Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Madis Ernits 10.01.2017, Tartu 3-15-1343 Kalle Kauba kaebus Tartu Vangla 07.05.2015. a käskkirja nr 6-2/566 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 15.10.2015. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Kalle Kaup Vastustaja/apellant Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 15.10.2015. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 09.02.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja, Tartu Vangla kinnipeetav, töötas vanglatööstuses praktikandina. 08.04.2015 kella 14:50 ajal väljus kaebaja tööruumist vanglatööstuse sisehoovi.
2.Tartu Vangla karistas 07.05.2015. a käskkirjaga 6-2/566 (tl 18-19p) kaebajat distsiplinaarkorras Tartu Vangla kodukorra punkti 17.1.11 süülise rikkumise eest noomitusega. Distsiplinaarrikkumine seisnes selles, et 08.04.2015 väljus kaebaja ilma loata tööruumidest, aga kodukorra punktist 17.1.11 tulenevalt on kinnipeetaval iseseisvalt ilma loata tööruumidesse sisenemise ja väljumise keelatud. Kodukorra p 17.1.14 kohaselt kehtib see ka õppepraktikal viibivale kinnipeetavale. Tartu Vangla leidis, et kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on põhjendatud vangla julgeoleku, distsiplinaarkorra tagamiseks nii eri- kui ka üldpreventiivsel eesmärgil.
Kinnipeetavale ei tohi tekkida arusaama, et nad võivad oma elu-olu vanglas korraldada oma äranägemise järgi. Kinnipeetava karistamata jätmine distsiplinaarrikkumise eest võib omada negatiivset mõju nii tema käitumisele kui ka teiste kinnipeetavate käitumisele. Distsiplinaarkaristuse eesmärgiks on heidutada kinnipeetavat uusi rikkumisi mitte toime panema ning vangla üldise julgeoleku tagamine. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestas vangla, et kaebajal on üks kehtiv distsiplinaarkaristus, kuid samalaadset distsiplinaarrikkumist varasemalt ei ole esinenud. Tuginedes eeltoodule ja arvestades asjaoludega, et rikkumisega ei kaasnenud raskeid tagajärgi, kaebaja on juhtunust teinud vajalikud järeldused ja samuti sellega, et distsiplinaarkaristuse eesmärgiks on saavutada olukord, mis motiveeriks kinnipeetavat edaspidi järgima vangistust reguleerivaid haldusakte, siis on otstarbekohane ja proportsionaalne karistada kaebajat noomitusega.
3.Kaebaja esitas 08.05.2015 Tartu Vanglale vaide (tl 13-16) 07.05.2015. a käskkirja 62/566 kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla jättis 25.05.2015. a vaideotsusega nr 1-11/296-2 (tl 1717p) vaide rahuldamata.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-10, 82-85), milles palus Tartu Vangla 07.05.2015. a käskkirja nr 6-2/566 tühistada. Kaebaja ei nõustunud distsiplinaarkorras noomituse määramisega. Kaebaja leidis, et antud juhul oleks eesmärgi täitmiseks piisanud vestluse läbiviimisest. Kaebaja väitis, et ta küsis õpetajalt luba minna välja värsket õhku hingama ja õpetaja andis selleks loa. Ta läks tööruumist välja (st vanglatööstuse sisehoovi), sest tundis töö iseloomust tulenevat ohtu elule ja tervisele. Tööstuse uksele oli välja pandud kodukorra väljavõte, millel oli rohelisega allajoonitud punkte kodukorrast. Lisaks tekkis 2015. aasta märtsi lõpus vanglatööstuse välisuksele ametlik paber, mis keelas vanglatööstuse töölistel minna vanglatööstuse sisehoovi, kuid sõna praktikant oli punase pastakaga maha tõmmatud. Seega ei pidanud kaebaja aru saama, et kõrvaloleval teisel teatel rohelisega allajoonitu on olulisem kui punasega mahatõmmatu. Kaebaja lähtus viimati lisatud sildist. Kaebaja sai uksel olevast infost aru, et see ei kehti praktikantidele. Menetluse käigus selgus, et tegemist oli väärinformatsiooniga ja silt eemaldati. Kaebaja väitis, et arusaamatuks jääb, mis osas kehtib kodukord praktikandile. Kuigi kodukorra punkt 17.1.14 sätestab, et vastav peatükk on kehtiv ka õppepraktikal viibivatele kinnipeetavatele, siis tegelikkuses seda nõuet ei järgita. Näiteks on olemas dušširuumid töölistele, kuid nende kasutamine on praktikantidele keelatud. Lisaks märkis kaebaja, et praktika teooriaõpetaja A. Gogolini on selgitanud, et eelmisel aastal viidi praktikat läbi õppeklassis ning seoses ventilatsiooni puudumisega võisid õpilased vanglatööstuse hoovis hingata värsket õhku selleks kokkulepitud kohas. See näitab seda, et keevitusega seotud töö on mürgine ja vajalik on värske õhu võimaldamine.
5.Tartu Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 74-75) jätta kaebus rahuldamata. Tartu Vangla jäi 25.05.2015. a vaideotsuses nr 1-11/296-2 toodud seisukohtade juurde. Praktikaõpetaja ei andnud kaebajale luba minna tööstushoovi värsket õhku hingama. Kõiki praktikal osalevaid kinnipeetavaid on instrueeritud praktikaruumidest lahkumise korraldusest. Lisaks praktikaõpetajale on ka vanglatööstuse meistrid kinnipeetavale selgitanud tööstuseruumides kehtestatud korda. Vastustaja nentis, et vanglatööstuse uksel olnud sildid võisid tõepoolest olla eksitavad. Vanglale ei ole teada, kes rikkus ära ühe tööstuse uksel olnud siltidest (kodukorra sätete kõrval olnud näidisettekande). Ei ole eluliselt usutav, et kaebajas ei tekkinud kahtlust, miks on järsku kehtivat korda muudetud.
Vangla määras 07.05.2015. a käskkirjaga nr 6-2/566 kaebajale karistuseks noomituse, mis on VangS § 63 lg-s 1 nimetatud distsiplinaarsetest mõjutustest kergeim. Käskkiri on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 15.10.2015. a otsusega (tl 88-90) kaebuse ja tühistas Tartu Vangla 07.05.2015. a käskkirja nr 6-2/566. Halduskohus leidis, et luba tööruumist väljumiseks ei saa pidada antuks, kui ei ole selge, kas luba anti üksnes klassiruumist väljumiseks või ka vanglatööstuse hoonest väljumiseks, või kui pädev isik ei vaidle vastu kinnipeetava teatele, et ta kavatseb vanglatööstuse hoonest väljuda. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul ei nähtu distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest, et kaebajale oleks antud luba minna vanglatööstuse sisehoovi värsket õhku hingama. Halduskohus leidis, et kaebaja selgitustest ei ilmne asjaolusid, mis kõrvaldaks talle etteheidetava teo õigusvastasuse. Samas saab kaebaja selgitustest järeldada, et ta ei teadnud, et vanglatööstuse ruumidest väljumisega rikub ta kodukorra p-s 17.1.11. sätestatud keeldu, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks pidanud seda ette nägema. Eeltoodu alusel oli halduskohus seisukohal, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas õiguspäraselt asunud seisukohale, et kaebaja on kodukorra p 17.1.11. rikkumisega täitnud distsiplinaarsüüteo koosseisu. Halduskohus leidis aga, et vastustaja ei ole kaebajale karistuse määramisel kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Karistamise otsuse motiveerimine üldsõnaliselt vangla julgeoleku ja karistamise üldpreventiivse toimega välistab osaliselt VangS § 63 lg-st 1 tuleneva diskretsiooni kasutamise, kuna neil kaalutlustel peaks igale distsiplinaarrikkumisele järgnema karistuse määramine. Nimetatud kaalutlused on küll asjakohased, kuid üksnes seostatult rikkumise asjaolude ja võimaliku mõjuga vangla julgeolekule üldiselt. Käesoleval juhul ei ole vastustaja selliseid seoseid välja toonud. Rikkumise iseloomu silmas pidades ei ole kaebaja karistamise vajadus üldpreventiivsel eesmärgil vangla julgeoleku tagamiseks kohtule ka ilmsena äratuntav. Pidades silmas rikkumise asjaolusid, eelkõige, et kaebaja eksis talle klassist väljumiseks antud loa ulatuses, vanglatööstuse uksel oli vastuoluline informatsioon kaebaja teo keelatuse kohta ning varasemalt on vanglatööstuse ruumidest sisehoovi väljumist aktsepteeritud ning käskkirjas esitatud tõdemust, et kaebaja on teinud juhtunust vajalikud järeldused, ei saa karistuse määramise vajadus tuleneda ka eripreventiivsest eesmärgist. Olukorras, kus rikkumist saab pidada kergeks, s.t rikkumisega ei ole olulisi õigushüvesid intensiivselt ohustatud, rikkumine on toimunud seetõttu, et isik ekslikult pidas oma käitumist õiguspäraseks ning on teo keelatust hiljem mõistnud ja tunnistanud, on vähemalt kaheldav, kas esineb vajadus karistuse määramise kaudu mõjutada isikut edaspidi õigusvastasest käitumisest hoiduma, kui samaaegselt ei esine muid asjaolusid, mis viitaksid sellisele vajadusele. Eeltoodud põhjustel leidis halduskohus, et karistuse määramise osas ei vasta kaevatav käskkiri HMS § 54 ja § 56 lg-te 1 ja 3 nõuetele kaalumisvea tõttu. Puudus käskkirja põhjendamisel on selline, mis võis mõjutada asja otsustamist. Seetõttu rahuldas halduskohus kaebaja kaebuse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Tartu Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 96-97) milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jäetakse kaebus rahuldamata. Tartu Vangla ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et karistuse määramise osas ei vasta vaidlusalune käskkiri haldusmenetluse seaduse nõuetele kaalumisvea tõttu. Tartu Vangla jaoks on käesoleval juhul karistamise üldpreventiivne eesmärk ilmselge – vanglas kehtiva korra kaitsmine ning julgeoleku tagamine. Tartu Vangla nõustub küll halduskohtu seisukohaga, et Tartu Vangla ei ole käesoleval juhul selgelt välja toonud seoseid, millised on rikkumise
asjaolude võimalikud mõjud vangla julgeolekule üldiselt, kuid kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et selline puudus käskkirja põhjendamisel võis mõjutada asja otsustamist. Reeglid, mis näevad ette selle, et kinnipeetav ei tohi vangla territooriumil viibida kohas, kus viibimiseks puudub tal luba, on vangla elukorralduse toimimise fundamentaalseteks alusteks. Vanglale peab olema igal ajahetkel teada, kus kinnipeetav viibib. Vastavad reeglid on apellandi hinnangul niivõrd ilmselged vangla julgeoleku tagamiseks, et nende eraldi väljatoomine käskkirjas ei ole vältimatult vajalik. Tartu Vangla selgitab, et ajal, mil kaebaja asus keevitajaõppe praktikat läbima (2014. aasta septembris) ei olnud kinnipeetavatel lubatud minna vanglatööstuse ruumidest välja värsket õhku hingama. Kaebaja oli rikkumise toimepanemise hetkeks osalenud keevitaja õppes juba ligi kaheksa kuud. On eluliselt usutav, et selle aja jooksul on praktikal osaleja saanud selgeks, kus ning millisel ajal tal on lubatud viibida. Seda eriti veel siis, kui praktikal osalejaga on korduvalt sellel teemal juttu olnud (praktikaõpetaja 14.04.2015 protokollitud ütlused). Kuigi vanglatööstuse uksel oli tõepoolest vastuoluline informatsioon, tuleb arvestada, et kaebaja ei osalenud praktikal esimest korda. Kaebaja on ise välja toonud (11.05.2015 vaie nr 1-11/2961), et vastuoluline informatsioon ilmus vanglatööstuse uksele 22.03.2015. Pärast seda käis kaebaja praktikatundides mitmel korral, aga alles 08.04.2015 pärastlõunal tekkis temas uksel oleva informatsiooni tõttu segadus. Tartu Vangla ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kaebaja poolt toime pandud rikkumist saab pidada kergeks rikkumiseks. Kuigi vangla territooriumil loata vales kohas viibimine ei toonud käesoleval juhul kaasa ühtegi käega katsutavat tagajärge kaaskinnipeetavatele või vanglateenistuse ametnikele, ei muuda see toime pandud rikkumise iseloomu kergeks. Reeglid on kinnipeetavate liikumise kohta vangla toimimise jaoks fundamentaalsed. Ka VangS § 8 lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. On ilmselge, et kui vangla oleks jätnud reageerimata kaebaja sellisele rikkumisele, oleks see võinud ka teistes praktikal osalevates ning vanglatööstuses töötavates kinnipeetavates tekitada arusaama, et väljaspool vanglatööstuse ruume viibimine on võimalik ja isegi, kui see ei ole lubatud, siis arvatavasti sellele karistust ei järgne, kui ma puhtsüdamlikult kahetsen. Tartu Vangla hinnangul oli kaebaja karistamine põhjendatud ka eripreventiivsel eesmärgil. Seda just nimelt põhjusel, et praktikaõpetaja sõnade kohaselt on kaebaja varasemalt vesteldud sellel teemal, et praktikal viibides on üldjuhul väljas viibimine keelatud ning vastav luba saadakse vaid siis, kui viiakse välja prügi või konteinerisse proovitükke. Kõik tähtsust omavad asjaolud on ammendavalt käskkirjas välja toodud. Noomituse näol on tegemist kõige kergema liigilisema karistusega, mis siiski on oma mõjult piisavalt efektiivne, et mõjutada kinnipeetavat edaspidi hoiduma samasisuliste rikkumiste toimepanemistest. Halduskohus on põhjendamatult arvestanud vaid kaebaja väiteid ning jätnud hindamata tõendi, kust nähtub, et kaebajaga on varasemalt praktikaklassist väljumise osas juttu olnud ning 08.04.2015 ei andnud praktikaõpetaja kaebajale luba minna tööstuse ruumidest välja värsket õhku hingama. Seega on halduskohus tõendeid ebaõigesti hinnanud ning see on viinud asjas ebaõige lahendi tegemiseni.
8.Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 103-105) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja jääb esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebusega ja väidab, et talle anti luba minna värsket õhku hingama. Selle intsidenti eest noomituse tegemine oli liiga karm karistus. Sellises olukorras oleks vestlusest piisanud ja see oleks täitnud eesmärgi. Tartu Vangla asus algselt seisukohale, et tegemist ei ole raske rikkumisega. Apellatsioonkaebuses aega leiab Tartu Vangla, et tegemist oli raske rikkumisega. Tartu Vangla ei teadvusta endale, et neil endil oli ka oma osa selles intsidendis, sest uksel oli väärinformatsioon.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).
10.Halduskohus leidis, et kaebaja täitis distsiplinaarsüüteo koosseisu, sest distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest ei nähtu, et kaebajale oleks antud luba minna vanglatööstuse sisehoovi värsket õhku hingama ja kaebaja selgitustest ei nähtu asjaolud, mis kõrvaldaks talle etteheidetava teo õigusvastasuse. Halduskohus jõudis järeldusele, et vastustaja ei ole kaebajale karistuse määramisel kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Tartu Vangla väidab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on põhjendamatult arvestanud vaid kaebaja väiteid ning jätnud hindamata tõendi, kust nähtub, et kaebajaga on varasemalt praktikaklassist väljumise osas juttu olnud ning 08.04.2015 ei andnud praktikaõpetaja kaebajale luba minna tööstuse ruumidest välja värsket õhku hingama. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on hinnanud tõendeid korrektselt ning on arvestanud Tartu Vangla seisukohti. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja üldsõnalisest ütlusest selle kohta, et kaebajaga on varasemalt praktikaklassist väljumise osas juttu olnud, ei saa veel teha järeldust, et kaebajal oli vastav teadmine olemas. Antud juhul tuleb arvestada ka seda, millist õigushüve reegli mittejärgimine ohustab. Asja materjalidest nähtuvalt on praktikaõpetaja ka öelnud, et üldjuhul on väljas viibimine keelatud, vastav luba saadakse vaid siis, kui viiakse välja prügi või konteinerisse proovitükke. Seega kui väljas käimine on loa alusel lubatud teatud juhtudel, siis iseenesest väljas viibimist ei saa pidada ohtlikuks.
11.Vastustaja tõi apellatsioonkaebuses välja, et kuigi uksel oli tõepoolest vastuoluline informatsioon, ei osalenud kaebaja praktikal esimest korda ja vastuolulise informatsiooni ilmumisel osales kaebaja praktikal reegleid järgides edasi, ja alles 08.04.2015 tekkis kaebajale uksel oleva informatsiooni tõttu segadus. Asjaolu, et kaebaja ei läinud koheselt peale vastuolulise informatsiooni ilmumist välja, ei tähenda seda, et informatsioon oleks olnud sellest lähtuvalt üheselt arusaadav. Kui vastuoluline informatsioon oli pikemat aega uksel korrigeerimata, siis sellest tulenevalt ei saa välistada, et reeglid võisidki olla muutunud.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olukorras, kus rikkumisega ei ole olulisi õigushüvesid intensiivselt ohustatud, rikkumine on toimunud seetõttu, et isik ekslikult pidas oma käitumist õiguspäraseks ning on teo keelatust hiljem mõistnud ja tunnistanud, on vähemalt kaheldav, kas esineb vajadus karistuse määramise kaudu mõjutada isikut edaspidi õigusvastasest käitumisest hoiduma, kui samaaegselt ei esine muid asjaolusid, mis viitaksid sellisele vajadusele. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuna distsiplinaarkaristuse määramine avaldab pikaajalist mõju kinnipeetavale nt kinnipeetavale määratud kehtivad distsiplinaarkaristused võivad muutuda aktuaalseks kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise kaalumisel, tuleb rikkumise asjaolusid hinnates põhjalikumalt kaaluda karistuse määramise vajalikkust.
13.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
14.Tartu Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.