Korrakaitse › Vanglad

3-14-53244 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja oli Tallinna Vanglas ajavahemikul 15.10.2011‒19.03.2012 vahistatu staatuses ja viibis vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 alusel suletud osakonnas. Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 29.02.2012 ning jõustunud otsusest teada saades rakendati kaebaja suhtes perioodil 20.03.2012‒08.05.2012 VangS § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. Alates 09.05.2012 paigutati kaebaja avatud eluosakonda. Perioodidel 25.04.2012‒08.05.2012 ja 04.05.2013‒01.08.2013 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Perioodil 06.01.2014‒12.10.2014 oli kaebaja vahistatu staatuses ja viibis seetõttu VangS § 90 lg 3 alusel suletud osakonnas. 2(9)

3-14-53244 Kaebajale oli 15.10.2011‒19.03.2012 kambris tagatud vähemalt 2,63 m2 põrandapinda ning 06.01.2014‒12.10.2014 vähemalt 4,08 m2 põrandapinda. Isikute arv kambris muutus pidevalt, nii ka põrandapind isiku kohta. Kaebaja ei viibinud vaidlusalusel perioodil vanglas ühe jätkuva perioodina, vaid viibis kahe perioodi vahele jääval ajavahemikul ca 4,5 kuud vabaduses. Kokku viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas 657 päeva, millest 253-l päeval, s.o 38,6% ajast oli tema kasutuses suurem põrandapind kui 3 m2 (s.o vahemikus 3‒28,74 m2) ning 404-l päeval oli tema kasutuses põrandapind alla 3 m2 (s.o vahemikus 2,63‒2,85 m2). Ajavahemikul 06.01.2014‒12.10.2014 oli kaebajale kõigil Tallinna Vanglas viibitud 280-l päeval kasutada suurem põrandapind kui 3 m2 (s.o vahemikus 4,08‒9,2m2). Nimetatud 404-st päevast, mil isikule tagatud põrandapind jäi alla 3 m2, oli 253-l päeval kaebaja avatud kambrites (nr 215 ja 7), kus tal lisaks 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus oli päevakavas sätestatud aegadel vähemalt 4 tunni jooksul võimalik liikuda väljaspool kambrit (sh kambris nr 7 kogu ärkveloleku ajal). Kambrites oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana olid kambrite laes valgustid, lisaks oli kambrites reeglina kaks seinalampi ‒ üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon, samuti oli kinnipeetavatel võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Enamuse ajast viibis kaebaja kambrites, kus olid magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss, lisaks võimaldati duši kasutamist. Kaebajale olid tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebaja määrati perioodideks 23.10.2012‒22.01.2013, 23.01.2013‒22.02.2013, 23.02.2013‒22.05.2013, 13.02.2014‒12.03.2014, 06.06.2014‒05.09.2014 ja 30.09.2014‒05.11.2014 majandustöödele ning vastavalt tööaja arvestuse tabelile käis kaebaja tööl: 2012. a oktoobris 7 tööpäeva, 2012. a novembris 15 tööpäeva, 2012. a detsembris 13 tööpäeva, 2013. a jaanuaris 14 tööpäeva, 2013. a veebruaris 12 tööpäeva, 2013. a märtsis 13 tööpäeva, 2013. a aprillis 11 tööpäeva, 2014. a veebruaris 4 tööpäeva, 2014. a juunis 24 tööpäeva, 2014. a juulis 28 tööpäeva ning 2014. augustis 10 tööpäeva. Kaebaja on ajavahemikul 26.09.2012‒09.01.2013 osalenud riigikeeleõppe motivatsioonikursusel ning alates 30.09.2014 sotsiaalprogrammis. Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu tuleks kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind. Suletud sektsioonis tuleb kambri pinna hulka arvestada ka kambris asetseva, ent seinaga või uksega eraldatud ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala. Samuti tuleb kambri pinna hulka arvestada mööblialune pind. Vastupidist ei saa järeldada ei VSkE-st, mille § 7 lg 1 p 8 kohaselt loetakse WC kambri sisustuselemendiks, ega ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsustest.

3(9)

3-14-53244 Üldjuhul on Tallinna Vangla kinniste osakondade jalutusboksid 15 m2 suurused. Kambris nr 7 viibimise ajal sai kaebaja jalutada jalutushoovis mõõtmetega 215 m2. Kaebajal oli lisaks jalutuskäikudele võimalik liikuda väljaspool kambrit päevakavas sätestatud vabal ajal 4 tunni jooksul päevas avatud eluosakonnas viibimise ajal. Perioodil 19.03.2013‒03.05.2013 sai kaebaja viibida väljaspool kambrit kogu päeva jooksul äratusest kuni öörahuni. Avatud eluosakonnas viibimise ajal oli kaebajale tagatud ka ühel korral nädalas spordisaali kasutamine, mis andis võimaluse üldfüüsiliseks treeninguks. Vastavalt VangS § 50 lg-s 2 sätestatule võimaldab vangla kinnipeetavatele ja vahistatutele vähemalt üks kord nädalas duši kasutamist. Täiendavalt võimaldatakse pesemist majandustöödel töötavatele kinnipeetavatele, sh kaebajale, kellel võimaldati pärast iga tööpäeva duši kasutamist. Alates 2013. a-st tagab Tallinna Vangla kinnipeetavatele ja vahistatutele võimaluse kasutada sooja vee saamiseks vangla poolt soetatud veekeedukannu. Kambris oli kaebajal ligipääs voolavale veele (v.a kambris nr 7, kus veekraanid asusid eraldi ruumis ning nendele võimaldati vaba ligipääs päevakava järgsel ajal öörahust kuni äratuseni) ja veekeedukannu kasutades oli tal võimalik saada sooja vett. Samuti oli kambris lubatud seep. Kuna vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane ja kaebajale ei ole vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas.

4(9)

3-14-53244 Kaebusega hõlmatud ajavahemik jäi nii kuni 31.12.2013 kehtinud kui ka hilisema VSkE redaktsiooni kehtivusaega. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid vastustajal on kohustus järgida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) tulenevaid nõudeid. Seega on põhjendatud lähtuda nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK lahendites toodud kriteeriumidest. Kaebaja etteheide seoses isikliku hügieeni eest hoolitsemise võimaluste puudumisega, sh duši kasutamise võimaluste vähesusega ja sooja vee puudumisega, on alusetu. Kaebaja ei ole väitnud, et ta poleks saanud vähemalt ühe korra nädalas duši all käia (VangS § 50 lg 2). Lisaks oli kambrites, kus kaebaja viibis, kraanikauss koos voolava (külma) veega (v.a kambris nr 7). Kamber nr 7 oli suletud ainult öörahu ajaks, s.t kogu ülejäänud aja oli kaebajal ligipääs voolavale veele. Päevadel, mil kaebaja tegi majandustöid, oli tal täiendav võimalus duši all käia. Vett oli võimalik soojendada. Kaebajale oli tagatud pesemisvõimalus õigusaktidega sätestatud määral ja seda ei saa pidada inimväärikust alandavaks. Kaebaja ebapiisava ventilatsiooniga seotud etteheidetest ei saa järeldada Tallinna Vangla õigusvastast tegevust. Kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning tuulutusavadega aken, mille kaudu kinnipeetaval on võimalik reguleerida õhuvoolu kambrisse. Piisav valgustus kambris tagati loomuliku ja kunstliku valgusega. Aken tagas loomuliku valgustatuse ning täiendavalt oli kambrite laes kaks valgustit ja kaks seinalampi (üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti). Jalutusbokside pindala suurust ei reguleeri seadus. Arvestades vastustaja selgitusi ja kaebaja esitatud andmeid, oli jalutusboksi suurus piisav. Seejuures on 13‒15 m2 suurune jalutusboks piisav, et värskes õhus näiteks võimelda või muid kehalisi harjutusi teha. Seega ei saa vangla tegevus selles osas olla õigusvastane. Kokkuvõttes ei olnud olmetingimused vanglas sellised, mis oleksid kaebaja kinnipidamistingimusi halvendanud. Ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda, ei olnud kaebaja õigusi rikutud ja selles osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kaebaja viibis kokku 151 päeva suletud osakonna kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta 2,63‒2,83 m2. Suletud osakondades ei hoitud kaebajat järjest alla 3 m2 isikliku ruumiga kambrites, vaid eri pikkusega ajavahemike kaupa (maksimaalselt 47 päeva järjest). Kaebajal ei ole etteheiteid selles, et ta ei ole saanud VangS § 93 lg-s 3 (2011. a-l kehtinud redaktsioonis) sätestatud õigusi kasutada. Seega ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitatud meelelahutuse ja kambris tegevuste puudumisega. Isiku lukustatud kambrisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada lukustatud kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Siiski ei tohiks isikut pikema aja kestel hoida kambrites, kus isiklik ruum on väiksem kui 3 m2. Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 möönnud, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Kaebajale oli võimaldatud jalutuskäik iga päev üks tund värskes õhus (VangS § 93 lg 5). Mõningal määral on kaebajal olnud võimalus täiendavalt väljaspool kambrit viibida (lühiajalised kokkusaamised). Lisaks tuleb arvesse võtta, et kambrite olmetingimused olid seadusele vastavad.

5(9)

3-14-53244 Ühestki kohtule esitatud kaebaja selgitusest ei nähtu, et kaebaja viidatud pingeseisund ja meeleolu langus oleksid olnud seotud ebapiisava kambripinnaga. Ei ole eluliselt usutav, et kõigest 0,15‒0,37 ruutmeetrist sõltuks see, kas isik on psüühilises pingeseisundis või mitte. Vaatamata mõningatele kompenseerivatele meetmetele ei ole need siiski piisavad. Ruumikitsikust ei kompenseeri ühetunnine võimalus värskes õhus viibida, võimalus lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kuulata raadiot või vaadata televisioonisaateid. Ka lühiajaliste kokkusaamiste toimumist ei saa lugeda piisavaks, et välistada kinnipidamistingimuste õigusvastasust. Aeg, mil kaebaja pidi viibima suletud osakonna kambrites, oli tingitud tema enda käitumisest, ent see ei välista vangla tegevuse õigusvastasust. Kaebajale põhjustati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kaebaja kinnipidamist suletud osakonna kambrites ei saa pidada õiguspäraseks ja vastustaja tegevus selles osas on õigusvastane. Kaebajal ei olnud võimalik kahju vältida. Kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda muutnud ennekõike liikumis- ja ruumipuuduse osas (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-15, p 24). Süüdimõistetuna avatud osakonnas viibides oli kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind väiksem kui 3 m2 253-l päeval. Samas olid sel ajal kaebajale tagatud täiendavad võimalused liikuda kambrist väljaspool. Kaebaja sai ööpäevas vähemalt nelja tunni vältel (kambris nr 215) või kogu öörahuvälise aja (kambris nr 7) liikuda väljaspool kambrit. Lisaks oli iga päev tagatud ühetunnine jalutuskäik ja võimalus külastada spordisaali vastavalt graafikule. Muud olmetingimused vastasid vähemalt minimaalsel määral nõuetele. Kaebajal oli võimalus osaleda lühiajalistel kokkusaamistel. Tegemist on kinnipidamistingimusi vähemalt osaliselt leevendavate meetmetega. Kaebaja osales vangla majandustöödel, mille näol on tegemist ruumikitsikust leevendava meetmega, lisaks toob see vaheldust igapäevarutiini. Lisaks osales kaebaja ajavahemikul 26.09.2012‒09.01.2013 riigikeeleõppe motivatsioonikursusel. Ajal, mil kaebaja viibis avatud osakonnas, oli vähene põrandapind kompenseeritud muude meetmetega ja Tallinna Vangla tegevust ei saa pidada selles osas õigusvastaseks. Kaebaja kannatused suletud osakonna kambrites viibimise ajal ei saanud olla sedavõrd rasked, et tingiksid kahju hüvitamise rahas. Tõendamist ei ole leidnud, et vastustaja poleks järginud muid olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Tingimusi kogumis ei saa pidada halvaks. Kaebajale oli kogu kinnipidamise perioodil tagatud kõik temale eluks vajalik. Kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks on piisav teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes ajavahemikul 15.10.2011‒01.08.2013 kaebaja hoidmises suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli väiksem kui 3 m2, õigusvastasus. Kuivõrd kohus ei mõista mittevaralise kahju hüvitist välja rahas, tuleb viivise nõue jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-14-53244 eeldada. Halduskohtu poolt tuvastamist leidnud 151 päeva, mil arvestuslik põrandapind inimese kohta oli väiksem kui 3 m2, on piisavalt intensiivne õiguste riive, mis loob tugeva põhjuse mittevaralise kahju hüvitamiseks. EIK on selgitanud, et iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses kahju hüvitamist 151 päeva eest 604 eurot ehk 4 eurot päeva eest. Kohtupraktika kohaselt peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks võrreldavad. Halduskohus ei võtnud asja läbivaatamisel arvesse EIK 25.06.2015 otsuse nr 60362/13 seisukohta, et töötamine väljaspool kinnipidamiskambrit ei kompenseeri ebapiisava isikliku ruumi mõju. Samuti pole halduskohus arvestanud nii Eesti kohtute kui EIK praktikat, mille kohaselt WC pole kasutatav väljaspool oma sihtotstarvet ning seetõttu on selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pindala hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Seega on halduskohus ebaõigesti võtnud kambri pindala arvestamisel arvesse WC pindala. Halduskohus on menetluskulude jagamisel tõlgendanud valesti Riigikohtu 12.06.2012 otsust nr 3-3-1-3-12 (p 49).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7(9)

3-14-53244

8(9)

3-14-53244

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.