Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Madis Ernits 20.12.2016, Tartu 3-15-1823
Haldusasi
Aleksandr Pankratovi kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamiseks seoses kinnipidamistingimustega ja Tallinna Vangla toimingutega, mis ei võimaldanud välja puhata Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsus Tallinna Vangla ja Aleksandr Pankratovi apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Aleksandr Pankratov
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Vastustaja/apellant Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde kaebaja tööaja arvestuse tabelid (tl 128-132) ja Tallinna Vangla 30.11.2016. esitatud selgituste täpsustus (tl 136).
2.Jätta läbi vaatamata kaebaja apellatsioonkaebus seonduvalt väidetava halva ventilatsiooni, valgustusega ja tööpäevadel telefoni teel pojaga suhtlemise võimaluse puudumisega.
3.Rahuldada kaebaja ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebaja hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 03.06.2010–03.06.2012 osas ja tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud osas, millega jäeti kaebajale tagamata öörahu kaebaja päevakavas ettenähtud ajal. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
4.Jätta kaebaja esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõivud) Eesti Vabariigi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 19.01.2017 (HKMS § 212 lg 1).
Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 01.06.2010–24.01.2013 (tl 28p). Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 28.11.2011 ja alates 14.12.2011 paigutati kaebaja avatud eluosakonda (tl 29).
2.Tallinna Vangla andmetel paiknes kaebaja Tallinna Vanglas viibitud ajal 01.06.2010– 24.01.2013 järgmiselt (tl 35-43p): - kamber 132 perioodil 01.06.2010–02.06.2010; - kamber 327 perioodil 03.06.2010–12.12.2011; - kamber 430 perioodil 13.12.2011–13.12.2011; - kamber 219 perioodil 14.12.2011–27.12.2011; - kamber 147 perioodil 28.12.2011–12.01.2012; - kamber 221 perioodil 13.01.2012–16.05.2012; - kamber 141 perioodil 17.05.2012–18.05.2012; - kamber 221 perioodil 19.05.2012–03.10.2012; - kamber 216 perioodil 04.10.2012–06.10.2012; - kamber 144 perioodil 07.10.2012–09.10.2012; - kamber 216 perioodil 10.10.2012–11.10.2012; - kamber 211 perioodil 12.10.2012–17.10.2012; - kamber 216 perioodil 19.10.2012–24.01.2013.
3.Kaebaja esitas 04.06.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 7-9) seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega (ruumipuudus, valgustus, rõskus ja niiskus) Tallinna Vangla kambrites perioodil 03.06.2010–24.01.2013. Kaebaja väitis, et ta küll viibis perioodil 12.12.2011–24.01.2013 kambrites, kus kambri uksed olid 4 tundi avatud, aga seda sektsiooni pandi tihti kinni ja kaebaja pidi ikkagi viibima koos kambrikaaslastega kinnises kambris, v.a üks tund jalutamisaega. Kaebaja väitis, et pärast tööpäeva ei saanud ta Tallinna Vangla tingimustes hästi puhata.
4.Tallinna Vangla tagastas 10.07.2015. a vastusega nr 5-37/15/164-2 (tl 13-17) kahju hüvitamise nõude perioodi 03.06.2010–03.06.2012 osas läbivaatamatult ning jättis nõude perioodi 04.06.2012–24.01.2013 osas rahuldamata. Tallinna Vangla leidis, et kahjunõue on perioodi 03.06.2010–03.06.2012 osas esitatud tähtaega ületades. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei ole õigusvastased. Kunstlik valgustus vastas vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatule ja kui kaebaja leidis, et vajab tugevamat valgustust, oleks ta saanud soetada näpitslambi. Kambrite rõskuse ja niiskuse osas märkis Tallinna Vangla, et kõigis Tallinna Vangla kambrites oli osaliselt sund – ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning aknal oleva ava kaudu sai reguleerida õhuhulka. Sektsioone lukustati vaidlusalusel perioodil kokku viiel korral ja seega on kaebaja väide, et kambrite uksed oleks väga tihti kinni olnud, ilmselgelt liialdatud. Kaebaja liikumisvõimalusi suurendati hõivetegevusega. Kaebaja viibis majandustöödel, lisaks sai kaebaja perioodil 01.08.2012–30.11.2012 osaleda riigikeele tundides.
5.Kaebaja esitas 20.07.2015 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-2, 59-62), milles soovis Tallinna Vanglas viibitud perioodil 03.06.2010–24.01.2013
kinnipidamistingimustega tekitud mittevaralise kahju hüvitamist iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest 8 eurot. Kaebaja väitis, et kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema 25.01.2013 ja seega oli kahju hüvitamise taotlus tähtaegne kogu perioodi osas. Kaebaja pidi viibima kambris viie kinnipeetavaga ja mööbel vähendas vaba ruumi veelgi. Kuna kaebaja käis tööl, siis viibimine väikses kambris oli kaebaja suhtes ebaõiglane ja ta ei saanud end korralikult välja puhata. Lisaks pandi üksust tihti kinni ja kuna kaebaja käis tööl, siis neli tundi vaba aega tema suhtes ei kehtinud.
6.Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 28-32) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebus ei ole ajavahemiku 03.06.2010–03.06.2012 osas tähtaegne, sest kaebajal ei ole nimetatud perioodi osas tähtaegselt Tallinna Vangla poole pöördunud. Kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleb põrandapinnast maha arvata mööbli alla jääv pind ja sisse tuleb arvestada WC alune pind. Kaebajale oli igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tund päevas värskes õhus. Alates 14.12.2011 oli kaebaja paigutatud avatud eluosakondadesse, kus talle oli lisaks tagatud vähemalt neli tundi vaba aega oma eluosakonna piires liikumiseks ja kord nädalas spordisaali kasutamist. Kaebaja liikumisvõimalusi suurendati erinevates hõivetegevustes osalemisega. Perioodil 03.05.2012–23.01.2013 oli kaebaja abitööline vangla majandustöödel ning perioodil 01.08.2012–30.11.2012 osales riigikeele tundides (tl 44). Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kambrites oli kambrist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et isik sai korralikult välja puhata. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega. Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Tallinna Vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane, ühtegi vangla tegevuse aluseks olevat õigusnormi ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega ei saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel antud vangistustingimustes ja kambri põrandapinnal olla ka kogumis õigusvastane.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 30.11.2015. a otsusega (tl 65-67p) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1351 eurot. Halduskohus vaatas läbi kaebaja nõude perioodi 03.06.2010–24.01.2013 osas. Halduskohus leidis, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, aga arvestada tuleb kambris oleva inventariga. Halduskohus oli seisukohal, isikliku ruumi suuruse määramisel ei saa lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Seega kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas 967 päeva, millest 107 päeva viibis ta kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m 2 või rohkem. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas
viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saanud kinnipidamistingimusi halduskohtu arvates pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus nende 107 päeva osas ei ole õigusvastane, seega nende päevade osas jääb kahjunõue rahuldamata. Kambrites, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,5 m 2–2,99 m2, viibis kaebaja 369 päeva ja kambrites pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5 m 2 viibis kaebaja 491 päeva. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli vähem kui 2,5 m 2, rikkus vastustaja vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-t 6 v.r. Halduskohus leidis, et piiri, kus seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, on raske määrata ja see sõltub mitmetest asjaoludest nende koosmõjus. Halduskohus märkis, et kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. 491 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, v.a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal, koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m2. Seega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu kohus peab põhjendatuks välja mõista 2 eurot päeva kohta, seega kokku 982 eurot. 369 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m 2–2,99 m2. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli 2,5 m2–2,99 m2, ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Halduskohtu arvates tuli sellist olukorda pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu mõistis halduskohus selle eest 1 eurot päeva kohta, seega kokku 369 eurot. Seega mõistis halduskohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitisena kokku 1351 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja ja Tallinna Vangla esitasid halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebused. Kaebaja apellatsioonkaebus
9.Kaebaja palub 14.12.2015 esitatud ja hiljem täiendatud apellatsioonkaebuses (tl 73-74, 95, 110-114) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebaja on seisukohal, et tema kahju hüvitamise nõue perioodi 03.06.2010–24.01.2013 eest on piisavalt põhjendatud. Kaebaja peab piisvaks hüvitiseks 7728 eurot või 8 eurot päeva eest. Kuna vangla kodukord keelab kinnipeetaval kasutada talle mittekuuluvaid esemeid, ei ole võimalik kasutada kambris kogu mööblit ja sinna alla jäävat pinda. Kambrites oli kitsas ja lisaks ei vastanud tingimustele ventilatsioon ja valgustus. Töölt tulles oli sektor suurema osa ajast kinni. Nendel päevadel, mil kaebaja käis tööl, puudus kaebajal võimalus telefoni teel enda pojaga suhelda. Kaebaja palub ringkonnakohtul arvestada kõiki kaebaja poolt esitatud olukordi ja rahuldada kaebaja kahju hüvitamise taotlus.
10.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 98-99) jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Vangla on seisukohal, et kinnipeetavale tagatava põrandapinna hulgast ei saa maha arvata WC ja mööblialust pinda. Tähtaegselt esitatud perioodi osas (04.06.2012–24.01.2013), oli kaebaja 176 päeva paigutatud kambritesse, kus põrandapind ühe kinnipeetava kohta jäi alla 3 m2. Kaebajale oli lisaks igapäevasele jalutuskäigule tagatud vähemalt neli tundi vaba aega oma eluosakonnapiires liikumiseks ning iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Täiendavalt oli kaebaja perioodil 01.08.2012–30.11.2012 hõivatud riigikeele õppega. Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks,
puudub tal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
11.Tallinna Vangla palub 16.12.2015 esitatud apellatsioonkaebuses (tl 83-85p) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jäetakse kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla hinnangul ei ole kaebus perioodi 03.06.2010–03.06.2012 osas tähtaegne. Tallinna Vangla leiab, et WC tuleb arvestada kambripinna sisse. Täiendavalt tuleb arvesse võtta, et kaebaja oli kogu nimetatud perioodi kinnipeetava staatuses. Perioodil 01.08.2012– 30.11.2012 oli kaebaja hõivatud riigikeele õppega. Kaebajale tagatud isiklik ruum ei olnud niivõrd väike, et see oleks saanud põhjustada sedavõrd suuri kannatusi, et kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kaebajat ei ole inimväärikust alandavasse olukorda seadnud. Kaebaja ise ei ole vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud vanglale ühtegi kambri tingimustega seotud pöördumist.
12.Kaebaja palub Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 94-95) jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja väidab, et kaebus oli tähtaegne, sest kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema vastavalt RVastS § 17 lg-e 3 alates 25.01.2013. Vaba pinna arvestamisel tuleb arvestada vaid seda pinda, mida kaebaja tegelikult kasutada sai. WC on üldpind ja seda ei saa arvesse võtta.
13.Ringkonnakohus uuendas 25.11.2016. a määrusega (tl 120-121p) asja arutamise ja palus Tallinna Vanglal esitada täiendavad tõendid kaebaja majandustöödel viibimiste ja liikumiste kohta.
14.Tallinna Vangla selgitab täpsustatud vastuses (tl 126-127, 136), et perioodil mai kuni juuni 2012 töötas kaebaja kinnipeetavate sööklas toidujagajana (tööpäevade pikkus oli 67 tundi) ning alates juuli 2012 kuni jaanuar 2013 kokana (tööpäevade pikkus 10-12 tundi). Ajal, mil kaebaja töötas toidujagajana (mai ja juuni 2012), viibis ta tööl kolmel ajavahemikul päevas, vastavalt aegadel, mil teistele vanglas viibivatele kinnipeetavatele oli vaja toitu jagada, seega ajavahemikel 05:20–07:30, 11:20–14:30 ja 17:20–19:20. Muul ajal viibis kaebaja talle määratud kambris ja tal olid päevakavas sätestatud liikumisvõimalused. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et sel perioodil talle vähemalt nelja tundi vaba aega oma eluoksanna piires liikumiseks ei võimaldatud. Alates juulist 2012 töötas kaebaja kinnipeetavate sööklas kokana ja tööpäeva jooksul teda eluosakonda tagasi ei viidud, vaid ta töötas vastavalt graafikule – kaks päeva tööl, kaks päeva vaba. Tööpäevadel kestis kaebaja öörahu 20:45– 04:45. Puhkepäevadel ja nädalavahetustel oli öörahu 22:00–06:00. Kaebaja kambrikaaslased tööhõives ei osalenud ja seega oli neil kaebajast erinev päevakava. Käeoleval juhul on asjassepuutuvad kaebaja reaalsed liikumisvõimalused, mis seoses asjaoluga, et ta oli vanglas abitöölisena kinnipeetavate sööklasse majandustöödele rakendatud, olid oluliselt suuremad kui kinnipeetavatel, kes viibisid kambrites, kuid kellele oli tagatud vähemalt neljatunnine vaba aeg oma eluosakonnas liikumiseks. Kaebaja toob ise välja, et viibis tööl 12 tundi järjest, seega olulise osa päevast, mil ta muidu oleks pidanud kambris olema, mis oleks avatud üksnes kuni neljaks tunniks päevas. Kinnipeetavate sööklahoone, milles kaebaja abitöölisena töötas, koosneb enam kui kümnest erinevast ruumist, tegemist on väga suure hoonekompleksiga (hoonealune pind 454,8 m2). Arvestades kaebaja töötamise kohta ja töö iseloomu (toidu valmistamine, erinevate toiduladude ja köökide vahel liikumine), saab asuda seisukohale, et kaebaja sai ka tööl olulisel määral liikuda. Võttes arvesse tööpäeva pikkust, viibis kaebaja päevadel, mil ta töötas, kambris praktiliselt üksnes öörahu ajal, mil kinnipeetavad peavad
nagunii päevakava järgselt oma voodites olema ja magama. Tallinna Vangla selgitab, et sektsioon oli lukustatud järgmistel aegadel: - 06.06.2012 kell 13:55 kuni 08.06.2012 kella 18:00. Tööajatabeli kohaselt oli kaebaja 06.06.2012 (7 tundi), 07.06.2012 (7 tundi) kui ka 08.06.2012 (7 tundi) rakendatud majandustöödele; - 20.06.2012 kell 13:55 kuni 24.06.2012. Tööajatabeli kohaselt oli kaebaja 20.06.2012 (7 tundi), 21.06.2012 (7 tundi), 22.06.2012 (7 tundi), 23.06.2012 (6 tundi) rakendatud majandustöödele; 24.06.2012 oli tal graafikujärgne vaba päev; - 29.08.2012 kell 16:00 kuni 31.08.2012. Tööajatabeli kohaselt oli kaebaja graafikujärgselt 29.08.2012 (12 tundi) ja 30.08.2012 (10 tundi) rakendatud majandustöödele, 31.08.2012 oli tal graafikujärgne vaba päev; - 21.09.2012 kuni 22.09.2012. Tööajatabeli kohaselt oli kaebaja 22.09.2012 (11 tundi) rakendatud vangla majandustöödele; 21.09.2012 oli tal graafikujärgselt vaba päev; - 01.10.2012 kuni 05.10.2012. Lisana esitatud tööajatabeli kohaselt oli kaebaja 01.10.2012 (12 tundi), 04.10.2012 (12 tundi) ja 05.10.2012 (12 tundi) graafikujärgselt rakendatud majandustöödele ning 02.10.–03.10.2012 olid tal graafikujärgselt vabad päevad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 03.06.2010– 03.06.2012 osas ja tunnistab õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud osas, millega Tallinna Vangla jättis kaebajale tagamata öörahu kaebaja päevakavas ettenähtud ajal. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus kaebaja kaebuse rahuldamata.
16.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha apellatsioonkaebuse ulatuse osas (I); seejärel Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta ajavahemikku 03.06.2010–03.06.2012 puudutavas osas (II); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (III); hindab, kas kaebajale tagati tööpäevadel päevakavas ettenähtud öörahu (IV); käsitleb hüvitise küsimust (V) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (VI). I
17.Kaebaja ei nõustu halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitisega ja väidab apellatsioonkaebuses, et kambrites polnud piisavalt ruumi ja olid ka teised puudused – halb ventilatsioon, valgustus, töölt tulles oli sektor suletud, ja tööpäevadel ei olnud kaebajal võimalik pojaga telefoni teel suhelda. Kaebaja palub ringkonnakohtul vaadata kõiki kaebaja poolt esitatud olukordi (tl 95).
18.HKMS § 2 lg 3 sätestab, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. HKMS § 2 lg 4 kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja on kohtueelses menetluses väitnud, et viibimine väikses kambris oli iseenesest ebainimlik, aga kuna kaebaja käis ka tööl, siis sellised tingimused raskendasid kaebaja elu Tallinna Vanglas, sest kaebaja ei saanud peale tööaega puhata (tl 8p). Ka kaebuses on kaebaja väitnud, et peale tööaega ei saanud ta hästi puhata (tl 1). Vastuses apellatsioonkaebusele palub kaebaja ringkonnakohtul
vaadata kõiki kaebaja poolt esitatud olukordi (tl 95). Ringkonnakohus leiab, et kaebaja sellist soovi tuleb võtta kui kaebaja apellatsioonkaebuse täiendust. Sellest saab järeldada, et kaebaja tegelikuks tahteks oli, et kohus kontrolliks lisaks ruumikitsikusele ja liikumisvõimalustele ka vangla toiminguid, mis ei võimaldanud kaebajale ettenähtud uneaega. Halduskohus jättis uneajaga seotud probleemi käsitlemata. Seega palus ringkonnakohus Tallinna Vanglal selgitada kaebaja ja tema kambrikaaslaste päevakava. Tallinna Vangla esitas vastuse kohtunõudele ja lisas tööaja arvestuse tabelid ning hiljem ka täpsustas esitatud vastust. Ringkonnakohus võtab uurimispõhimõttest tulenevalt tööaja arvestuse tabelid ja täpsustava selgituse toimiku materjalide juurde (tl 128-132, 135).
19.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et ventilatsioon ja valgustus ei vastanud nõuetele (tl 73p). Apellatsioonkaebuse täienduses lisab kaebaja, et tööpäevadel ei olnud kaebajal võimalik pojaga telefoni teel suhelda (tl 111). Ringkonnakohus märgib, et HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei ole esitatud. HKMS § 187 lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui see ei vasta HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. HKMS § 190 kohaselt kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg-tes 4-7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Tartu Ringkonnakohus on võtnud 02.08.2016. a määrusega (tl 81-82) kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse HKMS §le 190 ja § 187 lg 3 p-le 7 tuginedes läbi vaatamata seonduvalt väidetava halva ventilatsiooni, valgustusega ja tööpäevadel telefoni teel pojaga suhtlemise võimaluse puudumisega.
20.HKMS § 197 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Seega vaatab ringkonnakohus läbi kaebaja apellatsioonkaebuse osas, mis puudutab isikliku ruumi tagamist kambris, liikumisvõimalusi (sh kaebaja väide, et sektor oli suletud) ja kaebajale tagatud uneaega. II
21.Tartu Halduskohus arvestas otsuse tegemisel perioodi 03.06.2010–24.01.2013. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtuga, et ajavahemiku 03.06.2010–03.06.2012 osas on kaebus esitatud tähtaegselt. Kaebaja väidab, et kaebus on esitatud tähtaegselt, sest vastavalt RVastS § 17 lg-e 3 hakkas tähtaeg kulgema alates 25.01.2013.
22.RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 11). Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHKo 06.03.2014, 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust (RKHKm 15.06.2015, 33-1-20-15, p 13). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas
väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (samas, p 12). Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ja lähtuvalt sellest hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda.
23.Asja materjalidest nähtuvalt registreeriti kaebaja kahju hüvitamise taotlus Tallinna Vanglas 04.06.2015. Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Tallinna Vanglasse saabumisel paigutati kaebajat kambritesse, kus viibis erinevatel aegadel erinev arv kinnipeetavaid ja seega pidi kaebaja koheselt hakkama tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on Tallinna Vanglas viibinud ka varasemalt ning perioodil 14.05.2010–01.06.2010 viibis kaebaja Põhja Prefektuuri kambris. Tallinna Vangla esitatud tabelist on näha, et Tallinna Vanglasse paigutamisel 01.06.2010 oli kaebajale tagatud 3,54 m 2 isiklikku ruumi ja alates 03.06.2010 oli isiklikku ruumi 2,36 m2. Arvestades eelnevat ja kaebaja poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need tingimused kaebajale mõju avaldama hakkama juba perioodi 01.06.2010–24.01.2013 esimestel päevadel. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui 2015. aasta juunis. Eeltoodust tulenevalt on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg RVastS § 17 lg 3 alusel kolme aastaga.
24.Tähtaegseks saab seega lugeda kahju hüvitamise nõude alates 04.06.2012. Ka HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (RKHKm 28.04.2014, 3-3-1-78-13, p 19).
25.Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 03.06.2010–03.06.2012 eest ja jätab kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. III
26.Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodil 04.06.2012– 24.01.2013 kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad.
27.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,
vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS §-des 3, 4 ja 6 on sätestatud vastavalt haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue, toimingu lõpetamise nõue ning haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue. Eelnevast tulenevalt on väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused järgmised: 1) avaliku võimu kandja, 2) avalik-õiguslik suhe, 3) avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus, 4) kannatanu on füüsiline isik, 5) väärikuse alandamine, 6) avaliku võimu kandja tegevuse süülisus ning 7) kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
28.Ringkonnakohus peatub esmalt Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse küsimusel. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (...). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (...) Riigisiseselt kehtis kuni 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. (...) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (...). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, pd 1011). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m 2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 (sh v.r) kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
29.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada. (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m 2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, pd 151153). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga
kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139).
30.Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3312116, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata kambris oleva WC aluse pinna.
31.Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: kambri alguskuupäe nr v
32.Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Tallinna Vangla esitatud tabelist nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas eelnimetatud perioodil kokku 234 kalendripäeva, millest 2,50–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta oli 179 päeval ja üle 3 m2 55 päeval. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11). Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-4215, p 21). Tallinna
1.Vangla selgitas üldiste kinnipidamistingimuste osas (tl 15, 29-30), et Tallinna Vangla kambrites oli osaliselt sund ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kambri õhuhulka oli võimalik reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambris oli lisaks loomulikule valgustatusele elektrilambid, keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus, kaebajale tagati infovajaduse rahuldamist, võimaldati ajalehtede lugemist, raamatute laenutamist, loa alusel väljastati raadioid ja televiisoreid. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda Tallinna Vangla eeltoodud väidetes. Kaebaja viibis perioodil 04.06.2012–24.01.2013 Tallinna Vanglas kinnipeetava staatuses. Tallinna Vangla väitis kaebaja kahjunõudele esitatud vastuses (tl 14p), ja ka hiljem halduskohtule esitatud vastuses (tl 29), et kaebajale oli tagatud igapäevaselt vähemalt neljatunnine vaba aeg eluosakonna piires liikumiseks ja lisaks oli kaebajale tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ja kord nädalas spordisaali kasutamist (tl 14p). Kaebaja viibis täiskoormusega abitöölisena majandustöödel (tl 45, 45p) ja osales perioodil 01.08.2012–30.11.2012 riigikeele õppes (tl 29). Kaebaja aga väitis, et neli tundi vaba liikumist päevas temale ei kehtinud, kuna ta käis tööl 12 tundi ja sealt naastes oli sektor suletud (tl 1). Ka apellatsioonkaebuses on kaebaja väitnud, et töölt tulles oli sektor kinni ja suurema osa ajast oli sektor kinni (tl 73p). Tallinna Vangla selgitas, et kui kaebaja töötas toidujagajana (mai ja juuni 2012), viibis kaebaja vastavalt päevakavale kolmel ajavahemikul päevas ja kaebajale oli tagatud päevakavas sätestatud liikumisvõimalused. Alates juulist 2012 töötas kaebaja kinnipeetavate sööklas kokana ja tööpäeva jooksul teda eluosakonda tagasi ei viidud, vaid ta töötas vastavalt graafikule – kaks päeva tööl, kaks päeva vaba (tl 126-127). Ringkonnakohtu hinnangul tagas majandustöödel viibimine kaebajale piisavalt tegutsemisvõimalusi väljaspool kambri kitsaid tingimusi, mis kompenseerisid kambri kitsikusest tulenevad mõjutused. Kui kaebaja viibis vahetustega tööl umbes 12 tundi, siis ei olnudki vanglal ajaliselt võimalik kaebajale peale tööpäeva pakkuda oma osakonnas liikumiseks lisaks täiendavaid liikumisvõimalusi. Seega tuleb anda hinnang sellele, kas nendel päevadel, mil kaebaja tööl ei viibinud, võimaldati kaebajale liikumisvõimalusi väljaspool kambrit. Tallinna Vangla vastusest nähtub (tl 126127), et sektsioon oli suletud kokku viiel korral (06.06.2012 kell 13:55 kuni 08.06.2012 kella 18:00; 20.06.2012 kell 13:55 kuni 24.06.2012; 29.08.2012 kell 16:00 kuni 31.08.2012; 21.09.2012 kuni 22.09.2012; 01.10.2012 kuni 05.10.2012). Tööaja arvestuse tabelitest nähtuvalt oli kaebaja
06.06.2012 (7 tundi), 07.06.2012 (7 tundi) kui ka 08.06.2012 (7 tundi), 20.06.2012 (7 tundi), 21.06.2012 (7 tundi), 22.06.2012 (7 tundi), 23.06.2012 (6 tundi), 29.08.2012 (12 tundi), 30.08.2012 (10 tundi), 22.09.2012 (11 tundi), 01.10.2012 (12 tundi), 04.10.2012 (12 tundi) ja 05.10.2012 (12 tundi) rakendatud vangla majandustöödele. Seega kaebaja graafikujärgsed vabad päevad, mil ka sektsioon oli suletud, olid 24.06.2012, 31.08.2012, 21.09.2012, 02.10.2012 ja 03.10.2012. Kambrites paiknemise tabeli kohaselt aga oli kaebaja perioodil 21.09.2012–03.10.2012 (seega viiest päevast kolm) paigutatud kambrisse, kus ühe isiku kohta oli pinda 3,86 m2. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et sektsioon lukustati 01.10.2012. a käskkirjaga nr 203 ja kaebaja ei ole selle käskkirjas toodud põhjendusi vaidlustanud (tl 15p16). Järelikult ei olnud kaebajal sektsiooni sulgemise käskkirja osas vastuväiteid olnud. Arvestades asjaolu, et tegemist oli vaid kahe päevaga, mil kaebaja ei saanud viibida täiendavalt väljaspool kambrit, ja mil isiklikku ruumi kambris oli alla 3 m2, ei saanud see tekitada kaebajale sellist mõju, mis oleks käsitletav inimväärikuse alandamisena. Kokkuvõttes said kambri kitsad tingimused avaldada kaebajale mõju eelkõige öisel ajal, mil ta magas. Kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, aga see ei tähenda veel inimväärikuse alandamist. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks.
33.Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit kompenseerivad piisavalt kambri kitsikusest tingitud negatiivseid mõjutusi ning seetõttu ei ole põhjust kambritingimusi käsitleda inimväärikust alandavana. IV
34.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaebaja väidet, et kaebaja ei saanud peale tööpäeva end välja puhata.
35.Tallinna Vangla esitas ringkonnakohtule kaebaja päevakava, millest nähtub, et kui kaebaja töötas, oli kaebajale ettenähtud öörahu 20:45–04:45 ning nädalavahetustel ja puhkepäevadel oli öörahu 22:00–06:00 (tl 126 p, 136). Samas aga selgus 15.12.2016. a esitatud täpsustusest, et kuigi kaebaja päevakavas oli öörahu ette nähtud, oli kaebaja kambris koos kinnipeetavatega, kes ei osalenud tööhõives. Seega kehtis kaebajale kambrikaaslastest erinev päevakava nendel päevadel, mil kaebaja viibis tööl. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik tagada kambris päevakavas ettenähtud öörahu, kuna kaebajal algas öörahu päevakava kohaselt 20:45 ja teistel kambrikaaslastel 22:00. Tallinna Vangla ei ole selgitanud, et kuidas tagati kaebaja öörahu, kui teistel kinnipeetavatel oli teistsugune päevakava. VangS § 8 lg 1 ls 2 sätestab, et öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. See norm kohustab kinnipeetavaid eralduma öörahu algusest kuni äratuseni neile määratud kambritesse ja taluma nende lukustamist (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. 2. väljaanne. Tallinn 2014, § 9 komm. 6). Ringkonnakohus leiab, et selle normi eesmärgiks on võimaldada kinnipeetavatele piisav uneaeg. VSkE § 10 lg 2 ls 1 kohaselt on kinnipeetavaile ette nähtud 8-tunnine pidev uneaeg ja oma äranägemisel kasutatav vaba aeg. Ringkonnakohus järeldab sellest, et normiandja on lähtunud 8-tunnise uneaja vajalikkusest, ega pea seetõttu vajalikuks hakata seda eraldi põhjendama. Erinevus kaebaja öörahu alguse osas võrreldes teiste kambrikaaslastega oli küll ainult 1 tund ja 15 minutit, mis
iseenesest ei ole väga pikk aeg, aga kuna selline tegevus kestis kaebaja tööpäevadel alates maist 2012 kuni jaanuarini 2013 ja arvestades sealjuures tööpäevade pikkust, siis leiab ringkonnakohus, et kokkuvõttes ületas päevakavas ettenähtud öörahu tagamata jätmine kaebaja kannatuste vältimatu taseme. Kuna ei saa mõistlikult eeldada, et kaebajal oli võimalik uinuda enne, kui algas öörahu vangla üldine öörahu, siis jäi tema uneaeg neil päevadel ca 1 tunni 15 minuti võrra lühemaks. Kui ei ole tagatud piisav öörahu aeg, on usutav ka kaebaja väide, et kaebaja ei saanud piisavalt välja puhata. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vangla toimingud, mis ei võimaldanud kaebajal tema tööpäevadel ennast välja puhata, olid õigusvastased. V
36.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hüvitise küsimust.
37.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Riigikohus on senises praktikas leidnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine (RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-44-06, p 14; 11.12.2009, 3-3-1-80-09, p 12; 20.10.2011, 3-3-1-43-11, p 18). Kahju kohane hüvitamise viis oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju rahas kompenseerimise asemel toimingu õigusvastasuse tuvastamise võimaluse näeb ette ka HKMS § 41 lg 5. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus kaebajale ei tagatud öörahu päevakavas ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul aga ei ole kaebajale kambrikaaslaste päevakavast erineva öörahu tagamisega sellist kahju tekkinud, mis õigustaks hüvitise väljamõistmise. Kaebaja ei töötanud iga päev vaid käis vahetustega tööl ja mõnedel päevadel oli tööaeg ka lühem. Ringkonnakohus lisab, et ka vanglast väljaspool käiakse tööl graafiku alusel ja välistatud ei ole see, et magamiseks jääb vähem aega kui puhkepäevadel ja töövälisel ajal. Ringkonnakohus on seisukohal, et nendel päevadel, mil kaebaja ei töötanud, oli kaebajale tagatud kambrikaaslastega sama päevakava, mistõttu ei olnud kaebaja õiguste riive sedavõrd intensiivne, et õigustatud oleks rahalise hüvitise väljamõistmine. Seega leiab ringkonnakohus, et kuigi vangla toimingud olid päevakavas ettenähtud öörahu tagamata jätmisel õigusvastased, ei ole rikkumine nii ulatuslik, et sellest oleks saanud tekkida kaebajale mittevaraline rahaline kahju. Seega tuvastab kohus õigusvastasuse nende päevade osas, mil kaebajal ei tagatud päevakavas ettenähtud öörahu.
38.Lähtudes eeltoodud peab ringkonnakohus käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise, mis seisneb kaebaja päevakavas ettenähtud öörahu mittetagamisega nendel päevadel, mil kaebaja töötas. Vastustaja toimingute õigusvastasuse tuvastamisega loeb kohus kahju hüvitatuks. VI
39.Eelnevalt tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 03.06.2010–03.06.2012 osas ja tunnistab õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud osas, millega Tallinna Vangla jättis kaebajale tagamata öörahu kaebaja päevakavas ettenähtud ajal. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus kaebaja kaebuse rahuldamata.
40.Tartu Halduskohus vabastas 04.06.2015. a määrusega (tl 23-24p) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja ringkonnakohus jätkas 22.12.2015. a määrusega kaebajale menetlusabi andmist apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks (tl 8990). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Ringkonnakohus tegi uue lahendi, seega tuleb muuta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab menetlusökonoomia põhimõttele tuginevalt, et selline tükeldamine on ebamõistlik ja jätab seetõttu menetluskulu tervikuna Eesti Vabariigi kanda.
41.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.