Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. november 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-181
Haldusasi
AB kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju summas 833 eurot hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23. oktoobri 2015. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – AB Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
AB apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta AB apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-181 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. detsembril 2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kinnipeetav AB viidi 16.04.2014 üle Tallinna Vanglasse ja paigutati 17.04.2014 kambrisse nr 40, kus ta viibis kuni 22.07.2014.
3-15-181 16.07.2014 toimus kambris nr 40 kaks kaklust, mille osapooled olid AB ja kinnipeetav RH. RH paigutati pärast kaklusi eraldatud lukustatud kambrisse. 4. üksuse sektsioon 4-2 oli 16.07.2014– 18.07.2014 lukustatud kakluste asjaolude väljaselgitamiseni. 19.07.2014 leidis 4. üksuses aset kaklus AB ja kinnipeetav IA vahel. AB ja IA paigutati 22.07.2014 eraldatud lukustatud kambritesse. AB viidi Tallinna Vangla 27.06.2014 käskkirja nr 910 alusel 11.09.2014 üle avavanglasse.
2.AB esitas Tallinna Vanglale 20.07.2014 mittevaralise kahju hüvitamise taotluse summas 2500 eurot. Taotluse kohaselt tuli taotluse esitajal viibida vanglas kolme kuu vältel kambris kinnipeetavatega, kes alandasid teda ning kellega suhted olid pingelised. See pinge kasvas üle füüsiliseks konfliktiks. Teised kinnipeetavad suitsetasid pidevalt kambris. Vanglateenistus ei taganud vaatamata kaebaja korduvatele pöördumistele kaebaja õiguste kaitset.
Tallinna Vangla jättis 01.12.2014 vastusega nr 5-18/14/20520-7 taotluse rahuldamata.
Ükski õigusakt ei näe vanglale ette kohustust arvestada kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel nende rahvuse, iseloomu või suitsetamisharjumustega. Seadusega on vanglale jäetud kaalutlusõigus otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega ning üldjuhul – vangistusseaduse (VangS) § 12 lg-tes 1 ja 2 sätestatut silmas pidades – ka see, kellega koos. Pideva ruumipuuduse ja sagedaste ümberpaigutamise vajaduste tõttu tuleb vanglasisesel paigutamisel arvestada ennekõike seaduses sätestatud kohustuslikke eraldihoidmise nõudeid. Vanglasisene ümberpaigutamine on vaadeldav kui kohtlemisabinõu, mis on suunatud vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Vanglasisese ümberpaigutamise otsustab vangla, arvestades kõikide asjaoludega, mis tagavad vangla ja kinnipeetavate julgeoleku. RH paigutati pärast intsidenti eraldi lukustatud kambrisse. Pärast seda oli kaebaja nõus jääma kambrisse nr 40. Kaebajal tekkis konflikt ka sama eluosakonna teise kambrisse paigutatud IAga. Nimetatud isik on sündinud 1962. a ja on vene rahvusest. Kuna kaebaja oli varem väitnud, et probleemid tekivad tal nooremate ja eestlastest kinnipeetavatega, siis ei pidanud see konflikt olema ettenähtav. Vangla julgeolekuosakond kontrollib igakordselt kinnipeetavate pöördumisi, kus viimased avaldavad, et mingitel põhjustel on kinnipeetava julgeolek vanglas ohus. Kui julgeolekuosakonna poolt kogutud andmed kinnipeetavalt saadud informatsiooni kinnitavad, reageerib vangla sellele kiirelt ja operatiivselt. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Vangla ei ole süüliselt oma kohustusi rikkunud.
4.AB esitas 08.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles sisaldus nõue talle inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Halduskohtu 22.01.2015 määrusega eraldati see nõue eraldi menetluseks. Kaebuse kohaselt paigutas vanglateenistus ta kokku kambrikaaslastega, kellega tal tekkisid konfliktid, kuigi kaebaja oli vanglasse paigutamisel teatanud, et tal võivad selliste kinnipeetavatega tekkida füüsilised konfliktid. Kaebaja teatas vanglasse saabumisel, et ta ei sobi kokku noorte kinnipeetavatega, eestlastega ja suitsetajatega. Kambris nr 40 olid noored eestlastest suitsetavad kinnipeetavad. Vestlused vanglateenistujatega ei aidanud probleemi lahendada. Kaebaja paigutamine samasse kambrisse suitsetajatega, kes olid konfliktsed, oli inimväärikust alandav. Vangla ei ole täitnud piisavalt oma ülesandeid kaaskinnipeetavate läbiotsimisel, kambrisse paigutamisel ja kaebaja turvalisuse tagamisel. Piisavalt ei tõkestata tubakatoodete 2(5)
3-15-181 kambritesse sattumist. Justiitsiministeerium märkis 09.06.2014 vastuses kaebajale, et vangla ei ole kaebaja 18.06.2014 avaldust lahendanud. Vanglaametnik SK teatas pärast 16.07.2014 kallaletungi kaebajale, et kui kaebaja hakkab nõudma kriminaalmenetluse algatamist, siis teda avavanglasse ei paigutata. Sektsiooni sulgemise pärast said kaebaja peale vihaseks kõik sektsiooni kinnipeetavad. Õhkkonda pingestas teise kakluse toimumine kõigi sektsiooni kinnipeetavate nähes ja vangla halvad olmetingimused. 16.–22.07.2014 viskasid kambrikaaslased kaebaja asju prügikasti ja põrandale ning pärast sektsiooni avamist ei lasknud sektsioonis viibinud eestlased kaebajal oma kambris viibida. Koridoris tekitasid konflikti vene rahvusest kinnipeetavad. SK teatas pärast 19.07.2014 toimunud kaklust, et kaebaja teise kambrisse üleviimise korral ei pääse kaebaja avavanglasse.
5.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata ja jäi 01.12.2014 kirjas toodud seisukohtade juurde.
6.Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 1) Vastustajale on jäetud ulatuslik kaalutlusruum otsustamisel, millisesse kambrisse kinnipeetavad paigutada. Seda kaalutlusruumi ei ole ületatud. Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist. VangS § 12 lg 1 näeb ette eraldihoidmise printsiibi ega nõua, et eraldi tuleks paigutada vanad ja noored kinnipeetavad, kinnipeetavad rahvuse alusel või suitsetajad ja mittesuitsetajad. Suitsetamine kambris on keelatud. 2) Vangla ei ole kaebaja paigutamisel kambrisse käitunud õigusvastaselt. Kaklustele reageeris vangla viivituseta. Tõendatud ei ole kaebaja väide, et kambris toimus pidev suitsetamine ja vangla ei ole teinud midagi probleemi ohjeldamiseks. Kaebaja enda avaldused suitsetamise kohta on üldsõnalised. Kaebaja ei ole kaaskinnipeetavate suitsetamise korral valvurit kutsunud. 3) Kaebaja taotles Justiitsministeeriumilt 06.05.2014 avalduses enda ümberpaigutamist Tartu Vanglasse paremate kinnipidamistingimuste, mitte konfliktide tõttu. Justiitsministeeriumi vastuskirjast ei nähtu, et vanglateenistus oleks jätnud kaebaja 18.06.2014 avaldusele vastamata. Sellist avaldust Tallinna Vangla väitel ei ole saadud. 12.06.2014 avalduses palus kaebaja võtta tarvitusele meetmed RH suhtes, kes on agressiivne ja kellega võib seetõttu tekkida füüsiline konflikt. Samuti toimub kambris avalduse kohaselt pidev suitsetamine ja tätoveeringute tegemine teistele kinnipeetavatele. 4) Endise Tallinna Vangla julgeolekutöötaja SK seletuse kohaselt viidi pärast intsidenti RHga mõlema osalisega läbi vestlus ja selle tulemusel otsustati RH lahtisest vangistusosakonnast eemaldada. Kaebaja oli nõus jääma kambrisse, kuna väitis, et enam ei peaks kambrikaaslastega probleeme tekkima. Ka pärast intsidenti IA-ga oli kaebaja nõus jääma samasse kambrisse, kuna IA paigutati lukustatud kambrisse ning sektsioon suleti. SK seletust ei ole alust pidada erapoolikuks. 5) Usutav ei ole, et kaebaja avavanglasse paigutamisega viivitati ja avavanglasse paigutamise võimalusest ilmajäämisega teda ähvardati. Kaebajale pakuti SK väitel võimalust olla lukustatud kambris, kuid seda kaebaja ei soovinud. Järelikult ei tundnud ta ennast ohustatuna. Kaebaja võis tunda ebasõbralikku ja närvilist õhkkonda kambris, kuid see ei ole aluseks kinnipeetavate ümberpaigutamisele. Vanglal ei ole kohustust sundida kinnipeetavaid austusele üksteise vastu ja kohustada neid omavahel suhtlema. Vangla ei ole süüliselt oma kohustusi rikkunud ja kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekkinud. Ebasümpaatse, viletsa iseloomu ja halva käitumisega isikute suur osakaal kinnipidamisasutustes on paratamatu ja selles seltskonnas 3(5)
3-15-181 viibimine on ebameeldivus, mis paratamatult kaasneb vangistusega. Inimväärikuse alandamise minimaalset taset ei ole ületatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.AB apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 05.10.2015 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluses Tallinna Vangla poolt mittevaralise kahju hüvitamist 833 eurot ulatuses. 1) Halduskohus rikkus uurimispõhimõtet ega selgitanud asjaolusid õigesti välja. Kaebajal puudub õigus valida endale kambrit ning ta ei saa keelduda karistuse kandmisest kambris, kuhu ta suunatakse. Keeldumine tooks kaasa distsiplinaarvastutuse. Probleemi lahendamine sõltus SK-st. Kaebaja vestles temaga probleemidest neljal korral. SK lubas probleemi üle mõtelda, ent seni tuli kaebajal taluda kannatusi. Kaebaja teadvustas neid kannatusi, sest sai Justiitsministeeriumilt selgituse, et vangla ei ole tema avaldusele reageerinud. Kaebaja ei mõistnud, miks tema peab olema kannatuste ohver ja taluma alandamist, solvanguid ja ähvardusi. 2) Kaebaja probleemid olid reaalsed. Seda kinnitavad 12.06.2015 ja 14.07.2014 teadaanded õigusrikkumiste kohta. Nende teadete põhjal alustati distsiplinaarmenetlusi. 16.07.2014 käskkirjast nr 1063 nähtub RH äärmiselt pidurdamatu iseloom. 3) Justiitsministeerium leiab, et kinnipeetavate vahel konflikti tekkimisel on vanglateenistuse ülesanne selgitada välja selle põhjustaja , et võtta kasutusele abinõud takistamaks sarnaste rikkumiste kordumist ning konfliktsituatsioonis abinõude rakendamine nõrgema poole osas soodustaks vanglakuritegevuse kasvu. Kaebaja ei pea taluma enda alandamist ja peksmist. Vanglateenistusel lasus VangS § 41 lg-st 1 ja § 66 lg-st 1 tulenev kohustus tagada kaebaja õiguste kaitse. Vangla rikkus kaalutlusõigust selliste abinõude valikul.
8.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Halduskohus selgitas õigesti, et Tallinna Vangla endise ametniku SK seletust saab pidada usaldusväärseks, sest tal ei ole asja vastu huvi. Seepärast tuleb pidada usutavaks, et SK küsis kaebajalt pärast 16.07.2014 intsidenti, kas ta soovib viibida edasi kambris nr 40 ja kaebaja nõustus sellega. Asjaolu, et kinnipeetaval on kohustus viibida kambris, kuhu vanglateenistus on ta määranud, ei oma tähtsust, kuna kaebajal oli võimalik esitada vanglateenistusele ettepanekuid enda ümberpaigutamiseks ja juhtida tähelepanu asjaolule, et sarnased intsidendid võivad kuni avavanglasse paigutamiseni korduda. Usutav on seetõttu ka SK väidetu, et eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise võimalust pakuti kaebajale ka kohe pärast intsidenti IA-ga enne, kui turvakaamera salvestiselt nähti, et ka kaebaja lõi IA keha piirkonda. Kuna SK seletusest nähtub, et kaebaja ei pidanud pärast 16.07.2014 ega 19.07.2014 intsidente vajalikuks enda paigutamist eraldatud lukustatud kambrisse, siis ei näinud ta ka mingisugust eesseisvat ohtu enda elule ega tervisele. SK seletust ümberlükkavaid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Usutavaks ei saa pidada, et SK ähvardas kaebajat kriminaalmenetluse alustamise teate esitamise või teise kambrisse paigutamise korral avavanglasse pääsemise võimaluse äravõtmisega. Sellist ähvardust ei saaks pidada mõistlikuks ning selle võimalik motiiv ei ole ringkonnakohtule äratuntav.
4(5)
3-15-181
10.Justiitsiministeeriumi 09.06.2014 kirjast ei saa järeldada, et kaebaja 06.05.2014 pöördumise ajendas see, et ta nägi Tallinna Vanglas viibides teda ähvardavat ohtu. Kirjast ilmneb, et kaebaja põhjendas taotlust puudulike olmetingimustega.
11.Pärast 12.06.2014 avalduse esitamist ning ka selle avalduse esitamiseni viinud olukord võis kambris nr 40 olla konfliktne. Pole alust arvata, et kaebaja tundis ennast selles kambris turvaliselt olukorras, kus ta nägi vajadust esitada avaldus, milles ta tegi kaaskinnipeetavatele, eriti RH-le käitumise osas etteheiteid ja palus vanglal rakendada sobivaid abinõusid. Alates RH-ga 16.07.2014 toimunud intsidentidest ei näinud kaebaja aga enam teda ähvardavat ohtu. Tallinna Vangla tegevust kinnipeetavate ümberpaigutamisel sellise avalduse esitamise järel kuni 16.07.2014 konflikti tekkimiseni ei saa pidada süüliselt kaebaja inimväärikust alandavaks. Selleks, et mingi teguviis kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see saavutama teatud minimaalse tugevusastme. Viimase hindamine sõltub asjaoludest kogumis, sh kohtlemise kestusest, selle füüsilistest ja psüühilistest tagajärgedest ning mõnel juhul ka kannatanu soost, vanusest ja tervislikust seisundist (vt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2012, lk 243). Kaebajale tekkisid küll kergemad vigastused, nagu nähtub RH ja IA suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta antud haldusaktidest, ent selliseid teiste kinnipeetavate poolt põhjustatud vigastusi ei saa pidada sedavõrd tõsisteks, mis õigustaksid vangla poolt nende ära hoidmata jätmise pidamist kaebaja inimväärikust alandavaks. Vaimsed kannatused, mis kaebajale võisid tekkida kambris nr 40 ja sektsiooni muudes ruumides viibimisel, ei kestnud sedavõrd kaua ja ei olud sedavõrd intensiivse iseloomuga, et pidada vangla poolt kaebaja ja teiste kinnipeetavate paigutamist kambritesse ja sektsioonidesse, sh paigutuse mittemuutmist või ebapiisavat muutmist kuni kaebaja lukustatud kambrisse paigutamiseni, väärkohtlemiseks.
12.Kinnipidamine viisil, kus samas kambris viibivad suitsetavad kinnipeetavad, on lubamatu ja vastuolus PS §-ga 18 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 3 (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid asjades Florea vs. Rumeenia ja Elefteriadis vs. Rumeenia, milles käsitatakse olukorda, kus samas kambris viibivad erilisi haigusi põdevad kinnipeetavad ja mitu suitsetavat kaaskinnipeetavat, konventsiooni art-ga 3 vastuolus olevana). Ka juhul, kui kaaskinnipeetavad suitsetavad kambris õigusvastaselt, võib sellise olukorra tolereerimine ja rikkumistele mittereageerimine pika aja vältel viia väärkohtlemise tuvastamiseni. Kaebaja kinnipidamine kambris nr 40 ei olnud aga kuigi pikaajaline ja asjaoludest ei nähtu kaebaja eriline tervislik seisund, mis võiks mõne lubamatus kohas suitsetava kinnipeetavaga kokkupuutumisel oluliselt kahjustuda, mistõttu ei saa vastustajale ette heita õigusvastast tegevusetust võimaliku probleemi väljaselgitamisel, mida saaks pidada inimväärikuse süüliseks alandamiseks.
13.Apellatsioonkaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja ei ole ära näidanud apellatsioonimenetluses menetluskulude kandmist. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastanud ega ole väitnud ka muude menetluskulude kandmist.
(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.