Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk 01.12.2016, Tartu 3-15-3074 Bagrat Mkrttšjani kaebus Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja nr 6-3/244 ja 30.10.2015. a käskkirja nr 62/1558 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 04.05.2016. a otsus Bagrat Mkrttšjani apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Bagrat Mkrttšjan Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla poolt ringkonnakohtule esitatud vanglateenistuse ametnike ekirjavahetus kahel lehel.
2.Rahuldada kaebaja apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 04.05.2016. a otsus osas, millega halduskohus jättis kaebuse rahuldamata Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja nr 6-3/244 tühistamise nõudes ja teha selles osas uus otsus, millega kaebus osaliselt rahuldada ning tühistada Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkiri nr 6-3/244.
4.Jätta ülejäänud osas Tartu Halduskohtu 04.05.2016. a otsuse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
5.Mõista Tartu Vanglalt Bagrat Mkrttšjani kasuks välja menetluskulud (riigilõiv) summas 15 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 01.12.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirjaga nr 6-3/244 (tl 9) määrati kinnipeetav Bagrat Mkrttšjan vangla majandustööle abitöölise ametikohale tähtajaliselt alates 30.09.2015–31.12.2015.
2.B. Mkrttšjan esitas 12.10.2015 vanglale vaide (tl 10-11) Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja nr 6-3/244 tühistamiseks. Tartu Vangla jättis 12.11.2015. a vaideotsusega nr 1-11/739-2 (tl 12) B. Mkrttšjani vaide rahuldamata.
3.Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirjaga nr 6-2/1558 (tl 14-15) karistati B. Mkrttšjani distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega kuueks ööpäevaks vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete süülise rikkumise eest. Rikkumine seisnes selles, et 30.09.2015 kella 13.50 paiku ei allunud B. Mkrttšjan valvuri korraldusele asuda tööle E6 eluosakonnas.
4.B. Mkrttšjan kandis talle määratud distsiplinaarkaristuse ära ajavahemikul 06.11.2015–12.11.2015.
5.B. Mkrttšjan esitas 02.11.2015 vanglale vaide (tl 24-27) Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1558 tühistamiseks. Tartu Vangla jättis 30.11.2015. a vaideotsusega nr 1-11/782-2 (tl 29-30) B. Mkrttšjani vaide rahuldamata.
6.B. Mkrttšjan esitas 07.12.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja nr 6-3/244 ja 30.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1558 tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks vabastada kaebaja töökohustusest tervislikel põhjustel karistusaja lõpuni. Kaebuse kohaselt on kaebajal kaasasündinud ravimatu haigus, millega kaasnevad kroonilised liigese- ja lihasvalud, mis füüsilise koormuse korral ägenevad. Vanglale, sh vangla meditsiiniosakonnale oli see teada, kuid ikka kohustati teda osalema majandustöödel. Kui kaebajat 30.09.2015 tööle kutsuti, selgitas kaebaja enda väitel nii suuliselt kui ka seletuskirjas oma tervislikku seisundit, diagnoosi ja sellega kaasnevaid valusid, kuid teda karistati kuuepäevase kartserikaristusega. Vangla ei ole teinud ühtki katset välja selgitada, kuhu kadusid kaebaja diagnoosid ega korraldanud kaebaja terviseseisundi uut hindamist, kuigi kaebaja on enda väitel seda korduvalt taotlenud. Sellega on vastustaja jätnud välja selgitamata asjas olulised asjaolud ning eiranud talle seadusega pandud kohustust kaebaja tervise kaitsel ja jätnud kohaldamata õigusnormid, mis keelavad kannatuste põhjustamise ja inimväärikust alandava kohtlemise. Menetleja jättis diagnooside omavahelise vastuolu tähelepanuta. Välja on selgitamata, kas kaebaja diagnooside kadumine vangla ravikaardilt on seotud lohakuse, ebakompetentsuse või teadliku võltsimisega. Tööle asumise korraldus, mille täitmisega kaasneb paratamatult valu, läheb vastuollu põhiseaduse §-ga 18 ja EIÕK art-ga 3, samuti VangS § 41 lg-ga 1.
7.Tartu Halduskohus tagastas 22.12.2015. a määrusega B. Mkrttšjani kaebuse kohustamisnõude osas ja võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse.
8.Tartu Halduskohus jättis 04.05.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et kaebajal on Sotsiaalkindlustusameti Pärnu büroo 19.01.2015. a otsusega tuvastatud osaline töövõimetus, töövõime kaotuse protsendiga 60, põhjuseks üldhaigestumine ja tal on diagnoositud osteogenesis imperfecta ning patoloogilise murruga osteoporoos. Seega on kaebaja töövõime alanenud, kuid ta on osaliselt töövõimeline. Nii töövõime kaotus kui ka diagnoositud terviserikked ei ole halduskohtu arvates automaatselt töökohustusest täielikult vabastavad asjaolud. VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt on töökohustus välistatud tervisest tulenevatel põhjustel, kui sellise töövõimetuse on lõikes 3 ette nähtud korras tuvastanud arst. Käesoleval juhul hindas arst dr T. Küla 29.09.2015 kaebaja tervislikku seisundit ja tuvastas, et kerged majandustööd ei ole kaebajale vastunäidustatud, küll aga on liikumine ja lihastreening osteopeenia tõttu näidustatud. Seega tuvastas kergete majandustööde (osakonna koristamine) osas kaebaja töövõimelisuse arst vastavalt seadusele. Ka Tartu Vangla arsti dr P. Kooli 29.10.2015. a tõendi kohaselt ei ole kerge füüsiline töö kaebajale vastunäidustatud. Halduskohus märkis, et eluosakonna koristamine ei nõua ebamõistlikult suurt jõupingutust ega raskuste tõstmist. Töö iseloomu silmas pidades ei saa sellist tööd pidada füüsiliselt liigselt koormavaks. Kuna vastustaja arvestas kaebaja tööle määramisel arsti seisukohaga, et kerged majandustööd ei ole talle vastunäidustatud, samas ei ole kaebaja töökohustusest vabastamise aluseid tuvastatud, siis ei ole halduskohtu hinnangul alust Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja nr 6-3/244 tühistamiseks.
Halduskohus leidis Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1558 vaidlustamise osas, et kuigi kaebaja väitis end 30.09.2015 kella 13.50 paiku, mil valvur andis talle korralduse asuda eluosakonnas tööle, haige olevat ja keeldus korraldust täitmast, puudusid tal töötamisest keeldumiseks nii VangS § 37 lg-s 2 kui ka § 38 lg-s 22 nimetatud alused. Kuigi kaebaja väitis enda haige olevat, ei avaldanud ta soovi koheselt ega ka hiljem samal päeval minna arsti juurde. Seega on kaebaja väide oma haiguse kohta üldsõnaline. Vanglateenistuse ametniku poolt antud tööle asumise korralduse täitmisest keeldumisega täitis kaebaja VangS § 69 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarrikkumise koosseisu ning tema karistamine oli õiguspärane. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt, vaidlustatud käskkiri on välja antud pädeva isiku poolt, põhjendatud ja kaalutletud. Arvestades kaebaja varasemaid karistusi, ei olnud kaebajale määratud karistus ülemäärane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas 30.05.2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 04.05.2016. a otsus tervikuna tühistada ning teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et vanglal ei ole õigust panna talle kohustusi, mis põhjustavad talle füüsilist valu ja kannatusi. Kogu kaebaja haigusloos on dokumenteeritud kroonilised liigese- ja lihasvalud, mis tugevnevad igasuguse füüsilise pingutuse korral. Ka Tartu Vangla sissekanded kaebaja ravikaardil ei näita, et ta oleks valudest vabanenud. Kaebajale jääb arusaamatuks dr T. Küla seisukoht, et füüsiline töö „ei ole vastunäidustatud“. Kaebaja on seisukohal, et vangla oleks pidanud välja selgitama tegeliku olukorra ning kuna vanglaarst ei saa vangla struktuuriüksuse töötajana olla sõltumatu, siis oleks vangla pidanud leidma vanglavälise eksperdi. Kaebaja väitel ei pakutud talle siis, kui ta keeldus tööle asumast, võimalust minna arsti juurde. Kaebaja oli nõudnud enda arsti juurde viimist kasvõi selleks, et saada valuvaigisteid. Dokumentidest on kadunud ka teave selle kohta, et kaebaja nõudis arsti juurde viimist ka viiel järgmisel päeval. Isegi juhul, kui ta ei oleks nõudnud arsti juurde viimist, ei võtaks see kaebaja hinnangul vanglalt kohustust viia teda arsti juurde, et teha kindlaks, kas kaebaja on töövõimeline või mitte. Kaebaja arvates on absurdne menetleja väide, et päev enne tööle määramist, kui ta arsti juures käis, siis ta valu ei kaevanud. Valu intensiivsus kõigub ning on eri aegadel erinev. Kaebaja ei nõustu halduskohtu väitega, et kaebaja oleks pidanud tööle minema, et selgitada välja, kas see töö on talle jõukohane.
10.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja palub arvestada enda varasemalt käesolevas asjas esitatud seisukohtadega. Dr T. Küla hindas 29.09.2015 kaebaja tervislikku seisundit ning tuvastas, et kerged majandustööd ei ole kaebajale vastunäidustatud. Ka Sotsiaalkindlustusameti 19.01.2015. a otsuse kohaselt on kaebaja töövõime kaotus 60%, mis tähendab, et 40% ulatuses on kaebaja töövõimeline. Halduskohus saab tööle määramise käskkirja õiguspärasuse kontrollimisel hinnata üksnes seda, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega. Halduskohus ei saa arsti asemel hinnata kaebaja tervislikku seisundit ega tema töövõimelisust. Vanglale teadaolevalt on kaebaja aktiivselt sportinud, mis eeldab samuti füüsilist pingutust. 07.07.2015 avaldas kaebaja meditsiiniosakonnas kartust, et kui ta mängib jalgpalli, siis äkki midagi juhtub. Kaebaja suutlikkus sportida tekitab kahtlusi kaebuses toodud väidete osas, et töötada ta ei saa. Kaebaja väited selle kohta, et vangla arst ei saa olla sõltumatu, on paljasõnalised ja otsitud. Kaebaja ei ole kaebuses halduskohtule toonud välja asjaolu, et ta ei saanud tööle minna sel konkreetsel päeval esinenud valude tõttu. Samuti ei kinnita vaidlustatud käskkiri kaebaja väidet, et tal esinesid valud tööle kutsumise päeval.
11.Vastuseks kohtunõudele vastas Tartu Vangla, et käsitleb kaebaja tervisekaardis dr T. Küla poolt 29.09.2015 tehtud sissekannet kaebaja tööle määramise käskkirja aluseks oleva vangla arsti kooskõlastusena VangS § 37 lg 3 mõttes. Vastustaja nõustus ringkonnakohtuga, et 30.09.2015. a käskkirjas ei kajastu viiteid kaebaja tervisekaardi sissekandele ega arsti kooskõlastusele kaebaja tööle määramiseks, kuid vaatamata sellele on käskkirja andmisel arsti seisukohaga arvestatud. Arsti seisukoha ja sellest lähtuva kaalutluse välja toomata jätmine ei anna vastustaja hinnangul alust käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja selgitas, et distsiplinaarmenetluse raames kaebaja tervisliku seisundi uurimisest ei saa järeldada, et enne kaebaja tööle määramist ei ole tema tervisega seotud asjaolusid kontrollitud ega arvestatud. Distsiplinaarmenetluse käigus kontrollitakse täiendavalt, kas esinesid distsiplinaarrikkumist välistavad asjaolud. Tartu Vangla on seisukohal, et juhul, kui ringkonnakohus leiab siiski, et 30.09.2015. a käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada, siis vastustaja hinnangul ei muuda see fakt iseenesest õigusvastaseks 30.10.2015. a käskkirja. Riigikohus on 29.09.2015. a otsuses asjas nr 3-3-2-2-15 leidnud, et tööle määramise käskkirja tühistamine ei too automaatselt kaasa distsiplinaarkaristuse tühistamist. Kinnipeetavata poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tööle määramise käskkirja tühistamine tagantjärele ei tooks kaasa kaebajale antud korralduse tühisust ja seega kaebaja distsiplinaarsüüteo koosseisu äralangemist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha tühistamisnõuete lubatavuse kohta (I), seejärel Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja nr 6-3/244 õiguspärasuse kohta (II), Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1558 õiguspärasuse kohta (III) ning jagab viimaks menetluskulud (IV). I
13.Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirjaga nr 6-3/244 määrati kaebaja vangla majandustööle tähtajaliselt alates 30.09.2015–31.12.2015. Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirjaga nr 62/1558 karistati kaebajat distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega kuueks ööpäevaks, kuna kaebaja ei olnud allunud korraldusele asuda tööle. Kaebaja esitas nõude mõlema nimetatud käskkirja tühistamiseks. Kuigi käesolevaks hetkeks on 30.09.2015. a käskkirja kehtivusaeg möödunud ning kaebaja on ka 30.10.2015. a käskkirjaga määratud karistuse ära kandnud, on ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas tühistamisnõude menetlemine endiselt võimalik, sest vaidlustatud haldusaktide mõju ja praktiline tähendus ei ole vaatamata nende kehtivuse lõppemisele veel täielikult ammendunud. Riigikohus on asjas, kus oli samuti vaidlustatud tööle määramise käskkirja, mille kehtivusaeg oli kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, leidnud, et tühistamiskaebus ei ole sellises olukorras muutunud täiesti ainetuks, sest vaidlustatud käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud (RKHK 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 11). Samuti on Riigikohtu praktika kohaselt võimalik nõuda distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist ka pärast distsiplinaarkaristuse ärakandmist, sest varasemaid kehtivaid distsiplinaarkaristusi arvestatakse edaspidi karistuste määramisel ning seega on distsiplinaarkaristustel õiguslik mõju ka pärast selle ärakandmist (Riigikohtu halduskolleegiumi 04.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-89-13, p 18). II
14.Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebaja seisukohal, et vanglal ei ole õigust teda tööle määrata, kui töö tegemine põhjustab talle tema terviseseisundist tulenevalt valu ja kannatusi. VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine kohustus töötada, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, st on olemas sobilik töö, siis vastavalt VangS § 38 lg-le 1 ja lg-le 21 vormistab vanglateenistus kinnipeetava tööle. Töötamiskohustus puudub VangS § 37 lg-s 2 sätestatud kinnipeetavatel. VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt ei ole kohustatud töötama ka kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst.
15.Asja materjalide kohaselt on vangla arst dr T. Küla 29.09.2015 kaebaja tervisekaardile tehtud kande kohaselt (tl 51) leidnud, et kerged majandustööd ei ole kaebajale vastunäidustatud ning liikumine ja lihastreening on osteopeenia tõttu näidustatud. Vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud ekirjadest nähtub, et vangla IV üksuse inspektor on 28.09.2015 palunud meditsiiniosakonna juhatajalt kooskõlastust kinnipeetava kerge osakoormusega majandustöödele määramiseks ning meditsiiniosakond on 29.09.2015 viitega kaebaja poolt samal päeval perearsti vastuvõtul käimisele ka loa andnud kaebaja kerge osakoormusega majandustöödele suunamiseks. Ringkonnakohus võtab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 alusel nimetatud e-kirjad asja juurde. Nendest e-kirjadest nähtub, et arsti kooskõlastus kaebaja tööle määramiseks oli olemas.
16.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et talle jääb arusaamatuks, millel põhineb dr T. Küla seisukoht, et füüsiline töö ei ole kaebajale vastunäidustatud, sest selline seisukoht läheb kaebaja arvates vastuollu tema varasema haiguslooga. Kaebaja väitel esinevad tal kroonilised liigese- ja lihasvalud, mis tugevnevad igasuguse füüsilise pingutuse korral ning vangla arst oli sellest teadlik. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et vangla oleks pidanud kasutama vanglavälise eksperdi abi, sest vangla arst ei saa olla sõltumatu. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Üksnes asjaolu, et vangla meditsiiniosakonnas töötavad arstid kuuluvad vangla töötajate koosseisu, ei anna alust jõuda järeldusele, et vangla arst ei ole piisavalt sõltumatu, et anda VangS § 37 lg-s 3 sätestatud kooskõlastust. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-44-14 leidnud, et vangla arstil kui vanglateenistujal on VangS § 37 lg-st 3 tuleneva kooskõlastuse andmise õigus. Küll aga on Riigikohtu praktika kohaselt VangS § 37 lg 3 alusel töövõimelisuse hindamisel väljastatud arsti tõend, millele tugineb haldusakt, halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esitatud dokumendid tema varasema haigusloo kohta käesoleval juhul vastuolus arsti 29.09.2015. a seisukohaga. Kaebaja perearsti 02.10.2015. a teatise kohaselt (tl 31) ei talu kaebaja küll koormusi, kuid samas on Sotsiaalkindlustusameti 19.01.2015. a otsuse nr 1178092 (tl 38-38p) kohaselt kaebaja üksnes osaliselt töövõimetu, töövõime kaotuse protsendiga 60. Teised kaebaja esitatud dokumendid käsitlevad kaebaja tervislikku seisundit varasemal ajal (Endokrinoloogiakeskuse 06.01.2016. a konsultatsiooni otsus (tl 33), Pärnu Haigla 03.01.2013. a ambulatoorne epikriis (tl 34), SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 11.12.2014. a epikriis (tl 37)), kuid ka nendest ei nähtu, et kaebajale võiks füüsiline töö olla täiesti välistatud. Pigem vastupidi - kaebaja tervisekaardi kohaselt (tl 36) on Tartu Vangla arst dr T. Küla leidnud 13.05.2014, et kaebajale sobib kerge füüsiline töö. Pärnu Haiglas 13.02.2013. a koostatud ambulatoorsest epikriisist (tl 35) nähtub ka, et kaebaja on käinud jalgpallitrennis. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust arvata, et vangla arst oleks kaebaja tööle määramisel andnud sisult ebaõige kooskõlastuse.
17.Samas ei nähtu Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirjast, et arsti kooskõlastuses määratud tingimustega oleks käskkirja andmisel arvestatud. 30.09.2015. a käskkirja kohaselt on kaebaja määratud vangla majandustööle, abitöölise ametikohale tähtajaliselt alates 30.09.2015–31.12.2015. Arsti kooskõlastus oli aga antud kaebaja määramiseks kerge osakoormusega majandustöödele. Seega lisaks asjaolule, et 30.09.2015. a käskkirjas puudub viide arsti kooskõlastusele, ei nähtu nimetatud käskkirjast ka seda, et kaebaja tööle määramise käskkirja andmisel oleks arvestatud meditsiiniosakonna poolt määratud konkreetsete tingimustega. 30.09.2015. a käskkirjas ei ole märgitud, et kaebaja suunatakse üksnes kergetele majandustöödele ning sedagi osakoormusega. Asja materjalidest ei nähtu ka, et kaebajat oleks tööle määramise käskkirja teatavaks tegemisel teavitatud meditsiiniosakonna kooskõlastuse tingimustest või selgitatud kaebajale, et ta on määratud üksnes kergetele majandustöödele ja osakoormusega. Muudele kui osakoormusega kergetele majandustöödele määramiseks arsti kooskõlastus puudus. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kuna vanglal oli arsti kooskõlastus kaebaja määramiseks üksnes kergetele osakoormusega majandustöödele, kuid vangla on kaebaja määranud vangla majandustööle, abitöölise ametikohale ilma arsti kooskõlastuses märgitud lisatingimusteta, on Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkiri õigusvastane, sest vanglal puudus kaebaja sellises mahus tööle määramiseks VangS § 37 lg-s 3 sätestatud arsti kooskõlastus.
18.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirjast ka seda, et kaebajale oleks olnud enne käskkirja andmist tagatud ärakuulamisõigus. Riigikohtu praktika kohaselt ei tähenda ärakuulamise kohustus, et kinnipeetavat ei saaks määrata majandustöödele ilma kinnipeetava nõusolekuta, kuid ärakuulamine aitab ühelt poolt legitimeerida koormavat haldusakti adressaadi silmis ning teiselt poolt haldusorgani jaoks selgitada välja, kas võib esineda asjaolusid, mis välistavad töötamiskohustuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 17). Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirjas puudub viide sellele, et kaebajale oleks enne käskkirja andmist olnud ärakuulamisõigus tagatud. Sellele, et kaebaja sai teada vangla kavatsusest määrata ta tööle alles 30.09.2015. a käskkirja talle teatavakstegemise järgselt, viitavad ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolud, et kooskõlastusi julgeolekuosakonnalt ja meditsiiniosakonnalt küsiti 28.09.2015 ning tööle määramise käskkiri anti juba 30.09.2015. Samuti viitab sellele kaebuses märgitu, et kaebaja selgitas nii suuliselt kui ka kirjalikult oma tervislikku seisundit alles pärast seda, kui teda 30.09.2015 tööle kutsuti. Asja materjalidest ei nähtu, et talle oleks enne seda antud võimalust oma seisukoha esitamiseks. Riigikohus on märkinud, et kolmeks kuuks koristustöödele määramine ei muutu eesmärgipäratuks isegi siis, kui ärakuulamise tagajärjel lükkub käskkirja andmine mõne tööpäeva võrra edasi, kuid kuna kinnipeetav on vangla administratsioonile pidevalt kättesaadav, siis oleks ärakuulamisõiguse tagamiseks piisanud ka lühikesest vestlusest või kirjaliku seisukoha esitamise võimaluse andmisest (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 17).
19.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkiri on õigusvastane nii seetõttu, et selle andmisel ei ole arvestatud arsti kooskõlastusega tervikuna kui ka seetõttu, et kaebajale ei olnud tagatud ärakuulamisõigus. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et käesoleval juhul ei anna arsti seisukoha ja sellest lähtuva kaalutluse välja toomata jätmine vaidlusaluses käskkirjas HMS § 58 järgi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks alust, sest nimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna 30.09.2015. a käskkirjast ei nähtu, et kaebajat võib arsti kooskõlastuse kohaselt määrata üksnes kergele osakoormusega majandustööle, siis ei ole välistatud, et kaebajale võidi selle
käskkirja alusel anda ka korraldus asuda täitma selliseid tööülesandeid ja sellises mahus, milleks arsti kooskõlastus puudus. Ka valvuri 30.09.2015. a ettekandest (tl 21), mille kohaselt kaebaja ei allunud 30.09.2015 kella 13.50 ajal valvuri korraldusele asuda tööle 6. eluosakonnas, ei nähtu, et töö, mida kaebajat taheti saata tegema, oleks olnud üksnes kerge ja osakoormusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud käesoleval juhul tegemist menetlus- ja vorminõuete rikkumisega, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkiri tuleb tühistada. III
20.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja tühistamine iseenesest ei too automaatselt kaasa Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirja nr 62/1558, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristus vanglateenistuse ametniku mitteallumise tõttu, tühistamist. Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsuste asjades nr 3-3-2-1-15 ja 3322-15 kohaselt ei ole kinnipeetava tööle määramise käskkiri ja tema distsiplinaarkaristus omavahel seotud vahetult, vaid VangS § 67 p 1 kaudu, ning kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Samuti on Riigikohus rõhutanud, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsus asjas nr 33-2-2-15, p 18). HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan või haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Käesolevas asjas kaebajale 30.09.2015 valvuri poolt antud korraldusel asuda tööle ilmselgeid tühisuse tunnuseid ei esinenud. Samuti ei muuda seni kehtinud haldusakti tühiseks haldusakti hilisem kehtetuks tunnistamine, sest kuni tühistamisotsuse tegemiseni peab haldusakti adressaat haldusakti täitma (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 18). Seega puudus kaebajal alus 30.09.2015 vanglaametniku korralduse täitmata jätmiseks, sest talle antud tööle asumise korraldus ei olnud tühine ning ringkonnakohtu poolt kaebaja tööle määramise käskkirja tühistamine ei muuda seda samuti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks.
21.Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus, kas kaebajal esines VangS § 37 lg 2 p-st 3 tulenev õiguslik alus jätta vanglaametniku 30.09.2015 antud korraldus täitmata, sest asja materjalide kohaselt on kaebaja keeldunud korraldust täitmast, viidates oma tervislikule seisundile. VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kinnipeetava tööle vanglas laieneb vangistusseaduses sätestatud erisustega töötervishoiu ja tööohutuse seadus, mille § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise (Riigikohtu halduskolleegiumi 30.05.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). Kui arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid kinnipeetav keeldub tööle asumisest ootamatu terviserikke tõttu, saab Riigikohtu praktika kohaselt anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu ka tervishoiuteenust osutav õde (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16).
22.Kaebaja suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluse protokollist ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtub, et arst ega tervishoiuteenust osutav õde ei ole kaebajale 30.09.2015 kaebaja tervislikust seisundist tulenevat tööst vabastust andnud. Kaebaja
apellatsioonkaebuses esitatud väide, et ta palus ennast pärast tööle asumisest keeldumist arsti juurde viia, kuid teda ei viidud, on vastuolus teiste asjas esitatud tõenditega. Valvur, kes andis kaebajale 30.09.2015 tööle asumise korralduse, on distsiplinaarmenetluses andnud ütlusi (tl 16), mille kohaselt kaebaja ei palunud enda arsti juurde viimist. Samuti on kaebaja Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirja peale esitatud vaides (tl 24-27) märkinud, et ta on avaldanud soovi minna arsti juurde nii 1-3. kui ka 4. oktoobril nii hommikuse kui õhtuse loenduse ajal. 30.09.2015 vahetult pärast tööle asumise korralduse saamist arsti juurde viimise soovi kaebaja vaides märkinud ei ole. Ka kaebuses halduskohtule on kaebaja märkinud, et kui teda 30.09.2015 tööle kutsuti, siis ta selgitas valvurile nii suuliselt kui kirjalikult oma tervislikku seisundit. Arsti juurde viimise või arsti kutsumise nõuet ta ei märgi. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul usutav kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et pärast tööle asumise korralduse saamist ta nõudis enda arsti juurde viimist, kuid vangla seda talle ei võimaldanud.
23.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kui kinnipeetav keeldub tööle asumise korraldust täitmast, siis on vanglal kohustus ta arsti juurde viia. Kui kinnipeetav soovib kasutada VangS § 37 lg 2 p-st 3 tulenevat õigust keelduda tööle asumisest tervislikel põhjustel, siis tuleb tal endal taotleda arsti või meditsiiniõe kutsumist, sest kinnipeetaval on üksnes arsti või meditsiiniõe hinnangu alusel õigus saada tööst vabastust. Kuna kaebaja käesolevas asjas arsti või meditsiiniõe kutsumist ei taotlenud, siis ei ole tõendatud, et kaebajal esines VangS § 37 lg 2 p 3 alusel õigus keelduda 30.09.2015 tööle asumise korralduse täitmisest. Riigikohus on leidnud, et isegi olukorras, kus tervishoiutöötaja on tuvastanud, et tervisest tulenevad põhjused tööst keeldumiseks puuduvad, ning vanglal on piisav alus olla veendunud, et kinnipeetaval puudus ka mõistlik põhjus enne tööle asumist taotleda enda tervise kontrollimist, on distsiplinaarvastutuse kohaldamine tööst alusetu tervisekaebusega keeldumise eest üldjuhul lubatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 18). Käesolevas asjas on vaatamata sellele, et kaebaja ei nõudnud tööle asumisest keeldumisel arsti või meditsiiniõe kutsumist, vangla distsiplinaarmenetluse käigus küsinud vangla meditsiiniosakonna hinnangut kaebaja tervisest tulenevale võimekusele majandustöödel töötamiseks ning saanud vastuseks, et meditsiinilist vastunäidustust kergeks majandustööks ei ole (tl 23). Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt ei ole ka hilisemad vangla meditsiinitöötajate poolt tehtud sissekanded selle seisukohaga vastuolus. Näiteks 29.10.2015 on arst dr P. Kool märkinud kaebaja tervisekaardile (tl 41), et kerge füüsiline töö ei ole vastunäidustatud, samasisulised otsused on meditsiinitöötajate poolt tehtud kaebaja suhtes ka 05.11.2015 (tl 43) ja 11.11.2015 (tl 44).
24.Kaebuses esitatud väited, et menetleja ei ole distsiplinaarmenetluses välja selgitanud, kuhu on kadunud kaebaja tervisekaardilt tema diagnoos ning milline peaks olema õige diagnoos, ei ole käesolevas asjas asjakohased, sest distsiplinaarmenetluse ülesanne on välja selgitada üksnes distsipliinirikkumise asjaolud. Vaidlusaluses distsiplinaarmenetluses on menetleja pöördunud vangla meditsiiniosakonna poole, et selgitada välja, kas kaebajal võis esineda tervislikust seisundist tulenev alus tööle asumisest keeldumisest. Riigikohtu praktika kohaselt on nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19), kuid käesolevas asjas ei nähtu, et distsiplinaarmenetluse läbiviija oleks rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet või muid menetlusreegleid. Ka kaebaja poolt kohtumenetluse käigus esitatud tõendid tema tervisliku seisundi kohta ei anna alust jõuda järeldusele, et meditsiiniosakonna hinnang kaebaja tervisele võiks olla ebaõige. Seetõttu ei olnud menetlejal kohustust
distsiplinaarmenetluse käigus asuda välja selgitama kaebaja tervisekaardiga seonduvaid asjaolusid.
25.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja tööle määramise käskkirja tühistamine ei tähenda, et kaebajal oleks esinenud alus keelduda vanglateenistuse ametniku tööle asumise korralduse täitmisest. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebajal oleks esinenud VangS § 37 lg 2 p-st 3 tulenev õigus tööle asumisest keelduda. Riigikohtu praktika kohaselt võiks tööle määramise käskkirja õigusvastasus omada tähendust kinnipeetavale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel ja seda eelkõige juhul, kui määratud karistus oleks seetõttu ilmselt ebaproportsionaalne (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 24). Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirjast nähtub, et kaebajal oli vaidlusaluse käskkirja andmise ajal neli kehtivat distsiplinaarkaristust, mis kõik olid määratud vanglateenistuse ametniku korralduse eiramise eest. See viitab ringkonnakohtu hinnangul kaebaja süstemaatilisele allumatusele. VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustus on vajalik distsipliini tagamiseks vanglas ning distsipliini ja julgeoleku tagamine vanglas on kaalukas väärtus, mistõttu tuleb vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). Arvestades käesolevas asjas kaebaja eelnevaid samalaadseid rikkumisi, siis kaebajale vaidlustatud käskkirjaga karistuseks kuueks ööpäevaks kartserisse paigutamise määramine ei ole ringkonnakohtu hinnangul ebaproportsionaalne karistus.
26.Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus jättis kaebuse rahuldamata Tartu Vangla 30.09.2015. a käskkirja tühistamise nõudes ning teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab nimetatud käskkirja. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. IV
27.Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ning ka apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kokku on seega kaebaja menetluskulud 30 eurot. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 kohaselt juhul, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudetakse ka kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab nii apellatsioonkaebuse kui ka kaebuse osaliselt, tühistades kahest vaidlustatud haldusaktist ühe, siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud pooles ulatuses, st 15 eurot.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.