mil kaebaja oli paigutatud ühte kambrisse väiksema arvu kinnipeetavatega. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebaja olukorda. Pikaajalisel kinnipidamisel ei ole kaebaja ise võtnud ette samme olukorra parandamiseks, mis viitab pigem sellele, et kaebaja ei tajunud ega olnud häiritud vangla tingimustest, kuid asus tagantjärgi tingimuste suhtes erinevaid nõudeid esitama, so kui ta sai teada kohtupraktikast, et kitsastes oludes viibimine on kompenseeritav rahaliselt. Kaebaja olukord ei saanud olla sedavõrd halb, et ta oleks tulnud paigutada ümber muudesse kambritesse, vastupidiselt oleks ta seda ilmtingimata taotlenud. Nagu kaebusest nähtub, ei ole kaebaja kordagi taotlenud vanglasisest ümberpaigutamist ega üleviimist teise kinnipidamiskohta või esitanud kaebusi või taotlusi muude kinnipidamistingimuste osas. Kaebaja märgib ka kohtukaebuses, et ta esitas kaebuse, kui sai teada kohtulahendist Tunis vrs Eesti ja ehkki kaebajal ei ole sj etteheiteid vanglale ühegi tõsise tagajärje saabumise kohta, võib mõista, et tema puhul ei esine asjaolusid, mis sõltuvalt muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest viitaksid kumulatiivsetele mõjudele. EIÕK art 3 rikkumist ei saa kaebaja vanglale ette heita nende päevade osas, mil kaebajale oli tagatud isiklikku pinda 3 ruutmeetrit. IV
93.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
94.Kaebuselt tuli tasuda riigilõivu kogusummas 169,10 eurot. Kaebaja on 27.04.2015 määrusega riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg-st 2 tuleneb, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kohus on teinud kindlaks vastustaja tegevuse õigusvastasuse 203 päeva osas, seega on kaebuse rahuldatud osaks 40,2 %. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt mõista riigituludesse menetluskulu 67,98 euro ulatuses (40,2 % tasutud riigilõivust).
95.Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.