Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel ja Einar Vene 17. november 2016, Tartu 3-15-117
Haldusasi
Andres Väinsalu kaebus Tartu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Andres Väinsalu Vastustaja Tartu Vangla
Vangla
tekitatud
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega tunnistada Andres Väinsalu läbiotsimistingimused 2014. a juulis õigusvastaseks. Rahalise hüvitise nõudes jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 19. detsember 2016).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Andres Väinsalu on kinnipeetav Tartu Vanglas. 2014. a juulis teostati tema suhtes neljateistkümnel korral läbiotsimisi, kus ta pidi end lahti riietuma.
Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas A. Väinsalu kaebuse, milles palus hüvitada talle läbiotsimistega tekitatud mittevaraline kahju 5000 eurot. Kaebuse kohaselt riivati läbiotsimistega ebaproportsionaalselt kaebaja õigust eraelu puutumatusele.
3.Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 140 eurot järgmistel põhjendustel.
3.1.Tartu Vangla kodukorra p 4.6 järgi otsitakse kinnipeetav osakonda sisenemisel läbi ning vajadusel teostatakse täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega. Seega saab läbiotsimine viimati nimetatud viisil toimuda vaid siis, kui seda õigustab vajadus. Tõendatud ei ole sellise vajaduse esinemine kaebaja läbiotsimiseks 14 korral. Vastustaja on märkinud, et kaebaja läbiotsimiseks oli legitiimne eesmärk – keelatud esemete ja ainete leidmine. Samas pole tõendatud, miks just kaebajat tuli sellise intensiivsusega suhteliselt lühikese ajaga lahtiriietumisega läbi otsida.
3.2.Kohtu kahtlust, et kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised ei olnud tingitud konkreetsest julgeoleku tagamise vajadusest, suurendab asjaolu, et 2014. a juulis toimus vanglas nn kaardistamine, mille jooksul vangla fikseeris kirjalikult kõik läbiotsimised. Läbiotsimiste kaardistamise eesmärk ei saa õigustada sagedast läbiotsimist.
3.3.Vangla on küll väitnud, et 2014. a suvel levisid vanglas ained, mille levikut püüti takistada, kuid see väide ei selgita, miks koos sagedaste lahtiriietumistega läbiotsimised toimusid just läbiotsimiste kaardistamise ajal ja mis tingis igakordsel läbiotsimisel ka kaebaja täieliku paljastamise vajaduse. Euroopa inimõiguste kohtu praktikas on märgitud, et nõue alluda keha läbiotsimisele ja riietuda selleks lahti on väga sügav riive isiku eraellu ja selleks peavad olema mõjuvad põhjused, vastasel juhul on tegemist Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 8 rikkumisega.
3.4.Vastustaja on tunnistanud EIÕK art 8 rikkumist seeläbi, et kaebaja läbiotsimisel polnud tagatud tema privaatsus, kuna läbiotsimisega mitteseotud isikud, sh naissoost valvurid võisid läbiotsimist pealt näha (või vähemalt tekkis kaebajal tunne, et nad saavad seda pealt näha).
3.5.Kohane hüvitis kaebaja õiguste rikkumise eest on 140 eurot.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada kohtuotsus ja kaebus rahuldamata jätta.
4.1.Ebaõige on halduskohtu järeldus, et lahtiriietumisega läbiotsimisi teostati juulis 2014 läbiotsimiste kaardistamise eesmärgil. Kinnipeetavate läbiotsimiste sagedust ning toimumise aega ei määra kindlaks vangla töö efektiivsemaks muutmise eesmärgil läbi viidavad kaardistamised. Kaardistamine pidi andma vanglale ülevaate sellest, kui sagedasti kinnipeetavaid läbi otsitakse ja kui sageli leitakse keelatud esemeid. See võimaldaks näha, kas läbiotsimiste teostamine täidab seaduses sätestatud eesmärki.
4.2.Sagedasi läbiotsimisi viidi 2014. a suvel vanglas läbi seepärast, et vanglas levisid keelatud ained (narkootikumid ja tubakatooted) ning intensiivistunud olid kinnipeetavate katsed toimetada eluosakonda sigarette. Kaebaja viibis nn postrehabilitatsioonikeskuses, kus ei ole kinnipeetavatel lubatud sigarette omada, osta ega hoiustada. Tegemist on kinnipeetavatega, kes oma sõnul ei suitseta. Samas on neil võimalik saada sigarette jalutusaedikutest, kuhu teised kinnipeetavad neid peidavad. Teadaolevalt vahendati sigarette ka avatud akende ja ventilatsiooni kaudu.
4.3.Sagedased on olukorrad, kus sigarette peidetakse riiete alla või kehaõõnsustesse, kust pelgalt riiete kompamise teel midagi avastada pole võimalik.
4.4.Suitsetamiskeelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida, piisav pole väide, et isik on lõpetanud suitsetamise. Lisaks suitsetamisele kasutatakse sigarette hüvede eest tasumiseks.
4.5.Tartu Vangla on nii hüvitamisnõude rahuldamata jätmise otsuses kui vastuses kaebusele tunnistanud, et kaebaja teadmine teisel korrusel viibivatest naissoost ametnikest võis põhjustada talle ebamugavustunde. Kuid kaebajale tekitatud kahju saab lugeda tuvastatuks õigusvastasuse tuvastamisega.
5.A. Väinsalu apellatsioonkaebusele ei vastanud. Tema esitatud apellatsioonkaebus tagastati ringkonnakohtu poolt riigilõivu tasumata jätmise tõttu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et täiesti arusaamatuks jääb halduskohtu seisukoht, milles ta seostab kaebaja läbiotsimised sellega, et samal ajal (2014. a juulis) toimus läbiotsimiste kaardistamine ja kõik läbiotsimised fikseeriti kirjalikult. Ringkonnakohus ei näe neil asjaoludel omavahelist seost. Ei ole usutav, et seetõttu, et vangla otsustas mingil ajaperioodil läbiotsimised kirjalikult fikseerida nende kaardistamiseks, otsiti kaebajat läbi sagedamini või põhjalikumalt. Vangla poolt apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused, miks läbiotsimisi sel perioodil kaardistati (vt ülal p 4.1) on ringkonnakohtu jaoks veenvad. Vastavalt ei ole usutav, et kaardistamise toimumise fakt sel perioodil mingil moel läbiotsimiste sagedust või viisi mõjutas, kuna sellisel juhul oleks see kaardistamise tulemusi moonutanud.
8.Järgnevalt vaatab ringkonnakohus, kas läbiotsimised olid õigustatud. Vangistusseaduse § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Ringkonnakohus peab usutavaks vangla väiteid, et läbiotsimise vajaduse tingis 2014. a suvel hoogustunud keelatud ainete levik ning seega oli läbiotsimisel legitiimne eesmärk. Vastustaja on veenvalt ära näidanud, et sel perioodil oli sigarettide levitamine kinnipeetavate vahel suurenenud, et hoolimata kaebaja väitest enda mittesuitsetamise kohta oli vajalik ka tema läbiotsimine ning et sigarettide avastamiseks on vajalik isikute läbiotsimine lahtiriietumisega (vt ülal p-d 4.2-4.4). Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et vangla väidete usutavust kinnitab see, et raske on näha läbiotsimisteks mingeid muid põhjuseid. Kaebaja pole väitnud, et läbiotsimiste eesmärk oli konkreetselt teda alandada või kiusata. See ei oleks ka tõenäoline, kuivõrd konkreetse kinnipeetava tagakiusamisel riskiks vanglaametnik distsiplinaarkaristusega. Samas on läbiotsimine vanglaametnike jaoks siiski täiendav tööülesanne, ning arvestades seda, et läbiotsimine toimus kuu aja jooksul 14-l korral, siis oli see eelduslikult ka suhteliselt töömahukas ülesanne. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks pidanuks vanglaametnikud viima kaebaja suhtes läbiotsimisi läbi ilma eesmärgita. Ei ole usutav, et vangla võtab endale töömahuka ülesande lihtsalt niisama, ilma põhjuseta. Seetõttu peab ringkonnakohus vangla selgitusi läbiotsimiste põhjuste kohta veenvateks. Järelikult oli läbiotsimiste korraldamine iseenesest õiguspärane, kuna selleks oli legitiimne eesmärk.
8.Ringkonnakohus möönab, et 31. juuli 2014. a otsusega asjas nr 1574/13 on Euroopa inimõiguste kohus mõistnud kinnipeetavale sarnases situatsioonis välja hüvitise 1600 eurot. Selles asjas pidas kohus määravaks seda, et läbiotsimine toimus trepikojas, kuhu oli ligipääs kahe ukse kaudu, millel olid läbipaistva klaasiga aknad ning isik võis tunnetada, et teised võivad teda lahtiriietatuna näha (otsuse p 49). Ka käesoleval juhul toimus kaebaja läbiotsimine hoonesse sisenemisel I korrusel ning II korrusel lasid kinnipeetavaid eluosakondadesse naissoost valvurid. Ka vastustaja on nõustunud, et selle otsuse valguses olid kaebaja läbiotsimistingimused õigusvastased (tl 20p). Seetõttu võib pidada läbiotsimistingimusi iseenesest õigusvastasteks.
9.Ringkonnakohus jagab aga vastustaja seisukohta, et hoolimata läbiotsimistingimuste õigusvastasusest ei ole käesolevas asjas põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine. Asjaolu, et võrreldavas olukorras on Euroopa inimõiguste kohus välja mõistnud kinnipeetavale hüvitise, ei tähenda, et see tuleks vältimatult välja mõista ka siseriiklikus kohtus. Ringkonnakohus põhjendab seda alljärgnevalt. Hoolimata võimalusest, et kaebaja tundis end läbiotsimistel ebamugavalt, oli tegemist siiski ilmselgelt väheintensiivse riivega. Kaebaja on kinnipeetav ning läbiotsimised, sh lahtiriietumisega läbiotsimised, ei ole tema jaoks eelduslikult ebatavalised. Tuvastatud ei ole, et läbiotsimiste eesmärk oleks olnud konkreetselt kaebaja alandamine või temas ebamugavustunde tekitamine. Ehkki läbiotsimine toimus I korruse trepikojas, on kaebaja ise kirjeldanud ohtu enda privaatsusele üksnes seeläbi, et teisel korrusel on elusektsiooni uks, mida avavad kinnipeetavate sisselaskmiseks naisvalvurid. Seega isegi kui kaebaja tajus, et keegi võib teda näha, pidi ta tajuma ka seda, et need võimalikud jälgijad asuvad kaebajast arvestataval kaugusel ning ka korruse võrra kõrgemal. On ilmne, et seetõttu pidi kaebaja tajuma vähem ebamugavustunnet võrreldes olukorraga, kui oht tema nägemiseks oleks olnud kolmandatel isikutel väiksema vahemaa pealt. Nähtuvalt II korrusel töötanud vanglaametnike ütlustest hoiavad nad II korruse ust lahti seestpoolt (st asudes eluosakonnas sees) ning üksnes niipalju, et näevad läbi ukseprao trepikoja seinu ning ei näe I korrusel toimuvat (tl 20p). Kuna järeldada võib, et nende ametnike ülesanne ongi vaid eluosakonda tulevaid kinnipeetavaid sisse lasta, pidi selle elukorraldusega tuttav kaebaja aru saama ka sellest, et võimalus, et keegi naisametnikest II korruse uksest väljub ja teda I korrusel näeb, on pigem vähetõenäoline. Ka vanglaametnike seletuskirjadest nähtub, et selline võimalus on vähetõenäoline – nii on nt märgitud, et 6 aasta jooksul pole seda keegi teinud (tl 40) ja et I korrusel toimuv ei huvitagi kedagi ning veel vähem tahab keegi seda pealt vaadata (tl 39). Seegi vähendas riive intensiivust. Oluliseks peab ringkonnakohus sedagi, et ehkki sellised läbiotsimised toimusid pea kuu vältel mitmel korral, ei esitanud kaebaja vanglale ühtegi pöördumist, milles oleks väljendanud rahulolematust selliste läbiotsimistingimustega (tl 20p). See näitab selgelt, et kaebaja jaoks ei olnud sellised läbiotsimised kuigi intensiivne probleem. Kui kaebaja jaoks oleksid sellised läbiotsimised tõepoolest häirivad olnud, siis oleks ta tõenäoliselt sellest vanglale ka märku andnud. Seda kaebaja ei teinud, vaid pöördus hüvitisenõudega vastustaja poole alles pärast seda, kui avaldatud oli talle sobilik Euroopa inimõiguste kohtu otsus. Arvestada tuleb sedagi, et mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmine on sellises olukorras kohtu hinnanguline ja individuaalne otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 10.3 ja 12) ning hüvitis peab vastama ühiskondliku heaolu tasemele. Asjaolu, et Euroopa inimõiguste kohus on võrreldavas situatsioonis välja mõistnud suure hüvitise, ei tähenda, et seda tuleb teha ka antud juhul. Euroopa inimõiguste kohus on aktsepteerinud seda, et siseriiklike kohtute poolt väljamõistetud hüvitised ei ole vastavuses Euroopa inimõiguste kohtu poolt väljamõistetud hüvitistega. Ka Riigikohus on viidetega inimõiguste kohtu praktikale selgitanud, et liikmesriigi kohtud ei pea siiski määrama hüvitisi samas suuruses, kui seda teeb inimõiguste kohus. Liikmesriigi kohtud võivad arvestada kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset ja üldist sissetulekute taset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused (RKHKo 3-3-142-15, p 26).
Käesolevas haldusasjas leiab ringkonnakohus, et kõike ülaltoodut arvesse võttes on sobivaks ja piisavaks hüvitiseks kaebajale see, kui ringkonnakohus tuvastab vaidlusaluste läbiotsimistingimuste õigusvastasuse. Kaebaja õiguste riive intensiivsus pole olnud selline, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Ainult haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamist kahju rahalise hüvitise alusel on mitmetes situatsioonides õigeks pidanud ka Riigikohtus (RKHKo 3-3-1-44-06, p 14; 3-3-1-80-09, p 12).
10.Eeltoodust tulenevalt tuleb Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ning ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning tunnistab kaebaja läbiotsimistingimused õigusvastaseks. Rahalise hüvitise nõue jääb täielikult rahuldamata.
11.Kuna kaebus jääb põhiosas (rahalise hüvitise nõude osas) rahuldamata, leiab ringkonnakohus, et rahuldatud osa kaebusest on niivõrd väike, et halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 2 alusel on põhjendatud kaebaja menetluskulude jätmine täielikult tema enda kanda. Seetõttu ei peatu ringkonnakohus sellel, kas kaebaja menetluskulude väljamõistmise nõuded on üldse täidetud (halduskohus jättis kaebaja õigusabikulud (360 eurot) välja mõistmata, kuna nende kandmine polnud tõendatud).
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.