Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Agu Timmi 29.11.2016, Tartu 3-15-337 Sergei Martõnovi kaebus Tallinna Vangla ebainimlike kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4318 eurot väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 20.11.2015. a otsus Sergei Martõnovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sergei Martõnov Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Sergei Martõnovi taotlus täiendava tõendi väljanõudmiseks rahuldamata.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 20.11.2015. a otsus ja teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Sergei Martõnovi kasuks välja 300 eurot talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks.
4.Välja mõista Tallinna Vanglalt Sergei Martõnovi kasuks 11,61 eurot menetluskulude katteks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 29.12.2016.
Kinnipeetav Sergei Martõnov esitas Tallinna Vanglale seoses inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 10.12.2014. a numbriga 5-18/14/34200-1.
2.Tallinna Vangla jättis 02.03.2015. a otsusega nr 5-18/14/34200-2 S. Martõnovi kahju hüvitamise taotluse ajaperioodi 10.12.2011-30.01.2013 osas rahuldamata ja tagastas ajaperioodi 22.09.2011-09.12.2011 osas.
3.S. Martõnov esitas 08.02.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4318 eurot väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt taotleb S. Martõnov 17 eurot iga päeva eest perioodidel 22.09.2011-24.05.2012 ja 23.01.201330.01.2013 Tallinna Vangla ebainimlikes kambritingimustes viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja leiab, et kambrites, kus ta Tallinna Vanglas viibides asus, oli ebapiisavalt ruumi ja sellega alandati tema inimväärikust. Kaebaja jääb Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes toodud põhjenduste juurde ja palub kohtul nendega arvestada kui kaebuse põhjendustega. Kaebaja leiab, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 on vastuolus Põhiseaduse (PS) §-dega 10, 11 ja 18 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 ning seda täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditega. Kaebaja kannatas ruumi puuduse tõttu psüühilist, vaimset ja hingelist valu. Ülerahvastatuse probleem oli aastaid ning kaebajal ei olnud võimalik midagi teha olukorra leevendamiseks. Vaba pinna arvutamisel tuleb kambri pindalast maha arvutada kambris oleva mööbli alune pind. Mööbel on seinte ja põranda külge kinnitatud, mistõttu ei saa seda lugeda vabaks ruumiks.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus jättis 20.11.2015. a otsusega S. Martõnovi kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja poolte menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 2).
Kohtuotsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis vaidlusalustel perioodidel Tallinna Vangla kambrites, kus ruumi ühe kinnipeetava kohta (ilma WC aluse pinnata, koos mööblialuse pinnaga) oli: 138 päeval alla 2,5 m2, 55 päeval vahemikus 2,51-2,99 m2 ja 60 päeval üle 3 m2. Vastustaja on taotlenud põhjendatult kaebuse rahuldamata jätmist esmaste õiguskaitsevahendite ammendamatuse motiivil. Vastustaja andmetel kannab kaebaja kuuendat korda vangistust. Käesoleva kohtuasja asjaolud on sarnased kohtuasjale nr 3-14-50587, mille lahendamisel on Tartu Ringkonnakohtu 17.11.2015. a kohtuotsuses selgitatud esmaste õiguskaitsevahendite ammendamatusega seonduvat ning jäetud kaebus rahuldamata, kuna kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju vältimiseks või ärahoidmiseks. Käesolevas asjas on olukord esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisega viivitamisel veelgi drastilisem. Halduskohtul puuduvad täpsed andmed, millal kaebaja eelmise vangistuse kandmiselt vabanes, kuid Kohtute infosüsteemis kohtuasja nr 1-12-1172 kohta olevatel andmetel on kaebajast süüdimõistetu 15.10.2013 jõustunud kohtumäärusega vabastatud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Kaebaja pöördus vangla poole kahju hüvitamise nõudega 07.12.2014 ehk üle aasta hiljem, kui ta vabastati eelmise vangistuse kandmisest tingimisi ja poolteist kuud pärast seda kui ta asus 28.10.2014 kandma järjekordset vangistust. Eelmiste vangistuste ajal ja kogu selle aja vabaduses, on kaebaja talunud oma õiguste väidetavat rikkumist. Kaebaja kas ei pidanud eelmiste vangistuste ajal ja vabaduses viibides oma eelmiste vangistuste kinnipidamistingimusi õigusi rikkuvaks või leppis sellega ja ei pidanud vajalikuks oma õigusi kaitsta. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 õiguskaitsevahendite ammendatuse klausel laieneb mõlemale variandile. Ei saa välistada, et eelmiste vangistuste ajal esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. On ilmne, et kui kaebaja oleks taotlenud õiguskaitsevahendite kohaldamist, oleks see mingis etapis jõudnud varasemalt õigusliku tulemuseni. Tähtis ei ole siinjuures, kas see tulemus oleks olnud kaebaja jaoks positiivne või mitte, kuid ei saa siiski välistada kaebajale kahju ärahoidmist. Neil asjaoludel on väärikuse alandamise motiivil mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine välistatud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.S. Martõnov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.11.2015. a otsus, teha uus otsus ja rahuldada kaebus.
Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohtu otsus solvav ja alandav, sest tehtud otsusega ei arvestatud
kaebaja õigusi. Kohus ei vaadanud asja sisuliselt läbi ega määranud vastustaja süü suurust, vaid otsis põhjuseid, et keelduda kaebuse rahuldamisest. Õige ei ole väide, et kaebaja ei teinud midagi ja lasi tekkival kahjul suureneda. Kaebaja pöördus korduvalt meditsiinitöötaja poole kuna tal oli raske hingata. Kambris, kus kaebajat hoiti, ei olnud piisavalt õhku, sest kamber oli inimesi täis. Selle peale vastati kaebajale, et meditsiiniosakond ei tegele kinnipeetavate paigutamisega ja kaebajal tuleb pöörduda julgeolekuosakonna poole. Kaebaja pöördus julgeolekuosakonna poole, kuid sealt vastati, et kinnipeetav võib ise valida, kus ta istub ja kinnipeetavatele, kellel on keelud, on ette nähtud eraldi kambrid. Ainult kaebaja pärast ei hakka keegi midagi muutma. Kaebaja rõhutab, et registreerumaks operatiivtöötaja või arsti juurde, piisab suulisest avaldusest kontaktisiku juures ning kaebaja ei osanud arvata, et suhtlemiseks operatiivtöötaja või arstiga, peab kasutama kirjalikku suhtlemist. Kui kaebajalt keelud maha võeti, siis tema tungival palvel viidi ta ruumikamasse kambrisse nr 350, kus ta oli vähest aega ja kui otsus jõustus, siis viidi ta üle süüdimõistetute osakonda, kus puudusid ruumikad kambrid. Sealt osakonnast viidi kaebaja Tartu Vanglasse. Esimese astme kohtu loogika järgi tuleb välja, et kaebajal on õigus tegeleda petmise ja kelmusega.
6.Tallinna Vangla leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei ole aluseks apellatsioonkaebuse rahuldamisele. Halduskohus on õiguspäraselt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisega arvestanud ja vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega. Kaebaja väide, et ta on suuliselt vanglateenistujate poole korduvalt pöördunud, on paljasõnaline ja tõendamata. Varasemate vanglateenistujate poole pöördumiste esitamata jätmisest oli kaebaja teadlik juba kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisest teada saades. Kaebaja suuliste pöördumiste esitamist kaebuses ei väida, vaid üksnes nendib, et tal ei olnud võimalik olukorra leevendamiseks midagi teha. Apellatsioonimenetluses suuliste pöördumiste esitamist väites püüab kaebaja olukorda enda kasuks pöörata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebus jääb rahuldamata seoses sellega, et kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju vältimiseks või selle ärahoidmiseks. Seejuures on halduskohus viidanud Tartu Ringkonnakohtu 17.11.2015. a lahendile haldusasjas nr 3-14-50587. Riigikohus on märkinud, et vastustaja on mitmetes haldusasjades tõdenud, et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ning kaebuse esitaja kinnipidamine sellistes tingimustes oli tingitud objektiivsest paratamatusest. Vastustaja ei ole kinnitanud, et ta oleks ruumipuuduse vähendamiseks üritanud kinnipeetavaid ümber paigutada teistesse vanglatesse. Kolleegium on leidnud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks tõenäoliselt aidanud kaebajal tõenäolise kahju tekkimist ära hoida ja seega ei saa nende mittekasutamist kaebajale ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada (RKHKo nr 3-3-1-21-16, p 10.2). Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu seisukohad on asjakohased ka käesoleva asja lahendamisel.
8.Kaebaja on taotlenud ringkonnakohtult välja nõuda täiendava tõendina kaebaja kaebus, mille viimane esitas 2012. aastal viibides kambris nr 127. Kuna ringkonnakohus eelpool leidis, et kaebaja pöördumised ei oma asja lahendamisel mingit tähendust, siis jätab ringkonnakohus selle taotluse rahuldamata.
9.Kuna kaebaja viibis vanglas vahistatud staatuses, siis oli tal võimalik viibida väljaspool kambrit ainult 1-tunnise jalutuskäigu vältel. Võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIK otsus asjas nr 5747/10: Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Ringkonnakohus leiab, et kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, olid õigusvastased.
10.Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha, millise ajavahemiku eest on kaebajal õigus nõuda hüvitist tekitatud mittevaralise kahju eest. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 22.09.2011-24.05.2012 ja 23.01.2013-30.01.2013. Kaebaja esitas taotluse talle tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks ja see registreeriti Tallinna Vanglas 10.12.2014 (tl 40-41). RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Riigikohus on leidnud, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkamisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista teda miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju tekitanud isikus kaebajal kahtlus olla ei saanud (RKHKm nr 3-3-1-20-15, p 15). Kuna RVastS § 17 lg 3 näeb ette kolme aastase tähtaja taotluse esitamiseks, siis on kaebajal õigus mittevaralise kahju hüvitist nõuda ajaperioodi 10.12.2011-24.05.2012 ja 23.01.2013-30.01.2013 eest.
11.Isiku kinnipidamise korral ülerahvastatud kambris, kui on alandatud inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki asjaolusid võtta arvesse kogumis (RKHKo nr 3-3-1-38-13, p 21). Vastustaja poolt esitatud andmete alusel, kus kambri põrandapinnast on maha arvestatud WC alune pind, viibis kaebaja kambrites, kus iga kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 põrandapinda, kokku 115 päeval. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ajaperioodid, millal kaebaja kohta oli kambripinda alla 3 m2 vaheldusid perioodidega, millal kambripind ületas seda. Samas oli ebapiisava kambripinnaga perioodid küllatki pikad. Seega on kaebaja õigusi rikutud sellisel määral, et kaebajal on õigus rahalisele hüvitisele. Arvestades kaebaja õiguste riive intensiivsust, leiab ringkonnakohus, et õiglaseks hüvitiseks on 300 eurot.
12.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 20.11.2015. a otsuse ja teeb uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 300 eurot.
13.Kaebaja on halduskohtule kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 129,50 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel 35 eurot, so kokku riigilõivu summas 164,50 eurot. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama kohtu lahendit või teeb lahendi uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Arvestades seda, et kaebaja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus rahuldatakse ca 7 % ulatuses, siis kuulub Tallinna Vanglalt väljamõistmisele 11,61 eurot kaebaja kasuks menetluskulude katteks. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.