Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. november 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-835
Haldusasi
VV kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2015. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – VV Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
ja
VV
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja VV vastuapellatsioon-kaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-835 muutmata.
VV-le apellatsioonimenetluses antud menetlusabiga seonduvad kulud (riigilõiv 249,90 eurot) jätta riigi kanda. Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. detsembril 2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-15-835 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.VV esitas Tallinna Vanglale 02.01.2015 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 eurot päeva kohta seoses tema kinnipidamisega Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes erinevatel perioodidel alates 2006. aastast.
2.Tallinna Vangla tagastas 19.03.2015 vastusega nr 5-37/15/1-2 kahju hüvitamise taotluse perioodide 17.02.2006–03.03.2006, 07.07.2006–07.04.2008 ja 27.06.2008–01.01.2012 osas läbivaatamatult seoses riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumisega ning jättis taotluse perioodide 02.01.2012–05.04.2013, 09.07.2013–16.01.2014 ja 14.11.2014–02.01.2015 osas rahuldamata.
3.VV esitas Tallinna Halduskohtule 01.04.2015 kaebuse Tallinna Vangla poolt ajavahemikul 01.01.2012–02.01.2015 põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 15 eurot päeva kohta (kokku 9585 eurot). Kaebaja on viibinud enamasti 4–6-kohalistes lukustatud kambrites, kus ühe inimese kohta oli ruumi 1,46–2,14 m2. Kambripinna hulka ei ole põhjendatud arvestada tualeti ja mööbli alust pinda. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendite kohaselt on kinnipidamisasutuses alla 3 m2 suurusega isiklik ruum juba iseenesest ebainimlik. Kinnipidamistingimustega põhjustati kaebajale vaimset ja psüühilist kahju, hirmu ja alaväärsustunnet ning ahastust. Väär on Tallinna Vangla väide, et raamatukogust oli võimalik laenutada raamatuid iga kahe nädala tagant.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 05.05.2015 määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles kahju hüvitamist 01.01.2012 eest ning võttis 25.08.2015 määrusega kaebuse menetlusse osas, mis puudutas ajavahemikke 02.01.2012–05.04.2013, 09.07.2013–16.01.2014 ja 14.11.2014–02.01.2015.
5.Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kaebaja viibis vanglas 02.01.2012–05.04.2013 süüdimõistetu staatuses ning 09.07.2013–16.01.2014 ja 14.11.2014–02.01.2015 vahistatu staatuses. Kaebaja suhtes kohaldati Tallinna Vangla 17.11.2011 käskkirjaga nr 1148-k, 17.01.2012 käskkirjaga nr 44, 17.05.2012 käskkirjaga nr 203, 17.08.2012 käskkirjaga nr 446, 16.11.2012 käskkirjaga nr 580 ja 15.02.2013 käskkirjaga nr 71 ajavahemikul 17.11.2011–05.04.2013 täiendavaid julgeolekuabinõusid (mh paigutamine eraldatud lukustatud kambrisse). Kartseris viibimisega seoses oli kaebaja liikumisvabadus piiratud kokku 28 päeva (perioodidel 09.08.2012– 24.08.2012 ja 09.11.2012–20.11.2012). Kinnipeetava kohta pidi kambris olema põrandapinda vähemalt 2,5 m2, millel võib paikneda sisustus ja mille hulka arvestatakse ka WC pindala. Tallinna Vangla tingimused kogumis ei ületanud minimaalset raskusastet ega põhjustanud kaebuses märgitud kannatusi. Kaebajale võimaldati igapäevaselt vähemalt tunniajane jalutuskäik värskes õhus (ca 15 m2 suuruses jalutusboksis). Kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas nii ruumide ventilatsiooni kui loomuliku valgustatuse. Kambrites olid valgustid ja täiendava valgustamiseks oli isikutel võimalik soetada näpitslamp. Kambrites oli sundventilatsioon, nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem ning kambrites olid eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Voodipesu vahetati kaks korda kuus, igal vahistatul ja kinnipeetaval oli oma voodikoht ja voodivarustus. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus (võimalus kasutada isiklikku raadiot, televiisorit vmt), infovajaduse 2(6)
3-15-835 rahuldamine (ajalehtede väljastamine, raamatute laenutamine) ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutele võimaldati võimaluste piires hõivetegevust, lubatud oli saada pakke, kohtuda vangla kaplaniga ja pöörduda vangla sotsiaaltöötajate, psühholoogide ja meditsiinipersonali poole. Eesti riik on astunud samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga (nt vähendanud kinnipeetavate arvu). Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 29.10.2015 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 1255 eurot ja menetluskulude katteks 2 eurot. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg 6 sätestas kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis põrandapinna minimaalsuuruseks ühe kinnipeetava kohta 2,5 m2, alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on selleks 3 m2. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kaebusega hõlmatud ajavahemikul kokku 702 päeva: 02.01.2012– 05.04.2013 (460 päeva), 09.07.2013–16.01.2014 (192 päeva) ja 14.11.2014–02.01.2015 (50 päeva). Esimesel perioodil oli kaebaja süüdimõistetu staatuses, kuid viibis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu lukustatud kambris, ning kahel viimasel perioodil oli ta vahistatu staatuses. Perioodidel 02.01.2012–05.01.2012, 09.08.2012–24.08.2012 ja 09.11.2012–20.11.2012 (kokku 32 päeva) viibis kaebaja kartserikambrites. Kambripinna hulka ei saa arvata kambri juurde eraldi ruumina kuuluvat tualetti, kuid maha ei tule arvata mööblialust pinda (vt EIK 19.12.2013 otsus nr 429/12: Tunis vs. Eesti; Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2015 otsus nr 3-13-821; 28.05.2015 otsus nr 3-13-70245). Kaebaja viibis 315 päeva kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda 3 m2 või rohkem, 293 päeva kambrites, kus põrandapinda oli vahemikus 2,5–3 m2, ning 94 päeval oli põrandapinda alla 2,5 m2. Kui isiku kohta on põrandapinda vähem kui 3 m2, on tegemist sedavõrd tõsise ülerahvastatusega, et selline olukord kujutab juba iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist (vt EIK 10.01.2012 otsus nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa). Kaebaja viibis lukustatud kambris kinnipeetavana tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu ning vahistatuna tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-st 3. Seega on kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus olnud kogu vaatlusalusel perioodil piiratud ning vähesest põrandapinnast tingitud mõju on tema suhtes tugevam. Kaebajale oli igapäevaselt tagatud võimalus jalutada üks tund ca 15 m2 suuruses jalutusboksis, ta õppis üldharidussüsteemis perioodidel 06.09.2011–08.06.2012 ja 02.09.2013–02.12.2013 ning oli rakendatud majandustöödele perioodidel 03.01.2012– 02.08.2012, 25.08.2012–24.10.2012 ja 22.12.2013–16.01.2014. Kinnipidamistingimuste üldise nõuetekohasuse kohta on vastustaja esitanud selgitused ventilatsiooni, valgustuse, magamiskorralduse, meelelahutuse ja pesemisvõimaluste ning kättesaadavate nõustamis- ja meditsiiniteenuste kohta. Kaebaja väiteid raamatukoguteenuse mittevõimaldamise kohta ei tõenda see, kui palju kaebaja tegelikult vastavat võimalust kasutas. Puudub alus kahelda, et vangla tagas õigusaktidest tuleneva kohustuse võimaldada kasutada raamatukoguteenust vähemalt kord kuus. Kaebaja viibis kambrites, kus WC oli uksega lukustatav ja puudub alus arvata, et isiku privaatsust oleks rikutud rohkem, kui VangS-st tulenevalt vajalik ja mõistlik. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping, mis on põhiseaduse § 123 lg-st 2 tulenevalt ülimuslik riigisisese õiguse ees. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 oli põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja VangS § 41 lg-ga 1. Kinnipidamistingimusi tuleb arvestada kogumis ja vangla tegevus oli õigusvastane ajavahemikel, mil kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2 (vt EIK otsused Ananyev jt vs. Venemaa; 11.01.2010 otsus nr 43589/02: Salakhutdinov vs. Venemaa). Seega oli õigusvastane kaebaja kinnipidamine 293 päeva vältel oludes, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5–3 m2, ning 94 päeva kestel 3(6)
3-15-835 kambrites, kus isiklikku ruumi oli alla 2,5 m2. Üksikud päevad, mil kambris oli vähem inimesi ja rohkem ruumi, ei saanud üldist ruumikitsikust oluliselt leevendada. Hüvitise summat tuleb suurendada perioodi osas, mil kaebaja viibis lukustatud kambris, kus oli piiratud liikumis- ja suhtlusvabadus ning tegelemine kehakultuuriga. Arvestada tuleb, et ruuminappusele avaldas teatavat mõju ka kambri sisustuse hulka kuuluv mööbel. Kinnipidamistingimuste mõju kaebajale vähendab asjaolu, et ta ei viibinud vanglas kogu aeg järjest, vaid kolmes osas (vastavalt 460 päeva, 192 päeva ja 50 päeva), sageli oli kambripinna ebapiisavus minimaalne (nt 2,97 m2) ning kaebaja oli ca 12 kuu vältel hõivatud õppe- ja/või tööalase tegevusega. Kaebaja ei ole kogu kinnipidamisaja jooksul kasutanud ka võimalust pöörduda haldusorgani poole kahju vähendamiseks. Kokkuvõttes on põhjendatud mõista kaebaja kasuks välja rahaline hüvitis 1255 eurot (s.o 879 eurot ehk 3 eurot päeva kohta nende 293 päeva eest, mil põrandapinda oli 2,5–3 m2, ja 376 eurot ehk 4 eurot päeva kohta nende 94 päeva eest, mil põrandapinda oli alla 2,5 m2).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati, ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Kambris paiknev WC on kambri osa ning seda tuleb võtta põrandapinna suuruse hindamisel arvesse. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid riigisisestes õigusaktides sätestatud põrandapinna nõuetele. Tualettruumi alust pinda arvestades oli kaebajale kõikidel päevadel tagatud vähemalt 2,7 m2 põrandapinda. Väljamõistetud kahjuhüvitis on kohtupraktikat arvestades ebamõistlikult suur olukorras, kus muud vangistustingimused kaebaja kannatusi ei süvendanud.
8.VV palub vastuapellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles jäeti kaebus rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus tervikuna. Mööbel tuleb arvata kambri üldpinnast maha (vt EIK 25.09.2014 otsus nr 740/13; 01.07.2014 otsus nr 46546/12; 07.04.2015 otsus nr 26089/13). Paljudes kambrites ei käi WC uksed haagiga või muul viisil kinni. Samuti ei asetse kraanikauss eraldatud WC-s, vaid paikneb kambris. Kartserikambrites piiravad liikumisvõimalust ka põranda külge kinnitatud laud ja pingid. Väljaspool kambrit õppimine ja töötamine ei kompenseeri ebapiisava isikliku ruumi mõju (vt EIK 25.06.2015 otsus nr 60362/13). Kaugõppe vormis õppimisel tõi haridustöötaja kaebajale õppematerjalid ning kaebaja ei liikunud väljaspool kambrit.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
9.Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. EIK märkis 20.10.2016 otsuses nr 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, et kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast arvata maha tualettruumi pindala (p 114). Samuti rõhutati, et kambris peab inimese kohta olema põrandapinda minimaalselt 3 m2 (p 110) ning sellest väiksema põrandapinna puhul esineb tugev eeldus, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks peaksid ruumikitsikust kompenseerima järgmised kumulatiivselt esinevad asjaolud (p-d 132–134): ruumikitsikust peab taluma lühiajaliselt ja harva; tagatud on võimalus liikuda väljaspoolt kambrit ja kambrivälised tegevused, kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest ning kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema 4(6)
3-15-835 talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne); esineda ei tohi ka konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
10.Eeltoodud lahendist tulenevalt lähtus halduskohus õigesti eeldusest, et WC alust pinda ei saa kambripinna suuruse hindamisel arvesse võtta. Mööblialuse pinna mahaarvamine saaks olla põhjendatud vaid erandina, kui kambri sisustus takistab liikumist väga olulisel määral (nt kambris asuv magamislavats ulatub sisuliselt seinast seina ning liikumiseks tuleb sellest üle ronida vmt – nt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 14). Selliste erandlike asjaolude esinemist praegusel juhul ei nähtu. Vastustaja esitatud tabeli (I kd, tl 77-83) kohaselt on kaebaja WC pindala arvesse võtmata viibinud kokku 387 päeva tingimustes, kus isiklikku ruumi oli alla 3 m2 (sh 293 päeva vältel 2,5–3m2 ja 94 päeva vältel alla 2,5 m2). Ajavahemikel 05.04.2012–10.07.2012 ja 25.09.2012–26.11.2013 oli kaebaja käsutuses põrandapinda suurem osa ajast alla 3 m2, mille vahele jäid mõned lühiajalised perioodid, mil põrandapinda isiku kohta oli üle 3 m2 (21.01.2013–31.01.2013 – 10 päeva; 28.07.2013– 01.08.2013 – 5 päeva; 02.10.2013–04.10.2013 – 3 päeva; 07.10.2013 – 1 päev; 09.11.2012– 07.12.2012 – 29 päeva, sellest 12 päeva kartseris). Seega tuvastas halduskohus õigesti, et kaebusega hõlmatud perioodil (02.01.2012–02.01.2015) jäi kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind 387 päeva jooksul alla 3 m2 ning tema kinnipidamistingimused olid sel ajal õigusvastased.
11.Kaebaja kinnipidamise ajal ei esinenud märkimisväärseid ruumikitsikust kompenseerivaid asjaolusid. Kaebajal oli õigus viibida väljaspool kambrit vaid 1 tund päevas jalutuskäigu ajal. Õppetegevus toimus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kaugõppe vormis isiku elukambris (I kd, tl 85). Võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 33-1-21-16, p 10.3; 06.10.2016 otsus nr 3-3-1-43-16, p 12). Puudub täpsem ülevaade kaebaja majandustöödel abitöölisena töötamise iseloomu ja töökoormuse kohta (I kd, tl 84-85), mistõttu ei ole alust eeldada, et need võisid pikaajalist ruumikitsikust oluliselt leevendada. Vangla viidatud lisavõimalusi vaba aja sisustamiseks (lähedastega suhtlemine, ajalehtede lugemine, raamatute ja ajakirjade laenutamine, meelelahutuslike esemete kasutamine, sisseostude tegemine jmt) ei saa arvestada kinnipidamistingimusi leevendava asjaoluna, sest need ei ole ruumipuudust vähendava iseloomuga.
12.Eeltoodust tulenevalt on kaebaja alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites kinnipidamise tingimuste osas täidetud EIK praktikast tulenev eeldus, et tegemist on inimväärikust alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Halduskohus ei ole rikkunud põhjendamiskohustust, sest asjas ei nähtu eelkõige kambrivälise tegevuse võimaldamisega seonduvaid erandlikke asjaolusid, mis taganuks vastuvõetavad kinnipidamistingimused. Samuti ei pidanud kaebaja ruumikitsikust taluma üksnes lühiajaliselt, vaid pikkade perioodide kaupa. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega (nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Sarnastes asjades (põrandapind alla 3 m2, puudub täiendav liikumisvõimalus peale ühetunnise jalutuskäigu, muid raskendavaid asjaolusid ei esine) on kohtud mõistnud välja sarnase suurusega hüvitisi. Ringkonnakohus peab ka vajalikuks rõhutada, et kaebaja poolt vangla viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks tõenäoliselt aidanud kahju tekkimist ära hoida, arvestades varasemat kohtupraktikat ja vangla üldist ruumikitsikust. Seega ei saa esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist kaebajale ette heita ega sellel alusel kahjuhüvitist vähendada (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10.1– 10.2). II VV vastuapellatsioonkaebus 5(6)
3-15-835
13.VV apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Nagu ringkonnakohus eespool p-s 10 selgitas, jättis halduskohus kinnipeetava isikliku ruumi arvestamisel mööblialuse pinna kambri üldpindalast õigesti maha arvamata. Mööbli alla jääva põrandapinna kambri üldpinnast mahaarvamist ei tingi ka asjaolu, et kartserikambris on laud ja pingid kinnitatud põranda külge, sest puudub alus arvata, et neist ei oleks kambris liikudes võimalik raskusteta mööduda. Kaebaja kinnipidamistingimusi ei saanud sisuliselt halvendada ka see, et kambris oleva tualettruumi uks ei olnud tegelikkuses lukustatav, vaid üksnes suletav, nagu on märgitud ka Tallinna Vangla 19.03.2015 vastuses kahjunõudele (p-d 33-34). Lukustusvõimaluse puudumisele vaatamata tagab kinnipeetavale tualettruumis viibimiseks vajaliku privaatsuse juba ainuüksi ukse sulgemise võimalus ning kaebaja ei ole ka väitnud oma privaatsuse rikkumist. Asja lahendamisel ei oma ka määravat tähtsust, kas kraanikauss asus tualettruumis või väljaspool seda (st kambris).
14.Kaebaja on ringkonnakohtule 31.05.2016 esitatud seisukohas viidanud, et talle pandi 27.10.2015 lõplik kliiniline diagnoos sääreluu ja pindluu juveniilse osteokondroosi kohta ning arst selgitas talle 30.10.2015 vastuvõtul, et nimetatud haigusega on vaja palju liikuda. Haigus avastati kaebajal 2011. aastal vanglas viibimise ajal, kuid vangla annab kinnipeetavatele ainult valuvaigisteid ja soodustab oma tegevusega haiguse süvenemist. Ringkonnakohus märgib vastuseks kaebajale, et kinnipeetaval ei ole VangS § 11 lg-st 8 ja HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt kohtumenetluses õigust nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei taotletud. Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (vt Riigikohtu 02.10.2014 otsus nr 3-3-1-47-14, p 20). VV ei ole Tallinna Vanglale 02.01.2015 esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud tervisekahju tekkimisele seoses temal avastatud haigusega. Seega on tegemist kahjunõude uue alusega, mille osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. HKMS § 182 lg-st 3 tulenevalt ei saa lisaks apellatsioonimenetluses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. Seega jäävad tähelepanuta kaebaja väited vangla toimingutega temale tervisekahju põhjustamisest. III Menetlusosaliste taotlused
15.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jäävad Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja VV vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.10.2015 otsus muutmata.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Tallinna Vangla on apellatsioonkaebuse esitamisel olnud HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Samuti vabastas Tallinna Ringkonnakohus 23.12.2015 määrusega VV menetlusabi korras vastuapellatsioonkaebuse esitamisel nõutava 249,90 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole ringkonnakohtule andmeid esitatud. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda ning kaebajale antud menetlusabiga seonduvad kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.