Korrakaitse › Vanglad

Kaebuse kohaselt taotleb kaebaja, et kohus mõistaks Tartu Vanglalt välja 10 eurot iga kuu kohta alates 19.05.2016 kuna kaebaja inimväärikust on süüliselt alandatud sellega, et tema isiklik konto arestiti. Selline teguviis on vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 44 lg-ga 2, §ga 41; Põhiseaduse (PS) §-dega 10, 11, 14, 19 ning Riigikohtu 12.04.2016. a otsuse asjas nr 3-3-1-35-15 p-ga 51. Ühtlasi taotles kaebaja kohtult kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist.

kohustusest vabastamiseks rahuldamata, jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks. Halduskohus leidis, et arvestades kaebaja kahjunõude suurust, tuleb tal tasuda riigilõiv summas 15 eurot. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (06.05.2016-05.09.2016) laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on ebapiisav, mistõttu riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused on täidetud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 lg 1 seob aga menetlusabi andmise ka kavandatava menetluses osalemise edukusega. Tartu Vangla 01.09.2016 otsusest nr 1-13/121-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta nähtub, et Tartu Vangla andis kaebajale loa lühiajaliseks väljasõiduks, et ta saaks osaleda oma ema ärasaatmisel. VangS § 33 lg 2 kohaselt oleks kaebaja pidanud lühiajalise väljaviimise kulud tasuma enne väljaviimist, kuid vangla võimaldas kaebajal erandkorras kulud hüvitada pärast väljaviimist. 09.03.2016 esitati kaebajale lühiajalise väljaviimise kulude esialgne prognoos, millega tutvumist kinnitas kaebaja oma allkirjaga. Samuti kinnitas kaebaja, et väljaviimise kulud tasutakse väljaspool vanglat oleva isiku poolt ning juhul kui kulusid ei ole 30 päeva jooksul tasutud, on ta nõus, et väljaviimisega tekkinud kulud arvestatakse kuni nõude täitmiseni maha tema vanglasiseselt vabakasutuskontolt. Kaebaja väljaviimine toimus 10.03.2016 ning kaebaja sai arve väljaviimise kulude kohta 19.03.2016. Kuna kaebaja lühiajalise väljaviimise tõttu esitatud arvet 30 päeva jooksul väljastpoolt vanglat ei tasutud, siis arvestatakse kaebaja nõusoleku alusel kuni nõude täitmiseni väljasõiduga kaasnenud kulud maha tema vanglasisese isikuarve vabakasutuskontolt. Seega on kaebaja Tartu Vanglale ise andnud nõusoleku tema kontolt kulusid maha arvestada, mistõttu ei saa vangla tegevust õigusvastaseks pidada. Isegi kui pidada vangla tegevust õigusvastaseks, oleks tegemist väheintensiivse rikkumisega, mis ei saaks kaebaja väärikust alandada ning tingida rahalise hüvitise maksmist. Kaebusest ei nähtu Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väärikuse alandamiseks peetud olukordi. Samuti ei ole kaebaja ise põhjendanud, milles väärikuse alandamine seisnes. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes, mistõttu kohus jätab kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

esitas halduskohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 13.10.2016. a määrusele. Kaebaja märgib, et kui VangS § 33 lg 2 on vastuolus PS §-dega 3, 10, 11, 13, 14, 19; riikliku matusetoetuse seadusega ja Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-35-15 pdega 49 ja 51, siis tuleb seda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kontrollida. Kaebaja taotleb ringkonnakohtult VangS § 33 lg 2 edastamist Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kontrollimiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Kaebuses viidatud asjaoludel on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et puudus alus kaebaja riigilõivust vabastamiseks. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks kaebaja esitatud määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat

menetlusabi andmise reeglitest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule menetlusabi ei anta. Ka on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu 04.05.2011. a määrus nr 3311111, p 11). Samuti ei ole kaebaja määruskaebuses toonud välja põhjendusi, miks tuleks asuda seisukohale, et tema esitatud kaebus on perspektiivne või milliste argumentide alusel saaks järeldada, et halduskohtu seisukoht kaebuse perspektiivituse kohta on ebaõige.

põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 13.10.2016. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.