Korrakaitse › Vanglad

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2016 otsusega jäeti G. Živeli kaebus rahuldamata.

Halduskohus sedastas, et G. Ziveli tööle määramise käskkirjast nähtuvalt on selle andmise aluseks olnud meditsiiniosakonna arsti poolt töötamise kooskõlastamisel tehtud otsus, mille kohaselt võimaldab tema tervislik seisund teha tööd kuni 2 tundi päevas, kuid ei luba tõsta raskusi üle 5 kg. Enne vaidlusaluse intsidendi toimumist viibis kaebaja korduvalt Viru Vangla meditsiiniosakonnas vastuvõtul, s.h ka 28. oktoobril 2015, mil arst on jätkuvalt märkinud kaebaja töövõimeliseks. 5. novembril 2015 veresuhkru mõõtmisel kurtis G. Živel pideva nõrkuse ja väsimustunde üle, kuid ei esitanud neerude või valudega seotud kaebusi ning õhtul on õde küll kutsutud seoses tööst keeldumisega sektorisse, kuid kaebaja on läbivaatusest keeldunud. Viru Vangla 19. augusti 2015 käskkirja nr 6-2/1301 kaebaja majandustööle määramise kohta oli 5. novembril 2015 kehtiv, kuna tõendatud ei ole, et kaebaja ei oleks saanud töötada tervislikel põhjustel, siis kaebajale antud korraldus tööle asumiseks oli õiguspärane ja täitmiseks kohustuslik. Korralduse täitmiseks keeldumisel oli distsiplinaarkaristuse määramine lubatud vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 alusel. Vaidlustatud käskkirjas on piisvalt käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja seletusest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning arusaadavalt põhjendatud ka karistuse liigi ja määra valikut.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

G. Živel esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

G. Živel on seisukohal, et halduskohus on otsuse tegemisel jätnud arvestamata kaebaja selgituste ja väidetega tema tervisprobleemide kohta. Kaebaja terviseseisund ei võimaldanud tal 5. novembril 2015 tööle asuda ning kaebaja teatas sellest ka valvurile. Haige inimese tööle sundimine on vastuolus põhiseaduse §-des 10, 11, 13, 18 ja 28 sätestatuga. Vastavalt on kaebaja karistamine tööle asumisest keeldumise eest vastuolus põhiseaduse ja EIÕK art-ga 3 ja 8. Lisaks on määratud karistus ebaproportsionaalselt karm.

Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Viru Vangla leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus on vajalikul määral otsust põhjendanud, otsuse põhjendused on jälgitavad ning nende alusel kujunenud kohtu lõppseisukoht loogiliselt õige. Kohus on õigesti tuvastanud, et vangla on hinnanud nii 28. oktoobri 2015 tervishoiutöötaja hinnangut kui ka apellandi 6. novembri 2015 esitatud seletust, kuid puuduvad tõendatud asjaolud, mis töötamist ei oleks võimaldanud. Käesoleval juhul keeldus apellant tööle asumise korralduse täitmisest, aga samuti keeldus tervishoiutöötaja läbivaatusest, mistõttu tema keeldumist korralduse täitmiseks ei saa pidada õiguspäraseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohtu hinnangul on G. Živeli kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust, selgitades kinnipeetava kohustust töötada kui ka kohustuse täitmisest keeldumise õiguspäraseid võimalusi ning tuvastanud, et kaebajal puudus õigustus töötamisest keeldumiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. Apellatsioonimenetluses väidab G. Živel jätkuvalt, et ta ei ole toime pannud vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüütegu, kuna 5. novembril 2015 vanglateenistuse ametniku korraldust ei saanud ta täita, sest ei olnud tervislikel põhjustel

võimeline töötama. Seejuures heidab apellant halduskohtule ette, et arvestamata on jäänud halduskohtus esitatud kaebaja sellekohased seisukohad ja väited. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Vastupidi, halduskohus on analüüsinud kaebaja väidet tema halva tervisliku seisundi kohta, kuid tõendeid hinnates asunud seisukohale, et väide on tõendamata. Riigikohus on korduvalt selgitanud kinnipeetava õigust keelduda töötamisest tervislikel põhjustel. Sealjuures on riigikohus sedastanud (vt RKHK 22. jaanuari 2015 otsus asjas nr 33153-14, p-d 15 ja 16), et kuigi VangS § 37 lg-st 3 tulenevalt on arstil

VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, siis olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Käesoleval juhul on Viru Vangla arst 16. augustil 2015, s.o enne kaebaja tööle määramise käskkirja andmist, leidnud (tl 35p), et tema tervislik seisund võimaldab töötada kuni kaks tundi päevas, kuid keelatud enam kui viiekilogrammiste raskuste tõstmine. 28. oktoobril 2015 (tl 36p) on arst kinnitanud, et kaebaja oli sel ajal jätkuvalt töövõimeline. Puuduvad andmed selle kohta, et G. Živel oleks pärast arsti nimetatud otsustust ja enne vaidlusaluse tööle asumise korralduse saamist 5. novembril 2015 pöördunud Viru Vangla meditsiiniosakonda taotlusega arsti otsuse ümbervaatamiseks või üldse esitanud kaebusi oma tervisliku seisundi kohta. Ainuüksi kaebaja enda hinnang, et tema tervislik seisund ei võimalda tööle asuda, ei saanud olla õiguspäraseks aluseks tööle asumisest keeldumiseks. G. Živel ei ole siinkohal väitnud, et töötamine oleks olnud vastuolus arsti seatud piirangutega, s.t ületanud ajaliselt kaht tundi päevas või nõudnud raskete esemete tõstmist. Arvestades, et kaebaja oli määratud tööle Viru Vangla V7 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana, ei ole alust sellist vastuolu ka eeldada.

Nii nagu vanglateenistuse ametnikel puudub VangS § 37 lg 3 järgi pädevus kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks, puudub selline pädevus ka kinnipeetaval endal. Seetõttu juhul, kui kaebaja hinnangul oli ta 5. novembril 2015 tööle asumise korralduse saamise ajaks minetanud töövõimelisuse, kuid tema tervisliku seisundi selline muutus ei olnud asjatundmatule inimesele kahtlusteta äratuntav, sai kaebaja töövõimelisuse kindlaks teha sel ajal tööl olnud meditsiiniõde. Läbivaatusest keeldumisega loobus kaebaja ühtlasi töövõimelisuse puudumise kohta tõendi saamisest ja sellega tööst keeldumise õiguspärase aluse esinemise tõendamise võimalusest. Kaebaja hilisemate arstlike läbivaatuste tulemusena ei ole samuti tuvastatud tema töövõime puudumist tagasiulatuvalt juba 5. novembril 2016. Seetõttu on halduskohus põhjendatult järeldanud, et tõendamata on kaebaja väide, nagu ta ei oleks saanud 5. novembril 2016 tööle asuda terviseseisundi tõttu.

Seega 5. novembril 2016 tööst keeldumisega olukorras, kus keeldumiseks puudus õiguspärane alus, on G. Živel jätnud täitmata vanglaametniku seadusliku korralduse ning rikkunud sellega VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. Riigikohus on asunud seisukohale (vt RKHK 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26), et vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. Sarnasel seisukohal on G. Živelile karistuse määramisel olnud ka vastustaja. Seejuures on Viru

Vangla põhjalikult selgitanud vanglaametniku korraldusele allumata jätmise ning tööst keeldumise negatiivset mõju vangistuse eesmärkide täitmisele kaebaja enda suhtes kui ka vangla julgeolekule üldiselt ning karistuse liigi ja määra valikut, lähtuvalt kaebaja varasematest samalaadsetest rikkumistest ja nende eest määratud karistuste mõjust kaebaja käitumise suunamisel. Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaalutluse teostamisel jätnud mõne olulise asjaoluga arvestamata või tuginenud lubamatutele argumentidele. Seetõttu tuleb pidada kaevatavat käskkirja õiguspäraseks ka G. Živelile määratud karistuse osas. Halduskohus on analüüsinud kaebaja väiteid ja hinnanud tõendeid piisava põhjalikkusega, seostades tehtud järeldused tuvastatud asjaoludega. Vastavalt on põhjendamatud G. Živeli etteheited halduskohtule otsuse nõuetekohaselt põhjendamata ja kaebaja väidetega arvestamata jätmise kohta. Ekslik on kaebaja seisukoht, et tema enda seletused ja väited on halduskohtumenetluses tõendiks. Tulenevalt HKMS § 56 lg-st 2 koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-dega 267-2681 on kohtumenetluses tõendiks üksnes poole vande alla antud ütlus, kuid pool saab taotleda üksnes vastaspoole, mitte iseenda, vande all ülekuulamist. Seetõttu ei saa kohus asja lahendades hinnata poole selgitusi ja väited teabe allikana ega analüüsida nende kooskõla muude tõenditega.

Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välje ei mõisteta.

Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt

Einar Vene allkirjastatud digitaalselt

Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.