Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Agu Timmi 19.01.2017, Tartu 3-15-2112 K.P. kaebus Tartu Vangla vastu 17.11.2014 inimväärikust alandavates tingimustes hoidmisega põhjustatud kahju summas 1000 eurot hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 13.01.2016. a otsus K.P. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja K.P. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.1. Jätta kaebaja 08.02.2016 ringkonnakohtule saadetud infoleht ravimi Leponex kohta asja materjalide juurde võtmata ja tagastada kaebajale.
2.2. Jätta K.P. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.01.2016. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 20.02.2017 (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K.P. esitas 22.06.2015 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille kohaselt väljastati 17.11.2014 K.P. vale ravim, mis tekitas tal uimasust ja väsimust. Kuna kartseris päeval voodit ei ole, pidi K.P. sel päeval kell 13.30 kuni 20.00 lamama betoonpõrandal. Kahju põhjustati inimväärikust alandava kohtlemisega, kuna ametnikud olid kinnipeetava seisundist teadlikud, kuid ei väljastanud talle puhkamiseks madratsit.
Tartu Vangla jättis 21.08.2015. a otsusega nr 1-13/187-2 K.P. i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.K.P. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 1000 eurot väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt põhjustati kaebajale kahju, kuna 17.11.2014 kell 13.30 kuni 20.00 ei väljastanud Tartu Vangla ametnikud talle kartserikambrisse puhkamiseks madratsit ning ta pidi
viibima külmal põrandal. Kaebaja soovis 17.11.2014 kell 13.30 meedikut seoses halva enesetundega, mis väljendus väsimuses, iivelduses, nõrkuses ja südame pekslemises. Kaebaja ei mäleta 17.11.2014 pärast kella 13.30 toimunust muud, kui seda, et kell 16.30 käis meedik, kes manustas talle ravimeid ja kaebaja istus nõrkusest tingituna põrandal ning kell 20.00 loenduse ajal anti kaebajale meediku palvel madrats. Ametnikud olid teadlikud kaebaja olukorrast, kuna kaebaja teavitas neid ja nad käisid korduvalt kaebaja kambris vaatlusel ning pidid nägema, et kaebaja ei suuda püsti tõusta. Sellele vaatamata jäeti kaebaja inimväärikust alandavasse olukorda, külmale betoonpõrandale vedelema. Tartu Vangla väide kaebaja jalutuskäigul käimisest ei vasta tõele, kuna kaebaja seisund ei oleks seda võimaldanud.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus ei rahuldanud 13.01.2016. a otsusega kaebust ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohtu otsuse kohaselt saab kaebaja vanglale esitatud taotluse, tervisekaardi väljavõtte ja Tartu Vangla psühhiaatri selgituste alusel lugeda tõendatuks, et kaebaja võis vale ravimi manustamise järgselt tunda uimasust, nõrkust ja iiveldust. Eluliselt ei ole aga usutav, et kaebajal olid 17.11.2014 mitmed täiendavad vaevused (südamepekslemine, mälulüngad), kuid ta ei maininud seda vanglale esitatud hüvitamistaotluses, vaid alles kohtule esitatud kaebuses. Kaebaja võis enda väidetavaid vaevuseid täiendada, lähtuvalt kaebusele lisatud ravimi infolehest, milles on märgitud tarvitatud ravimi võimalikud kõrvaltoimed. Vastustaja väitel käis kaebaja samal päeval jalutuskäigul, mida näitab vanglaametnike täidetud jalutuskäikude leht. Asjaolu, et kaebaja tervislik seisund ei takistanud teda ajavahemikus kell 14.00 kuni 15.30 tunniajasele jalutuskäigule minemast, toetab seisukohta, et kaebaja enesetunne oli vahepeal piisavalt hea jalutamiseks ning kaebaja ei vajanud madratsit. Arvestada tuleb, et kaebaja oli võimeline suhtlema valvuriga kell 13.30 ning meditsiinitöötajaga kell 16.30, kuid ei pidanud seejuures vajalikuks küsida madratsit. Ka pole kaebaja kordagi väitnud, et ta oleks madratsi väljastamist taotlenud. Samuti ei näinud meditsiinitöötaja omal algatusel vajadust kaebajale madratsi väljastamiseks kell 16.30 toimunud ülevaatusel. Lisaks teostati vastustaja kinnitusel vaidlusalusel ajavahemikul visuaalset järelevalvet keskmiselt kord tunnis. Nõustuda saab vastustajaga, et on äärmiselt ebatõenäoline, et tervisliku seisundi tõttu pikalt lebav kaebaja oleks vanglaametnikele märkamatuks jäänud. Järelikult ei olnud kaebaja tervislik seisund sedavõrd halb, et talle oleks tulnud vanglaametnike omal algatusel madrats väljastada. Seega ei olnud vaatlusalune Tartu Vangla tegevus, madratsi omal initsiatiivil väljastamata jätmine kell 13.30 kuni 20.00, õigusvastane. Tegemist oli 5,5 tunnise (kell 13.30 kuni 20.00) ilma madratsita kartserikambris viibimisega, mis võis koostoimes vale ravimi tarvitamisest tingitud uimasuse ja iiveldusega põhjustada kaebajale küll mõningast ebamugavust, kuid madratsi puudumisest tingitud kannatused ei olnud intensiivsed, mis annaksid neid lugeda inimväärikust alandavateks. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kaebaja enesetunne oleks vaatlusalusel ajavahemikul olnud sedavõrd halb, et ilma madratsita olemine oleks talle põhjustanud märgatavalt suuremat ebamugavust, mis kaasneb tavaolukorras kartserikambris ilma madratsita viibimisega. Madratsita kartserikambris viibimisega kaasnenud teatud vaevused ja suurenenud ebamugavustunne, seda ka juhul kui kaebaja ei käinud jalutamas, ei olnud sedavõrd intensiivne, et seda saaks kvalifitseerida inimväärikust alandavaks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.K.P. esitas Tartu Halduskohtu 13.01.2016. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt kaebaja võib-olla unustas vanglaametnikele öelda, et tal on ka südamepekslemine ja mälulüngad, kuid nende asjaolude mainimisel ei oleks midagi muutunud.
Vaidlust ei ole selles, et vale ravimi manustamise tagajärjel ei suutnud kaebaja püsti seista. Tableti manustamisel tekkis kaebajal tugev unisus ning ta oli sunnitud külmal betoonpõrandal magama. Meediku palvel anti kaebajale madrats kell 20.00 olenemata asjaoludest, et kell 16.30 oli tema seisund sama, mis kell 20.00. Kaebajal oli nii halb olla, et isegi suhelda oli raske, siis on arusaadav, et ta ei küsinud madratsit. On ebareaalne, et 2,5 tundi pärast ravimi manustamist kõrvalmõjude all oleks kaebaja jalutama läinud. Videosalvestus saaks tõestada, et kaebaja ei käinud jalutamas. Jalutamisgraafik võib olla tagantjärgi täidetud.
6.Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastuse kohaselt ei ole vastustaja väitnud, et vale ravimi manustamise tagajärjel ei suutnud kaebaja püsti seista, vaid on nentinud, et pooliku Leponex tableti manustamine võis kaebajale kui seda ravimit varem mittetarvitanud isikule põhjustada uimasust ja väsimust. Kinnipeetavate jalutuskäikude teostamist kajastava lehe andmetel käis kaebaja pärast ravimi manustamist jalutamas. Kui kaebajat vaatamas käinud meedik ei näinud vajadust kaebajale madratsi väljastamiseks kell 16.30, ei saa madratsi väljastamata jätmist ette heita meditsiinilise läbivaatuse juures viibinud vanglaametnikule. Puudub vaidlus, et kaebaja vanglaametnikelt ega teda vaatamas käinud meedikult ise madratsi väljastamist ei küsinud. Kuigi kaebaja märgib, et ta ei küsinud madratsit halva enesetunde tõttu, on sellekohane väide põhjendamatu. Arvestades, et kaebaja oli võimeline väljendama oma soove valvurile kell 13.30, käima jalutuskäigul värskes õhus ning suhtlema meedikuga kell 16.30, pidi ta olema suuteline ka ise endale madratsi väljastamist paluma. Seejuures ei ole kaebaja kell 13.30 vanglaametniku ning kell 16.30 meedikuga suhtlemist eitanud. 17.11.2014 videosalvestist ei oleks vanglal võimalik esitada, kuna elektroonse järelevalve teostamise süsteemist on võimalik andmeid saada kõige rohkem viimase kolme kuu kohta. Teatud infohulga tekkimisel hakkab süsteem vanemate sündmuste peale salvestama uut informatsiooni, mille tulemusel vanemad salvestised kustuvad. Kinnipeetavate jalutuskäike kajastaval lehel sisalduvate andmete tõele vastavus on eelkõige vanglaametnike endi huvides, kuna aitab tagada jalutuskäikude nõuetekohast läbiviimist. Ainult kaebaja väited, et tema seisund ei võimaldanud jalutuskäigule minemist, ei anna alust pidada jalutuskäikude lehte tõele mittevastavaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et K.P. i apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 13.01.2016. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
8.Ringkonnakohus jätab rahuldamata K.P. i taotluse lisada haldusasja materjalide juurde infoleht ravimi Leponex kohta. Nagu nähtub haldusasja materjalidest, on kaebaja lisanud selle juba halduskohtule esitatud kaebusele ja seega on see toimikus juba olemas. Seega kuulub apellatsioonkaebuse lisana esitatud analoogne infoleht kaebajale tagastamisele.
9.Apellatsioonkaebuses käib endiselt vaidlus selle üle, kas vastustaja on käitunud õigusvastaselt kui ei väljastanud kaebajale kambrisse madratsit, mille tõttu kaebaja oli sunnitud lamama ravimi kõrvaltoimete tõttu külmal põrandal. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et kuigi kaebaja võis tunda ekslikult väljastatud vale ravimi tõttu mingeid kõrvalnähtusid, ei olnud tema tervislik seisund selline, et kaebajale oleks vangla ametnikud ilma tema taotluseta
kohustatud olnud väljastama kartserisse madratsi. Kaebaja oli võimeline 17.11.2014 kella 13.30 paiku suhtlema valvuriga ja 16.30 meditsiinitöötajaga. Kummalgi korral ei ole kaebaja esitanud taotlust talle kartseri kambrisse madratsi väljastamiseks. Vastustaja on väitnud, et samal päeval ajavahemikus 14.00 kuni 15.30 on kaebaja viibinud tunnisel jalutuskäigul. Ringkonnakohus ei kahtle vastustaja väidete õigsuses, kuna seda kinnitab ka vanglaametnike poolt täidetud jalutuskäikude leht (tl 36). Mis puudutab kaebaja apellatsioonkaebuse väidet, et see leht võib olla täidetud tagantjärele, siis leiab ringkonnakohus, et vastustaja ametnikel puudus igasugune vajadus seda tagantjärele täita. Mis puudutab kaebaja väidet, et tema jalutuskäigul mittekäimist on võimalik tõendada videosalvestisega, siis on vastustaja kinnitanud, et videosalvestist ei ole säilinud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kell 20.00 väljastati kaebajale madrats meediku palvel ja seega varasemal külastusel ei pidanud meditsiinitöötaja vajalikuks kaebajale madratsi väljastamist. Seega on halduskohus õigustatult leidnud, et kaebajale ajavahemikul 13.30 kuni 20.00 madratsi mitteväljastamisel ei ole vastustaja ametnikud käitunud õigusvastaselt ja puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks sellel alusel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ilma madratsita kartserikambris viibimisel ei olnud kaebaja kannatused sedavõrd intensiivsed, et neid võiks käsitada inimväärikuse alandamisega. Pealegi on antud intsident toimunud 17.11.2014, kuid taotluse talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on kaebaja esitanud vanglale alles 22.06.2015, so ca 7 kuu möödumisel. Ka see viitab ringkonnakohtu arvates sellele, et mingit inimväärikuse alandamist tegelikkuses ei toimunud.
10.Kaebaja oli ka apellatsioonimenetluses jätkuvalt vabastatud riigilõivu tasumisest ja seega menetluskulud asjas puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.