Korrakaitse › Politsei toimingud

HaldusasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu halduskolleegium · 13.12.2016

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number: 3-14-52741/62
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Korrakaitse › Politsei toimingud
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 13.12.2016
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 6892

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi

Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Madis Ernits 13.12.2016, Tartu 3-14-52741 H.A. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu seoses meditsiinilisele abile ligipääsu takistamisega ja kaebaja erivajadustele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 25.09.2015. a otsus H.A. ja Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant H.A. , kelle asemel on menetlusse lubatud tema üldõigusjärglased vastavalt 03.11.2016. a määrusele käesolevas haldusasjas Vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)

RESOLUTSIOON

1.Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.09.2015. a otsus muutmata.

2.Täiendada Tartu Halduskohtu 25.09.2015. a otsust menetluskulude jaotuse osas ja jätta kaebaja esimese kohtuastme riigilõiv (15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.

3.Jätta kaebajale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu (1 008 eurot) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 12.01.2017 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Sarnased lahendid

Korrakaitse

2.Kaebaja esitas 07.11.2014 Tartu Halduskohtule PPA vastu hiljem täiendatud kaebuse (tl I-1-2, 31-33, 72, 106-106p, 112-112p), milles taotles PPA poolt meditsiinilisele abile ligipääsu takistamisega ja kaebaja erivajadustele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 234 250 eurot. Kaebaja leidis, et tema kinnipidamisega 17.09.2013 Põlva politseijaoskonnas ja Võru arestimajas alandati tema väärikust ja tekitati raske püsiv tervisekahjustus. Kaebaja soovis kahju hüvitamist summas 234 250 eurot, millest 229 250 eurot on varaline kahju ja 5000 eurot mittevaraline kahju. Kaebaja hinnangul tekitati talle terviserikkega kaasnevad materiaalsed lisakulutused 229 250 eurot, kuna enne arestimajas hoidmist olnud liikumisvõimaluse tagasisaamiseks vajab ta elektroonilise põlveliigesega proteesi (Tartu Ortopeediakeskuse hinnapakkumine 32 750 eurot) ning kuni vanaduspensioni eani kulub 7 reieproteesi. Põlva politsei alandas politseijaoskonnas kaebajat tema üle naerdes ning tõkestas ligipääsu ravimitele ja ei võimaldanud meditsiinilist abi 17.09.2013 enne arestimajja viimist 2,5 tundi. Kaebaja selgitas jaoskonnas, et haavand vajab sidumist ja ta vajab insuliini süsti neli korda päevas, sest ta on diabeetik. Politsei läks kaebaja abikaasa töökohta ja viis abikaasa koju, kus abikaasa andis politseile üle insuliini süstlad ja nõelad, seejärel viis politsei abikaasa tagasi tööle ja politsei naasis jaoskonda, kuid ravimeid kaebajale kätte ei antud, kuigi kaebaja selgitas, et tal on teatud asjaolude tõttu jäänud üks süstimise kord vahele ning kohene süstimine on hädavajalik. Kiirabi töötaja tuvastas kaebajal kõrge veresuhkru taseme. Kaebaja paigutati tema erivajadustele mittevastavatesse kinnipidamistingimustesse Võru arestimajas. Kaebajal olid paremal ja vasakul jalal sääreproteesid, mis vajasid igapäevast hügieenilist hooldust (sääre könte ja hülsse tuli pesta igal hommikul ja õhtul), need tuli öötundideks eemaldada, et vältida nahakahjustusi ja tüsistusi ning parema jala köndi piirkonnas olnud haavand vajas ravimeid või steriilset sidet. Arestikambris puudusid pesemisvahendid, pesemisvõimalus ja hügieenilised tingimused proteeside eemaldamiseks ning kaebajale ei võimaldatud meditsiinilist abi haavandi steriilseks sidumiseks. Selle tagajärjel tekkis infektsioon, mis lõppes parema jala reie piirkonnast ära lõikamisega. Võru arestimajas ei arvestatud kaebaja liikumispuudega. Diabeediga kaasnevad pidevad seedehäired ja proteesidega ei saanud kükitada, kuid arestikambris puudus klosetipott. Samuti ei arvestatud kaebaja diabeediga, kuna kaebajale ei võimaldatud veresuhkru kontrollimist ega dieettoitu.

Kaebaja ei ole kuidagi tõendanud ka seda, et kuni vanaduspensioni eani jäänud 21 aasta jooksul kulub tal 7 sellist reieproteesi. Tartu Ortopeediakeskuse hinnapakkumises on küll ära toodud nimetatud reieproteesi 3-aastane garantiiaeg, kuid vastustaja arvates ei too garantiiaja lõppemine automaatselt kaasa proteesi väljavahetamise vajadust. Kaebaja on 16.12.2013 soetanud OÜ-st Ortopeediakeskus reieproteesi maksumusega 123 eurot 85 senti, mis ongi vastustaja arvates minimaalselt vajalik summa kaebaja liikumisvõime taastamiseks. Kaebaja väide, et tervise kahjustamisega tekitatud mittevaraline kahju seisneb põlveliigese kaotuses, millest tulenevalt tema füüsiline puue on märkimisväärselt raskem ning sellega kaasnes toimetuleku ja elukvaliteedi halvenemine, mis piirab liikumisvabadust ja vähendab oluliselt tööturul osalemist, on emotsionaalne hinnang, mis ei ole dokumentaalselt tõendatud. Kaebaja töövõime kaotus oli 100% nii 2008. aastal kui ka 2013. detsembris, so peale parema jala köndi amputatsiooni. Arvestades kaebaja parema jala amputatsioonile eelnevat terviseseisundit, ei saa tõendatuks pidada kaebaja väidet, et tema füüsiline puue on peale põlveliigese kaotust märkimisväärselt raskem. Vastustaja vaidles vastu, et kaebaja diabeet ja erivajadused tegid politseile nalja ja tema üle irvitati, sest kaebaja Põlva politseijaoskonnas kinnipidamise asjaolud seda väidet ei kinnita. Politsei korrektset ja isiku erivajadusi arvestavat tegevust seoses kaebaja puudest tingitud erivajadustega kinnitab nii kaebaja ise oma kaebuses kui ka kaebaja kinni pidanud politseipatrulli liikmete V. Zoppi ja J. Sulaoja ettekanded (tl I-87, 88). Politsei käis kaebaja kodus ning tõi süstimiseks vajaliku insuliini ja süstlad. Kaebaja tervise kontrollimiseks kutsuti Põlva politseijaoskonda kiirabi. Põhjuslik seos kaebaja 17.-18.09.2013 Võru arestikambris viibimise ja ligi 2 kuud hiljem (14.11.2013) tema parema reie amputatsiooni vahel ei ole üheselt tuvastatav. Vastustaja arvates ei ole tõendatud kaebaja väide, et tal tekkis arestimajas ebasobivates tingimustes viibimise tõttu nii tõsine parema sääre köndi haavandi infektsioon, et kohe peale arestimajast vabanemist oli Põlva Haigla kirurgi A. Helbergi arvamuse kohaselt vajalik reie operatsioon, kuna Põlva Haigla 21.11.2013. a statsionaarse epikriisi (haiguslugu nr 133902) kohaselt pöördus kaebaja haiglasse ravi saamiseks alles 11.11.2013. Võru arestikambri tööarvestuse raamatu andmete kohaselt viibis kaebaja Võru arestikambri kinnipidamiskambris nr 2 alates 17.09.2013 kell 20:32 kuni 18.09.2013 kell 12:20, s.o. kokku ligi 16 tundi. Kuigi arestikambri kinnipidamistingimused ei pruukinud olla kõigi tingimuste osas sobivad diabeeti põdevale ja mõlema sääre proteese kasutavale kinnipeetule, ei saanud suhteliselt lühiajaline viibimine arestikambris olla kaebaja parema jala sääre köndil haavandi infektsiooni ainukeseks põhjuseks. Kaebuse kohaselt oli kaebaja parema sääre köndil haavand juba enne tema kinnipidamist 17.09.2013. Kaebaja on kaebuses ise mitmel korral kinnitanud, et tema kui diabeetik vajab insuliinisüsti 4 korda ööpäevas, et organismis ei tekiks mingeid tüsistusi. Samas tunnistab ta ise ka seda, et „teatud asjaoludel“ jäi tal enne kinnipidamist üks süstimise kord vahele. Seega oli kaebaja endale õigel ajal insuliini manustamata jätmisega enne politsei poolt kinnipidamist ise loonud olukorra, mis võis soodustada tüsistuse tekkimist parema jala köndi haavandi infektsiooni näol. Kaebaja väitel vajas ta parema jala köndi haavandile ravimeid või vähemalt steriilset sidet, mida talle aga ei võimaldatud. Arestimaja tööarvestuse raamatus ei ole 17. ja 18.09.2013 osas ühtki kannet selle kohta, et kaebaja arestimaja töötajatele sellise nõudmise oleks esitanud ja et sellest oleks keeldutud. Tartu Kiirabi poolt 17.09.2013 Põlvas kaebaja kohta koostatud kiirabikaardil puuduvad igasugused märkused kaebaja jalal oleva haavandi kohta. Kaebaja abikaasa andis 17.09.2013 politseile üle kaebajale kui diabeetikule vajaliku insuliini, kuid mitte proteeside hülsside desinfitseerimiseks vajalikke vahendeid ega ka mitte parema sääre köndil oleva haavandi raviks vajalikke ravimeid. Seega on vastustaja jaoks küsitav isegi see, kas politsei poolt kinnipidamise ajal 17.-18.09.2013 tema parema sääre köndil üldse ravi vajav haavand oli. Vastustaja möönis, et arestimajal puuduvad võimalused pakkuda puudega kinnipeetule ratastooli, mõõta kinnipeetu veresuhkru taset ja võimaldada töövälisel ajal dieettoitu. Samas ei

4.Tartu Halduskohus rahuldas 25.09.2015. a otsusega kaebaja kaebuse osaliselt. 15.12.2008 ekspertiisiotsuse nr 461360 järgi oli kaebajal raske tüsistunud suhkurtõbi, alajäsemete osalised amputatsioonid, neerude puudulikkus, töövõimetus 100%. Töövõimetus 100% oli määratud perioodiks 03.11.2008 kuni 30.11.2013 (tl I-11, 20). AS Põlva Haigla vastuse järgi pöördus kaebaja haiglasse vastuvõtule 26.09.2013 (tl I-97) perearsti sama kuupäeva kandva saatekirja alusel (tl I-98). Esmakordselt viibis kaebaja peale arestimaja statsionaarsel ravil haiglas 29.09.–11.10.2013, epikriisi järgi oli isik haiglast väljumisel tervenenud, turse alanenud, analüüsid normaliseerunud (tl I-99). Järgmine kord oli kaebaja epikriisi järgi hospitaliseeritud erakorralise haigena (parema sääreköndi supuratsioon) 21.–31.10.2013. Haiglast lahkumisel patsient paranenud, turse, punetus alanenud, kirjutatud koju rahuldavas seisus (tl I-100). Kolmandat korda oli kaebaja hospitaliseeritud erakorralise haigena köndi mädanikuga 11.–21.11.2013. Parema reie amputatsioon tehti 14.11.2013. Patsient oli lahkumisel paranenud (tl I-13-14). Varalise kahju osas tugines halduskohus riigivastutuse seaduse (RvastS) § 7 lg-le 1 ning § 8 lg-tele 1 ja 2. Kaebaja varalise kahju nõue tuleneb vastustaja poolt kaebaja tervise kahjustamisest. Halduskohus leidis, et kaebaja nõue tugineb vajaduste suurenemisest tingitud kuludele. Kaebaja on varalise kahju suuruseks hinnanud 229 250 eurot. Kahju summa kujundamisel on kaebaja lähtunud OÜ Ortopeediakeskus hinnapakkumisest, mis on esitatud 21.04.2014 Põlva Maavalitsusele kaebaja parema jala reieproteesi C-LEG kohta (tl I-22-23). Hinnapakkumise järgi on ühe proteesi kogumaksumus 32 750 eurot, millest riigiosalus on 29 475 eurot ja isiku osalus 3 275 eurot. Kaebaja taotluse järgi taotleb ta seitsme 32 750 eurot maksva proteesi hüvitamist, sealhulgas nii kaebaja enda omaosaluse kui riigiosaluse hüvitamist. Halduskohus leidis, et varalise kahju tekkimine kaebaja poolt esitatud summas ja esitatud tõendite alusel ei ole tõendatud ja ei ole ka põhjendatud. Kaebaja on seostanud varalise kahju tekitamise üksnes OÜ Ortopeediakeskus poolt pakutud reieproteesiga C-LEG, mille osas on hinnapakkumine esitatud 14.04.2014 Põlva Maavalitsusele (tl I-21). Seega on tegemist ainult ühe, kaebaja enda poolt soovitud proteesiga. Kahju on seostatud tulevikus tekkida võivate kulutustega. Kaebaja ei ole seoses taotletava proteesiga siiani mingeid kulutusi teinud ega varalist kahju kandnud. Nähtuvalt hinnapakkumisest tuleks kaebajal endal tasuda ainult 10% proteesi maksumusest, antud juhul on kaebaja taotlenud kogu proteesi summa hüvitamist. Sotsiaalministri 14.12.2000. a määrusega nr 79 kinnitatud „Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord“ § 2 lg 3 ja 5 kohaselt tuleb soodustingimustel tehniliste abivahendite kompenseerimiseks pöörduda elukohajärgsesse maavalitsusesse. Kaebaja enda poolt kohtuistungil antud seletuse kohaselt on ta avalduse Põlva Maavalitsuse sotsiaalabiosakonnale proteesi hüvitamise osas esitanud, kuid kirjalikku vastust

veel saanud ei ole. Seega tuleb märkida, et kaebaja on varalise kahju hüvitamise kaebuse taotletud summas PPA vastu esitanud ennatlikult, kuna samal ajal on menetluses tema taotlus proteesi hüvitamiseks Põlva Maavalitsuses. Kuna kaebaja ei ole Põlva Maavalitsuse poolt eitavat vastust saanud, ei ole kaebajal ka kindlat teadmist, et tema avaldus kas tervikuna või osaliselt jäetakse rahuldamata. Põlva Maavalitsuse kodulehel oleva teabe „Soodustingimustel tehniliste abivahendite taotlemine ja eraldamine“ kohaselt otsustab abivahendite, mille maksumus on üle 1 278,23 euro, vajaduse kas eriarst või rehabilitatsiooniasutus. Abivahendite teenuse osutamise korraldamist koordineerib maakonnas Põlva Maavalitsuse tehniliste abivahendite ekspertkomisjon. Seega puuduvad tõendid, kas Põlva Maavalitsus rahuldab kaebaja taotluse proteesi rahastamiseks, samuti puuduvad tõendid, et kaebaja vajab just sellist proteesi. Kohus nõustub vastustaja arvamusega, et uuetüübilise ja kallihinnalise proteesi soetamise puhul võib olla tegemist mitte enne arestimajas viibimist olnud liikumisvõime tagasisaamisega, vaid kaebaja parema jala liikumisvõime viimisega uuele tasandile. Puuduvad nii eriarsti või ekspertkomisjoni otsus, et kaebaja vajab just sellist abivahendit, ja et neid tuleb iga kolme aasta tagant uue vastu välja vahetada. Kaebaja kasutas ka enne reie amputatsiooni proteesi ja kandis neid ka halduskohtu otsuse tegemise ajal. Kaebaja enda väitel maksis 2014. aastal valmistatud protees 6 952 eurot, millest tal endal tuli tasuda 10%. Viimase proteesi jaoks tehtud kulutuse osas kaebaja vastustajalt hüvitist ei ole taotlenud. Halduskohus asus seisukohale, et kaebajale ei ole vastustaja tegevusega varalist kahju tekkinud. Kaebaja poolt taotletud varalise kahju tekkimist tulevikus ei saa eeldada, sest kaebaja ei pruugi selliseid kulutusi kanda. Puuduvad tõendid, et kaebaja vajab just sellist abivahendit. Kuna kaebajal varalise kahju tekkimine ega ka selle vajadus kaebaja poolt soovitud abivahendi osas ei ole tõendatud, puudub vajadus teiste varalise kahju hüvitamise eelduste – vastustaja õigusvastane tegevus ja põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel, kindlaks tegemiseks. Kaebaja poolt PPA vastu esitatud varalise kahju nõude summas 229 250 eurot jättis halduskohus rahuldamata. Tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju 4500 euro hüvitamise nõude aluseks võttis halduskohus RVastS § 9 lg 1. Tervise kahjustamisega tekitatud mittevaraline kahju seisnes kaebaja väitel põlveliigese kaotuses, mis tõi kaasa tema füüsilise puude muutumise märkimisväärsemalt raskemaks, millega kaasnes igapäevase toimetuleku ja elukvaliteedi halvenemine ning mis ei võimaldanud endisel määral ka töötada. Kaebaja seostas põlveliigese kaotust tema paigutamise ja hoidmisega Võru arestimajas tingimustes, mis ei vastanud erivajadustega isikule vajalikele tingimustele ning Põlva politseijaoskonnas vajaliku ravi mittevõimaldamisega. Mittevaralise kahju 4500 euro nõude puhul oli tegemist tervise kahjustamisest tuleneva kahjuga. Halduskohus hindas esmalt küsimust, kas kaebaja viibimine Võru arestikambris 16 tunni jooksul võis kaebaja tervist halvendada ja põhjustada 21.11.2013 reie amputatsiooni. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud, et riik peab inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 alusel kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu. Haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud (EIKo 26.10.2000 – Kudla vs. Poola; 17.09.2009 – Enea vs. Itaalia). Seega, kui riik võtab isikult vabaduse, seda ka lühiajaliselt, võtab ta endale ka vastutuse tagada piisaval määral tema tervise kaitse, mis tähendab, et isiku kinni pidamisel tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse isiku terviseseisundit. Isikut saab kinni pidada tingimustes, mis ei põhjusta tema terviseprobleemide õigusvastast süvenemist. Riigikohus selgitas 05.12.2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-57-12, et kinnipeetava tervist kahjustavatesse elamistingimustesse paigutamise õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole alati vajalik selle tuvastamine, kas isikule on vangla selle toimingu tagajärjel juba tervisekahjustus tekkinud. Õigusvastane võib olla ka vangla selline tegevus, mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele (p 12). Antud juhul ei ole tegemist isiku vanglas

kinnipidamisega, kuid kohus on seisukohal, et toodud seisukoht on kohaldatav ka isiku paigutamisel arestikambrisse. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja peeti 17.09.2013 kell 17:17. politsei poolt kinni, kuna juht oli alkoholijoobe tunnustega. Samal päeval kell 20:32 paigutati kaebaja Võru arestikambrisse, kus ta viibis kuni 18.09.2013 kella 12:20-ni. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja pöördus perearsti juurde 26.09.2013, kus diagnoositi parema jala köndil nahaabtsess ning anti saatekiri kirurgile (tl I-98) Esmakordselt paigutati kaebaja Põlva Haiglasse erakorralise haigena 26.09.2013, 14.11.2013 amputeeriti kaebajal Põlva Haiglas põlveliiges. Varasemalt oli kaebajal amputeeritud mõlemad jalad ning ta kasutas liikumiseks sääreproteese. Kaebaja väitel tingis parema jala täiendava amputeerimise just Võru arestimajast saadud infektsioon. Arestimajas puudusid kaebaja selgituste järgi talle vajalikud ja sobivad pesemisvõimalused, kaebaja kandis mõlemal jala sääreproteese, mis kinnituvad sääreköndile hülsi abil, mida tal tuleb öötundideks eemaldada ja pesta sooja vee ja seebiga. Sellised pesemisvõimalused kambris puudusid, mistõttu ei saanud kaebaja ka proteese eemalda ega vajaliku hügieeni eest hoolitseda. Samuti puudus kambris klosetipott, oli ainult auk põrandas, mis takistas samuti proteeside eemaldamist ööseks. Selline olukord tekitas kaebaja väitel nahale ja juba olemasolevale haavandile kahjustusi ja põletikulise protsessi, mille tagajärjel tekkis infektsioon. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebaja väidetele sobivate pesemisvõimaluste puudumise osas, seega saab järeldada, et kaebaja paigutati tingimustesse, mis ei vastanud tema tervisest tulenevatele erivajadustele. Vastustaja on tunnistanud, et kuigi arestikambri kinnipidamistingimused ei pruukinud olla kõigi tingimuste osas sobivad diabeeti põdevale ja mõlema sääre proteese kasutavale kinnipeetule, ei saanud suhteliselt lühiajaline viibimine arestikambris olla kaebaja parema jala sääreköndil haavandi infektsiooni ainukeseks põhjuseks. Kohus osundab siinjuures aga eelnevalt välja toodud Riigikohtu seisukohale, et õigusvastane võib olla ka selline tegevus, mis põhjustab olulise ohu kinni peetava tervisele. Ka siseministri 27.09.2011. a määrusega nr 21 kinnitatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 11 lg 1 sätestab, et arestimajja vastuvõetud kinnipeetul võimaldatakse end vastavalt vajadusele pesta. Kohus on seisukohal, et antud juhul politsei poolt mõlema jala proteese kandva isiku, kes põdes samal ajal diabeeti, paigutamine kambrisse, kus puudusid vajalikud pesemisvõimalused ja teised isiklike vajaduste rahuldamiseks sobilikud tingimused, oli õigusvastane ja võisid kaebaja tervist täiendavalt kahjustada. Oluline on ka see, et vastustaja oli samal ajal kaebaja tervislikust seisundist teadlik. Kaebaja tervise kahjustus võis tekkida hoolimata sellest, et kaebaja viibis arestikambris ainult 16 tundi. Kaebaja ei ole seejuures eitanud, et haavand jalal oli juba enne arestikambrisse paigutamist, kuid kaebaja väitel ei olnud sel ajal infektsiooni. Ka tunnistajana kohtuistungil ülekuulatud kaebaja abikaasa ütluste järgi õhtul (ehk 18.09.2013) koju tulles oli haavandi ümbert punane ning sealt läks asi edasi. Vastustaja kinnitusel ei kajasta arestikambri tööraamat, et kaebaja oleks seal viibimise ajal küsinud ravimeid ja steriilset sidet köntide puhastamiseks ja sidumiseks, ja et kaebaja taotluse rahuldamisest oleks keeldutud. Kaebaja enda väitel nõudis ta arestimajas arsti haavandite sidumiseks, kuid öeldi et neil arsti ei ole. Kohus peab võimalikuks, et kaebaja nõudis arsti, kuna kaebaja taotles kiirabi kutsumist ka eelnevalt Põlva politseijaoskonnas viibides. Kaebaja väitel ei teadnud ta varasemalt, milline on arestikamber, ega teadnud, mida saab nõuda. Eelneva alusel on kohus seisukohal, et RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldus – avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, on asjas tuvastatud. RVastS § 9 lg 1 kohaselt on mittevaralise kahju hüvitamine võimalik ainult süüliselt tervise kahjustamise korral. Vastustaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis välistaksid RVastS § 13 alusel täielikult vastustaja vastutuse või millest nähtuks selgelt, et vastustaja ei ole tekkinud mittevaralises kahjus süüdi. Vastustaja tegevust kaebaja õiguste rikkumises ei saa tunnistada tahtlikuks, pigem oli tegemist hooletusega. Seega tuleb kahjuhüvitis vastustajalt välja mõista. Kaebaja väitel põhjustas tervise kahjustamise, mis päädis reie amputatsiooniga, ka politsei tegevus Põlva politseijaoskonnas 17.09.2013, kus talle ei võimaldatud vajalikke rohtusid saada,

mistõttu jäi tal vahele vajalikud insuliini süstid kahel korral. Halduskohus ei tuvastanud vastustaja tegevuses Põlva politseijaoskonnas seoses kaebaja tervise kahjustamisega õigusvastasust. Kaebaja väitel vajas ta diabeedist tulenevalt insuliini süsti neli korda ööpäevas: hommikul, lõuna ajal (kell 12), ja õhtul kell 17 ja 18. Viimasel korral süstitakse insuliin, mis on pikatoimeline. Kaebaja peeti politsei poolt 17.09.2013 kinni kell 17:17. Süstimiseks vajalikud ravimid sai kaebaja kätte Võru arestimajja saabumisel, arestimajja paigutati kaebaja 20:32. Samas on kaebaja ise tunnistanud, et tal jäi tema enda tegevusest tulenevalt tegemata lõuna ajal tehtav insuliini süst. Järgmise süsti tegemise võimalus oli kaebajal peale arestikambrisse saabumist. Seega saab järeldada, et kaebajal ei olnud võimalik politseijaoskonnas viibimise tõttu manustada insuliini vahemikus 17:17 kuni 20:32. Kohus leiab, et kuna kaebajal oli võimalik peale kella 20:30 vajalik insuliini süst teha, ei saa lugeda, et kaebajal jäi vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu õigeaegselt tegemata kaks süsti. Kuna kaebaja enda seletusest ja käitumisest nähtuvalt ei järgi kaebaja ise ravimi manustamise täpset kellaaega, siis ei saa lugeda paar tundi ravimi süstimiseks võimaluse puudumist kaebaja õigusi rikkuvaks. Tunnistaja M.A. ütluste kohaselt süstib kaebaja end õhtul kell 9-10. Halduskohus ei lugenud seda, et kaebaja ei saanud kella 17 paiku ettenähtud ravimit manustada, vastustaja õigusvastaseks tegevuseks. Kaebaja peeti kinni kell 17:17, seega oli kaebajal endal juba eelnevalt võimalik nii kella 12 kui 17 aegne süst teha. Tunnistaja ütluste järgi helistati abikaasale juba umbes 20 minuti pärast arvates kaebaja kinnipidamisest ravimite vajadusest ning umbes poole tunni pärast andis ta ravimid politseile üle. Seega arvestasid politseiametnikud kaebaja tervisest tulenevate erivajadustega ning tegutsesid operatiivselt ravimi jaoskonda toomisel. Lisaks kutsus politsei kella 18 paiku kaebaja nõudmisel kohale kiirabi, kes mõõtis kaebaja veresuhkru taset. Kiirabikaardile on märgitud, et patsient on diabeetik, viimati süstinud insuliini hommikul, et läheb Võru arestimajja ning et politsei abiga saab kodust ravimid. Seega ei leidnud kiirabi, et kaebaja oleks olnud sellises seisundis, mis vajas kohest ravimit või et kaebaja seisund oleks olnud tervisele ohtlik või et ka kindlaks tehtud veresuhkru tase oleks takistanud kaebaja paigutamist arestikambrisse. Seega puudus alus järelduseks, et ühekordne insuliini süsti vahele jäämine oleks saanud põhjustada kaebaja tervise halvenemist ja tingida infektsiooni tekkimist. Asjaolu, et kaebaja ravimi manustamisel tekkis pikk ajavahemik, oli kohtu arvates tingitud kaebaja enda tegevusest. Kaebaja taotles tervisekahjustamisest tulenevalt kahju hüvitamist summas 4500 eurot. Kohus luges õigusvastaseks vastustaja tegevuse kaebaja paigutamisel tervisele mittevastavatesse tingimustesse Võru arestikambris, mis võis kaebaja tervist halvendada ning tuua kaasa kaebaja tervise kahjustuse. Kohtupraktika kohaselt hindab kohus mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust diskretsiooni alusel ning teeb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). Halduskohus leidis, et kaebaja tervise kahjustamisest tulenevalt tuleb kaebajale välja mõista hüvitisena 1500 eurot. Kohus arvestas nõude osalise rahuldamise osas asjaoluga, et tõendatud ei ole, et kaebaja tervise halvenemine, infektsiooni tekkimine oli põhjustatud ainult kaebaja nõuetele mittevastavatesse tingimustesse paigutamisest. Ka kaebaja enda tegevus (alkoholi tarvitamine, süstimise režiimist mitte kinnipidamine) sai ja võis kaasa aidata tervise halvenemisele ja põletiku süvenemisele. Kaebaja taotles ka mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot tulenevalt inimväärikuse alandamisest Põlva politseijaoskonnas, kus tema diabeet ja erivajadused tegid politseile nalja ja kus tema üle irvitati. Halduskohus leidis, et vastustaja õigusvastane tegevus ja kaebaja inimväärikuse alandamine Põlva politseijaoskonnas kohtumenetluses tuvastamist ei leidnud. Esitatud tõendite järgi tegutsesid politseinikud Põlva politseijaoskonnas vastavalt olukorrale ja kaebaja tervislikku seisundit arvestades. Ametnike tegevuse osas on vastustaja esitanud kohtule ka politseinike ettekanded (tl I-87, 88). Ettekannete kohaselt saadi juba enne kaebaja

6.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl I-155155p, 161-161p, 193-196), milles palub tühistada halduskohtu otsuse osas, millega kohus jättis varalise kahju hüvitamise nõude summas 229 250 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude seonduvalt tervise kahjustamisega summas 3 000 eurot rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebaja kaebus ja mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja Võru arestikambris kinnipidamisega tekitatud varalise kahju hüvitis summas 229 250 eurot ning tervisekahjustuse tekitamisest tulenev mittevaralise kahju hüvitis summas 4 500 eurot. Halduskohus jättis kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude täies ulatuses rahuldamata, leides, et varalise kahju tekkimine kaebaja poolt esitatud summas ja esitatud tõendite alusel ei ole tõendatud ja ei ole ka põhjendatud. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsuse järeldustega kaebajale varalise kahju tõendatuse ja põhjendatuse osas. Erinevalt varasemast vajab kaebaja pärast põlveliigese amputatsiooni liikumiseks täiendavalt ka küünarkarke ja ratastooli. Samuti on ilmne, et pärast põlveliigese amputatsiooni vajab kaebaja teistsugust proteesi, kui varem kasutusel olnud sääreprotees. Puudub vaidlus, et kaebajale on tekkinud ja tekib tulevikus täiendavaid kulutusi seoses parema jala põlveliigese amputatsiooniga, elik kaebajale on tekkinud ja tekib tulevikus varaline kahju. Kaebaja on seisukohal, et asjas on tuvastatud ka põhjuslik seos vastustaja tegevuse/tegevusetuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel. Pärast 17.–18.09.2013 Võru arestikambris viibimist pöördus kaebaja parema sääreköndi nahaabstsessiga 26.09.2013 perearsti saatekirja alusel haiglasse, lisaks viibis kaebaja parema sääreköndi nahaabstsessi tõttu 29.09.–11.10.2013, 21.–31.10.2013 ja 11.–21.11.2013 erakorralise haigena statsionaarsel ravil haiglas. Viimasel nimetatud korral, 14.11.2013 amputeeriti kaebajal parema jala reis ja põlveliiges. Võttes arvesse kaebaja erakorralise haigena hospitaliseerimise aegasid, sh asjaolu, et enne Võru arestikambris viibimist kaebaja haiglasse sarnase probleemiga ei olnud pöördunud, on tõenäoline, et sääreköndi mädanik tekkis Võru arestikambris viibides või seal viibimise tulemusena. Kaebaja nõustub halduskohtu otsusega selles osas, et tervisekahjustuse tekitamisest tulenev mittevaralise kahju nõue on tõendatud ja põhjendatud. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga selles osas, et kaebaja tervise kahjustamisest tulenevalt tuleb kaebajale mittevaralise kahju hüvitise välja mõista 1 500 eurot. Halduskohus on kaebaja nõuet vähendanud 3 000 euro võrra, märkides, et ka kaebaja enda tegevus (alkoholi tarvitamine, süstimise režiimist mitte kinnipidamine) sai ja võis kaasa aidata tervise halvenemisele ja põletiku süvenemisele. Antud juhul oli kaebajal tulenevalt tema tervislikust seisundist igapäevaseks toimetulekuks, sh ligikaudu 16 tunni jooksul arestikambris viibides, tarvis dieettoitu, klosetipotti (või seda asendavat potitooli), glükomeetrit, hügieenivahendeid jms.

7.Vastustaja palub kaebaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl II-20-21p) jätta see rahuldamata. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega selles osas, et halduskohus on tervisekahjustusest tekitamisest tulenevat kaebaja mittevaralise kahju hüvitist vähendanud 2/3 s.o 3000 euro võrra. PPA leiab, et halduskohtu seisukoht kaebaja ennastkahjustava tegevuse osas on täiesti asjakohane ja põhjendatud. Halduskohus on täiesti õigesti leidnud, et apellandi poolt alkoholi tarvitamine ja sellest tulenev süstimisrežiimi mittejärgimine enne politsei poolt kinnipidamist võis mõjutada apellandi tervist ning põletiku süvenemist. PPA ei vaidle vastu, et kaebaja kui 25 aastat diabeeti põdenud isik peaks oskama oma kogemuse pinnalt hinnata, kui kriitilise tähtsusega on iga konkreetne süst ja iga konkreetse süstimise kellaaeg. Ebaloogiline on, et kaebaja ise vähemalt ühe päevase süstimise korra teadlikult vahele jättis. Lisaks alkoholi tarbimisele ja süstimise režiimist mittekinnipidamisele jättis kaebaja nii politsei kui ka kiirabi enne enda arestimajja paigutamist informeerimata proteeside ja haavandi hooldamise vajadusest. PPA arvamust kaebaja tahtmatusest võimalikku ohtu tervisele ennetada kinnitab ka kaebajaga Põlva politseijaoskonnas 17.09.2013 tegelenud politseiametnike ettekandes sisalduv. V. Zoppi ettekanne: „[Kaebaja] ähvardas jätta ravimid võtmata, mille läbi endale viga teha ja panna ametnikud vastutust kandma.“ J. Sulaoja ettekanne: „Ähvardamine seisnes selles, et isik lubas tarvitada ebaõiges koguses arsti poolt määratud suhkruhaiguse ravimeid ja sellega tekitada endale tõsiseid tervisekahjustusi, mille eest langeb vastutus politseile.“ PPA on seisukohal, et isegi juhul, kui ringkonnakohus leiab, et vastustaja on mingil määral süüdi apellandi tervise kahjustamises ja seeläbi mittevaralise kahju tekitamises, on vastustaja süül tekkinud kahju osakaal tunduvalt väiksem kui 1/3 ning vastavalt sellele tuleks vähendada tervisekahjustuse tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suurust või see üldse välja mõistmata jätta. PPA apellatsioonkaebus

teha asjas uus otsus, millega jäetakse kaebus rahuldamata. Alternatiivselt palub PPA tühistada halduskohtu otsus väljamõistetava hüvitise suuruse osas ning vähendada PPA-lt väljamõistetava hüvitise summat tulenevalt kannatanu enda osast kahju tekkimisel. PPA ei nõustu halduskohtu järeldustega seoses kaebaja viibimisega Võru arestikambris erivajadustega isikule mittesobivates tingimustes ja sellest tuleneva tervise kahjustamisest tingitud mittevaralise kahju põhjustamisega. Kaebaja on kogu menetluse käigus väitnud seda, et sooja vee ning seebiga pesemise võimalus puudus kinnipidamiskambris, kuid mitte Võru arestikambris tervikuna. Võru arestikambri kinnipidamiskambrites oli tõepoolest ainult kraanikauss külma vee kraaniga. Arestimaja sisekorraeeskirjas ettenähtud kinnipeetute pesemisvõimaluse tagamiseks oli aga olemas ka üldkasutatav duširuum, mida kinnipeetud saavad kasutada vähemalt kord nädalas. Kaebaja ei ole kordagi väitnud seda, et ta oleks nõudnud erandkorras duširuumi viimist, kus oleks olnud võimalik säärekönte ja proteese sooja vee ja seebiga pesta. Sellist soovi ja selle soovi mitterahuldamist ei ole fikseeritud ka arestimaja tööarvestuse raamatu kannetes. Seega ei saa väita, et Võru arestikambris üldse ei olnud proteesihülsside ja sääreköntide sooja veega pesemise võimalust, pigem oli probleem selles, et kaebaja oma vajadusi ja soove arestimaja teenistujatele selgelt väljendada ei suutnud või ei tahtnud. PPA on kogu menetluse kestel väitnud, et politseiametnikud ei olnud enne kaebaja arestikambrisse viimist teadlikud ei kaebaja proteeside eemaldamise ega nende ja kaebajal olnud haavandi hooldamise vajadusest. Menetluse käigus tuvastatu kohaselt ei teavitanud kaebaja oma paremal sääreköndil olnud haavandist ka Põlva politseijaoskonnas 17.09.2013 tema tervislikku seisundit kontrollinud kiirabibrigaadi. Kiirabikaardil ei olnud mingit informatsiooni selle kohta, et patsiendil on mõlemal jalal sääreproteesid, et paremal sääreköndil on haavand, et see haavand sidumist vajab ja et sääreproteesid on vaja ööseks eemaldada ja desinfitseerida. Samuti ei võtnud kaebaja midagi ette selleks, et kodus olemasolevad proteeside ja köntide hooldamise vahendid talle politseisse järele toodaks, nagu tehti temale kui diabeetikule vajaliku insuliiniga. Seega said vastustaja ametnikud kaebaja tervislikust seisundist ja erivajadustes teadlikud olla vaid niipalju, kui seda oli võimalik teada saada kaebaja abikaasalt ja kiirabibrigaadi poolt kaebaja läbivaatusel tuvastatust, sealhulgas ka asjaolust, et vastunäidustused arestikambrisse paigutamiseks puuduvad. Igasugune info kaebajale vajalikest eritingimustest seoses proteeside ja sääreköntide hooldamisega ning paremal sääreköndil oleva haavandi sidumise ja puhastamise vajadusest enne Võru arestikambrisse paigutamist vastustajal puudus ning seetõttu ei saa nõus olla halduskohtu seisukohaga, nagu oleks vastustaja kaebaja tervislikust seisundist täies mahus teadlik olnud ja nagu oleks vastustaja teadlikult paigutanud kaebaja tingimustesse, mis põhjustasid olulise ohu kinnipeetava tervisele. RvastS § 13 lg 3 kohaselt avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Käesoleva haldusasja menetluse käigus tuvastatud asjaoludest nähtuvalt täitsid vastustaja ametnikud oma ülesandeid vajalikku hoolsust täielikult järgides, võttes ise ühendust erivajadustega kaebaja abikaasaga ja muretsedes tema kaudu diabeetikust kaebajale hädavajaliku insuliini. Apellandile ei ole arusaadav, milles oleks pidanud veel seisnema politseiametnike vajalik hoolsus olukorras, kus kinnipeetu terviseseisundist tulenevad erilised vajadused tavavaatluse teel tuvastatavad ei ole ja kui kinnipeetu ise politseid oma tervisliku seisundi eripärast tulenevatest vajadustest õigeaegselt ei teavita. Seega on halduskohus ebaõigesti leidnud, et vastustaja on kaebajale hooletuse tõttu mittevaralise kahju põhjustanud. PPA leiab, et halduskohus on kaebaja enda tegevust arvesse võttes talitanud põhimõtteliselt õigesti, kuid jätnud arvestamata kohtumenetluse käigus kindlaks tehtud asjaolu – tegevusetusest tingitud ohu, mille eest kahjustatud isik ise vastutas. Vastustaja arvates ei käitunud kaebaja ise sugugi ohtu ennetavalt, kui lisaks alkoholi tarbimisele ja süstimise režiimist mittekinnipidamisele jättis politsei ja kiirabi enne enda arestimajja paigutamist informeerimata

9.Kaebaja vaidleb vastuses PPA apellatsioonkaebusele vastu (tl I-195p). Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et Võru arestikambris oli olemas sooja veega pesemise võimalus ning probleem seisnes selles, et kaebaja ei väljendanud oma soove piisavalt selgelt. Kaebaja viibis arestikambris esimest korda ega olnud teadlik sealsetest tingimustest ja võimalustest, sh asjaolust, et kuskil Võru arestimajas asub eraldi üldkasutatav duširuum, mida kinnipeetud nõudmisel kasutada saavad. Kaebaja oli Võru arestikambris paigutatud lukustatud kambrisse ning arvestades kõiki asjaolusid ja eelnevaid sündmusi kaebaja ei osanud ega pidanudki oskama nõuda vastustajalt endale üldkasutatava duširuumi kasutamise võimaldamist. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et vastustaja ei olnud teadlik kaebaja seisundist. Puudub vaidlus, et vastustaja oli teadlik, et kaebajal on raske tüsistunud suhkrutõbi (s.o diabeet) ja alajäsemete osalised amputatsioonid ning kaebaja kasutab sääreproteese. Kaebaja hetkeseisundi kohta andis kinnipidamise alguses ülevaate ka kiirabi. Juhul, kui vastustajale jäi mõni detail kaebaja seisundi osas ebaselgeks oleks vastustaja pidanud seda täpsustama kaebaja ja/või kiirabiga. Vastustajale pidi seetõttu olema ilmne, et kaebajal on oma tervisliku seisundi tõttu vaja kasutada klosetipotti, mõõta veresuhkrut, ööseks eemaldada sääreproteesid jms. Kaebaja vaidleb vastu PPA väitele, et PPA on olnud oma ülesandeid täites järginud täielikult vajalikku hoolsust. Asjaolu, et PPA lasi kaebajale tuua insuliini ja kutsus kaebaja nõudmisel kohale kiirabi, ei saa antud juhul pidada piisavaks. PPA oleks pidanud kaebajale kui esmakordselt arestikambris viibivale isikule selgitama, mida tal on õigus tema tervislikust seisundist tulenevalt nõuda ning paluma tal täpsustada enda tervisliku seisundiga seonduvat selles osas, mis vastustajale on ebaselgeks jäänud. Seda aga vastustaja teinud ei ole. Kaebaja ei nõustu ka vastustaja seisukohaga tervisekahjustuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Kahju hüvitise suuruse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (RKHKo 3-3-1-70-14; 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaebaja tervisekahjustuse tekitamisest tulenev mittevaraline kahju antud olukorras, kus vastustaja tegevuse/tegevusetuse tõttu on kaebajal amputeeritud parem jala põlveliiges, on 4500 eurot. Vastustaja poolne väide kahju jaotamise kohta süü osakaalu alusel ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt väljendada – kaebaja valu ja kannatused ei olnud seetõttu väiksemad, et vastustaja süü oli väidetavalt väiksem. Küüniline on vastustaja väide, mille kohaselt oli kaebajal 100%-line töövõimekaotus, mistõttu ei ole tema tervislik seisund halvenenud. Kaebajale ei saagi määrata enam kui 100%-list töövõime kaotus. Lisaks ei tähenda 100%-line töövõime kaotus seda, et intsidendi tagajärjel ei võinud kaebaja seisukord oluliselt halveneda. Kaebaja on tõendanud seisukorra halvenemist.

22.HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Tartu Halduskohus vabastas 26.02.2015. a määrusega (tl I-74-75) kaebaja 15 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest, mis seondus kahjunõudega väärikuse alandamise tõttu. Ringkonnakohus andis 09.11.2015. a määrusega kaebajale riigi õigusabi apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks ja vajadusel selle täiendamiseks ning vastustaja apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks (tl I-182-184). Ringkonnakohus ei jätkanud 18.12.2015. a määrusega (tl II-8-9) kaebajale menetlusabi andmist riigilõivust vabastamise osas ja andis kaebajale tähtaja riigilõivu 15 euro tasumiseks. Kuna kaebaja nõutud summat tähtajaks ei tasunud, tagastas ringkonnakohus 02.02.2016. a määrusega (tl II-11-12) väärikuse alandamisega seonduva riigivastutusnõude summas 500 eurot. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 ls 1 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomia põhimõtte kohaselt ei ole põhjendatud osa 15-eurose riigilõivu väljamõistmine PPA-lt, vaid see tuleb jätta tervikuna Eesti Vabariigi kanda. Samuti tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu 1 008 eurot.