Aleksei Živodjorovi kaebus Tallinna Vangla peale mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt inimväärikust alandavate vangistustingimustega
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 12.10.2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Aleksei Živodjorov Vastustaja/apellant Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 12.10.2015. a otsus osas, millega halduskohus vaatas sisuliselt läbi hüvitamisnõude perioodi 15.03.2011–03.06.2011 osas, ning otsuse resolutsiooni lõige 2.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebaja hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 15.03.2011–03.06.2011 osas, mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 556 eurot ning muuta sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 12.10.2015. a otsuse resolutsiooni lõige 4, mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulu (riigilõiv) 16,67 eurot ja jätta ülejäänud kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 33,33 eurot kaebaja enda kanda. Menetluskulu (riigilõiv) summas 150,40 jätta Eesti Vabariigi kanda.
4.Tallinna Vanglal kanda kaebajale väljamõistetud hüvitise summa 556 eurot ja menetluskulu (riigilõiv) 16,67 eurot Aleksei Živodjorovi arveldusarvele
XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX .
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 27.12.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 15.03.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012– 10.04.2013. Perioodist 15.03.2011–25.01.2012 ajavahemikul 15.03.2011–13.06.2011 oli kaebaja vahistatu staatuses, mistõttu viibis ta lukustatud kambris. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 24.05.2011 ja alates 14.06.2011 paigutati kaebaja avatud eluosakonda, kus vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 8 lg 1 alusel oli tagatud vähemalt neljatunnine vaba aeg oma eluosakonna piires liikumiseks (tl 50). Perioodil 09.07.2012–10.04.2013 oli kaebaja vahistatu staatuses ja ta viibis ööpäev läbi lukustatud kambris. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 23.02.2013 ja seejärel perioodil 09.02.2013–10.04.2013 viibis kaebaja VSkE § 8 lg-t 4 tulenevalt lukustatud kambris (tl 50).
2.Tallinna Vangla andmetel paiknes kaebaja Tallinna Vanglas viibitud ajal 15.03.2011– 25.01.2011 ja 09.07.2012–10.04.2013 järgmiselt (tl 54-59p): - kamber 135 perioodil 15.03.2011–20.03.2011; - kamber 326 perioodil 21.03.2011–22.03.2011; - kamber 317 perioodil 23.03.2011–13.06.2011; - kamber 240 perioodil 14.06.2011–11.07.2011; - kamber 210 perioodil 12.07.2011–13.07.2011; - kamber 132 perioodil 14.07.2011–20.07.2011; - kamber 216 perioodil 21.07.2011–15.09.2011; - kamber 244 perioodil 16.09.2011–25.01.2012; - kamber 322 perioodil 09.07.2012–18.12.2012; - kamber 352 perioodil 19.12.2012–08.02.2013; - kamber 145 perioodil 09.02.2013–06.03.2013; - kamber 128 perioodil 07.03.2013–03.04.2013; - kamber 135 perioodil 04.04.2013–10.04.2013.
3.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale 04.06.2014 mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 5-7p). Kaebaja palus hüvitada seoses nõuetele mittevastavate elutingimustega tekitatud mittevaralise kahju 400 eurot kuus. Tallinna Vangla tagastas 19.09.2014. a vastusega nr 5-18/14/16133-4 (tl 20-23p) kaebajale kahju hüvitamise nõude perioodide 10.02.2007– 10.12.2007, 01.08.2009–01.10.2010 ja 15.03.2011–03.06.2011 osas läbivaatamatult ning jättis nõude perioodide 04.06.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012–10.04.2013 osas rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 10.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-4p), milles palus Tallinna Vanglalt välja mõista kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitisena 400 eurot Tallinna Vanglas viibitud iga kuu eest perioodidel 10.02.2007–10.12.2007, 05.08.2009–01.10.2010, 15.03.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012–10.04.2013, kokku summas 16 800 eurot. Kaebaja oli seisukohal, et Tallinna Vanglas viibimise ajal rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Kaebaja selgitas, et ta viibis kambrites, mis olid kuuekohalised ja sellest tulenevalt ei olnud talle tagatud 4 m2 isiklikku ruumi. Kaebaja leidis, et isikliku ruumi arvutamisel tuleb välja jätta mööblialune pind ja tualettruum. Kaebaja
väitel esinesid kinnipidamistingimustes ka teised puudused – riideid tuli pesta ja kuivatada samas ruumis ja seetõttu oli kamber niiske ja rõske, kambri kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele.
5.Tartu Halduskohus tagastas 23.10.2014. a määrusega (tl 32-33p) kaebuse perioodi 10.02.2007–10.12.2007 osas ja 05.12.2014. a määrusega (tl 39-40) perioodi 05.08.2009– 01.10.2010 osas ning võttis 05.12.2014. a määrusega (tl 41-42) kaebuse perioodide 15.03.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012–10.04.2013 osas (vähene isiklik ruum kambris, kambri niiskus ja rõskus, nõuetele mittevastav valgustus) menetlusse.
6.Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 49-53p) jätta kaebus perioodi 15.03.2011–03.06.2011 osas läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata. Vastustaja leidis, et kuna kaebaja esitas kahjunõue Tallinna Vanglale 04.06.2014, siis ei ole ajavahemiku 15.03.2011–03.06.2011 osas tegemist tähtaegse kaebusega. Tallina Vangla hinnangul ei ole WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest põhjendatud. Tallinna Vangla arvates ei olnud nende tegevus õigusvastane. Tallinna Vangla selgitas, et lähtus VSkE § 6 lg-s 6 v.r sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalselt kuus inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Vanglas teostati õhuniiskuse ja valgustiheduse mõõtmisi ning need vastasid nõuetele. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus EIK praktikaga kooskõlla. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Tallinna Vangla märkis, et kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga teinud. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need inimväärikust alandavad: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, nõutava temperatuuri taganud keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Vastustaja selgitas, et kaebajale oli tagatud infovajaduse rahuldamine ning ligemale iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti, loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus, samuti võimaldati vahistatutel iga päev värskes õhus jalutamist. Vangla oli seisukohal, et kaebuse ajendiks oli üksnes EIK lahendist Tunis vs. Eesti teada saamine ja võimalik sellest tulenev rahaline kasu.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 12.10.2015. a otsusega (tl 73-76) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 556 eurot. Halduskohus leidis, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Halduskohus oli seisukohal, et mööblialust pinda põrandapinna hulgast välja ei arvutata. Kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites perioodidel 15.03.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012– 10.04.2013, kus osa veedetud päevadest oli kambrites põrandapinda alla 3 m2 isiku kohta. Kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2, oli 406 päeva ja seda saab pidada EIÕK art 3
rikkumiseks ning seega saab määrata kaebajale selle eest rahalist kompensatsiooni. Halduskohus oli seisukohal, et kui kaebaja olekski esitanud vanglale taotluse paigutada teda kambrisse, kus isiku kohta oli põrandapinda alla 3 m2, siis ei oleks saanud kaebaja soovitud tulemust, kuna vangla on asunud seisukohale, et vaidlusalusel perioodil võis põrandapinda olla kinnipeetava kohta 2,5 m2. Kaebaja viibis vahistatu staatuses kokku 75 päeva, mil põrandapinda oli alla 3 m2 ja sel ajal võimaldati vahistatule raamatukogust raamatuid laenutada ja ajalehtede lugemist ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Alates 14.06.2011 viibis kaebaja avatud eluosakonnas, kus liikumiseks oli päevas neljatunnine vaba aeg, millele lisandusid muud hüved nagu spordisaali kasutamine, suhtlemine lähedastega. Alates kella 22.00–06.00 oli vanglas öörahu, mil kinnipeetavad peavad viibima oma voodites. Avatud osakonnas viibis kaebaja kokku 331 päeva tingimustes, kus põrandapinda oli alla 3 m2. Halduskohus pidas usaldusväärseks vangla vastust, et kambrites oli osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ja keskküte, mis kuivatas õhku ja tagas ühtse temperatuuri kambris, mis vältis hallituse tekke. Kambrites oli mõõdetud ka niiskustaset ning mõõtmistulemuste põhjal vastas õhuniiskus normidele. Halduskohus leidis, et kambrites oli olemas nii aken kui ka laevalgustid, mistõttu elutegevuseks vajalik valgus on tagatud, mistõttu kaebaja kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes tuli kõne alla üksnes seoses kambri põrandapinna mittevastavusega nõuetele. Halduskohus möönis, et kitsad kambritingimused võisid tekitada kaebajale stressi ja pingeid. Eeltoodu alusel oli halduskohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal perioodidel 15.03.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012–10.04.2013 kokku 406 päeva vastavalt RVastS § 9 lg-le 1. Halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 75 päeva tingimustes, kus isiklik ruum oli alla 3 m2 olukorras, kus puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, kuna kaebaja oli vahistatu staatuses. Kaebajale võimaldati üks tund päevas värskes õhus viibimist. Alates 14.06.2011 oli kaebaja süüdimõistetu staatuses ning viibis mitmetes kambrites kokku 331 päeva alla 3 m2 pinnal olukorras, kus kaebajal oli võimalus liikuda kambrist väljas vähemalt 4 tundi päevas ning kasutada muid hüvesid, mistõttu ei olnud alla 3 m2 põrandapind nii suur õiguste riive, kui vahistatu staatuses olles. Tartu Halduskohus pidas põhjendatuks mõista välja Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks iga päeva eest, mil kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas kambris, kus oli alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta, 3 eurot päeva kohta, mil kaebaja oli vahistatu staatuses, ja 1 euro päeva eest, mil isik oli süüdimõistetu staatuses. Eeltoodu alusel mõistis halduskohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja (3 eurot x 75 päeva + 1 x 331 päeva) 556 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Tallinna Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 88-92), milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 556 eurot, ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla on jätkuvalt seisukohal, et perioodi 15.03.2011–03.06.2011 osas on mööda lastud kahjunõude esitamise tähtaeg. Lisaks ei nõustu vastustaja sellega, et halduskohus arvestas kambri üldpindalast maha WC aluse pindala. Riigikohus ei ole tuvastanud VSkE § 6 lg 6 v.r. vastuolu põhiseadusega. Ruum alla 3 m2 ei ole alati automaatselt art 3 rikkumine. Halduskohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud. Kambri tingimused vastasid nõuetele. Kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli tagatud nii loomulik kui ka kunstlik valgustus. Kambrites oli sundventilatsioon ning võimalus avada akna küljes olevat tuulutusava. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks
võimaldati kaebajale duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00– 06:00 on vanglas öörahu, mis tähendab, et iga kaebaja sai korralikult välja puhata. Halduskohus ei tuvastanud muid puudusi kaebaja kinnipidamistingimustes. Vahistatutele, sh kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine. Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Halduskohus ei tuvastanud, et esinesid muud asjaolud, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale ning et kohus jättis arvestamata, et kaebaja liikumispiirang tulenes sellest, et ta viibis vanglas vahistatuna. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Eestis on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astunud mitmeid samme. Halduskohus ei ole kohtuotsuses seisukohta võtnud ega põhjendanud, miks need asjaolud käesoleval juhul vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel arvestatavad ei ole.
9.Kaebaja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 12.10.2015. a otsuse osas, millega halduskohus vaatas sisuliselt läbi hüvitamisnõude perioodi 15.03.2011–03.06.2011 osas, ning otsuse resolutsiooni lõike 2. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 15.03.2011–03.06.2011 osas, mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 556 eurot ja muudab sellega seoses halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
11.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta ajavahemikku 15.03.2011–03.06.2011 puudutavas osas (I); seejärel hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (II); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (III) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (IV). I
12.Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 04.06.2014. Tartu Halduskohus arvestas otsuse tegemisel perioode 15.03.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012–10.04.2013. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtuga, et perioodi 15.02.2011–03.06.2011 osas on kaebus esitatud tähtaegselt.
13.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul
oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 11). Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHKo 06.03.2014, 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust (RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 13). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (samas, p 12). Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ja lähtuvalt sellest hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda.
14.Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Asja materjalidest nähtuvalt registreeriti kaebaja kahju hüvitamise taotlus Tallinna Vanglas 04.06.2014. Tallinna Vanglas paigutati kaebaja kambritesse, kus viibis erinevatel aegadel erinev arv kinnipeetavaid ja seega pidi kaebaja koheselt hakkama tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ka perioodil 25.01.2017– 10.12.2017 ja 05.08.2009–05.10.2010, ning seejärel alates 15.03.2011–25.01.2012 (tl 49 p). Lisaks on kaebaja viibinud perioodidel 10.12.2006–25.01.2007 ja 31.07.2009–05.08.2009 Põhja Prefektuuri kambrites (tl 49p). Arvestades eelnevat ja kaebaja poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need tingimused kaebajale mõju avaldama hakkama juba perioodi 15.03.2011–25.01.2012 esimestel päevadel. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui aastal 2014. Eeltoodust tulenevalt on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg RVastS § 17 lg 3 alusel kolme aastaga.
15.Tallinna Vangla leidis õigesti, et tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude alates 04.06.2011. Ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (RKHKm 28.04.2014, 3-3-1-78-13, p 19).
16.Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi eest 15.03.2011–03.06.2011 ja jätab kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. II
17.Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodidel 04.06.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012–10.04.2013 kambri suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad.
18.Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (...). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (...) Riigisiseselt kehtis kuni 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. (...) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (...). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 10-11). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lg-st 6 (sh v.r) kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
19.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada. (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 151-153). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 33-36; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138-139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui
kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139).
20.Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3-3-1-2116, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata kambris oleva WC aluse pinna.
21.Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: kambri nr
22.Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Perioodil 04.06.2011–13.06.2011 oli kaebaja vahistatu staatuses, mistõttu viibis ta lukustatud kambris. 14.06.2011–25.01.2012 paigutati kaebaja avatud eluosakonda, kus VSkE § 8 lg 1 alusel oli tagatud kaebajale vähemalt 4-tunnine vaba aeg oma eluosakonna piires liikumiseks (tl 50). Tallinna Vangla esitatud tabelist nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 512 kalendripäeva perioodidel 04.06.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012–10.04.2013, millest alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta oli kokku 41 päeva, 2,55–2,99 m2 kokku 299 päeva ja 3–3,99 m2 kokku 151 päeval ning üle 4 m2 kokku
21 päeva. Ringkonnakohus leiab, et 41 päeva, mil kaebaja veetis kambrites, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda, olid õigusvastased juba vastuolu tõttu siseriikliku VSkE § 6 lg-ga 6 v.r. Ülejäänud osas märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et perioodidel 04.06.2011–13.06.2011 ja 09.07.2012–10.04.2013 ületati kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase, sest siis hoiti kaebajat 23 tundi päevas kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Perioodil 14.06.2011–25.01.2012 viibis kaebaja avatud osakonnas ja tal oli võimalus viibida päevas neli tundi väljaspool kambrit (tl 50). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks vanglas viibimise ajal pakutud võimalusi mõtestatud kambriväliseks tegevuseks (nt sportimine, töötamine, õppimine). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa Tallinna Vangla pakutud liikumis- ja tegutsemisvõimalused piisavalt tasandada ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi nende päevade osas, mil kambris oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus väärikust alandavaks kokku 41 päeva kambris, kus oli alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta ja 299 päeval kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. II
23.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.
24.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31).
25.Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest 400 eurot. Halduskohus arvestas hüvitise määramisel perioodi 15.03.2011–03.06.2011 ja leidis asjaolusid kogumis hinnates, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista hüvitis nende päevade eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus ruumi oli alla 3 m2 kinni peetava isiku kohta kokku 556 eurot.
26.Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 2,5 m2 kokku 41 päeva ja 2,5–2,99 m2 kokku 299 päeval. Kaebaja viibis kambris, kus oli 3 m2 või rohkem põrandapinda isiku kohta, kokku 173 päeva.
27.Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus arvestab Tallinna Vangla tingimusi kogumis: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus, kaebajale tagati infovajaduse rahuldamist, võimaldati ajalehtede lugemist, raamatute laenutamist, loa alusel väljastati raadioid ja televiisoreid. Ringkonnakohus leiab, et peale ruumikitsikuse olid kaebajale kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused. Ringkonnakohus võtab arvesse, et igapäevaselt tagati kaebajale üks tund värskes õhus viibimist ja perioodil 04.06.2011–25.01.2012, mil kaebaja oli süüdimõistetu staatuses, oli kaebajale tagatud 4-tunnine liikumine väljaspool kambrit. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Ringkonnakohus arvestab rikkumise kestust ja ulatust ning leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda alla 2,5 m2 isiku kohta, on põhjendatud määrata kõrgem hüvitis, kui nende päevade osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 kinni peetava isiku kohta.
28.Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust, kestusest ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, nõustub ringkonnakohus halduskohtu pool väljamõistetud hüvitise summaga 556 eurot.
29.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). IV
30.Ringkonnakohus leiab, et eelnevat põhjendust arvestades ei saa kehtima jätta halduskohtu resolutsiooni teine lõige. HKMS § 5 lg 1 p 4 järgi on kaebuse rahuldamisel kohtul otsuse resolutsioonis õigus mõista välja hüvitis avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. HKMS § 162 neli lõiget sätestavad: „(1) Otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. (2) Kui kohus jätab haldusasjas seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega, tehakse selle kohta märge resolutsioonis. (3) Vajaduse korral määrab kohus otsuse resolutsioonis kindlaks otsuse täitmise tingimused ja esialgse õiguskaitsega seotud küsimused. (4) Resolutsioon peab olema arusaadav ja täidetav ka otsuse muude osadeta. Resolutsioon peab olema selgelt eristatav otsuse muudest osadest.“ Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on resolutsiooni lg 2 sõnastamisel rikkunud menetlusnormi, kirjutades resolutsiooni sisse otsuse põhjendavasse osasse kuuluvaid kaalutlusi. HKMS § 199 lg 2 p 3 järgi võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on ringkonnakohtul võimalik menetlusnormi rikkumine kõrvaldada, sõnastades resolutsioon vastavas osas uuesti. Seetõttu tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni lg 2 tühistada.
31.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Tartu Halduskohtu 12.10.2015. a osas, millega halduskohus vaatas sisuliselt läbi hüvitamisnõude perioodi 15.03.2011–03.06.2011 osas, ning otsuse resolutsiooni lõike 2. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 15.03.2011–03.06.2011 osas, mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 556 eurot ja muudab sellega seoses halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
32.Kaebaja on taotlenud kahjuhüvitise kandmist kaebaja enda arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (tl 4). Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (RKHKo 08.01.2009, 3-3-1-86-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-3813, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat väljamõistetava kahjuhüvitise summa kandma kaebaja näidatud arvelduskontole.
33.HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuigi ringkonnakohus
jättis halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise samaks, tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni lõige 4 tühistada ja muuta kohtukulude jaotust, sest halduskohus on eksinud menetluskulude arvutamisel.
34.Kaebaja nõudis Tallinna Vanglalt hüvitist 400 eurot iga vanglas viibitud kuu eest (tl 4). Halduskohus arvestas 23.10.2014. a määrusega (tl 32-33p) kaebaja kahju hüvitamise nõudeks 13 400 eurot (33,5 kuud*400 eurot) ja seega kaebuselt tasumisele kuuluvaks riigilõivu summaks 402 eurot ning rahuldas kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt ja kohustas kaebajat tasuma kaebuse esitamisel riigilõivu 50 eurot. Nõutud riigilõiv 50 eurot on tasutud 07.11.2014 (tl 37). Seejärel tagastas halduskohus 05.12.2014. a määrusega (tl 39-40) kaebuse osaliselt ja 05.12.2014. a määrusega (tl 41-42) jättis menetlusse nõude perioodi 15.03.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012–10.04.2013 osas. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus jättis otsuses menetluskulude arvutamisel tähelepanuta asjaolu, et perioodide tagastamisel vähenes ka kahjunõude suurus ja sellega seoses ka kaebuselt tasutav riigilõiv. Kuna ringkonnakohus jättis kaebuse perioodi 15.03.2011–03.06.2011 osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 läbi vaatamata, hõlmas kaebus perioode 04.06.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012–10.04.2013. Kuna kaebaja soovis 400 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest, oli kaebaja kahju hüvitamise nõudeks 16,7 kuud*400 eurot, kokku 6 680 eurot ja sellelt tuli tasuda riigilõivu 200,40 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt tasus kaebaja 50 eurot ja ülejäänud osas vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest (tl 32). Kuigi pärast kaebuse menetlusse võtmist selgus, et kohus sai menetleda kahjunõuet ainult perioodidel 04.06.2011–25.01.2012 ja 09.07.2012– 10.04.2013 tekkinud kahjuga seoses, ei vähenenud kaebaja tasutav riigilõiv 50 eurot, sest riigilõivust vabastamisel arvestatakse kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut ja see võimaldas jätta kaebaja nimetatud summa osas vabastamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurusega 556 eurot. Kuna aga halduskohus lähtus välja mõistetava menetluskulu arvutamisel valedest eeldustest, tuleb tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni lg 4. Arvestades kaebuse rahuldatud osa 8,32%, tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu (riigilõiv) summas 16,67 eurot ja menetluskulu (riigilõiv) summas 33,33 eurot jätta kaebaja enda kanda. Ülejäänud menetluskulu (riigilõiv) summas 150,40 eurot tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda.
35.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.