Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tanel Saar, Maili Lokk 10.11.2016, Tartu 3-15-935 Raul Issi kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju 5000 eurot hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 29.01.2016. a otsus Raul Issi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Raul Issi Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Raul Issi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.01.2016. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 10.11.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav Raul Issi esitas 18.01.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju summas 5000 eurot hüvitamiseks seoses 13.03.2013 kuni 2014. a novembrini Viru Vanglas kinnipeetav S. Ketsiga ühes kambris hoidmise tõttu tekitatud mittevaralise kahjuga. Taotluse kohaselt ähvardas ja mõnitas kambrikaaslane kaebajat ja tungis kaebajale neljal korral kallale ning vangla ei võtnud midagi ette kaebaja julgeoleku tagamiseks. Samuti ei täitnud vangla uurimisasutuse kohustusi.
2.Viru Vangla jättis 23.03.2015. a otsusega (tl 4-5) taotluse rahuldamata.
3.R. Issi esitas 10.04.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks seoses vangla tegevusetusega, mis seisnes tema julgeoleku mitte tagamises S. Ketsiga ühes kambris viibimisel, millega alandati tema väärikust. Kaebuse kohaselt pidi kaebaja vangla tegevusetuse tõttu rohkem kui 500 päeva vältel taluma igapäevaselt kambrikaaslase poolt alandamist, mõnitamist, ähvardamist peksu ja tapmisega, neljal korral füüsilist kallaletungi ning üht tapmiskatset. Kaebaja märkis, et viibis Viru Vanglas 13.03.2013 kuni novembrini 2014 ning välja arvatud kaks perioodi, kokku 3-4
nädalat oli tema kambrikaaslaseks S. Kets, kes ähvardas ja mõnitas kaebajat pidevalt. Viru Vangla paigutas kaebaja S. Ketsiga kokku, kuid ei tundnud huvi nende läbisaamise ja julgeoleku vastu. Kaebaja märgib, et ta esitas pärast tapmiskatset kolmel kuul igal hommikul suulise taotluse julgeolekutöötaja vastuvõtule saamiseks ja vähemalt korra ka kirjaliku taotluse, mida aga tõenäoliselt ei registreeritud. 02.01.2015. a kirjas nr 6-13/43246-2 tunnistab Viru Vangla suuliste taotluste olemasolu. Pärast tapmiskatset oli kaebaja helistanud sisetelefoniga valvurile, kes tänas informeerimise eest, kuid ei tulnud isegi vaatama. Julgeolekutöötaja ütles kokkusaamisel, et probleemi pole ning vanglas pole ruumi nende lahku tõstmiseks. Vangla asedirektoriga kohtudes kinnitas asedirektor, et nende kambrit on jälgitud ning neid ei tõsteta lahku, kuna siis hakkaksid kõik seda tahtma. Kaebaja märgib, et olukord lahenes, kui kaebaja paigutati Tartu Vanglasse. Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla jättis täitmata oma kohustuse tagada vanglas tema julgeolek. Samuti ei alustanud vangla tema ründamise järgselt kriminaalmenetlust, rikkudes oma uurimisasutuse kohustusi. Kaebaja taotleb 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitist.
4.Tartu Halduskohus jättis 29.01.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebaja ei ole kaebuse põhistamiseks kohtule tõendeid esitanud, kuigi halduskohus möönis, et kinnipeetaval, kes kannatab kambrikaaslase poolt peksmise ja tapmisega ähvardamise all, ongi raske oma väiteid tõendada. Halduskohus märkis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendatuse kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohtu hinnangul on tõendatud, et kaebaja Tartu Vanglasse paigutamine toimus täitmisplaani alusel, mitte seetõttu, et kaebaja tervis või elu oleks kambrikaaslase tegevuse või vangla tegevusetuse tõttu Viru Vanglas ohus olnud. Ühestki vastustaja esitatud tõendist ei nähtu, et kaebaja oleks enne 2014. a veebruari vanglat informeerinud kirjalikult probleemidest kambrikaaslasega. Seega on kaebus 2013. a märtsist kuni 2014. a veebruarini nõutava kahju eest alusetu. Vangla poolt esitatud tõenditega on halduskohtu arvates kummutatud kaebaja väide, et ta ei saanud vaatamata korduvatele taotlustele julgeolekutöötaja vastuvõtule. Samuti leidis halduskohus, et vangla julgeolekuosakond oli kaebaja probleemist teadlik. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks taotlenud ümberpaigutamist enne 21. maid. Halduskohus leidis, et vastustaja süü kaebaja avaldustele reageerimata jätmisel ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud kaebaja väärikuse alandamine. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebajale Viru Vanglas kinnipidamisel tekitatud rohkem ebameeldivusi kui see, mis kaasneb vangistuse kui karistuse kandmisega ja üldse tuleks igal mõistlikul isikul enne kuriteo sooritamist hinnata oma vaimset võimekust taluda teiste kinnipeetavate käitumist vanglas. Halduskohus asus seisukohale, et toiming (tegevusetus), mida kaebaja peab mittevaralist kahju tekitavaks ja õigusvastaseks, on eelnimetatud asjaoludel õiguspärane ja kooskõlas kehtiva õigusega. Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud vastustaja õigusvastane tegu (tegevusetus) ning kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas 16.02.2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 29.01.2016. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud arvesse võtmata Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dest 12, 13, 15 ja 20 tulenevad riigi kohustused isiku kaitsmiseks ning piinamise ja inimväärikuse alandamise ärahoidmiseks. Kaebaja selgitab, et teda rünnati füüsiliselt neli korda, millest ühel toimus tapmiskatse teritatud lusikavarrega. Kaebaja märgib, et ta ei saanud ühelgi korral viga, sest suutis löögid tõrjuda, samuti, et tal oli võimalik kambrikaaslast füüsiliselt vastu rünnata, isegi tappa, kuid ta ei tahtnud laskuda kambrikaaslasega samale tasemele, sest ta uskus Eesti Vabariigi põhiseadusesse. Vastustaja on tegelenud enda õigustamisega, mitte üksikisiku kaitsmisega. Osakonna korrapidaja
ülekuulamisega oleks olnud tõendatud, et probleemid algasid kohe, kui teda selle kambrikaaslasega kokku pandi, sest ähvardamine toimus valvurite ees. Kõik olid probleemist teadlikud, aga keegi midagi ei teinud. Samuti oli probleemiks see, et ei olnud paberit ja pastakat. Psüühilist traumat, mida kaebaja perioodi pikaajalisuse tõttu sai, on raske rahaliselt hinnata, kuid ta märgib, et ta ei ole seda teinud rikastumise eesmärgil. Kaebaja leiab, et tema olukorras oli objektiivselt põhjendatud kambrikaaslase vahetamine tulenevalt põhiseaduse §dest 12, 18 ja 20, seda enam, et ta oli sel ajal üksnes vahistatu.
6.Viru Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Viru Vangla on seisukohal, et halduskohus arvestas otsuse tegemisel kõikide oluliste ja asjas tähtsust omavate tõenditega. Vangla palub arvestada varem esitatud seisukohtadega ning märgib vastuseks apellatsioonkaebusele üksnes seda, et kuna kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et ta oli kambrikaaslasest nii vaimselt kui füüsiliselt üle ning kaebuses halduskohtule märkis, et kambrikaaslane ohustas teda, siis on kaebuse ese sisuliselt ära langenud. Vastustaja jääb oma varasema seisukoha juurde, et reaalne ja usutav oht kaebajale puudus ning kaebaja sooviks oli saada kas endale sobiv kambrikaaslane või saavutada olukord, kus ta on kambris üksi. Mõlema nõude osas kaebajal subjektiivne õigus puudub. Kaebaja kambrikaaslaseks oli vahistatu, st kaebajaga samas õiguslikus positsioonis olev isik. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et uurimisorganite tegevust käesolevas asjas vaidlustada ei saa.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus iseenesest nõustub kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, mis puudutavad halduskohtu otsuse põhjenduste puudulikkust õigusnormidele viitamata jätmise tõttu ning õiguslikult asjakohatut seisukohavõttu, mis puudutab soovitust mõistlikul isikul enne kuriteo sooritamist hinnata oma vaimset võimekust taluda teiste kinnipeetavate käitumist vanglas. Samas ei anna eeltoodu veel alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et vastustaja ei ole õigusvastaselt käitunud ning kaebuse rahuldamiseks alust ei ole.
8.Apellatsioonkaebuse kohaselt oli vastustaja teadlik kaebaja probleemist seoses kambrikaaslasega, kuid ei asunud seda lahendama. Kaebuse kohaselt rikkus vangla kaebaja õigusi sellega, et ei ole taganud tema julgeolekut ajal, mil ta viibis kambris koos S. Ketsiga. Kaebaja väitel mõnitas ja ähvardas kambrikaaslane teda kehavigastuste tekitamisega ning neljal korral tungis ka talle kallale. Kaebaja väitel ei reageerinud vangla tema vastavasisulisetele pöördumistele ning ei paigutanud teda nimetatud kambrikaaslasest eraldi, tekitades sellega talle mittevaralist kahju. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 2 kohaselt on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise eeldusteks avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvastane tegevus, kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ning avaliku võimu kandja süü.
9.Seega on kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks vangla õigusvastane tegevus. See tähendab, et vangla peab olema rikkunud mõnda õigusaktidest tulenevat nõuet. Kaebaja leiab, et vangla seadis tema paigutamisel S. Ketsiga ühte kambrisse ohtu tema julgeoleku. Asja materjalide kohaselt viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Viru Vanglas vahistatu staatuses. VangS § 11 lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas kambrisse või tuppa ning
VangS § 12 kohaselt tuleb seejuures arvestada eraldihoidmise printsiipi. VangS § 90 lg 1 kohaselt kohalduvad need sätted ka vahistatutele, arvestades vangistusseaduse 5. peatükis sätestatud erisusi. Seetõttu nõustub ringkonnakohus Viru Vangla 23.03.2015. a otsuses nr 616/11-3 märgituga, et kinnipidamist reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust valida endale konkreetset kinnipidamiskohta, -kambrit ja kambrikaaslast ning kinnipeetava paigutamine vangla sees on vangla otsustus. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja ja tema kambrikaaslane olid paigutatud ühte kambrisse seetõttu, et nende vahistamise aluseks olevad paragrahvid kattusid (tl 45). Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja paigutamisel oleks rikutud eraldihoidmise printsiipi.
10.Ringkonnakohus iseenesest nõustub kaebaja seisukohaga, et vanglal on kohustus tagada kinni peetava isiku julgeolek vanglas, kuid see ei tähenda, et kaebaja vastavasisulise väite alusel oleks vanglal igal juhul koheselt kohustus paigutada kaebaja teise kambrisse. Vastavalt VangS §-le 103 kohalduvad julgeoleku tagamise osas ka vahistatutele VangS §-d 66-72. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.12.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-64-14, p 9). VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Samas on VangS § 67 p 3 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud viivitamatult teavitama vanglateenistuse ametnikku kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist.
11.Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja esitas 21.05.2014 vanglale kirjaliku taotluse enda eelmisesse eluosakonda tagasi paigutamiseks, kuna ta ei pea võimalikuks elada koos S. Ketsiga (tl 35). Samuti esitas kaebaja 19.08.2014 kirjaliku taotluse, milles avaldab soovi rääkida üksuse ülemaga, et välja pakkuda omapoolset lahendust enda ja S. Ketsi vahelise kriisi lahendamiseks (tl 36). E-kontakti väljavõtetest (tl 38-41) nähtub ka see, et kaebaja esitas 11.02.2014, 17.04.2014, 03.06.2014, 10.06.2014, 02.07.2014, 17.07.2014, 24.07.2014 ning 15.08.2014 suulised taotlused julgeolekutöötajaga vestlemiseks seoses probleemidega kambrikaaslasega ning sooviga, et teda ümber paigutataks. Samadest väljavõtetest nähtub, et julgeolekutöötaja H. Hipponen vestles kaebajaga 12.02.2014, 22.05.2014, 23.05.2014, 29.07.2014 ja 27.08.2014. Kuigi H. Hipponeni enda poolt 01.02.2015 koostatud õiendi kohaselt (tl 43) on H. Hipponen vestelnud kaebajaga vaid kahel korral, on ringkonnakohtu arvates eelpoolnimetatud tõenditega piisavalt tõendatud, et vanglateenistus oli kaebajat kambrikaaslase S. Ketsi poolt väidetavalt ähvardavast ohust teadlik ja ka reageeris kaebaja taotlustele.
12.Kuna VangS § 66 lg 1 kohaselt vastutab julgeoleku eest vangla, siis on vastava informatsiooni saamisel vanglal kohustus hinnata olukorda ning vajadusel võtta kasutusele vastavad meetmed. Toimiku materjalidest nähtub, et vanglaametnikud on kaebaja pöördumiste alusel olukorda hinnanud ning leidnud, et tegelik oht kaebaja elule ja tervisele puudus. Seda kinnitavad nii avavangla osakonna juhataja direktori asetäitja ülesannetes A. Anslani 29.01.2015. a õiend, julgeolekutöötaja H. Hipponeni 01.02.2015. a õiend kui ka üksuse juhi K. Luuri õiendid (tl-d 42-45). Seega ei ole õiged kaebaja väited, et tal ei ole võimaldatud rääkida vastutava ametnikuga, tema pöördumisi on ignoreeritud või et vangla on jätnud täitmata oma ülesanded kaebaja julgeoleku tagamisel. Vanglal puudub kohustus koheselt pärast kaebaja pöördumise saamist kaebaja teise kambrisse ümberpaigutamiseks, kui vangla hinnangul tegelik oht kaebaja julgeolekule puudub. Seega ei nõustu ringkonnakohus
apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kaebajal esines põhiseaduse §-de 12, 18 ja 20 alusel objektiivne põhjus kambrikaaslase vahetuseks.
13.Valvuri 27.05.2014. a ettekande kohaselt (tl 37) on pärast kaebaja poolt valvuri teavitamist sellest, et S. Kets kaebajat lõi, teavitatud juhtunust vanemvalvurit, üksuse juhti ja peavalvekeskust ning mõlemad kinnipeetavad on meditsiinitöötaja poolt pärast seda üle vaadatud, kuid vigastusi kellelgi ei tuvastatud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu arvates usutav ka kaebaja väide, et pärast väidetavat rünnakut S. Ketsi poolt teritatud lusikaga, kui kaebaja sellest valvurit teavitas, valvur üksnes tänas kaebajat informatsiooni eest ja ei tulnud neid isegi vaatama. Kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse kohaselt pidi nimetatud rünnak toimuma 2014. a augustis või septembris. Nimelt on kaebaja märkinud, et ajavahemikus maist kuni augusti või septembrini 2014 tungis S. Kets kaebajale neljal korral kallale, millest viimasel korral üritas teda teritatud lusikaga lüüa. Seega pidi väidetav rünnak toimuma kas augustis või septembris 2014. E-kontakti väljavõtte kohaselt (tl 41) on H. Hipponen kaebajaga 27.08.2014 vestelnud ümberpaigutamise teemal ning kaebaja pöördus 2014. a septembris vangla poole üksnes 17.09.2014 koostatud avaldusega (tl 32), milles avaldab pahameelt selle üle, et talle ei väljastatud maksikirjaga saadetud pakki. 23.12.2014. a registreeritud teabenõudes vanglale märgib kaebaja, et oktoobris 2014 viibis ta seoses kambrikaaslasest tuleneva julgeolekuohuga ka julgeolekuametniku ja asedirektori vastuvõtul (tl 33). Ringkonnakohtu arvates on ebausutav, et kui valvur tõepoolest ei reageerinud väidetava ründe toimumisest teavitamisele, siis ei teinud kaebaja seejärel vastavat pöördumist vanglale või ei informeerinud sellest olukorrast ja toimunud ründest julgeolekutöötajat järgmisel kokkusaamisel. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et pidevaks probleemiks oli ka paberi ja pastaka puudumine, ei ole ringkonnakohtu hinnangul samuti tõsiseltvõetav ning ei saanud kaebajale olla takistuseks vangla poole pöördumisel, sest asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja saanud korduvalt julgeolekutöötaja vastuvõtule suuliste avalduste alusel, samuti on ta korduvalt ka kirjalikult vangla poole pöördunud. Kaebaja märgib ka ise täiendavas avalduses halduskohtule (tl 12p), et tema olukorra tõsidust tõendab tema vangla poole pöördumiste suur arv. Seda enam on ringkonnakohtu jaoks ebausutav, et kaebaja oleks jätnud niivõrd tõsise intsidendi puhul, mille toimumist ta väidab, vangla poole vastava avalduse või teatega pöördumata. Kaebaja seisukohtadest nähtub (tl 12p), et ta pöördus seoses nimetatud rünnakuga vangla poole enda sõnul alles peaaegu aasta hiljem, kui ta esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse. Seega kinnitab kaebaja ise, et ta seoses kambrikaaslase poolt toimunud väidetava rünnakuga varasemalt vangla poole ei pöördunud. Kuna kaebaja kahju hüvitamise taotlus on registreeritud vanglas 22.01.2015 (tl 6) ja kui lähtuda kaebaja väitest, et teritatud lusikaga rünnak toimus 2014. a augustis või septembris, siis esineb kaebaja väidetes ka ajaline vastuolu. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja väited seoses kambrikaaslase ohtliku rünnakuga tõesed ning ei anna alust jõuda järeldusele, et vangla ei taganud piisavalt kaebaja julgeolekut.
14.Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega, et vanglateenistus jättis oma ülesanded tema julgeoleku tagamisel täitmata. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas piisavalt tõendatud, et vangla oli kaebaja probleemist seoses väidetavalt kambrikaaslasest lähtuva ohuga teadlik, kontrollis vastavaid asjaolusid ning andis olukorrale hinnangu, leides, et vaatamata kaebaja kambrikaaslase võimalikele suulistele ähvardustele, tegelik oht kaebaja elule ja tervisele puudus. Ohuhinnang on prognoosotsus. Prognoosotsuse kohtuliku kontrolli käigus ei saa kohus ise ametnike eest prognoosotsust teha. Kohus saab üksnes tuvastatud asjaolude pinnalt anda hinnangu, kas kaitstava hüve kahjustamise oht oli tõenäoline (Riigikohtu halduskolleegiumi 14.03.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 18).
Ringkonnakohus leiab, et arvestades kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis, ei ole vastustaja kaebaja suhtes jätnud täitmata oma ülesandeid kaebaja julgeoleku tagamisel ning seetõttu on halduskohus õigesti jätnud kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud halduskohtu otsuse muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.