Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 15. detsember 2016, Tartu 3-15-3016
Haldusasi
Danel Parmase kaebus Tartu Vangla 7. septembri 2015. a käskkirja nr 6-2/1202, 9. septembri 2015. a käskkirja nr 6-2/1224, 14. septembri 2015. a käskkirja nr 6-2/1249 ja
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2016 otsus Danel Parmase apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Danel Parmas Vastustaja – Tartu Vangla
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. jaanuar 2017.
Tartu Vangla 7. septembri 2015. a käskkirja nr 6-2/1202, 9. septembri 2015. a käskkirja nr 62/1224, 14. septembri 2015. a käskkirja nr 6-2/1249 ja 18. septembri 2015. a käskkirjaga nr 62/1273 tunnistati kinnipeetav Danel Parmas süüdi vangistusseaduse § 67 lg 1 rikkumistes ning karistati teda vastavalt kolmeks, kuueks, kolmeks ja kolmeks päevaks kartserisse paigutamisega.
Tartu Vangla 2. novembri 2015. a vaideotsusega jäeti rahuldamata D. Parmase vaie käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks.
D. Parmas esitas 3. detsembril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse käskkirjade tühistamiseks ning ja Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt seondusid rikkumised nimesildi kaela panemata jätmisega. D. Parmase hinnangul rikuti distsiplinaarmenetluste läbiviimisel uurimispõhimõtet, jättes välja
selgitamata kaebajal psühhogeense vastunäidustuse esinemine nööri kaela ümber panemisele. Kaebaja oli ilma nimesildita ligi 8 kuud ning ametnikud aktsepteerisid nimesildi käes hoidmist. Lisaks ei võimaldatud talle distsiplinaarmenetluses kaitsjat.
Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu leides, et distsiplinaarkaristuste määramise ajal puudus alus kaebaja väidetud vastunäidustuse arvestamiseks. Kaebaja tervisekaardi andmetel avaldas ta arstile probleemid seoses nööri kaela panemisega esmakordselt 23. septembril 2015. Kaebajat on ka varem korduvalt karistatud distsiplinaarkorras TVK punkti 1.6.5 rikkumise eest. Seega ei vasta tõele kaebaja väide nimesildi käeshoidmise lubatavuse kohta. Varasemate menetluste raames ei tuginenud kaebaja asjaolule, et ta ei saa oma hirmudest tulenevalt nimesilti kaelas kanda. Kaitsja osavõtt distsiplinaarmenetluses ei ole kohustuslik.
Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et 6., 14., 18. augustil 2015 loenduse ajal ja 9. augustil 2015, olles väljaspool kambrit ei allunud kaebaja vanglaametniku korraldusele panna nimesilt kaela.
Juba pärast 6. augusti intsidenti teatas kaebaja vastustajale, et nööri (millele on kinnitatud nimesilt) kaela panemisega tal tekkib hirm, mistõttu nimesilt jäi kaela panemata ka pärast vanglaametniku korraldust. 27. augusti ja 4. septembri 2015 vastustes järelepärimisel teatas vangla meditsiiniosakonna juhataja, et tervisekaardi andmetel ei ole kaebaja varem eelpoolkirjeldatud probleemiga arsti poole pöördunud. D. Parmas viibib Tartu Vanglas alates 27. novembrist 2013. Enne 6. augustit 2015 pöördus ta korduvalt psühhiaatri poole, kuid mitte nimesildi kandmisega seotud ohutundega, vaatamata sellele, et teda oli ka varem korduvalt karistatud nimesildi kandmata jätmise eest. Tõele ei vasta kaebaja väide, et varem lubati tal loenduse ajal nimesilti käes hoida. Meditsiiniosakonna juhataja edastatud informatsioon oli ammendav ning ei vajatud täiendevat täpsustamist eriarsti poolt. Halduskohus leidis, et käskkirjades on märgitud selle andmise õiguslik ja faktiline alus ning karistuse valik ja määr on piisavalt põhjendatud ja kaalutletud. Käskkirjades ei esine diskretsioonivigu ega vastuolusid õiguse põhimõtetega. Distsiplinaarmenetlus on haldusmenetluse liik ning tulenevalt haldusmenetluse seadusest puudub vastustajal kohustus ja pädevus määrata distsiplinaarmenetluses isikule kaitsja.
D. Parmas esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud tuvastamata nimesildi kaelapanemisele psühhogeense vastunäidustuse esinemise. Kohane olnuks kaebajale meditsiinilise ekspertiisi määramine, kuid kohus on asunud ise hindama meditsiinilist asjaolu. Seejuures on kohus tuginenud psühhiaatrilistes küsimustes ebapädeva ja vangla ametnikuna erapooliku isiku seisukohale. Selliselt on kohus toiminud vastuolus EIK praktikas tunnustatud seisukohtadega.
Tartu Vangla meditsiiniosakonna 28. augusti 2015. a vastusest nähtuvalt ei olnud psühhiaatriline arstiabi kaebajale kättesaadav enne vaidlusaluseid intsidente. D. Parmas viibis psühhiaatri vastuvõtul 23. septembril 2015 ja enne seda viimati 23. märtsil 2015. Seejuures puudus
vastustajal õigus saada andmeid 23. septembril 2015 toimunud psühhiaatrilise konsultatsiooni kohta. Vastavalt on sellekohane tõend (tl 68) lubamatu ja tuleb asjast kõrvaldada. Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud, et varasemalt ei lubatud kaebajal nimesildi kaelapanemisest hoiduda. Vanglaametnike nõusolek aktsepteerida nimesildi hoidmist rinna kõrgusel, nimesildi nööri kaela panemata ei ole kirjalikult fikseeritud, mistõttu vastupidiste tõendite puudumisel tuleb kaebaja sellekohane väide tõendatuks lugeda. Olukorras, kus isikule määratava võimaliku karistuse maksimaalne määr ületab 14 päeva, on tegemist kriminaalõigusliku menetlusega ja vastavalt tuleb isikule tagada sellele menetluse omased garantiid kaitseõiguse teostamiseks. Ühes apellatsioonkaebusega palub D. Parmas tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Tartu Vangla kodukorra (TVK) p 4.9.3 ja vanglateenistuse toimingu, millega sanktsiooni ähvardusel sunnitakse kinnipeetavaid kanda kaelas nööri ega lubata valida nimesildi kandmise viisi.
Tartu Vangla vaidleb D. Parmase apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei ole eksinud uurimisprintsiibi teostamisel ega asunud ise hindama meditsiinivaldkonda kuuluvaid asjaolusid. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja on vastustajale kinnitanud, et varasemalt ei ole kaebaja nööri kaelapanemist puudutava probleemiga meditsiiniosakonna poole pöördunud. Sellekohase vastuse andmiseks ei pea isikul olema psühhiaatrilisi eriteadmisi. Samuti on arusaamatu, milles seisneb meditsiiniosakonna juhataja erapoolikus sellise vastuse andmisel. Kuna kaebaja on avaldanud, et hirm nööri kaela panemise ees on seotud lapsepõlvetraumaga, siis ei saanud see tekkida 2015. aasta kevad-suvisel perioodil ning kaebajal olnuks hiljemalt 23. märtsil 2015 võimalik sellekohane kaebus eriarstile esitada. Seda D. Parmas ei ole teinud. Samuti ei ole D. Parmas vaidlustanud kohustust ettenägevat TVK sätet.
Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaitsja tagamine distsiplinaarmenetluses ei ole nõutav. Kaebaja väited talle üksikvangistuse kohaldamise ja ebainimlike kinnipidamistingimuste kohta ei ole asjakohased.
Ringkonnakohtu hinnangul on D. Parmase kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust, hinnates kinnipeetava kohustust alluda vanglaametniku korraldusele ning tuvastanud, et kaebajal puudus õigustus korralduste täitmisest keeldumiseks; samuti, et distsiplinaarmenetlused on toimunud nõuetekohaselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.
Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
Apellatsioonimenetluses on D. Parmas jätkuvalt seisukohal, et tema korduv keeldumine täitmast vanglaametnike korraldusi nimesildi kaela panemiseks ei olnud õigusvastane, kuna nimesildi kaela panemine on talle tervislikel põhjustel vastunäidustatud.
Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjadega on D. Parmast karistatud kartserikaristusega selle eest, et ta 6., 9., 10., 14., ja 18., augustil 2015 hommikuse või
õhtuse loenduse ajal ning 10. augustil 2015 ei täitnud vanglaametnike korraldust riputada nimesilt kaela. Vaidlusalusel ajal viibis D. Parmas Tartu Vanglas vahistatuna. Kaebaja rikkumised on kvalifitseeritud VangS § 67 p 1 järgi, mille kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tulenevalt VangS § 46 lg 1 ls-st 2 on kinnipeetav kohustatud kandma riietusel nimesilti. Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra (TVK) p 4.9 täpsustab nimesildi kandmise sätestades, et kinnipeetav on kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma kaelas nähtavalt ja loetavalt vanglateenistuse poolt väljastatud nimesilti. TVK 4.9.3 järgi on kinnipeetav kohustatud nimesilti kandma ainult vangla poolt väljastatud paela või kinnitusvahendiga. Tulenevalt TVK p-st 1.3 kohaldatakse kinnipeetu kohta käivaid sätteid ka vahistatutele, kui kodukorraga ei ole ette nähtud teisiti. Nimesildi kandmise kohta vahistatule kinnipeetavatest erinevat režiimi TVK ette ei näe. Seega olid vastustaja ametnikud õigustatud nõudma kaebajalt vaidlusalustes episoodides nimesildi kandmist selleks väljastatud paelaga kaela asetatult. Kuna kaebajat karistati ametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise eest, siis ei ole asjakohane kaebaja väide, et varasemalt lubati tal nimesilti kaela mitte asetada. Igal juhul ei saa sellest, et varasemalt võidi aktsepteerida nimesildi kaela asetamata jätmist, teha järeldust, et kinnipeetav oleks õigustatud jätma täitmata hiljem antud otsesed korraldused nimesilt siiski kaela asetada. Vangistusseadus ega muu haldusmenetlust reguleeriv õigusakt ei sätesta, millistel asjaoludel ei ole distsiplinaarsüüteo koosseisu täitev tegu õigusvastane. Seetõttu peab ringkonnakohus siinjuures võimalikuks analoogia alusel lähtuda karistusseadustiku (KarS) vastavatest sätetest. Täpsemalt saab kaebaja väitest paelaga nimesildi kaela asetamist keeldumise põhjuse kohta järeldada, et kaebaja hinnangul toonuks paela kaela asetamine kaasa tema isikuõiguste kohese kahjustamise. Seega väidab kaebaja tegutsemist hädaseisundis. KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust.
Seega sõltub hinnang D. Parmase tegevuse õiguspärasusele sellest, kas esines teda vahetult ähvardav oht, samuti, kas vanglaametniku korralduse täitmata jätmine oli kohane vahend ohu tõrjumiseks arvestades kaalul olnud õigushüve ja rikkumise ohtlikkust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas kogutud tõendite pinnal tuvastatav, et rikkumiste toimepanemise ajal oleks kaebajal esinenud tegelik kartus nimesildi kaela asetamise ees või, et selline kartus oleks olnud sedavõrd intensiivne, et paela kaela asetamine toonuks kaasa tema tervise kahjustamise või põhjustanud kannatusi.
Näiteks ilmneb Tartu Vangla 7. septembri 2015. a käskkirja nr 6-2/1202 aluseks olevast vanglaametniku ettekandest (tl 33) ja täiendavast selgitusest (tl 35), et hommikuse loenduse ajal D. Parmas seisis küll oma voodi kõrval, kuid pesi hambaid ja vastuseks ametniku korraldusele nimesilt kaela panna vastas: "Ah, kuskil seal on see nimesilt“. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja käitumine loenduse ajal vastuolus tavaarusaamaga hirmunud isiku käitumisest. Eeldatavalt oleks tugev hirm sundinud kaebajat koheselt esile tooma põhjuse, miks ta nimesilti ei kanna ja juba varasemalt pöörduma vanglaametnike poole talle nimesildi kandmisel erineva režiimi kohaldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul vähendab see D. Parmase väidete elulist usutavust olukorras, kus ta ei ole selgitanud, miks väidetud hirmutunne tema käitumises ei peegeldunud. Kaebaja käitumine viitab pigem võimalusele, et tugevat hirmutunnet väites soovib ta saavutada õiguspärase võimaluse vanglas kehtiva režiimi eiramiseks.
Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja väidete elulist usutavust vähendab veelgi asjaolu, et teda on varem distsiplinaarkorras nimesildi kaelapanemata jätmisega seotud rikkumiste eest karistatud, kuid sellele vaatamata ei ole ta tugevat hirmutunnet rikkumise ajendina varem maininud distsiplinaarmenetlustes ega esile toonud visiidil vastava eriala arstile. Probleemi varasem nimetamata jätmine on vastuolus ka kaebaja väitega, et hirmu põhjus on seotud sündmusega tema lapsepõlves. D. Parmas ei ole väitnud, et hirmutunne oleks tekkinud või välja kujunenud vahetult enne rikkumiste toimepanemist 2015. aasta suvel ega viidanud asjaolule, mis võis seda põhjustada.
Vaidlust ei ole selles, et esmaselt meditsiinitöötajale on D. Parmas hirmutunnet kirjeldanud 23. septembril 2015 psühhiaatri vastuvõtul, s.o distsiplinaarmenetluste toimumise ajal. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et 23. septembri 2015 toimunud psühhiaatri visiiti kajastav meditsiinikaardi väljavõte (tl 68) oleks asjas lubamatu tõend. Vangla sisekorra eeskirja § 91 näeb ette, et kinnipeetava kohta peetakse tervisekaarti tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lg 2 alusel kehtestatud määruse kohaselt. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt määrab vangla direktor tervisekaartide säilimise eest vastutava vanglateenistuja. Seega on vastustaja terviskaardi andmete vastutav töötleja ning põhjendatud ei ole asuda seisukohale, et kaebaja terviseandmed on sattunud vastustaja valdusse õigusvastaselt. Ringkonnakohus peab võimalikuks nimetatud tõendiga arvestada.
Tõendist ei saa aga teha järeldust selle kohta, kas kaebaja väidetud hirmutunne oli tegelik või mitte. Kaebaja on kirjeldanud hirmutunnet ja seda väidetavalt põhjustanud sündmust väites, et teab, et psühhiaatri loaga on kinnipeetuid nimesildi kandmise kohustusest vabastatud. Samas nähtub arsti otsusest, et kaebajale ei ole määratud ravimeid ega tehtud otsustust nimesildi paela kaela asetamise vastunäidustuse kohta. Kaebaja ei ole väitnud ka, et sellekohane otsustus oleks tehtud hiljem. Seega ei ole pädev meditsiinitöötaja kinnitanud sedavõrd intensiivse hirmutunde esinemist nagu kaebaja seda ise väidab ega näinud ette meditsiinilistel põhjustel kaebajale tavapärasest erineva režiimi kohaldamist. Olukorras, kus foobia esinemist ei ole ka hiljem tuvastatud, ei ole asja lahendamisel määravat tähendust asjaolul, et 3. augustil 2015 jäi ära kaebaja kavandatud visiit psühhiaatri juurde viimase haiguse tõttu. Pole alust arvata, et see oleks andnud oluliselt erineva tulemuse 23. septembril 2015 toimunud vastuvõtust. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et vastustaja on kaebajale karistuste määramisel põhjendatult asunud seisukohale, et D. Parmase tervislik seisund 2015. aasta augustis ei ole olnud ametnike korralduste täitmise tegelikuks takistuseks. Teisisõnu ei esinenud tegelikku ohtu, et nimesildi kaela asetamine oleks kahjustanud kaebaja tervist. Ohu puudumisel ei ole vajadust analüüsida hädaseisundis tegutsemise õiguspärasuse ülejäänud tingimusi ega alust pidada kaebajat tegutsenuks hädaseisundis.
Ringkonnakohus osutab siinjuures siiski TVK p-le 4.9.3, mis sätestab kohustuse kanda nimesilti vangla poolt väljastatud paela või kinnitusvahendiga. Seega saanuks kaebaja vältida nimesildi paelaga kaela asetamist taotledes vastustajalt muu kinnitusvahendiga nimesildi väljastamist. Kaebaja ei ole sellise taotluse esitamist väitnud. Asjaolu, et kaebaja ei ole võtnud samme tema enda kirjeldusel täiesti vastuvõetamatu kohustuse täitmisest vabanemiseks viitab ühelt poolt sellele, et käskkirjade vaidlustamisel on kaebaja kirjeldanud hirmutunnet tegelikust oluliselt intensiivsemana. Teisalt seab pika aja jooksul muude võimaluste kasutamata jätmine, arvestades allumatuse üldohtlikkust ning kaebaja tervist ähvardanud ohu suurust, kahtluse alla ka selle, kas D. Parmase käitumine saab olla õiguspärane isegi juhul, kui hirmutunne siiski esines. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja on põhjendatult lugenud kaebaja allumatuse vaidlusalustes intsidentides õigusvastaseks ning määranud talle distsiplinaarkaristused. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et kaebajale ei
võimaldatud kaitsjat distsiplinaarmenetlustes. Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et distsiplinaarkaristuste määramine toimus haldusmenetluses, kus kriminaalmenetlusega võrreldavaid kaitseõiguse garantiisid ei näe ette siseriiklik õigus ega ka rahvusvahelised lepingud. Vastupidist järeldust ei saa teha ka kaebaja viidatud EIK praktikast. Kaebajale etteheidetavad teod on ilmselgelt määratletavad just vanglas kehtiva käitumisreegli rikkumisena ega vasta ühegi kriminaalkorras karistatava teo tunnustele. Samuti ei anna distsiplinaarkaristusena kohaldatava maksimaalse karistuse raskus alust kvalifitseerida kaebaja suhtes toimunud distsiplinaarmenetlusi kriminaalmenetluseks EIKo art 6 tähenduses. Distsiplinaarmenetlused on läbi viidud nõuetekohaselt. D. Parmasele on teatatud menetluste alustamisest, samuti etteheidetavast käitumisest ning antud võimalus seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Põhjendamatu on siinjuures kaebaja väide nagu ei oleks vastustaja järginud uurimispõhimõtet jättes välja selgitamata kaebaja väidetud foobia esinemise. Uurimispõhimõtte järgimiseks ei ole tingimata nõutav arstliku ekspertiisi korraldamine isiku tervisega seotud vastuväite hindamiseks. Käesolevas asjas on vastustaja teinud mõistlikke jõupingutusi kaebaja väite kontrollimiseks. Kuna meditsiiniosakonnast saadud teave väidet ei kinnitanud ja ka elulise usutavuse kriteeriumi järgi oli väide vähemalt kaheldav, siis ei ole vastustajale etteheidetav, et ta ei asunud asjaolu täiendavalt uurima. Nii distsiplinaarmenetluses, vaidemenetluses kui ka kohtumenetluses on kaebajal olnud võimalus osutada oma väidet kinnitavatele tõenditele ja esitada selgitusi foobia ilmnemise asjaolude ja aja kohta. Kaebaja ei ole seda suutnud. Vaatamata 23. septembril 2015 eriarsti poole pöördumisele ei ole selliseid tõendeid ilmnenud ka pärast vaidlustatud käskkirjade andmist. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda, et meditsiinilise probleemi ilmnemisel oleks see ühes määratud ravi kirjeldusega kajastunud D. Parmase terviskaardil ja kaebaja oleks saanud vastava tõendi esitada või viidata sellise tõendi kogumise võimalusele. Nendel asjaoludel, ainuüksi kaebaja väite kontrollimiseks, ei saa ka halduskohtule ette heita psühhiaatrilise ekspertiisi korraldamata jätmist.
Asjaolude igakülgseks väljaselgitamise huvides võtab ringkonnakohus asja juurde apellatsioonkaebuse lisana esitatud Tartu Vangla meditsiini osakonna juhataja vastuse D. Parmase selgitustaotlusele.
Eeltoodud põhjustel jääb D. Parmase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2016. a otsus muutmata.
Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt
Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.