Korrakaitse › Vanglad

C. E. Smith esitas 9. augustil 2016 vaide, milles muuhulgas taotles 7. märtsil 2016 koostatud kinnipeetava isikliku tegevuskava (ITK) ja selle aluseks oleva riskihindamise õigustühiseks kuulutamist. Vaide kohaselt on Viru Vangla riskihindamisel ja ITK koostamisel tuginenud valikuliselt kohtuotsuses kajastatud süüdistuskokkuvõttele, mitte kohtuotsusele tervikuna ning seetõttu on viimases ITK-s kaebaja tunnistatud „kõrgohtlikuks“.

Viru Vangla jättis pärast menetlustähtaja ennistamise taotlemise võimaldamist ja puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja andmist 19. oktoobri 2016 otsusega nr 6-12-/204-5 vaide esitamise tähtaja ennistamata ning tagastas kaebajale vaide läbivaatamatult. Põhjenduste kohaselt ei saa vaide esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks lugeda seda, et ITK-s puudus vaidlustamisviide ning seetõttu ei saanud kaebaja õigeaegselt aru, et ITK näol on tegemist haldusaktiga, mida on võimalik vaidlustada.

Christian Eric Smith esitas 21. oktoobril 2016 Viru Vanglale teabenõude, milles palub väljastada teave, millest nähtub, et kaebaja on süüdi mõistetud grupiviisilises narkokuriteos suure rahalise kasu eesmärgil, kuna vangla kontaktisiku selgituste kohaselt on see põhjuseks, miks kaebaja on kvalifitseeritud kõrgohtlikuks. Viru Vangla 27. oktoobri 2016 vastuses teabenõudele selgitatakse, et kohtuotsusest nähtub, et kaebaja osas välja selgitatud teod ei ole piisavad tõendamaks, et kaebaja tegutses organiseeritud grupeeringu liikmena ning ei nähtu kuriteo käigus saadud tulu suurus.

Christian Eric Smith esitas esindaja vahendusel 18. novembril 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 19. oktoobri 2016 otsuse nr 6-12/204-5 vaide tagastamise ja

Kuna ITK ei olnud vormistatud haldusaktina ja puudus vaidlustamisviide, siis ei saanud kaebaja aru, et ITK-de puhul on tegemist haldusaktidega, mida kaebajal on õigus oma õiguste rikkumise korral vaide- või halduskohtumenetluses vaidlustada.

ei vasta sisu poolest haldusakti tunnustele. Need sisaldavad vaid hinnanguid ja ei muuda ega lõpeta otseselt kinnipeetava õigusi ega kohustusi. Kaebaja on esitanud nõude ITK tühistamiseks, kuid HKMS § 37 lg 1 kohaselt saab nõuda üksnes haldusakti tühistamist. ITK tühistamise nõue ei ole lubatav, mistõttu ei ole lubatavad ka kaebaja riskide hindamisele ja uue ITK koostamisele kohustamise nõuded.

tuvastamiseks, kuna ITK puhul puudub iseseisev vaidlustamisõigus ja see ei aita kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Ka juhul, kui kohus leiaks, et kaebaja ohtlikkusele antud hinnang on õigusvastane, ei saaks kinnipeetav nõuda seetõttu avavanglasse ümberpaigutamist või lühiajalistele väljasõitudele lubamise taotluste rahuldamist, kuna tegemist on vangla kaalutlusotsustega ning kaebajal puudub selles osas subjektiivne nõudeõigus. Lisaks pole kinnipeetavale antud kõrgohtlikkuse tase kohustuslikuks aluseks, mis tingimata tooks kaasa ümberpaigutamisest või väljasõitudele lubamisest keeldumise.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Christian Eric Smith esitas esindaja vahendusel 7. detsembril 2016 määruskaebuse, milles nõuab Tartu Halduskohtu 22. novembri 2016 määruse tühistamist ja justiitsministri määruse „Täitmisplaan“ § 17 lg-te 1 ja 2 kooskõla kontrollimist Eesti Vabariigi põhiseadusega.

muudab varem kehtestatud avavanglasse ümberpaigutamise tingimusi, vahetut regulatiivset mõju ning piirab vahetult kaebaja õigusi. Kaebaja hinnangul tekkis vastustajal 26. oktoobri 2016 ITK-s toodud avavanglasse ümberpaigutamise tähtpäeva (26.01.2016) saabumisel kohustus kaaluda kaebaja ümberpaigutamist ning kaebajal tekkis õigus nõuda, et vastustaja kaaluks tema ümberpaigutamist avavanglasse. Vastustaja niisuguse kaalutluse teostamisest ja selle tulemusest kaebajat ei teavitanud, kuid kehtestas 7. märtsil 2016 uue ITK, milles kaebaja ohtlikkuse tase oli muudetud „kõrgohtlikuks“ ja täitmiskavast tulenevat avavanglasse ümberpaigutamise kuupäeva oli edasi lükatud (27.05.2020) kuigi ohtlikkuse hinnangu põhjendused jäid sisuliselt samaks. Kaebaja hinnangul on ITK muutmine ainsaks esialgses ITK-s avavanglasse paigutamise tähtaja saabumise järel tehtud otsustuseks ning on sisuliselt käsitletav varasema haldusakti muutmisena. Kaebajale ei ole teada, et avavanglasse ümberpaigutamise küsimuses oleks antud muu eraldiseisev haldusakt või teostatud toiming. Kui ITK ei oleks vastavas osas vaidlustatav saaks vangla soovi korral igal ajal ja mistahes kaalutlustel kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimusi muuta või ümberpaigutamise täitmiskava alusel üleüldse välistada.

õigusvastasuse nõue ei ole seetõttu lubatav, tulnuks kaebus siiski menetlusse võtta ja teha ettepanek kaebuse nõude muutmiseks. Kaebaja leiab, et ITK õigusvastasuse tuvastamine oleks kaebaja jaoks kasulik ja aitaks edaspidi kaebajat õiguste teostamisel ja kaitsmisel. See ei võimaldaks kaebajal küll nõuda avavanglasse paigutamist, kuid kaebajal on võimalik nõuda, et seda kaalutaks ning et kaalumine toimuks kooskõlas õigusaktide ja hea halduse tavaga. Samuti ei saa ka kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuste puhul välistada võimalikku kahjunõuet. Täitmiskava turvalisuseriske puudutava osa õiguspärasust tuleb kontrollida, kui täitmiskava ohtlikkust puudutavas osas toodule on tuginetud mistahes toimingu tegemisel.

põhiseaduspärasuse kontrollimist. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud sätted ei ole kooskõlas vangistusseaduse (VangS) § 20 lg-st 3 tuleneva volituse piiridega ning sellega on kehtestatud kinnipeetava ümberpaigutamisele VangS § 20 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga võrreldes täiendavaid

eeltingimusi. Sätted on volituse piire ületavas osas vastuolus põhiseaduse §-dega 3 ja 94 ning ei pruugi olla kooskõlas põhiseaduse §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Tartu Halduskohus võttis 8. detsembri 2016 määrusega C. E. Smith’i määruskaebuse menetlusse ning kohustas Viru Vanglat määruskaebusele vastama.

Viru Vangla esitas 14. detsembril 2016 vastuse määruskaebusele, milles palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. novembri määruse muutmata.

Tartu Halduskohus jättis 15. detsembri 2016 määrusega määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle Tartu Ringkonnakohtule lahendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 22. novembri 2016 määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks kaebaja määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

Määruskaebuses väidetakse, et ITK vastab osaliselt haldusakti tunnustele, omades osas, milles see muudab varem kehtestatud avavanglasse ümberpaigutamise tingimusi, vahetut regulatiivset mõju ning piirab vahetult kaebaja õigusi. Kaebaja toob määruskaebuses välja, et teadaolevalt mistahes eraldiseisvat haldusakti või toimingut kaebaja avavanglasse paigutamise küsimuses ei antud ega tehtud.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakti tunnuseks muuhulgas, et see on suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et kinnipeetaval ei ole õigust valida karistuse kandmise kohta ja nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Tõlgendades vangistusseaduse §-e 14, 16 ja 20 süstemaatiliselt, on leitud, et vangistusseaduse mõtte kohaselt prevaleerib vangistuse kinnine täideviimine avatud täitmise ees (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 43, 73). Avavanglasse paigutamist reguleerib VangS § 20, mis annab selleks kolm iseseisvat alust: individuaalsest täitmiskavast tulenev vangistuse kinnise täideviimise ebaotstarbekus, reaalselt ärakandmisele kuuluva karistusaja vangistuse ajaline lühidus (vähem kui üks aasta) ja karistuse kandmiselt vabanemise tähtpäeva lähenemine (ära kanda vähem kui 18 kuud). Loetletud formaalsetel eeldustel on kinnipeetava üleviimine avavanglasse võimalik, kui võib põhjendatult oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 74).

Määruskaebuses on leitud, et vanglal tekkis kohustus kaaluda avavanglasse ümberpaigutamist kuupäeval, mil see oli vaid täitmiskavast tulenevalt võimalik. Kehtivast seadusandlusest ei tulene vangla kohustust kaaluda mõne formaalse eelduse täitumisel ümberpaigutamist. Niisugust kaalutlusotsuse tegemise kohustust ei tulene ka juhul, kui täidetud on kõik formaalsed avavanglasse ümberpaigutamise tingimused.

Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine on vangla diskretsiooniotsus, milleks küsitakse kinnipeetava arvamust ning mis vormistatakse iseseisva motiveeritud haldusaktiga. Kehtiv seadusandlus ei välista kinnipeetava enda poolt taotluse esitamist avavanglasse ümberpaigutamiseks, kui tema hinnangul on selleks kõik vajalikud tingimused täidetud. Nimetatud taotluse mitterahuldamist on selle põhjendamatuse korral võimalik vaidlustada ettenähtud korras. Riigikohus on öelnud, et kaebaja võib täitmiskavas esitatu ekslikkusele viidata ka tulevikus ette tulla võival juhul, kus vangla tugineb täitmiskavale mõne toimingu või haldusakti põhjendamisel (RKHKo 17. juuni 2010 nr 3-3-1-95-09, p 26).

Määruskaebuse kohaselt oleks pidanud halduskohus olukorras, kus kohtu hinnangul ei olnud täitmiskava tühistamise nõue võimalik, tegema ettepaneku nõude muutmiseks ja minema üle ITK õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Tuvastamiskaebuse esitamine on lubatud juhul, kui isikul on kaebeõigus s.t see on isiku õiguste kaitseks vajalik ning puuduvad tõhusamad õiguskaitsevahendid. Määruskaebuse kohaselt muudab kõrgohtlikkuse märge ITK-s kinnipeetava õigusi, selle tulemina võidakse isik jätta ümber paigutamata avavanglasse. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ITK õigusvastaseks tuvastamine kaebajale õigust nõuda, et kaalutaks kinnipeetava ümberpaigutamist, nagu väidetakse määruskaebuses. Ka juhul, kui kehtiv ITK tunnistataks õigusvastaseks, järgneks sellele vangla kaalutluste tulemusena uue ITK koostamine, milles ei saa kaebaja nõuda enesele meelepäraste hinnangute kajastamist. Isegi juhul, kui vaidlusaluse märke tegemist oleks võimalik tunnistada õigusvastaseks, ei laiene märke õigusvastasus järgnevatele kinnipeetava ohtlikkuse kohta tehtavatele sarnastele otsustustele ning see ei määra võimalikke õiguskaitsevahendeid tulevikus.

Kaebaja sõnul tuleks Riigikohtu lahendi 3-3-1-95-09 p-ga 27 analoogselt kontrollida täitmiskava turvalisuseriske puudutava osa õiguspärasust ka siis, kui selle muutmise tagajärjel muutub ITK-s kinnipeetava võimaliku ümberpaigutamise kuupäev. Ringkonnakohtu arvates ei ole analoogia siinkohal põhjendatud, kuna Riigikohtu analüüsitud vaidluses paigutati täitmiskavale tuginedes ilma vastavat haldusakti andmata kinnipeetav eraldi lukustatud kambrisse – seega materialiseerus isiku ohtlikkusele antud hinnang talle täiendavate julgeolekuabinõude otseses kohaldamises. Käesoleva vaidluse puhul ei ole märge „kõrgohtlik“ kinnipeetava jaoks kuidagi materialiseerunud – märkele tuginedes ei ole käesoleva vaidlusega seonduvalt tehtud tema suhtes ühtegi otsustust.

Kaebaja taotleb määruskaebuses justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 1 p 3 ja lg 2 kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud normi põhiseaduslikkuse kontroll käesoleva vaidluse raames põhjendatud. Riigikohtu praktika kohaselt peab kohus sätte põhiseaduspärasust kontrollima eelkõige siis, kui norm on põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Piirav või kohustav norm on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades otsustama selle kehtetuse korral teisiti kui selle kehtivuse korral (RKHKo 14. november 2012 nr 3-3-1-44-12, p 24 ja seal viidatud kohtupraktika). Norm, mille põhiseadusele vastavuse kontrolli kaebaja taotleb, sätestab avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümberpaigutamise üldtingimused. Käesoleva vaidluse esemeks on kaebaja ITK, mille tühistamist või uue koostamist kaebaja taotleb. ITK-s tehtavate märgete üle peetavas vaidluses ei ole kinnipeetava ümberpaigutamise tingimusi sätestav norm asjassepuutuv, kuna kaebajat ei ole „Täitmisplaani“ § 17 lg 1 p 3 ja lg 2 tingimustele viidates hakatud ümber paigutama või nende alusel ümberpaigutamisest keeldutud. Ka juhul kui määruse „Täitmisplaan“ § 17 lg 1 p 3 ja lg 2 osutuksid kehtetuks vastuolu tõttu põhiseadusega, ei mõjutaks see ITK-s kaebaja ohtlikkusele antava hinnangu vaidlustamisõigust käesolevas vaidluses. Eelnevast tulenevalt jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22. novembri 2016 määruse muutmata.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.