Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar 8. november 2016, Tartu 3-15-1747 Ruslan Romanovi kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 08. veebruari 2016 otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Ruslan Romanov esindaja v. adv Denis Piskunov Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 8. veebruari 2016. a otsus osas, milles halduskohus lisas Ruslan Romanovile mõistetavale hüvitisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivise. Teha vastavas osas uus otsus, millega viivisenõue jätta rahuldamata.
3.Ülejäänud osas jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 8. veebruari 2016 otsus muutmata.
4.Mõista Tallinna Vanglalt Ruslan Romanovi kasuks välja menetluskulu 17,88 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 8. detsembrini 2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Ruslan Romanov esitas 16. veebruaril 2015. a Tallinna Vanglale kaebuse kahju hüvitamise nõudes, milles palutakse hüvitada R. Romanovile Tallinna Vanglas tekitatud mittevaraline
kahju seoses ebapiisava põrandapinnaga (alla 3 m2 inimese kohta) ja halbade olmetingimustega (duši võtmist võimaldatakse vaid üks kord nädalas, kambrites puudub soe vesi, ventilatsioon ja valgustus on ebapiisavad, väljaspool kambrit on võimalik viibida reeglina vaid üks tund päevas väikeses jalutusboksis ning kambrites, kus üldkasutatavad tualetid asuvad koridoris, tuleb tualetti pääsemiseks taluda pikka ooteaega). Kaebaja hinnangul on ta alates 2010. aastast viibinud Tallinna Vangla alandavates ja ebainimlikes tingimustes 35 kuud ning taotleb kahjutasu 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest.
2.Tallinna Vangla 26. juuni 2015. a vastusega nr 6-37/15/61-4 tagastati R. Romanovi kahjuhüvitamise taotlus ajavahemike 01.01.2010-19.01.2010 ja 16.11.2010-15.02.2012 osas läbivaatamatult seoses kaebetähtaja ületamisega ning ajavahemike 16.02.2012-01.06.2012 ja 05.06.2014-16.02.2015 osas jäeti R. Romanovi kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
3.R. Romanov esitas 9. juulil 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tallinna Vanglalt välja 8420 eurot avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest (s.o. 10 eurot iga päeva eest, kokku 842 päeva eest). Lisaks palus kaebuse esitaja nõuda Tallinna Vanglalt viivist 8,05% aastas põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas perioodidel 01.01.2010-19.01.2010, 16.11.201001.06.2012, 28.08.2012–04.09.2013 ja 09.06.2014-09.01.2015. Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on isiku kohta üldpinda umbes 2,5 m2, mööblit ja inventari arvestades veelgi vähem. Vähestes suuremates kambrites ei ületa üldpind 4 m2-t inimese kohta. Lisaks selgitab kaebaja, et vahistatute ja kinnipeetavate ootekambritesse on inimesed lukustatud 23 tundi ööpäevas ning tavakinnipeetavate kambriuksi hoitakse avatuna vaid 4 tundi päevas. Kambrites, kus üldkasutatavad tualetid asuvad koridorides, võib lukustatud uste korral olla tualeti kasutamise ooteaeg kuni 1 tund või rohkem. Kinnipeetavatele on ette nähtud vaid 1-tunnine jalutuskäik päevas koos teiste kambrikaaslastega 15 m2-ses jalutusboksis. Kambrites on riiete pesemisest ja kuivatamisest ning vähesest ventilatsioonist tingituna pidevalt liigniiske, valgustus on ebapiisav lugemiseks, kirjutamiseks ja riiete hooldamiseks. Samuti võimaldatakse olukorras, kus kambrites puudub soe vesi, duši all käimist vaid kord nädalas. Seoses nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tundis R. Romanov ennast alandatuna ja allasurutuna, teda vaevasid stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. Kaebaja vaidlustab Tallinna Vangla 26. juuni 2015 otsuse osas, millega jäeti nõue läbi vaatamata perioodi 16.11.2010-15.02.2012 osas ja hilisemate perioodide suhtes osas, mil Tallinna Vangla esitatud andmetest nähtuvalt oli kaebuse esitajale tagatud põrandapinda alla 3,4 m2. Kaebaja leiab, et kolme aastane aegumisperiood algab kinnipeetava vanglast vabanemisega. R. Romanov vabanes vanglast 01.06.2012, mistõttu ei ole kaebaja hinnangul perioodi 16.11.2010-15.02.2012 vaidlustamise aegumistähtaeg saabunud.
4.R. Romanovi kaebus anti kohtualluvuse järgi 16. septembril 2015. a lahendamiseks Tartu Halduskohtule, kuna menetluse käigus selgus, et kaebaja viibis kaebuse esitamise ajal Tartu Vanglas.
5.Tartu Halduskohus tagastas 28. oktoobri 2015 määrusega kaebuse perioodi 16.11.201015.02.2012 osas ja võttis muude perioodide osas menetlusse. Halduskohus leidis, et kaebaja pidi mõistliku aja jooksul, seega varem kui 16.02.2012 tunnetama talle kinnipidamistingimustega tekitatud kannatusi, kuna kaebaja viibis neis tingimustes juba alates 16.11.2010. Kohus luges, et selle perioodi osas ei olnud kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud ning tagastas kaebuse halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel.
Perioodide 16.02.2012-01.06.2012, 28.08.2012–04.09.2013 ja 09.06.2014-09.01.2015 luges kohus kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbituks. Kohus täpsustas nõude suuruse lähtuvalt sellest, et kaebaja nõuab hüvitist 10 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Perioodid, mille osas kohus kaebust ei tagastanud, kestsid kokku 695 päeva, seega on asjas nõude suuruseks 6950 eurot.
6.R. Romanov esitas kaebuse osalise tagastamise peale määruskaebuse, kuid Tartu Halduskohtu 28. oktoobri 2015. a määrus jäi Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2015. a ja Riigikohtu 17. detsembri 2015. a määrusega muutmata.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 8. veebruari 2016. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt R. Romanovi kasuks välja hüvitise 300 eurot, millele lisandub VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivis alates 9. juulist 2015 kuni hüvitise tasumiseni. Otsusega mõisteti Tallinna Vanglalt R. Romanovi kasuks menetluskulud 41,4 euro ulatuses. Otsuse põhjendused: 1) Tuginedes Riigikohtu 9. detsembri 2015 otsusele asjas nr 3-3-1-42-15 lähtub halduskohus isikliku ruumi arvestamisel kambri üldpinna ja seal viibinud isikute jagatisest, kuid võttes riive intensiivsuse hindamisel arvesse, kas kõnealuse ruumi hulgas on ka tualettruum. Kohus on tuginedes esitatud andmetele leidnud, et kaebaja isiklik ruum jäi vahemikku 2,5 m2 – 3m2 240-l päeval, millest 228-l päeval sai ta liikuda väljaspool kambrit igapäevase ühetunnise jalutuskäigu ajal ja 12-l päeval viibis avatud eluosakonnas, kus kambriuksed olid avatud vähemalt 4 tunni vältel. Kohus märgib, et vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas töötanud või õppinud, mis võiks leevendada põrandapinna vähesust. Kohus nõustub kaebuses esitatud seisukohaga, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, see iseenesest Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste Kaitse Konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine. Seetõttu on kohus eeldanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada. Seoses puuduliku valgustuse ja ventilatsiooniga loeb kohus, et kamber vastas ehitusseaduse alusel eluruumidele kehtestatud üldistele nõuetele ning kuna kaebaja pole varem Tallinna Vangla poole neis küsimustes pöördunud, ei ole tuvastatud, et Tallinna Vangla on seoses nimetatud asjaoludega rikkunud kaebaja õigusi. 2) Hinnates riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamist kahju vältimisel või ärahoidmisel leiab halduskohus, et kuigi kaebaja ei ole varem pöördunud Tallinna Vangla poole oma olukorra parandamiseks, annavad Tallinna Vangla esitatud seisukohad alust arvata, et vangla poole pöördumine ei oleks kaasa toonud mõnda tegelikkuses kaebaja olukorda parandavat tagajärge. Seega leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega on käesoleval juhul täidetud. 3) Halduskohus on hinnanud Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletuse, kuna Tallinna Vangla on jätnud vajaliku hoole olulisel määral järgimata, jättes rakendamata meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks. Samas ei tuvastanud kohus asjas minetusi muude kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. 4) Hüvitise suuruse määramisel ei ole halduskohus lähtunud jäikadest päevamääradest, vaid arvestanud, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid puudusi peale liiga väikese kambri pinna, jättes kaebajale võimaluse realiseerida kõiki oma õigusi ning ei esinenud muid asjaolusid, mis oleksid süvendanud rikkumise mõju kaebajale ja arvestanud asjaolu, et põrandapind alla 3 m2 on jaotunud paljudesse erineva pikkusega perioodidesse.
5) Kohus on selgitanud, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §‐ga 113 RVastS § 7 lõikes 4 tehtud viite kaudu. Kohus viitab VÕS § 113 lg-le 2, mille kohaselt arvestatakse viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi, seega loeb kohus seadusega kooskõlas olevaks kaebaja viivise nõude alates kaebuse esitamisest ja rahuldab nõude. 6) Kohus on lugenud kaebaja menetluskulud 414 euro ulatuses vajalikeks ja põhjendatuteks ning leidnud, et kuna kohus rahuldas kaebaja rahalise nõude 8420 eurot osaliselt, 3,56% ulatuses kuid viivisenõude täielikult, siis peab kohus õiglaseks mõista õigusabikulusid 10% ulatuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Ruslan Romanov esitas 8. märtsil 2016 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 8. veebruari 2016. a otsus ning uue otsusega kaebus täielikult rahuldada või alternatiivselt asi tagasi saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks, samuti taotletakse menetluskulude vastustaja kanda jätmist.
9.Tartu Ringkonnakohus on 16. märtsi 2016 määrusega R. Romanovi apellatsioonkaebuse jätnud käiguta, andes talle tähtaja riigilõivu 50 euro tasumiseks. Kaebaja ei esitanud nimetatud määruse peale määruskaebust ega tasunud riigilõivu, mistõttu Tartu Ringkonnakohus tagastas
14.aprilli 2016. a määrusega R. Romanovi apellatsioonkaebuse.
10.Tallinna Vangla esitas 8. märtsil apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 8. veebruari 2016. a otsuse osas, millega kohus rahuldas R. Romanovi kaebuse osaliselt ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Apellant leiab, et kaebajale on hüvitis välja mõistetud põhjendamatult. Tallinna Vangla ei nõustu kohtu hinnanguga, et isiklik ruum alla 3 m2 on automaatselt käsitletav EIÕK artikli 3 rikkumisena. EIÕK ja Riigikohtu praktikale tuginedes leitakse, et isikliku põrandapinna vähesusest tuleneva õiguste rikkumise võib välistada muudest kinnipidamistingimustest tulenev kompenseeriv mõju. Muude kinnipidamistingimuste õigusvastasust ei ole aga käesolevas asjas tuvastatud. Tallinna Vangla toob välja, et kambripinna vähene kõikumine alla 3 m2 on raskelt tunnetatav ning ei ole tuvastatud, et tulenevalt vähesest kambripinnast ei saanud kaebaja sooritada igapäevaseid tegevusi, mistõttu talle võis tekkida mittevaraline kahju. Ka juhul, kui kambripinna miinimumnõue oleks olnud täidetud, ei oleks kaebaja heaolu saanud olla Tallinna Vangla hinnangul oluliselt suurem. Apellandi hinnangul ei ole kohus arvestanud, et kaebaja liikumispiirang vaidlusalusel perioodil tulenes sellest, et ta viibis vanglas vahistatuna, mil tema liikumisvabaduse piiramine tulenes õigusaktidest. Täiendavalt esitab Tallinna Vangla tõendid, mille kohaselt on kaebaja osalenud abitöödel ja sotsiaalprogrammis, mis on võimaldanud kaebajal viibida kambrist väljaspool. Samuti on halduskohus jätnud arvesse võtmata, et isikute arv kambrites muutus pidevalt ja tegemist oli lühiajaliste perioodidega, mis vaheldusid ajavahemikega, mil kaebajale oli tagatud tunduvalt enam kui 3 m2 isiklikku pinda kambris. 2) Apellant leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RvastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Vangla hinnangul oli kaebajal võimalus, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, esitada erinevaid taotlusi nende leevendamiseks. See, kas taotlused oleksid viinud kaebaja jaoks positiivse tulemuseni, ei ole Tallinna Vangla hinnangul oluline, kuna RVastS § 7 lg 1 nõuab esmaste õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende kasutamine oleks lõppenud positiivselt. Seega pidi kaebaja eelnevalt midagi ette võtma, mitte laskma pika perioodi jooksul kahjul suureneda.
3) Apellant leiab, et halduskohus on mittevaralise kahju nõudelt viivise välja mõistnud põhjendamatult. Tallinna Vangla hinnangul oleks viivise nõue põhjendatud, kui kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud, maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud raha alusetult kinni. Käesoleval juhul ei ole kaebaja väitnud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud varalise kahju tekkimise, mille hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine.
11.R. Romanov esitas 02. mail 2016. a vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta ei nõustu apellatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
13.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega.
14.Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtu otsusega esmalt osas, millega halduskohus rahuldas R. Romanovi kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja mitterahalise hüvitise 300 eurot.
15.Ringkonnakohus selgitab, et Euroopa Inimõiguste Kohus on oma hiliseimas, 20. oktoobri 2016 lahendis Muršić v. Horvaatia võtnud kokku senist kohati vastuolulist EIK kohtupraktikat, mis käsitlevad kinnipidamisasutustes ühiskambrite põrandapinnast ja muudest tingimustest tulenevaid kahjuhüvitamise nõudeid. Nimetatud kohtulahendi kohaselt tuleb ühiskambrites alla 3 m2-st põrandapinda kinnipeetava kohta pidada suhteliseks miinimumiks, et hinnata EIÕK artikli 3 võimalikku rikkumist (lahendi p 110). EIK selgitab ka kinnipeetava isiklikult kasutada oleva põrandapinna arvutamise metoodikat, kus kambris viibivatele kinnipeetavate arvule jagatavast kambri üldpinnast tuleb välja arvata kambris asuva WC pindala, kuid maha ei saa arvestada kambris asuva mööbli alust pinda, silmas pidades, et kinnipeetavatel on võimalus kambris ringi liikuda (lahendi p 114). Seega loob alla 3 m2-ne kambripind isiku kohta tugeva eelduse EIÕK artikli 3 rikkumisele, samas võib teatud olukordades muude kinnipidamistingimuste kumulatiivne mõju selle eelduse ümber lükata. Selleks peavad kinnipidamisasutused ise veenvalt näitama, et esinesid muud tegurid, mis kumuleeruvalt võimaldasid kompenseerida ebapiisavat isiklikku ruumi (lahendi p 126). Teguriteks, mis eelkõige võiksid kumuleeruvalt kompenseerida alla 3m2-sest isiklikust kambripinnast tulenevat EIÕK artikli 3 rikkumist on vähese isikliku kambripinna juhuslik ja lühiajaline iseloom, piisava liikumisvabaduse ja kambrivälise tegevuse võimaldamine ning muud üldised kinnipidamistingimused, mis ei raskenda kinnipeetava olukorda (lahendi p 138).
16.Käesolevalt on kohtu menetluses kaebaja kahjuhüvitise nõue kokku kolme Tallinna Vanglas viibitud perioodi, 16.02.2012-01.06.2012, 28.08.2012–04.09.2013 ja 09.06.201409.01.2015 eest. Vaidlus puudub selles, et kaebaja on teatud aja viibinud alla 3 m2-se isikliku kambripinnaga kambrites, halduskohus leidis esitatud andmete alusel, et kaebaja isiklik ruum kinnipidamiskambrites jäi alla 3 m2 240-l päeval. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et perioodil 16.02.2012-01.06.2012 ja 09.06.2014-09.01.2015 kaebaja alla 3m2-se isikliku ruumiga kambrites viibinud ei ole. Seevastu perioodil 28.08.2012-04.09.2013 oli kaebaja valdavalt kambris, kus kambripinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2. Ringkonnakohus leiab toimiku materjalidele tuginedes ja kambris asuva tualettruumi väljaarvestamisel isiklikult kasutada olevast pinnast, et kaebaja isiklik ruum kambrites on sellel perioodil jäänud alla 3 m2 313-l päeval. Isikute arvu muutumisest tingitud isiklikult kasutatava kambripinna ajutine suurenemine on ringkonnakohtu hinnangul sellel perioodil juhuslik ja lühiajaline, olles vaid kahe paarikümnepäevase erandiga 1-3 päeva. Tallinna Vangla poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendid kaebaja töötamisest abitöölisena ja osalemisest
sotsiaalprogrammis puudutavad lühiajalist perioodi, kus kaebaja ei viibinud valdavalt alla 3 m2-se isikliku kambripinnaga kinnipidamistingimustes, mistõttu ei saa need kompenseerida vähesest isiklikust kambripinnast tulenevaid ebamugavusi, mille eest on kaebajale välja mõistetud hüvitis. Esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p 21 tooduga ja ei pea vajalikuks neid korrata. Eeltoodust tulenevalt, eelkõige pidades silmas, et periood, mille jooksul kaebajale ei olnud tagatud piisav isiklik ruum Tallinna Vanglas on halduskohtu otsuses märgitust pikem ning vähese ruumi mõju oluliselt leevendavad asjaolud puuduvad, leiab ringkonnakohus, et R. Romanovile on Tartu Halduskohtu 8. veebruari 2016 otsusega hüvitis mõistetud põhjendatult ja selle vähendamiseks puudub alus.
17.Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega R. Romanovile välja mõistetud hüvitisele lisandub võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivis alates halduskohtule kaebuse esitamise kuupäevast 9. juulist 2015 kuni hüvitise tasumiseni.
18.Riigikohus on selgitanud oma 27. novembri 2014 otsuses asjas 3-3-1-66-14 p 19, et avalikõiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lõike 1 alusel koostoimes VÕS § 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg 1 sätestatud eeldused. RVastS § 7 lg 1 sätestatud eelduseks muuhulgas on isikule tekkinud varalise kahju olemasolu. Kaebaja on oma kaebuses selgesõnaliselt väitnud, et kahju, mille hüvitamist kaebusega taotletakse, on tekitatud inimväärikust alandavates kambritingimustes kinnipidamisega. Nimetatud kahju eest on kaebajale halduskohtu otsusega välja mõistetud hüvitis. Kaebaja ei ole kaebuses näidanud, et hüvitise maksmisega viivitamisega on tal tekkinud varaline kahju, mille hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine. Viivisenõude aluseks ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt üldiselt peetakse võimalikuks viivise väljamõistmist ka avalik-õiguslikus suhtes. Ka kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendi 3-3-1-83-10 p 22 on öeldud, et viivisenõude mõte on raha maksmisega viivitamisest tekkiva kahju suuruse arvestamine. Kahju puudumise tõttu ei ole kaebaja viivise nõude puhul täidetud RVastS § 7 lg 1 eeldused ja ringkonnakohtu hinnangul puudub alus viivisenõude rahuldamiseks.
19.Seega rahuldab Tartu Ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus jätab Tartu Halduskohtu 8.veebruari 2016. a otsuse muutmata R. Romanovile välja mõistetud hüvitise 300 euro osas. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega R. Romanovile mõistetud hüvitisele 300 eurot lisandub võlaõigusseaduse § 113 lõike teises lauses sätestatud viivis alates 9. juulist 2015 kuni hüvitise tasumiseni. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab rahuldamata R. Romanovi viivisenõude.
20.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud viivise osas, siis tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Tartu Halduskohus rahuldas 28. oktoobri 2015. a määrusega R. Romanovi menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja taotleb koos käibemaksuga õigusabikulude väljamõistmist 414 euro ulatuses. Õigusabi osutamiseks kulus esitatud dokumentide alusel 3 tundi ning ringkonnakohus loeb õigusabikulud vajalikuks ja põhjendatuks Apellatsiooniastmes kaebajal täiendavaid menetluskulusid ei tekkinud. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud.
HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Tartu Halduskohtu 28. oktoobri 2015. a määruse kohaselt oli kaebaja nõude suuruseks 6950 eurot. Kaebaja nõudis hüvitist 10 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest ning perioodid, mille osas kohus kaebust ei tagastanud, kestsid kokku 695 päeva. Halduskohus rahuldas R. Romanovi hüvitise nõude 300 euro ulatuses, mis moodustab kaebaja nõudest 4,32% ning selles osas jääb halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja viivisenõude osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, jättes selle rahuldamata. Seega mõistab ringkonnakohus R. Romanovi õigusabikulud Tallinna Vanglalt välja sama suures ulatuses, kui suure osa moodustab hüvitis kaebaja nõudest s.o 17,88 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.