Muud

lähtuda tuvastamisnõude kohtule esitamisel. Esiteks HKMS § 38 lg 4 näeb ette, et tuvastamiskaebuses tuleb selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks, st kuidas antud juhul kohtu poolt vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine aitab kaebajat edaspidi tema õiguste kaitsmisel. See tähendab, et mis on kaebaja põhjendatud huviks nõude esitamisel. Lisaks HKMS § 45 lg 2 näeb ette, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Samas hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Seega nähtub, et seadusandja eesmärk on suunatud tuvastamiskaebuste esitamise võimaluste kitsendamisele, kuna tuvastamiskaebusest saadav tegelik kasu on enamasti väga väike. Põhjendatud huviks tuvastuskaebuse esitamise vastu ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses. Antud juhul on kaebaja märkinud selliseks huviks saada sektsiooni üks lisatelefon ja hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise soovi. Vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kinnipeetava õigusele kasutada telefoni vastab vangla kohustus tagada tehniliste tingimuste olemasolul telefoni kasutamise võimalus. Kohus leiab, et olukorras, kus kaebaja leiab, et tema VangS-st tulenev helistamise õigus ei ole täiel määral tagatud, oleks kohaseks nõudeks kohustamisnõue tagada sektsioonis, kus kaebaja viibib õigus telefoni kasutamisele. Samas eeldab halduskohtule kohustamisnõude esitamine, et haldusorgan on toimingu tegemisest keeldunud või viivitab toimingu sooritamisega. See aga omakorda eeldab, et isik on haldusorgani poole toimingu tegemise taotlusega pöördunud. Seoses kaebuse esitaja poolt varasemalt kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlusega haldusasjas nr 3-16-2243 on kohtule teatavaks saanud, et kaebuse esitaja on tegelikult esitanud Justiitsministeeriumile taotluse paigaldada Tallinna Vangla sektsiooni 1-4 lisatelefonid (1-2 tk), et tagada helistamisõigus. Justiitsministeerium edastas A.N.i pöördumise lahendamiseks Tallinna Vanglale. Justiitsministeeriumi 14.11.2016 vastuse kohaselt on A.N.i pöördumine hetkel Tallinna Vangla menetluses. Seega on kaebaja kasutanud võimalust esitada tõhusam nõue, vastav nõue on haldusorgani menetluses ning kui selle kohta tehakse keelduv otsus, siis on kaebajal põhimõtteliselt võimalik esitada hiljem kohustamiskaebus kohtule järgides selleks seaduses ettenähtud korda (sh kohustuslik kohtueelne menetlus, kaebetähtajad, riigilõiv jt kaebuse nõuded). Samas peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse asjaoludest nähtub, et tegelikult on kaebajale siiski helistamise võimalus tagatud, kuid kaebaja ei ole rahul sellega, et sektsioonis on liialt vähe telefone arvestades sektsioonis viibivate kinnipeetavate arvu. Lisaks viitab kaebaja ebavõrdsele kohtlemisele, kuivõrd Tartu Vanglas on sama suure kinnipeetavate arvu kohta 3 telefoni, kuid Tallinna Vanglas ainult 2 telefoni. Kohus selgitab, et kaebajal puudub seadusest tuleneb subjektiive õigus nõuda täiendavate telefonide paigaldamist sektsiooni arvestades, et kaebajale on tegelikult VangS § 28 lg 1 sätestatud helistamisvõimalus tagatud. Seega on ka kaebaja kohustamisnõue kohtu arvates väheste eduväljavaadetega. Kaebaja viide ebavõrdsele kohtlemisele ei ole samuti juhul põhjendatud. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-20-08 selgitanud, et seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama

kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Riigikohtu hinnangul ei saa pidada kinnipeetavatele erinevate tingimuste võimaldamist võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui kinnipeetavatele on vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud. Praegusel juhul on kaebajale seaduses sätestatud telefoni kasutamise võimalus tagatud. Arvestades kõike eeltoodut tuleb asuda seisukohale, et käesolevaga kohtule esitatud Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõue ei ole lubatav, sest selle esitamise eeldused on täitmata. Esiteks on kaebajal olemas tõhusama nõude (kohustamisnõude) esitamise võimalus, millist võimalust on kaebaja kohtu teada ka kasutanud ning kaebaja taotlus on haldusorgani menetluses. Teiseks puudub kaebuse esitajal subjektiivne õigus nõuda täiendava telefoni paigaldamist sektsiooni arvestades, et VangS § 28 sätestatud helistamisõigus on kaebajale tagatud. Sellest tulenevalt oleks ilmselgelt perspektiivitu ka kaebaja poolt tulevikus esitatav kahju hüvitamise nõue. Seega puudub kaebajal kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks. Samuti ei ole tuvastamiskaebusega võimalik saavutada kaebuse teist eesmärki, milleks on lisatelefoni paigaldamine sektsiooni 1-4.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.