Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Tanel Saar 29. november 2016, Tartu 3-15-2335 Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 16. juuni 2015. a otsuse nr 6-10/19454-2 ja 15. juuli 2015. a otsuse nr 610/22739-2 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega jäeti rahuldamata taotlused ja ei võimaldatud kaebajal kohtuda oma abikaasaga lühiajalistel kokkusaamistel 16. juunil 2015 ja 14. juulil 2015 ühes ruumis ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefoni vahenduseta. Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016. a otsus Romeo Kalda apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Romeo Kalda Vastustaja - Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Romeo Kalda apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
16.veebruari 2016. a otsus muutmata.
2.Jätta rahuldamata Romeo Kalda taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 31 osas.
3.Jätta Romeo Kalda menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o hiljemalt 29. detsembril 2016 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Romeo Kalda esitas 11. juunil 2015 Viru Vanglale taotluse võimaldamaks 16. juunil 2015 lubatud lühiajalisel kokkusaamisel oma abikaasaga kohtuda ühes ruumis ilma piiranguteta klaasist vaheseina ja sisetelefoni vahenduseta. Viru Vangla jättis 16. juuni 2015. a otsusega nr 6-10/19454-2 R. Kalda taotluse rahuldamata osas, kus kaebaja soovis, et lühiajaline kokkusaamine toimuks ilma klaasist vaheseinata ruumis.
2.R. Kalda esitas 13. juulil 2015 Viru Vanglale taotluse võimaldamaks 14. juulil 2015 lubatud lühiajalisel kokkusaamisel oma abikaasaga kohtuda ühes ruumis ilma klaasist vaheseina ja sisetelefoni vahenduseta. Viru Vangla jättis 15. juuli 2015. a otsusega nr 610/22739-2 R. Kalda taotluse rahuldamata osas, kus kaebaja soovis, et lühiajaline kokkusaamine toimuks ilma klaasist vaheseinata ruumis.
3.R. Kalda esitas 16. juulil 2015 Viru Vanglale vaide Viru Vangla haldusaktide 16. juuni 2015. a nr 6-10/19454-2 ja 15. juuli 2015. a nr 6-10/22739-2 kehtetuks tunnistamiseks. Vaide kohaselt on Viru Vangla nimetatud haldusaktid kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalsed. Viru Vangla jättis 13. augusti 2015. a vaideotsusega nr 6-12/179-2 R. Kalda vaide täies ulatuses rahuldamata. Vangla vastuse kohaselt on lühiajalisele kokkusaamisele lubamisel kasutatud VSKE § 31 lg 2 1 tulenevat kaalutlusõigust, hinnates eelkõige konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Vangla on leidnud, et R. Kalda suhtlemisvabaduse piirangud on olnud õiguspärased ja vaide rahuldamiseks puudub alus.
4.Tartu Halduskohtusse saabus 16. septembril 2015 R. Kalda kaebus Viru Vangla 16. juuni 2015. a otsuse nr 6-10/19454-2 ja 15. juuli 2015. a otsuse nr 6-10/22739-2 tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata taotlused ja ei võimaldatud kaebajal kohtuda oma abikaasaga lühiajalistel kokkusaamistel (16. juunil ja 14. juulil 2015) ühes ruumis ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefoni vahenduseta. Kaebaja leiab, et klaasist vaheseina ja sisetelefoni kohaldamine lühiajalistel kokkusaamistel on olnud ebavajalik, ebaproportsionaalne, inimväärikust alandav ning piirangutega riivati kaebaja ja tema abikaasa põhiseaduslikku abielu garantiid. Viru Vangla haldusaktid on kaalutlusvigadega ning vastuolus põhiseaduse (PS) ja Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni (EIÕK) mitmete sätetega. Kaebaja viitab kaebuses preventiivsele eesmärgile ja kavatsusele hiljem esitada vanglale kahjunõue.
5.Tartu Halduskohtu 22. septembri 2015 määrusega jäeti R. Kalda kaebus käiguta ja anti täiendav tähtaeg nõuete täpsustamiseks. Määruses esitatud seisukoha kohaselt pole R. Kalda tühistamiskaebus suunatud vangla otsuste, mille kehtivus on lõppenud, negatiivse mõju kõrvaldamisele, mistõttu palus kohus kaebajal kaaluda tuvastamisnõude esitamist. R. Kalda märkis 28. septembri 2015. a vastuses kohtule, et ta täpsustab kaebuse nõudeid selliselt, et läheb tühistamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele.
6.Vastustaja Viru Vangla palus 27. oktoobri 2015 vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastuses tuuakse välja, et Vangla on kinnipeetava taotluste lahendamisel leidnud, et vajadus tagada vangla turvalisus ja julgeolek ning vanglaametnike ohutus kaalub üles kinnipeetava huvi lühiajaliste kokkusaamiste läbiviimiseks ilma vaheseinata. Lühiajalisele kokkusaamisele lubamisel on isikud vajalik täielikult läbi otsida, mis riivab oluliselt isiku õigusi ning on lisaks aja- ja töömahukas. Vangla on taganud ja tagab jätkuvalt kinnipeetavatele võimalused vanglaväliseks suhtlemiseks, sealhulgas pikaajalised kokkusaamised, kus on vahetult võimalik suhelda perekonnaliikmetega.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
7.Tartu Halduskohus jättis 16. veebruari 2016 otsusega R. Kalda kaebuse rahuldamata.
8.Kohus on viidanud, et vanglavälise suhtlemise puhul on tegemist kinnipeetavale vangistusseadusest (VangS) tuleneva õigusega ning lühiajalisele kokkusaamisele lubamine ilma vaheseinata kohtumise võimaldamiseks on tulenevalt justiitsministri 30. novembri 2000. a vastu võetud määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg-test 2 ja 2 1 vangla administratsiooni kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. Halduskohus on hinnanud õiguspäraseks 16. juuni 2015. a otsuse nr 6-10/19454-2 kaalutlused, leides, et Viru Vangla on otsuses arvestanud VSKE §-s 31 antud kaalutlusõigusega ning diskretsiooni kasutamisel hinnanud eelkõige konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Kohus pidas esitatud asjaolude põhjal kinnipeetava suhtlemisvabaduse teatavaid piiranguid õiguspäraseks. Halduskohus on hinnanud õiguspäraseks 15. juuli 2015. a otsuse nr 6-10/22739-2 kaalutlused. Kohus nõustus esitatud materjalide alusel, et kaebaja taotlus kokkusaamiseks klaasist vaheseinata ruumis oli esitatud hilinenult. Kohus selgitas, et lühiajaline ja pikaajaline kokkusaamine on olemuslikult erinevad, kuna ühe eesmärgiks on võimaldada verbaalset suhtlemist lähedaste ja tuttavatega, teise eesmärgiks seevastu võimaldada perekonnaliikmega kooselamist. Kohus nõustus ka Viru Vangla seisukohaga, et lubamaks lühiajalisele kokkusaamisele ilma vaheseinata, tuleb välistada keelatud esemete ja ainete sattumist vanglasse, kuid kokkusaamisele saabunud isiku täielik läbiotsimine riivab oluliselt isiku õigusi ning on aja- ja töömahukas. Vanglas viibiv isik ei saa eeldada samasugust ulatuslikku eraelu puutumatust nagu seda võimaldab elu vabaduses, mistõttu on asjakohatud kaebaja viited lühiajalisel kokkusaamisel vaheseina kohaldamisel inimväärikuse alandamisele ja põhiseadusliku abielu garantii riivele. Halduskohus ei nõustu kaebuses esitatud väitega, et vaidlustatud haldusaktid on vastuolus EIÕK artiklitega 8 ja 13, kuna Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on olnud seisukohal, et teatud kontroll ja piirangud on aktsepteeritud, kui nad on seaduse alusel kehtestatud, EIÕK art 8 lg-s 2 nimetatud legitiimseid eesmärke taotlevad ning demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Seega ei kujuta kõik piirangud endast automaatselt nimetatud artiklite rikkumist. Käesoleval juhul ei ole tegemist meelevaldsete piirangutega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.R. Kalda esitas 17. märtsil 2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016. a otsus tervikuna ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja viitab, et Viru Vanglas puuduvad klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise ruumid, mistõttu vaheseina kohaldamine viitega vangla üldisele julgeolekule on ebaõige ja piirang vastuolus PS ja EIÕK mitmete sätetega. Käesoleval juhul puuduvad kaalutlused, miks just R. Kalda ja tema abikaasa suhtes niisugust piirangut kasutati. Kaebaja on viibinud ilma täiendavate piiranguteta ühes ruumis erinevate pedagoogidega ja pikaajalistel kokkusaamistel abikaasaga, mistõttu ta ei pea põhjendatuks lühiajalistel kokkusaamistel abikaasaga klaasist vaheseina kasutamist. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebajat ei ole karistatud kuriteo eest, mis on toime pandud perekonna vastu ning puuduvad juhtumid, et kaebaja on vangla töötajaid, kooli personali või ametnikke vangistuses olles rünnanud või ohustanud. Halduskohus on otsuses valesti viidanud Riigikohtu lahendile 3-3-1-40-14, kuna selles käsitletakse kohtumist esindajaga, käesoleval vaidluse puhul aga abikaasaga. Samuti on halduskohus ebaõigesti tuginenud VSKE § 33 lg-le 3 ja taotluse hilinenud esitamisele, kuna tuvastamiskaebuse lahendamisel peab kohus andma hinnangu piirangutele. Kaebaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et kui lühiajalistel ja
pikaajalistel kokkusaamistel on erinevad eesmärgid, siis erinevad ka nende kokkusaamiste julgeolekuriskid. Apellatsioonkaebuses taotleb R. Kalda lisaks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist VSKE § 31 osas. Kaebaja sõnul ei võimalda 1. jaanuarist 2015 kehtiva redaktsiooni VSKE § 31 kaalutlusõigust, mistõttu see on vastuolus PS §-dega 10, 11, 26 ja 27.
10.Viru Vangla on 31. märtsi 2016 vastuses apellatsioonkaebusele leidnud, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja selgitab, et kui üldjuhul eraldatakse kokkusaajad kokkusaamiste ruumis klaasist vaheseinaga, siis alates
1.jaanuarist 2015 on vanglal võimalik põhjendatud juhtudel kaaluda lühiajalisele kokkusaamisele lubamist ilma vaheseinata. Niisugusest taotlusest peab nähtuma mõjuv põhjus, see toimub ainult teatud isikutega ja kindlatel eesmärkidel ning seda võimaldatakse pärast üksikjuhtumi ohuriskide hindamist ja kaalumist. Kaebaja taotlused ei ole põhjendatud, kuna kinnipeetav on korduvalt toime pannud isikuvastaseid kuritegusid ning kannab eluaegset vanglakaristust kinnises vanglas tugevdatud järelevalvega osakonnas. Kaebajat on viimati karistatud 24. mail 2010 vanglas toime pandud kuriteo eest ja 2. detsembril 2014 koostatud riskihindamises on hinnatud kõrgohtlikuks, tuues välja turvalisuse riskidena põgenemisohu ja usalduse kaotuse. Seetõttu leidis vangla, et vajadus tagada vangla turvalisus ja julgeolek ning vanglaametnike ohutus kaalub üles kinnipeetava huvi lühiajalise kokkusaamise läbiviimiseks ilma vaheseinata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus leiab, et Romeo Kalda apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha VSKE § 31 osas põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise kohta (I); seejärel lahendab apellatsioonkaebuse taotluse Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016. a otsuse tühistamise osas (II) ning jagab viimaks menetluskulud (III). I
13.R. Kalda taotleb apellatsioonkaebuses põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist VSKE § 31 osas, mis sätestab lühiajalise kokkusaamise tingimused. Kaebaja väitel ei näe VSKE § 31 alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv redaktsioon ette kaalutlusõigust, mistõttu on see vastuolus PS §-dega 10, 11, 26 ja 27. Riigikohus on VSKE §-le 31 alates 1. jaanuarist 2015 kehtima hakanud redaktsioonis kaalutlusõiguse olemasolu kohta andnud hinnangu kohtuasjas 3-3-1-40-14 (RKHKo 30. jaanuar 2015, nr 3-3-1-40-14 p 18). Riigikohtu hinnangul piirab uus VSKE § 31 redaktsioon vangla administratsiooni kaalutlusõigust vaheseinata kohtumiste võimaldamisel, kuid ei välista kaalutlusõigust. Ringkonnakohus ei leia käesolevas asjas esitatud asjaolude pinnalt, et esineks alus asuda teistsugusele seisukohale kui Riigikohus. VSKE § 31 lg 2 sätestab küll imperatiivselt, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Samas võimaldab VSKE § 31 lg 21 vangla administratsioonil kaaluda teatud isikutele või isikutega kokkusaamise võimaldamist ilma lõikes 2 sätestatud eraldamiseta. Seega on kehtivate õigusaktide alusel klaasist vaheseina kohaldamine reegel, millest põhjendatud juhtudel on kaalutlusõigust kasutades võimalik teha erisusi.
Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja ise on haldusasjas nr 3-14-52552 vastuses Viru Vangla apellatsioonkaebusele selgesõnaliselt kinnitanud, et VSKE § 31 uus regulatsioon ei välista kaalumist ja viidanud eespooltoodud Riigikohtu lahendi 3-3-1-40-14 p-le 18. Tulenevalt sellest, et Riigikohus on vaidlusaluses sättes kaalutlusõiguse olemasolule hinnangu andnud ning kaebaja enese väited erinevates haldusasjades on vasturääkivad, puudub ringkonnakohtu hinnangul vajadus algatada VSKE § 31 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. II
14.Ringkonnakohtu hinnangul on Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016 otsusega põhjendatult jäetud R. Kalda kaebus rahuldamata. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud mõlema vaidlustatava haldusakti kaalutlusi ja hinnanud need õiguspäraseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid tulenevalt HKMS § 201 lg-st 4 korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
15.Kaebaja leiab, et piirang, millega kaebaja on lühiajalistel kokkusaamistel eraldatud oma abikaasast klaasist vaheseinaga on ebaproportsionaalne ja demokraatlikust õigusriigis ebavajalik sekkumine era- ja perekonnaellu. Kaebaja hinnangul ei kaalu viited kaebaja kuritegudele, eluaegsele vangistusele ja karistuse kandmine tugevdatud järelevalvega osakonnas üle kaebaja õigust kohtuda oma abikaasaga ilma eraldamata klaasist seinaga. Samuti peab kaebaja üldsõnalisteks ja laialivalguvateks vangla põhjendusi turvalisuse ja julgeoleku ning vanglaametnike ohutuse tagamise vajaduse kohta.
Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et perekonna ja eraelu puutumatus on kaalukad väärtused ja PS § 26 ning § 27 kaitsealas. Ühelt poolt annab PS § 26 isikule õiguse oodata, et riik ei sekkuks tema perekonna- ja eraellu, teiselt poolt annab PS § 27 lg 1 isikule õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu (RKPJKo 5. märts 2001, nr 3-4-1-2-01 p 14). Põhiseaduse § 26 kommentaaride (Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. http://www.pohiseadus.ee/ptk-2/pg-26/, p 7.4) kohaselt tuleks PS §-i 26 käsitleda üldsättena ja PS § 27 lg-t 1 erisättena, mis tähendaks, et perekonnaelu küsimustes PS § 26 kui üldsäte taanduks ja kohaldada tuleks PS § 27 lg 1 kui erisätet. Ringkonnakohtu hinnangul on kinnipeetava õigus kohtumistele abikaasaga perekonnaelu puudutav ning põhiseaduse § 27 lg 1 kaitsealas. Kuigi erinevalt PS §-st 26 on PS § 27 lg 1 seadusreservatsioonita põhiõigus, selgitatakse põhiseaduse § 27 kommentaarides (Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. http://www.pohiseadus.ee/ptk-2/pg-27/, p 11), et ilma seadusereservatsioonita tagatud põhiõigused ei ole siiski piiramatud, nende piirangu põhjuseks võib olla mõni teine sama kaaluga õigusväärtus. Piirangu põhjusena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi või põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid (RKPJKo 05. märts 2001, 3-4-1-2-01, p 15).
Ka apellandi viidatud kohtuasjas Boguslaw Krawczak vs. Poola p analüüsib Euroopa Inimõiguste Kohus esmalt seda, kas vaheseinata kohtumiste mittelubamisel on tegemist artikkel 8 riivega (p 111-112), seejärel seda, kas riive on õigustatud: kas see on seadusega kooskõlas (p 113), kas sellel on legitiimne eesmärk (p 114) ja kas see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas (p 115-121). Põhjuseks, miks nimetatud kohtuasjas kohus leidis, et tegemist oli EIÕK artikkel 8 rikkumisega, oli vangla tegevus, kus umbes pooltel juhtudel oli kohaldatud vaheseinaga ja pooltel vaheseinata kohtumisi, kuid vangla ei olnud põhjendanud
kinnipeetavale ega suutnud selgitada kohtule, miks teatud juhtudel kasutati piiratud kohtumise võimalust. Samuti ei võimaldatud kinnipeetavale teisi siseriiklikus õiguses lubatud perekonnaga kohtumise võimalusi.
Käesoleva vaidluse puhul on Viru Vangla viidanud ühes oma vastuses kinnipeetavast tulenevale ohuriskile, vangla turvalisusele ja julgeolekule ning vanglaametnike ohutusele, mis on olnud aluseks, et keelduda võimaldamast lühiajalist kokkusaamist ilma vaheseinata ja lubada kinnipeetav kokkusaamisele üldkorras. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kaalukate väärtustega, mis võiksid õigustada riigi soodustava tegevuse puudumist isikule täisväärtusliku perekonnaelu elamiseks. Haldusasja materjalidest nähtub, et soovitud ajal on lühiajalised kokkusaamised abikaasaga siiski toimunud ning neist ei ole põhjendamatult keeldutud. Viru Vangla on kasutanud oma õigusaktidest tulenevat kaalutlusõigust ilma vaheseinata lühiajalisele kokkusaamisele lubamisel. Vaidlustatud haldusaktide põhjenduste kohaselt on Viru Vangla arvestanud vajalike kaalutlustega, arvestades nii ilma vaheseinata lühiajalisele kokkusaamisele lubamise kui mittelubamise argumente. Seega pole ringkonnakohtu hinnangul tegemist ilmselgelt meelevaldse või ebaproportsionaalse kaalumisega Viru Vangla poolt, kus kinnipeetava kaaluka õiguse riivet oleks õigustatud tühistel põhjustel. Teise vaidlustatava haldusakti puhul on apellant esitanud vaheseinata lühiajalise kokkusaamise taotluse üks päev enne kokkusaamise toimumist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud põhjendustega selle haldusakti kaalutluste õiguspärasuse kohta ja ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata.
16.Kaebaja heidab halduskohtule ette, et halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebajat ei ole karistatud kuriteo eest perekonna vastu. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb haldusorganil kaalutlusõigust teostada kookõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohus on sedastanud, et motivatsioonist saab tuleneda otsustuse õigusvastasus vaid juhul, kui selgub, et lähtutud on asjakohatutest ja täiesti sobimatutest kaalutlustest (RKHKo 12. mai 2008, 3-3-1-18-08, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus käesolevas asjas eksinud kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktide õiguspärasuse hindamisel. Vaidlustatud haldusaktides ei ole sedavõrd suurt hulka asjakohatuid või põhjendamatuid argumente, mille kohaselt kohtul poleks võimalik veenduda, et Viru Vangla on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. Ringkonnakohus märgib, et väite, et apellanti ei ole karistatud kuritegudes perekonna vastu, esitas apellant 13. juuli 2015. a taotluses Viru Vanglale, mis jäeti rahuldamata 15. juuli 2015. a haldusaktiga nr 6-10/22739-2 põhjusel, et taotlus esitati hilinenult. Seega ei sõltunud taotluse rahuldamata jätmine üldse hinnangust kaebajale, temast lähtuvale ohule või toimepandud kuriteo iseloomule. Kuna halduskohus leidis, et vastustaja on põhjendatult hinnanud taotluse hilinenult esitatuks, ei pidanud kohus enam analüüsima, kas taotluse rahuldamine sisulistel kaalutlustel olnuks võimalik. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et asjaolu, et kaebaja ei ole karistatud perekonna vastu suunatud kuriteo toimepanemise eest, ei ole asjakohaseks kaalutluseks ka 16. juuni 2015. a otsuse nr 610/194542 andmisel. Otsuses on vastustaja tuginenud sellele, et R. Kalda on toime pannud raske isikuvastase kuriteo ja on hinnatud kõrgohtlikuks (riskideks põgenemisoht ja usalduse kaotus). Kaebajat ei ole aga peetud ohtlikuks tema abikaasale, vaid vanglaametnikele ja vangla julgeolekule üldiselt. Perekonna vastu suunatud kuriteo toimepanemise fakt või selle puudumine iseenesest ei suurenda ega vähenda otsuses esile toodud riskide realiseerumise
tõenäosust. Seetõttu ei pidanud vastustaja selle asjaoluga otsuse tegemisel arvestama, nii nagu vangla ei pidanud arvestama ka sellega, et kaebaja ei ole toime pannud enamikku karistusseadustikus nimetatud eri liiki kuritegusid. Eeldatavalt on kaebaja süütegude iseloomu arvestatud riskihindamisel ning tema karistatuse täiendava arvestamise taotluse lahendamisel saanuks tingida üksnes vahetu seos esitatud taotlusega. Käesoleval juhul see nii ei ole.
17.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi poolt välja tooduga, et Riigikohtu seisukoht otsuses 3-3-1-40-14 p 16, millele viitab halduskohus oma otsuses, ei ole käesoleva vaidluse puhul asjakohane. Apellandi hinnangul ei peaks vangla, kaaludes ilma vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimalust abikaasaga, hindama lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski s.t nii kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes. Kuigi R. Kalda poolt erinevates haldusasjades vaidlustatud vaheseinaga eraldatud lühiajalised kohtumised advokaadiga, muu esindajaga, lähisugulastega ja abikaasaga nõuavad ringkonnakohtu hinnangul kõik erinevat lähenemist ja isiku põhiõiguste võimalikku riivet tuleb igaühe puhul eraldi hinnata, ei saa mõne nimetatud isikuga kohtumisel Riigikohtu viidatud ohuriski hindamist täielikult välistada. Seetõttu ei ole nimetatud lahendis viidatud ohuriski hindamine kohaldatav vaid kohtumisele esindajaga, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses.
18.Samuti ei nõustu ringkonnakohus apellandi väitega, et halduskohus on otsuses ebaõigesti viidanud VSKE § 33 lg-le 3, kuna kokkusaamist abikaasaga ei ole nimetatud VSKE § 31 lg 21 nimetatud korras. Nagu eespool märgitud, tuleneb vangla administratsiooni kaalutlusõigus lubada teatud juhtudel lühiajalisele kokkusaamisele ilma klaasist vaheseinata VSKE § 31 lg-st 21, mille p 4 kohaselt võidakse võimaldada niisuguseid kokkusaamisi ka muude (s.t VSKE § 31 lg 21 punktides 2-3 loetlemata) isikutega õigusaktidest tuleneval alusel. Kinnipeetava õigus võimaldada talle teatud tingimustel lühiajalisi kokkusaamisi perekonnaliikmete ja teiste isikutega tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 24 lg-st 1 järgides VangS §-s 23 sätestatud eesmärke, sealhulgas sotsiaalsete sidemete hoidmist perekonnaga. Seega on kohtumiste puhul perekonnaliikmetega tegemist õigusaktidest tuleneva kinnipeetava õigusega, mille puhul näeb põhjendatud juhtudel vaheseina mittekohaldamise kaalumise õiguse lühiajalistel kohtumistel ette VSKE § 31 lg 21 p 4.
19.Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2016 otsuse tühistamiseks. III
20.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.