S.V. kaebus Viru Vangla 21.12.2015. a käskkirja nr 62/1906 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 09.06.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
S.V. apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – S.V. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.06.2016. a otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 26.01.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Viru Vangla 21.12.2015. a käskkirjaga nr 6-2/1906 (tl 10) määrati Viru Vangla kinnipeetav S.V. tööle finants- ja majandusosakonna majandustööde abitööliseks, V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 23.12.2015–23.03.2016 tunnitasuga
0,63 eurot vastavalt töötatud töötundidele. Käskkirja kohaselt on kinnipeetavale antud võimalus omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Käskkirja on märgitud, et Viru Vangla arsti 07.12.2015. a ekspertarvamuse kohaselt on S.V. töövõimeline ja võib teha kerget tööd. Arvestades seda, et osakonna koristamise puhul ei ole tegemist raske tööga, mida kinnipeetav peaks järjest 8 tunni jooksul tegema, on S.V. käskkirja kohaselt töövõimeline ning Viru Vangla ei näe tema tööle määramisel vastunäidustusi.
2.S.V. esitas 12.01.2016 Viru Vanglale vaide (tl 11-11p) Viru Vangla 21.12.2015. a käskkirja nr 6-2/1906 kehtetuks tunnistamiseks.
3.Viru Vangla jättis 19.01.2016. a vaideotsusega nr 6-12/9-2 (tl 12-12p) S.V. i vaide täies ulatuses rahuldamata.
4.S.V. esitas 15.02.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 21.12.2015. a käskkirja nr 6-2/1906 tühistamiseks. Kaebaja väitel ei ole ta võimeline töötama seoses oma tervisliku seisundiga ning sellest tulenevalt ka erinevate ravimite, sh psühhotroopsete ravimite võtmisega. Kaebaja märgib, et tal on probleemid selgrooga ning sellega seoses tugevad valud. Ta on pöördunud selle probleemiga arsti poole, kuid ei ole abi saanud. Tal on liikumine piiratud ning ta ei ole võimeline üle 15 minuti kõndima. Ta kasutab psühhotroopset ravimit Amitriptylin, mille kõrvaltoimeteks on uimasus ja peapööritus. Ohutustehnika järgi ei tohi alkoholi, narkootikumide ja psühhotroopsete ainete mõju all töötada.
5.Tartu Halduskohus jättis 09.06.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus tuvastas, et vaidlustatud käskkirja väljaandmisel on vastustaja arvestanud kaebaja elektroonilises tervisekaardis kajastatud terviseprobleemidega ning lähtunud kaebaja tööle määramisel meditsiiniosakonna seisukohast. Halduskohus asus seisukohale, et vaidlustatud käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Käskkirjas on viidatud kõikidele asjakohastele sätetele ning on arvestatud kõikide tähtsust omavate asjaoludega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 07.07.2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 09.06.2016. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt osutas kaebaja töövõimekuse määramise meditsiinilisel ülevaatusel valudele, aga tööst vabastust ei saanud. Samas 2014. a anti talle tööst vabastus. Kaebaja märgib, et ta tarvitab psühhotroopset ravimit, mis muudab ta uniseks, mistõttu ta ei ole võimeline tööd tegema. Kuna selle ravimi kõrvaltoimeks on reaktsioonikiiruse alanemine, siis ta leiab, et ta ei ole suuteline tööd tegema. Lisaks esinevad tal seljavalud. Vangla administratsioon on vastutav kinnipeetava füüsilise ja psüühilise tervisliku seisundi eest. Vangla tekitab tingimused, mille tagajärjel võib kaebaja tervis halveneda. Kaebaja arvates on rikutud Euroopa vanglareeglistiku sätteid.
7.Viru Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebaja apellatsioonkaebuse väited kattuvad kaebuse väidetega ning palub seetõttu kohtul arvestada kõigi enda poolt varasemalt asjas esitatud seisukohtadega. Vaidlustatud käskkirja andmisel on arvestatud kaebaja tervisliku
seisundiga. Viru Vangla meditsiiniosakonna neuroloogi N. Neglasoni poolt 07.12.2015 tehtud otsuse kohaselt ei sobi kaebajale raske füüsiline töö, kerget tööd võib teha. Faktiliselt töötavad kinnipeetavad, kes on määratud tööle üldkasutatavate ruumide koristajana, keskmiselt 30 minutit nädalas. Seetõttu on asjakohatu kaebaja väide, et ta ei suuda pikaajaliselt püsti seista. Ruumide koristamist ei peeta füüsiliselt raskeks. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-le 2 on kinnipeetaval kohustus hoida korras ja puhastada oma kambrit ja selle sisustust. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta seda kohustust ei suuda täita. Üldkasutatavate ruumide koristamisel tuleb teha samu liigutusi. Kaebajale määratud raviga on meedik arvestanud kinnipeetava töövõimelisuse hindamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Kaebaja on Viru Vangla 21.12.2015. a käskkirjaga nr 6-2/1906 määratud tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 23.12.2015–23.03.2016. Kaebaja esitas nimetatud käskkirja tühistamisnõude selle kehtivusajal. Kuigi vaidlustatud käskkirja kehtivusaeg möödus 23.03.2016, on ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas tühistamisnõude menetlemine endiselt võimalik, sest vaidlustatud käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei ole vaatamata selle kehtivuse lõppemisele veel täielikult ammendunud, sest kaebaja varasemaid töökohustusi tuleb hinnata muu hulgas selle käskkirja alusel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 11). Seetõttu ei ole tühistamiskaebus muutunud ainetuks ning on lubatav.
10.Kaebaja on apellatsioonkaebuse kohaselt jätkuvalt seisukohal, et oma terviseseisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tööd tegema. Ringkonnakohus märgib, et VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine kohustus töötada, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, st on olemas sobilik töö, siis vastavalt VangS § 38 lg-le 1 ja lg-le 21 vormistab vanglateenistus kinnipeetava tööle. Töötamiskohustus puudub VangS § 37 lg-s 2 sätestatud kinnipeetavatel. VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt ei ole kohustatud töötama ka kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst.
11.Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et Viru Vangla meditsiiniosakonna neuroloogi 07.12.2015. a otsuse kohaselt ei sobi kaebajale raske füüsiline töö 8 tunni jooksul, kuid kerget tööd võib ta teha. Nimetatud arsti otsus nähtub ka vastustaja poolt halduskohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõttest (tl 38). Seega oli arsti kooskõlastus kaebaja tööle määramiseks olemas. Kuna kaebaja on tööle määratud osakonna koristajaks, mille puhul ei ole tegemist füüsiliselt raske tööga, mida kaebaja peaks tegema 8 tundi järjest, on kaebaja tööle määramine toimunud kooskõlas arsti otsusega. Vastavad põhjendused on esitatud ka
vaidlusaluses käskkirjas. Täiendavalt selgitas vastustaja kohtumenetluses, et faktiliselt töötavad kinnipeetavad, kes on määratud tööle üldkasutatavate ruumide koristajana, keskmiselt 30 minutit nädalas.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebaja töövõimekuse määramise meditsiinilisel ülevaatusel osutanud valudele, kuid tööst vabastust ta ei saanud. Samuti on kaebaja märkinud, et ta pöördus korduvalt arsti poole seoses seljavaludega, kuid talle ei ole tööst vabastust antud. Ringkonnakohus selgitab, et vangla meditsiinitöötajate tegevuse puhul meditsiiniprotseduuride osutamise vajaduse hindamisel ja ravi määramisel on tegemist eraõigusliku lepingulise suhtega vangla ja kaebaja vahel, ning see on vaidlustatav maakohtus (vt nt Riigikohtu erikogu 07.04.2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9, 28.08.2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on seotud tervishoiuteenuse osutamisega.
13.Kuna vangla arst täidab VangS § 37 lg 3 alusel töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, siis on arsti tõend, millele tugineb haldusakt, Riigikohtu praktika kohaselt halduskohtus siiski hinnatav ja teiste tõenditega ümber lükatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). Käesoleval juhul ei nähtu kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et neuroloogi hinnang kaebaja töövõime kohta oleks vastuolus teiste tõenditega. Üksnes kaebaja väide, et tal esinevad seljavalud, kuid arst kaebaja töövõime hindamisel sellega ei arvestanud, ei muuda arsti kooskõlastust kaebaja tööle määramisel ebaõigeks. Vangla arsti E. Elbergi 02.12.2015 kande kohaselt kaebaja tervisekaardile on kaebaja olnud tööst vabastatud 02.12.2015–07.12.2015 meditsiinilistel näidustustel kuni neuroloogi otsuseni. Samas on 07.12.2015 neuroloog teinud otsuse, et kaebaja võib kerget tööd teha. Kuna kaebaja määrati tööle pärast neuroloogi otsuse tegemist ning kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et neuroloogi otsuse tegemisest 07.12.2015 kuni kaebaja tööle määramise käskkirja andmiseni 21.12.2015 oleks mõni arst kaebaja töövõimelisuse suhtes teinud vastupidise otsuse, siis ei anna miski alust arvata, et neuroloogi otsus kaebaja töövõimelisuse kohta oleks olnud ebaõige. Seda enam, et kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et neuroloog oli 07.12.2015 kaebaja töövõime hindamisel teadlik kaebaja seljavaludest, kuid vaatamata sellele leidis, et kaebaja võib kerget tööd teha.
14.Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et ta ei olnud töövõimeline psühhotroopse ravimi Amitriptylin tarvitamisest tekkinud kõrvalmõjude tõttu. Meditsiiniosakonna 25.11.2015. a tõendi kohaselt on nimetatud ravim määratud kaebajale psühhiaatri poolt 30.10.2015 kuni 30.04.2016. Samuti on nimetatud tõendis märgitud, et selle ravimi tarbimine ei tähenda, et kinnipeetav on ajutiselt töövõimetu. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt olid vangla arstid kaebaja töövõimele hinnangut andes teadlikud sellest, et kaebaja nimetatud ravimit võtab. Samuti oli kaebaja juba ajaks, mil toimus kaebaja meditsiiniline läbivaatus 07.12.2015, võtnud nimetatud ravimit rohkem kui kuu aega ning ta pidi olema selle kõrvaltoimetest teadlik ja sai arsti nendest informeerida. Vaatamata sellele on arst kaebaja suhtes teinud otsuse, et ta on võimeline kerget tööd tegema. Seega ei anna ka kaebaja väide nimetatud ravimi võtmise kohta alust jõuda järeldusele, et arsti seisukoht tema töövõimelisuse kohta oleks ebaõige.
15.Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti jätnud kaebuse rahuldamata põhjendusega, et vaidlustatud käskkirja andmisel on vastustaja arvestatud meditsiiniosakonna seisukohaga ning kaebaja terviseseisundiga.
16.Lisaks sellele on kaebaja apellatsioonkaebuses märkinud, et ebaõiged on vangla väited selle kohta, et kaebaja jalutab jalutusboksis, kus ei ole pinke, aga need, kelle tervis ei võimalda kõndida, viiakse jalutama jalutusboksidesse, kus on pingid. Kaebaja väidab, et jalutusboksis, kus tema jalutab, on samuti pingid. Ringkonnakohus jätab nimetatud väite tähelepanuta, sest see ei ole käesolevas asjas asjakohane. Vaidlustatud käskkirjas ei ole nimetatud asjaolule tuginetud ning ringkonnakohtu hinnangul ei oma nimetatud asjaolu tähendust ka meditsiiniosakonna poolt kaebaja tervislikule seisundile antud hinnangu õiguspärasuse seisukohalt.
17.Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses korduvalt Euroopa vanglareeglistiku sätetele (kinnitatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr Rec(2006)2). Riigikohtu praktika kohaselt ei ole soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku normid küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.04.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas vaidlustatud käskkiri kaebaja tööle määramise kohta vastuolus ühegi kaebaja poolt viidatud Euroopa vanglareeglistiku sättega. Euroopa vanglareeglistiku punkti 26 alapunktide kohaselt tuleb kinnipeetavate töötamist vanglas soodustada. Ükski kaebaja väide ei anna alust jõuda järeldusele, et vaidlustatud käskkiri võiks olla vastuolus ka kaebaja viidatud Euroopa vanglareeglistiku punktiga 26.13, mille kohaselt peavad töökaitse ja –ohutuse abinõud pakkuma kinnipeetavatele sama kaitset, kui töötajatele väljaspool vanglat. Riigikohus on leidnud, et töötervishoiu ja tööohutuse seadus § 14 lg 5 p 4 laieneb ka tööle vanglas ning annab kinnipeetavale õiguse keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise (Riigikohtu halduskolleegiumi 30.05.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). Kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, siis on ootamatu terviserikke korral kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumisest. Sellises olukorras saab kinnipeetava terviseseisundile anda hinnangu ka tervishoiuteenust osutav õde (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16). Käesolevas asjas ei ole kaebaja keeldunud tööle asumast seoses ootamatu terviserikkega, vaid on seisukohal, et tulenevalt tema terviseseisundist ei oleks arst tohtinud kaebaja tööle määramiseks üldse luba anda.
18.Kuna ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et arsti kooskõlastus kaebaja tööle määramiseks oli olemas ning miski ei viita sellele, et arsti kooskõlastus oleks olnud ebaõige, siis kaebaja väited seljavalude ja psühhotroopse ravimi tarvitamise kohta ei anna alust jõuda järeldusele vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse kohta. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.06.2016. a otsus muutmata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole apellatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Tiina Pappel
Tanel Saar
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.