Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene 6. detsember 2016, Tartu 3-14-52567 Hannes Laasi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsus Hannes Laasi ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Hannes Laas Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Hannes Laasi ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsus.
3.Teha asjas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Hannes Laasi kasuks välja 250 eurot.
4.Mõista Tallinna Vanglalt Hannes Laasi kasuks välja menetluskulu 9,53 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 5. jaanuar 2017).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hannes Laas viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja kinnipeetavana erinevatel ajavahemikel aastatel 2008 kuni 2013.
2.Pärast seda, kui H. Laasi poolt 6. märtsil 2014 Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus oli perioodide 11. juuni 2012 kuni 6. veebruar 2013 ja 8. veebruar 2013 kuni 13. veebruar 2013 osas rahuldamata jäetud ning ülejäänud osas nõude esitamise tähtaja ületamise tõttu tagastatud ning ühtlasi H. Laasi ees arsti määratud lisajalutuskäigu võimaldamata jätmise eest vabandatud, esitas H. Laas kaebuse, milles palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju.
Kaebuse kohaselt oli ta sunnitud viibima Tallinna Vanglas liiga kitsastes tingimustes, samuti ei võimaldatud talle lisapatja ega lisajalutuskäiku.
3.Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsusega rahuldati H. Laasi kaebus osaliselt ja mõisteti Tallinna Vanglalt H. Laasi kasuks välja hüvitis 186 eurot ning menetluskulud summas 5,58 eurot järgmistel põhjendustel:
3.1.Tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Samas ei tule mööbli alla jäävat pinda arvata maha kambri pinnast.
3.2.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 247 päeva, millest 128 päeva viibis ta kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem. Kambrites, kus põrandapinda oli 2,5–2,99 m2, viibis kaebaja 52 päeva ning kambrites, kus põrandapind jäi alla 2,5 m 2 oli kaebaja 67 päeva. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et 3 m 2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on isikut koheldud õigusvastaselt.
3.3.Kaebaja oli 11. juunist 2012 kuni 2. jaanuarini 2013 vahistatu. Sel perioodil hoiti teda 23 tundi lukustatud kambris vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-le 3.
3.4.Muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid nõudeid kaebaja suhtes ei rikutud.
3.5.Nõue lisapadja saamiseks ei ole põhjendatud. Tervisekaardist nähtuvalt soovis kaebaja lisapatja, kuna magamisel kael ja parem käsi valutavad. Arst kirjutas 14 päevaks tõendi, et võimalusel lubada lisapadi. Sellest nähtub, et lisapadi ei ole kaebajale näidustatud, vaid võimaluse korral võiks ta seda kasutada. Vaatamata tõendi soovituslikule iseloomule väljastati kaebajale 11. septembril 2012 tugevam padi.
3.6.Neuroloog väljastas 27. augustil 2012 kaebajale kaheks kuuks tõendi üheks lisajalutuskäiguks päevas. Kaebajale lisajalutuskäikude mittevõimaldamine kaheks kuuks oli õigusvastane. Kuid hüvitisenõue seoses lisajalutuskäikude mittevõimaldamisega jääb rahuldamata, kuna kohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja tervis oleks vangla tegevuse tulemusel kahjustada saanud.
3.7.Kokku tuleb kaebajale liiga kitsaste kinnipidamistingimuste tõttu välja mõista 186 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.H. Laas esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada osas, millega kaebus jäeti osaliselt rahuldamata ja teha asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldataks täielikult. Apellatsioonkaebuse põhjendustes leiab kaebaja, et halduskohus ei võtnud lahendi tegemisel arvesse kõiki asjaolusid, sh EIK-i praktikat analoogsetes asjades. Kaebaja hinnangul oli lisapadja talle väljastamata jätmine õigusvastane. Õigusvastane oli seegi, et kaebajale ei võimaldatud lisajalutuskäike, kuigi neuroloog oli sellekohase ettekirjutuse teinud. Kaebaja ei pidanud esitama tõendit oma tervise halvenemise kohta. Lisajalutuskäiku ette kirjutades pidi arst olema kindel, et see mingil viisil kaebaja tervist parandab. Halduskohtu välja mõistetud hüvitis on liiga väike, et korvata kaebajale põhjustatud kannatusi.
5.Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebajale välja hüvitise 186 eurot ja riigilõivu summas 5,58 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
5.1.Tualeti alla jäävat pinda ei tule kambri pindalast maha arvata, kuna see on kasutatav eraldi ruumina. Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil kambrites, kus tualett asus kambris ning oli uksega suletav.
5.2.Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikele õigusaktidele. Kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt pidi vangla tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2. Seega ei ole vastustaja õigusvastaselt käitunud. Riik on alates 2014. a võtnud meetmeid, et ruumikitsikuse probleemi lahendada. Halduskohus on jätnud arvesse võtmata, et EIK ei ole paika pannud, milline peab olema kambri põrandapinna suurus, et kohtlemine oleks kooskõlas EIÕK art-ga 3.
5.3.Halduskohus ei tuvastanud kaebaja muude õiguste rikkumist, samas ei põhjendanud ta seda, miks õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseeri ja ei tasakaalusta vähest põrandapinda. Kambrites oli tagatud nii loomulik kui kunstlik valgustus. Kambrites oli sundventilatsioon ning võimalus avada akna küljes olevat tuulutusava. Kambrites oli nõutav temperatuur. Kõigis kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Kaebajal võimaldati kasutada dušši. Lisaks oli vahistatutele tagatud ka meelelahutus, nt võimalus laenutada raamatuid, lugeda ajalehti. Kaebaja sai viibida ühe tunni värskes õhus. Liikumispiirang tulenes sellest, et tegemist oli vahistatuga.
5.4.Kaebajale välja mõistetud hüvitise suurus on põhjendamata. Halduskohus ei ole välja toonud, milliseid kannatusi põhjustas talle eelnevalt nimetatud olukord, mil ta pidi viibima kambrites, kus põrandapind oli kaebaja hinnangul vähene.
6.Tallinna Vangla ning H. Laasi vastustes teineteise apellatsioonkaebustele palutakse need rahuldamata jätta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus rahuldab mõlema poole apellatsioonkaebused osaliselt ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab H. Laasi kaebuse osaliselt.
8.Käesolevaks ajaks on analoogilistes asjades, st Tallinna Vangla poolt kambripinna suurusega tekitatud kahju hüvitamise asjades, kujunenud arvestatav hulk Riigikohtu praktikat. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt omavad tähtsust eeskätt järgmised Riigikohtu seisukohad.
8.1.Tualett ja mööblialune pind tuleb kambripindala arvestamisel kambripinna sisse arvestada (nt RKHKo 3-3-1-21-16, p 8; 3-3-1-42-15, p 17).
8.2.Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris kinnipeetavana ja tavarežiimil, ei ole tal õigust kahju hüvitamisele, kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole rikutud, eeskätt kui tal olid tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused. (RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 18-19).
8.3.Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris vahistatuna, kellel on võimalik viibida kambrist väljapool vaid üks tund päevas jalutuskäigu ajal, võib tal olla õigus kahju hüvitamisele. Sealjuures on hüvitise määramine kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid (RKHKo 3-3-1-21-16, p 10.3 ja 12). Eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest on arusaam, nagu tuleks tualett kambripindala arvestamisel kambri üldpinna sisse lugeda (ülal p 8.1), EIK poolt ümber lükatud (vt EIK 20. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 7334/13, p 114). Ringkonnakohus võtab selles osas arvesse EIK seisukoha. Seega tuleb kaebaja isiklikku pinda arvestada ilma tualetita. Ülejäänud osas sobituvad viidatud lahendis esitatud EIK seisukohad põhimõtteliselt eeltoodud Riigikohtu seisukohtadega.
9.Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kaebaja kasutuses oli vähem kui 3 ruutmeetrit põrandapinda järgnevalt: 3 päeva 2,5 ruutmeetrit; 67 päeva 2,4 ruutmeetrit, 36 päeva 2,72 ruutmeetrit, 8 päeva 2,87 ruutmeetrit, 5 päeva 2,88 ruutmeetrit (tl 31-32). Sellel perioodil oli kaebaja kogu aja lukustatud kambris, va vangistusseaduse § 55 lg-s 2 sätestatud ühetunnise jalutuskäigu ajal (tl 25p). Seega on iseenesest täidetud ülaltoodud Riigikohtu ja EIK lahenditest tulenevad põhimõttelised eeldused mittevaralise kahju tekkimiseks - viibimine alla 3-ruutmeetrise isikliku pinnaga kambris koostoimes piiratud liikumisvõimalusega. Järgnevalt tuleb hinnata määratava hüvitise suurus.
10.Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus järgmist.
Ehkki päevade koguarv, mil kaebaja põrandapind oli alla kolme ruutmeetri, oli võrdlemisi pikk, vaheldusid need perioodidega, mil kaebaja kasutuses oli märgatavalt rohkem põrandapinda (vt tl 30-32). Need perioodid teistsugustes tingimustes leevendavad vähese põrandapinna kumulatiivset mõju, kuna see probleem ei kestnud pikka aega järjest. Ringkonnakohtu arvates tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta ka seda, kui palju ning kui pikalt kaebaja põrandapind alla 3 ruutmeetri langes. On tõsi, et kõige pikemat aega – 67 päeva oli kaebaja 2,4 ruutmeetrises kambris, mis on arvestataval määral alla 3 ruutmeetri. Samas ei olnud kaebaja 2,4 ruutmeetrises kambris kõik 67 päeva järjestikku. Ka oli kaebaja küllalt pikalt kambrites, kus tema isiklik pind jäi väga lähedale 3 ruutmeetrile (2,72-2,88 ruutmeetrit). Need ruumikõikumised on aga juba sellised, et on tugevasti kaheldav, et see oli kaebajale reaalselt tajutavgi, rääkimata sellest, et see oleks asetanud ta reaalselt halvemasse olukorda, võrreldes sellega, kui talle oleks tagatud kolm ruutmeetrit isiklikku pinda. Väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktikas, sh Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas võib olla sarnastel juhtudel mõistetud kinnipeetavate kasuks välja suuri hüvitisi, ei tähenda see seda, et siseriiklikus kohtus väljamõistetav hüvitis peab olema alati võrdeline Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites väljamõistetud hüvitistega. Lisaks, ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks riigivastutuse seaduse § 7 lg-s 1 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi seoses kitsikusega (vt tl 26p) siiski üheselt, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kõike eeltoodut arvestades on halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitis eraldivõetuna vaid liiga kitsaste kinnipidamistingimuste eest ilmselgelt liiga suur. Kuna käesolevas asjas on hüvitisenõude aluseks aga ka muud asjaolud, täpsemalt kaebajale lisajalutuskäigu ja –padja mittevõimaldamine, ei määratle ringkonnakohus eraldi siinkohal liiga kitsaste kinnipidamistingimuste eest väljamõistetava hüvitise suurust, vaid võtab liiga kitsaid kinnipidamistingimusi arvesse hüvitise lõpliku suuruse määramisel. Järgnevalt vaatleb ringkonnakohus lähemalt ülejäänud hüvitisenõude aluseid.
11.Kaebaja soovib hüvitise väljamõistmist ka seoses sellega, et talle ei võimaldatud lisapatja ja -jalutuskäiku. Tallinna Vangla arsti 4. juuli 2012. a tõendiga on otsustatud anda kaebajale võimalusel lisapadi. Halduskohus on selle nõude alusega seoses sisuliselt kopeerinud oma otsusesse põhjenduseks sõna-sõnalt vastustaja seisukoha (vrd halduskohtu otsuse p 20 ja vangla vastust kaebusele, p 17/tl 26p). Sellest lõigust võib järeldada, et vangla ja halduskohtu arvates ei ole käesoleval juhul lisapatja kaebajale näidustatud, vaid üksnes ette nähtud kasutamiseks võimaluse korral. Ning kuna padi ei olnud näidustatud, ei olnud kaebajal õigust ka seda vanglalt nõuda. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Sellise arusaama korral muutuks arsti otsus sisutuks, st vangla võiks selliseid arsti otsuseid täielikult ignoreerida. On selge, et nii vangla käituda ei saa. Ringkonnakohus möönab, et kui arsti otsuses on mingi abinõu määratud kinnipeetavale tinglikult, st antud juhul koos reservatsiooniga „võimalusel“, siis ei pruugi olla see vanglale täitmiseks kohustuslik sellisel määral kui arsti otsus, kus sellist reservatsiooni pole.
Kuid ka sellise, reservatsiooniga esitatud arsti otsuse täitmata jätmine võib vangla poolt olla õigustatav vaid siis, kui esinevad mingid põhjused, mis tingivad vältimatult või ülekaalukalt sellise arsti otsuse täitmata jätmise. Käesoleval juhul ei ole vastustaja selliseid põhjendusi kuskil esitanud. Vangla on viidanud üksnes oma eelnevalt kirjeldatud arusaamale, mille järgi ei olnud lisapadi kaebajale näidustatud (tl 6 ja 26p). Nagu märgitud, ei ole selline arusaam õige. Põhjendusi, miks ei saanud kaebajale lisapatja anda, vastustaja esitanud ei ole. Seega tuleb lisapadja andmata jätmine lugeda õigusvastaseks. Tugevam padi võimaldati kaebajale alles 11. septembril 2012 (tl 26p). Lisapatja soovis kaebaja vastustaja sõnul seepärast, et magamisel tema kael ja parem käsi valutavad (tl 26p). Arsti tõendis (tl 33) märgitakse, et kaebajal on olnud rangluu trauma, mille tagajärjel esineb deformatsioon. Eelnevat arvestades on usutav, et kaebajale oli tõepoolest padi valu leevendamiseks vajalik. Olukorras, kus isik jäetakse õigusvastaselt ilma võimalusest oma valuaistingu leevendamiseks, võib eeldada ringkonnakohtu hinnangul tema tervise kahjustamist riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 mõttes. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul täidetud selle hüvitisenõude alusega seoses kahju hüvitamise eeldused. Ka siinkohal ei määratle ringkonnakohus konkreetset summat, mis kaebajale selle hüvitisenõude alusega seoses hüvitamisele kuulub, vaid määratleb selle summa allpool ühe summana kõigi alustega seoses.
12.Arsti 27. augusti 2012. a tõendiga on otsustatud, et kaebaja vajab lisajalutusaega 1 tund, seega 1 tund 2 korda päevas kaheks kuuks (tl 33-34). Kaebajale jalutuskäike ei võimaldatud. Kohus jättis rahalise hüvitise välja mõistmata põhjendusel, et kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervis oleks jalutuskäikudest ilmajäämise tõttu kahjustada saanud. Lisaks viitas kohus sellele, et vastustaja on möönnud jalutuskäikude mittevõimaldamise õigusvastasust ning on kaebaja ees vabandanud. Ka siin ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu ja vastustaja seisukohtadega. Vaidlust ei ole selles, et lisajalutuskäik määrati kaebajale arsti poolt. On ilmne, et see ei olnud arsti poolt määratud ilma põhjuseta, vaid see oli mõeldud kaebaja tervisliku seisundi parandamiseks või negatiivsete sümptomite leevendamiseks. Sarnaselt ülaltoodud seisukohtadega, mis olid esitatud seoses arsti määratud lisapadja mittevõimaldamisega, leiab ringkonnakohus, et kui isikule ei võimaldata arsti poolt määratud abinõud, siis jäetakse isik ilma võimalusest oma tervise parandamiseks või haigussümptomite leevendamiseks, ning vastavalt võib sellisel juhul eeldada isiku tervise kahjustamist riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 mõttes. Jalutuskäik määrati kaebajale kaheks kuuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole sellise kestvusega meditsiinilise iseloomuga abinõu mittevõimaldamine vähetähtis õigushüve kahjustamine. Üksnes vabandamine ei ole sellise rikkumise heastamiseks piisav.
13.Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks hüvitise kõigi kolme rikkumise eest kokku.
14.Kaebajale on kahju tekitatud eelnevast tulenevalt seega nii liiga kitsaste kinnipidamistingimustega kui ka lisapadjast ilmajätmisega ning lisajalutuskäigu mittevõimaldamisega. Ringkonnakohtu arvates on kohaseks hüvitiseks nende rikkumiste eest kokku 250 eurot. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et erinevalt halduskohtust peab ringkonnakohus kambris kaebaja kasutuses olnud põrandapinnaga seonduvat rikkumist ülal p-s 10 toodud põhjendustel kõige vähemintensiivsemaks.
15.Ülejäänud osas ei ole halduskohus kaebaja vangistusalastest õigusaktidest tulenevate õiguste rikkumist tuvastanud. Ka apellatsioonkaebuses tugineb kaebaja eeskätt vaid kolmele eelnevalt käsitletud asjaolule, millega tema õigusi rikuti.
16.Seoses kaebaja etteheitega, et hüvitis on liiga väike, kordab ringkonnakohus eelpool juba mainitut, et hüvitise suurus on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsustus. Määravana ei saa võtta sarnaste asjade lahendamisel Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt välja mõistetud hüvitisi.
17.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus mõlemad apellatsioonkaebused osaliselt. Halduskohtu otsus tühistatakse ning ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab H. Laasi kasuks välja hüvitise 250 eurot.
18.Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb kaebaja kasuks halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-st 2 tulenevalt välja mõista tema kantud menetluskulud. Kaebaja soovis kaebuses hüvitisena 3000 euro väljamõistmist. Tema menetluskulud olid riigilõiv 90 eurot halduskohtus ning 24,42 eurot ringkonnakohtus. Proportsionaalselt rahuldati soovitud 3000 eurost tema kaebus 250 euro ehk 8,33% ulatuses. Vastavalt tuleb kaebaja kantud menetluskuludest 114,42 eurot (90+24,42) mõista tema kasuks välja 8,33% ehk 9,53 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.