Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. november 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-249
Haldusasi
VS kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – VS, volitatud esindaja v.adv Denis Piskunov Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18. veebruari 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
VS ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada VS apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 18. veebruari 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-249 osaliselt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada VS kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt VS kasuks välja mittevaraline kahju summas 350 (kolmsada viiskümmend) eurot. Ülejäänud osas jätta VS apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Mõista Tallinna Vanglalt VS kasuks välja viimase poolt kantud esimese ja teise kohtuastme menetluskulud kokku summas 200 (kakssada) eurot ja 90 (üheksakümmend) senti. Tallinna Vangla menetluskulud jätta tema enda kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.12.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS
3-15-249 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.VS esitas 21.11.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 300 eurot iga kuu eest, mil teda hoiti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätteid rikkudes ebainimlikes ja alandavates tingimustes. Taotluse kohaselt pidi VS alates 2007. a-st viibima 9 kuu vältel Tallinna Vanglas kambrites, kus isiklikku ruumi kambris oli vähem kui 3 m2. Taotleja tõi kinnipidamistingimuste puudusena lisaks välja nõuetele mittevastava valgustuse kambris; ebapiisavad hügieenitingimused (duši kasutamise võimaldamine 20 minuti jooksul üks kord nädalas olukorras, kus kambris puudub soe vesi); puuduliku ventilatsiooni (õhuvahetust takistavad akende ees olevad perforeeritud plaadid); piirangud väljaspool kambrit viibimisele (jalutuskäik kestusega üks tund 2,7 ‒ 4,7 m2 suurustes jalutusboksides) ning kohese tualeti kasutamise mittevõimaldamise. Kuna riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, oli seal niiske ja rõske, mistõttu võis kambris olla hallitust. Taotleja sai enda õiguste rikkumisest teada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendist Tunis vs Eesti Vabariik.
2.Tallinna Vangla jättis 29.01.2015 otsusega nr 5-18/14/32863-2 VS kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
3.VS esitas 30.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2400 eurot ning viivise väljamõistmiseks. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 16.10.2012‒02.07.2013 kokku 8 kuud. Mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimise tõttu tundis kaebaja end alandatuna ja allasurutuna, teda vaevasid stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpinda enamasti umbes 2,5 m2 või natuke vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, millest on maha arvutatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on aga vähem kui 1,5 m2 inimese kohta. Ka suuremates kambrites ei ületa üldpind 4 m2 inimese kohta. Vangla nn vanas osas, kus on erineva suurusega toad, on isiklik ruum alla 3 m2 inimese kohta. Seejuures asuvad selles osas tualetid koridoris ja on üldkasutatavad ning ajal, kui uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks olla ooteaeg tund või rohkem. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Ka tavakinnipeetavatele on kambriuksed reeglina avatud vaid 4 tundi ööpäevas. Kõigile on ette nähtud ühe tunni pikkune jalutuskäik alla 15 m2 suuruses boksis, mida jagatakse kambrikaaslastega. Riideid tuleb pesta ja kuivatada kambris, mistõttu on seal pidevalt niiske ja rõske ning paljudes kambrites on seintel hallitust, millest võib järeldada, et ventilatsioon on puudulik. Kambrite kunstlik valgus ei vasta vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Arvestades seda, et inimesed peavad kambrites lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldamisega, siis peaks kunstliku valgustuse tugevuseks olema vähemalt 400 luksi. 2(10)
3-15-249 Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldatakse ühte 20-minutilist dušikorda nädalas olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja on Tallinna Vanglas viibinud perioodil 16.10.2012‒02.07.2013. Kaebaja suhtes jõustus süüdimõistev kohtuotsus 26.04.2013 ning kuni selle ajani oli kaebaja vahistatu staatuses ja viibis lukustatud kambrites. Alates Tallinna Vangla poolt süüdimõistva otsuse teadasaamisest rakendati tema suhtes VangS § 14 lg-t 3 ning kaebaja viibis justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambrites. Igapäevaselt oli kaebajale kinnistes kambrites viibimise ajal tagatud VangS § 55 lg-st 2 tulenev võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas jalutuskäigu ajal värskes õhus. Alates 26.06.2013 paigutati kaebaja avatud sektsiooni, kus tal oli väljaspool kambrit oma osakonna piires võimalik liikuda vähemalt 4 tunni jooksul päevas (VSkE § 8 lg 1), millele lisandus 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. VSkE nägi igale kinnipeetavale kuni 31.12.2013 kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebajale tagatud vähemalt 2,65 m2 põrandapinda. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas, kambris on lubatud seep. Kambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega. VangS-st ega VSkE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta vajab tervisliku seisundi tõttu eritingimusi või erikohtlemist. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud soetada endale veekeedukann vangla kauplusest, lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele vee soojendamiseks kambrisse veekeedukannu. Vanglariietuse pesemise eest hoolitseb vangla ja see on tasuta. Isiklike riiete pesemine kambris on vabatahtlik, kuivõrd need on võimalus anda tasu eest pesemiseks ka vanglale või pesumajja. Kui kinnipeetav otsustab ise riideid kambris pesta ja kuivatada, peab ta arvestama ka kambri niiskustaseme suurenemisega. Kõikides kambrites, kus kaebaja viibis, on olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. Kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu, avatud osakonnas on aknad avatavad. Kuna ventilatsioonisüsteem on kõikides kambrites ühtne, siis ei sõltu see konkreetsest kambrist, milles isik viibib. Kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume ventileerida ning tagas kambri loomuliku valgustatuse. Perioodil, mil kaebaja oli vahistatu staatuses, hoiti teda 23 tundi lukustatud kambris. Sel perioodil oli kaebajale tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus (VangS § 55 lg 2). Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses on jalutusboksid üldjuhul 15 m2 suurused. Kaebaja on osalenud perioodil 27.02.2013‒24.04.2013 XXX isikutele suunatud tugirühmas; 05.03.2013‒04.04.2013 läbinud eluviisitreeningu õigusrikkujatele ning 10.05.2013‒01.07.2013 osalenud AN tugirühmas. Ajal, mil toimus eelloetletud töö- ja õppetegevus, viibis taotleja väljaspool oma elukambrit. Samuti on ta väljaspool kambrit viibinud 13.06.2013‒14.06.2013 pikaajalise kokkusaamise ajal. Tallinna Vangla valgustus on piisav igapäevasteks tegevusteks, lugemiseks ja kirjatööks. Ühegi õigusaktiga pole ette nähtud, milline peaks olema valgustihedus kambris. Akna ees on küll trellid, kuid muid tõkkeid ega piirdeid akna ees ei ole. Seega ei takista miski loomuliku valguse sissepääsu kambrisse. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale põhjustanud kaebuses märgitud kannatusi. Lisaks oli kaebajale tagatud mõningane 3(10)
3-15-249 meelelahutus, kaebajale võimaldati regulaarselt lühiajalisi kokkusaamisi. Reeglina oli iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Kaebajal oli võimalik tegeleda spordiga. Kinnipeetaval on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka näiteks kambris ning igal päeval tunni jooksul värske õhu käes viibides. Spordisaali ei olnud kaebajal võimalik külastada ajal, kui ta oli vahistatu staatuses ning vastuvõturežiimil (VangS § 90 lg 3). Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Seega, kui mööbliesemed, muu inventar ja WC on kambris sees, siis on see kambri osa. Kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud ära hoida väidetava kahju tekkimist. Kui kaebaja leidis Tallinna Vanglas viibides, et vangla rikub tema õigusi, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega pöörduda vangla poole. Kaebaja ei ole seda teinud, vaid on pöördunud vangla poole koheselt kahjunõudega. Kaebaja on üldsõnaliselt väitnud, et talle on tekkinud kahju, kuid pole seda väidet täpsustanud ega väidetavaid puudusi sidunud konkreetsete kambritega. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Praegusel juhul ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m 2 iga seal viibiva isiku kohta. Mittevaralise kahju hüvitise nõudelt viivise nõue ei ole põhjendatud ning kaebaja on tuginenud vääralt Riigikohtu 20.11.2008 otsusele nr 3-3-1-47-08 ja 16.12.2010 otsusele nr 33-1-83-10. Viivise nõue oleks põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Praegusel juhul ei ole kaebajale sellist kahju tekitatud. Viivise tasumist õiguskaitsevahendina ei näe ette riigivastutuse seadus (RVastS).
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 18.02.2016 otsusega kaebuse osaliselt, tuvastades, et kaebaja hoidmine (eri aegadel ajavahemikul 16.10.2012‒02.07.2013) suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta jäi vahemikku 2,65‒2,90 m2, oli õigusvastane, ning jättis muus osas kaebuse rahuldamata. Kohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 76,67 eurot. EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Kaebajale kambris tagatud põrandapinna suuruse arvutamisel puudub vajadus kambri üldpindalast mööbli või WC aluse pindala välja arvamiseks. Vaidluse all on kinnipidamistingimused ajavahemikul 16.10.2012‒02.07.2013 ehk 260 päeval, mil kaebaja paiknes kambrites nr 419, 443, 446, 347, 418, 338, 422, 126 ja 232. Arvestades WC pinda kambripinna hulka, ei olnud eelnimetatud ajavahemikul selliseid perioode või päevi, mil põrandapinda ühe isiku kohta oleks alla 2,5 m2. Suletud osakondades viibimise ajal (kokku 254 päeva) oli 160 päeval arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta väiksem kui 3 m2 (kuid suurem kui 2,5 m2). Praegusel juhul on vajalik täiendavalt eristada 4(10)
3-15-249 nimetatud 160 päevast päevi, mil arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli vähemalt 2,97 m2. Vastustaja tabelist nähtuvalt viibis kaebaja 9 päeva vältel kambrites, kus arvestuslik põrandapind oli 2,97 m2. Seega 151 päeval oli suletud osakonnas viibimise ajal arvestuslik põrandapind vahemikus 2,65‒2,90 m2. Avatud osakonnas viibides (kokku 6 päeval) oli arvestuslik põrandapind väiksem kui 3 m2 (kuid suurem kui 2,5 m2) 5 päeval. Ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda, tema õigusi ei rikutud ja kaebus jääb selles osas rahuldamata. Kinnipidamine kambrites, kus kaebajale oli tagatud vähemalt 2,97 m2 põrandapinda, ei olnud õigusvastane. Tegemist on põrandapinnaga, mis on sisuliselt samastatav 3 m2 suuruse põrandapinnaga. Sedavõrd väike erinevus pinna vahes (0,03 m2) ei ole reaalselt isikule tajutav. Kaebaja viibis kokku 151 päeva suletud osakonna kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta 2,65‒2,9 m2. Suletud osakondades ei hoitud kaebajat järjest alla 3 m2 isikliku ruumiga kambrites, vaid eri pikkusega ajavahemike kaupa (maksimaalselt 55 päeva järjest). Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 19) leidnud, et isiku vahistatu staatusest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Samas ei saa halduskohtu hinnangul sellest järeldada, et isikut tohiks pikema aja kestel hoida kambrites, kus isiklik ruum on väiksem kui 3 m3. Kaebajale oli VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatud jalutuskäik iga päev üks tund värskes õhus. Lisaks osales kaebaja perioodil 27.02.2013‒24.04.2013 XXX isikutele suunatud tugirühmas; 05.03.2013‒04.04.2013 eluviisitreeningus õigusrikkujatele ning 10.05.2013‒01.07.2013 AN tugirühmas. Nimetatud programmides osalemise ajal viibis kaebaja väljaspool oma elukambrit. Samuti on kaebaja viibinud väljaspool elukambrit 13.06.2013‒14.06.2013 pikaajalise kokkusaamise ajal. Kaebajale võimaldati ka lühiajalisi kokkusaamisi. Vaatamata mõningatele kompenseerivatele meetmetele ei ole need siiski piisavad. Sellise ruumipuuduse neutraliseerimiseks ei ole piisav ühetunnine võimalus värskes õhus viibida, ajalehti lugeda, raamatuid laenutada, raadiot kuulata ega televisioonisaateid vaadata. Kuigi osaliselt kompenseerib ruumikitsikust sotsiaalprogrammides osalemine, ei ole see õigusvastasuse välistamiseks piisav. Seega põhjustati kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis on paratamatult kaasnevad kinnipidamisega vanglas. Kaebaja kinnipidamist suletud osakonna kambrites (vahistatuna või vastuvõturežiimil viibiva süüdimõistetuna) ei saa pidada õiguspäraseks ning Tallinna Vangla tegevus selles osas on õigusvastane. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik kahju vältida. Kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda muutnud ennekõike liikumis- ja ruumipuuduse osas. Süüdimõistetuna avatud osakonnas viibides oli kaebajale 5 päeval tagatud arvestuslik põrandapind väiksem kui 2,80 m2. Kaebajale oli avatud osakonnas viibimise ajal tagatud täiendavad võimalused liikuda kambrist väljaspool. Sel ajal sai kaebaja ööpäevas vähemalt nelja tunni vältel liikuda väljaspool kambrit. Lisaks oli kaebajale iga päev tagatud ühetunnine jalutuskäik ja võimalus külastada spordisaali vastavalt graafikule. Muud olmetingimused vastasid vähemalt minimaalsel määral nõuetele. Ka avatud osakonnas viibides ja 5-päevase ajavahemiku vältel oli kaebajal võimalus osaleda lühiajalisel kokkusaamisel ema ning vanaemaga. Tegemist on kinnipidamistingimusi vähemalt osaliselt leevendavate meetmetega. Ajal, mil kaebaja viibis avatud osakonnas, oli vähene põrandapind kompenseeritud muude meetmetega. Vastustaja tegevust ei saa selles osas õigusvastaseks pidada ning kaebus tuleb nimetatud osas jätta rahuldamata.
5(10)
3-15-249 HKMS § 41 lg 5 ja RVastS § 9 lg 2 alusel on kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks piisav teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks Tallinna Vangla tegevusetuse, mis seisnes ajavahemikul 16.10.2012‒02.07.2013 kaebaja hoidmises (vahistatuna ning vastuvõturežiimil oleva süüdimõistetuna) suletud osakonna kambrites, kus põrandapinda oli vahemikus 2,65‒2,90 m2 ühe kinnipeetava kohta, õigusvastasus. Kuivõrd kahju hüvitis jääb rahas välja mõistmata, tuleb viivise nõue jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Tallinna Vangla palub 26.02.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 18.02.2016 otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4 ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Halduskohus on jätnud arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 suurust põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. EIK on kambri põrandapinda puudutavates lahendites andnud art 3 rikkumise hindamisel erinevaid seisukohti, mis näitab, et EIK praktika ei ole antud küsimuses ühene. Küll aga lähtub EIK asja lahendamisel asjaolude kogumis hindamisest, mistõttu automaatsed otsused ei ole võimalikud ning otsus peab põhinema konkreetsete asjaolude hindamisel. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt tuli kinnipeetavale toas või kambris tagada vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seda nõuet tuleb mõista selliselt, et vahemikku 2,5‒3 m2 isiku kohta võib kambri suurus jääda juhul, kui väikest ruumi kompenseerivad inimväärikuse seisukohast mingid muud positiivsed kinnipidamistingimused. Kuigi VSkE § 6 lg-s 6 kehtestatud põrandapind võiks EIK seisukohti arvestades olla suurem, ei ole tegemist nii väikese pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK või põhiõiguste rikkumisest. Kogumina ei saa vangistustingimused samuti ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Eesti vanglates on vähemalt rahuldaval tasemel. Ka juhul, kui kaebajale oleks olnud vaidlusaluste päevade jooksul tagatud pidevalt 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Tallinna Vangla on täitnud kõiki siseriikliku õiguse norme. Kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna ta ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Ka Tartu Ringkonnakohus on 17.12.2105 otsuses nr 3-14-196 märkinud, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenev õigus nõuda kahju hüvitamist.
7.VS palub kirjalikus vastuses jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebajale oli tagatud nõuetele mittevastavas määras põrandapinda ajal, mil ta viibis Tallinna Vanglas vahistatuna. Kaebajale oli tagatud vaid üks tund värskes õhus viibimist päevas, mis toimub aga jalutusboksides, milles on ruumi ühe isiku kohta samuti ligikaudu 3 m2. Seega ei vähenda värskes õhus viibimine allasurutustunnet oluliselt. Kaebaja arvas kuni Tunis vs Eesti lahendist teadasaamiseni, et kinnipidamisega tekitatud ebameeldivused ongi need, mida VangS § 41 lg 1 peab silmas vanglas või arestimajas viibimisega paratamatult seotutena. Seega ei olnud tal võimalik varasemalt vastustaja poole taotlusega pöörduda. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 24) leidnud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada.
8.VS palub 18.03.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 18.02.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. VS
6(10)
3-15-249 vähendas 15.04.2016 ringkonnakohtule esitatud avalduses kahjuhüvitise summat, paludes mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot. Halduskohus asus otsuses põhjendamatult seisukohale, et WC pindala tuleb lugeda kambri pindala hulka. EIK on leidnud, et kambris asuva WC pindala ei ole arvestatav kambri põrandapinna suuruse sisse (vt Jevšnik vs Sloveenia 5747/10; Tunis vs Eesti 429/12). Halduskohus on tuvastanud kaebaja inimväärikuse alandamise, kuid on pidanud kohaseks hüvitiseks rikkumise tuvastamise, jättes arvesse võtmata EIK sellelaadsed lahendid (eelkõige Tunis vs Eesti). EIK praktikast tuleneb, et õiglaseks hüvitiseks on ligikaudu 10 eurot päevas. Samuti on halduskohus jätnud tähelepanuta Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-38-13, mille p-s 13 on kolleegium selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2 ning §s 13 sätestatud kriteeriume. Rikkumise tuvastamine hüvitisena ei ole kooskõlas EIK praktikaga, samuti ei ole halduskohus põhjendanud, millisel määral on võetud arvesse kinnipidamise kestvust inimväärikust alandavates tingimustes. Kohus on valesti kasutanud kaalutlusõigust, mille korrektsel teostamisel oleks kohus pidanud rahuldama kaebaja nõude soovitud määral. Halduskohus jättis põhjendamatult rahuldamata viivise nõude. VÕS § 113 lg 5 kohaselt on võlausaldajal võimalus nõuda kahju hüvitamist, kui kahju ületab viivise. Viivise nõudmiseks ei pea kahju tekkimist tõendama, viivise suuruses kahju tekkimist eeldatakse. Halduskohus on menetluskulude suuruse ebaõigesti kindlaks määranud, pidades põhjendatud menetluskulude suuruseks 50 eurot. Halduskohus ei ole arvesse võtnud asjas esitatud dokumentide mahtu ning asjaolu, et isegi kui on tegemist sarnase kaebusega teistes asjades esitatud kaebustele, kulub ka siis kaebuse koostamisele aega. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui menetluskulud on tema eest kandnud teine isik. Kaalutlusõiguse korrektsel teostamisel oleks kohus pidanud menetluskulud välja mõistma nõutud suuruses.
9.Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Halduskohus on õiguspäraselt jätnud WC pindala kambri üldpindalast välja arvutamata. Sellisele seisukohale on kohtud asunud ka varasemalt ning seda on kinnitanud ka Riigikohus 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15. Kaebaja viitab ka ise Riigikohtu otsusele, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitise määramisel teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise. Seetõttu ei pidanudki halduskohus lähtuma EIK lahendist Tunis vs Eesti, vaid tegema otsuse lähtuvalt konkreetse vaidluse asjaoludest. Kohus on õigesti jätnud kaebajale rahalise hüvitise ja viivise välja mõistmata. Menetluskulude väljamõistmine kaebaja kasuks suuremas summas oleks vastustaja suhtes ebaõiglane ja ebamõistlik. Esitatud kaebus on üldsõnaline ja sõnastuselt peaaegu identne teiste sarnaste kaebustega, mis kaebaja esindaja on kohtutele esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus lahendab kohtuotsuse esimeses osas Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (I), teises osas VS apellatsioonkaebuse (II) ning kolmandas osas lahendab menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III). Ringkonnakohus juhindub lahendit tehes EIK 20. oktoobri 2016. a otsusest Muršić v. Horvaatia, nr 7334/13. I
7(10)
3-15-249
11.Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on otsuses kaalunud kaebaja kaebust individuaalselt ja teinud sellest lähtuva otsuse.
12.Tõele vastab, et vaidlusalusel perioodil kehtis VSkE § 6 lg 6 redaktsioonis, mis sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Asjaolu, et vangla võis osal vaidlusalusest perioodist järgida VS kambritesse paigutamisel siseriiklikku õigust, et muuda olematuks seda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema vabas kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, võib koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41).
13.Tallinna Vangla on leidnud, et hüvitamisnõuet ei saa rahuldada juba seetõttu, et kaebaja on jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ja tugineb Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-21-16 p-des 10.1 ja 10.2 märgitule, mille kohaselt ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine aidanud kaebajal tõenäoliselt kahju tekkimist ära hoida, arvestades kaebaja kinnipidamise ajal kehtinud kohtupraktikat ning vangla ruumikitsikuse põhjuseid. Viidatud lahendi asjaolud olid sarnased praeguse haldusasjaga. Seega ei saa esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist kaebajale ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada. II
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et VS apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Oma
20.oktoobri 2016. a otsuses Muršić v. Horvaatia, nr 7334/13 leidis EIK, et kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast enne kogupindala jagamist seal viibinud isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala (p 114). Halduskohus ei ole seda teinud. Tallinna Vangla poolt esitatud tabelist (tl 100-102) nähtuvalt viibis kaebaja kambrites, kus talle oli isiklikku pinda alla 3 m2, arvestades kambri pinnast maha WC-aluse pinna, kokku 240 päeva järgmiselt: 21 päeva järjest kambris põrandapinnaga 2,65 m2 isiku kohta; 2 päeva kambris pinnaga 3,17 m2 isiku kohta; 62 päeva järjest kambrites põrandapinnaga 2,54 m2 – 2,89 m2 isiku kohta; 2 päeva kambris põrandapinnaga 3,47 m2 isiku kohta; 17 päeva järjest kambrites põrandapinnaga 2,41 m2 ‒ 2,89 m2 isiku kohta; 3 päeva kambris põrandapinnaga 3,62 m2 isiku kohta; 33 päeva järjest kambrites põrandapinnaga 2,48 m2 ‒ 2,89 m2 isiku kohta; 1 päev kambris põrandapinnaga 3,15 m2 isiku kohta; 49 päeva järjest kambris põrandapinnaga 2,63 m2 isiku kohta; 8 päeva kambris põrandapinnaga 3,15 m2 isiku kohta; 42 päeva järjest kambrites põrandapinnaga 2,39 – 2,87 m2 isiku kohta; 2 päeva kambris põrandapinnaga 3,59 m2 või enam (pikaajaline kokkusaamine) isiku kohta; 11 päeva järjest kambris põrandapinnaga 2,87 m2 isiku kohta; 8(10)
3-15-249 1 päev kambris põrandapinnaga 7,18 m2 isiku kohta; 5 päeva järjest kambris põrandapinnaga 2,52 m2 isiku kohta. Seejuures ei ole vaidlust selles, et 240 ruumikitsikuses viibitud päevast viibis kaebaja 235 päeval lukustatud kambris, kus tema ainus igapäevane tegevuse ja liikumise võimalus oli 1 tund päevas värske õhu käes jalutamist. Samuti ei saa esineda kahtlust selles, et Tallinna Vangla kambrite üldine seisukord oli halb ja amortiseerunud (vt fotod, tl 103-105) ning jalutusboks, kus kaebaja jalutas orienteeruvalt koos kuni 6 kinnipeetavaga, oli ca 14 m2.
15.Muršić v. Horvaatia lahendis on EIK taas kord toonitanud, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Eelnevaga seonduvalt on alusetud halduskohtu arutlused sellest, kas kambrit isikliku pinnaga 2,97 m2 tajub kinnipeetav erinevalt kambrist, kus talle on tagatud isiklikku pinda 3 m2 isiku kohta. Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi p 132): - ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; - tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; - kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
16.Viidatud lahendis Muršić v. Horvaatia leidis EIK, et EIÕK art-t 3 oli pikema vangistuse käigus rikutud ühe 27-päevase perioodi puhul, mil kaebajal oli isiklikku ruumi 2,62 m2 ning seda eelkõige perioodi pikkuse tõttu (p-d 149-153). Ülejäänud probleemsete ajavahemike puhul rikkumist ei leitud, kuna need olid lühikesed (1–8 päeva), ruumikitsikus ei olnud märkimisväärne (2,55–2,62 m2), kaebajale olid tagatud piisav jalutamisvõimalus ja muu kambriväline tegevus ning kinnipidamistingimused üldisemalt ei olnud halvad (p-d 154-171). Hüvitise kohta märkis EIK, et sedalaadi rikkumist ei saa heastada pelgalt rikkumise tuvastamisega. Vajalik on ka mittevaralise kahju hüvitamine rahas (p 181).
17.Praeguses asjas oli kaebaja pikemate ajaperioodide vältel (mõnepäevaste vahedega 21, 62, 17, 33, 49, 42 ja 11 päeva järjest) sunnitud olema kambris, kus tema isiklik pind jäi alla 3 m2 isiku kohta. Tema ainus rutiinne liikumisvõimalus oli tund päevas jalutamist 14 m2-s jalutusboksis, millele lisandusid kolmes sotsiaalprogrammis osalemine, lühiajalised kokkusaamised ja 1 pikaajaline kokkusaamine (tl 106-108). Ringkonnakohus tuvastab EIÕK art 3 rikkumise perioodil, mil kaebaja viibis lukustatud kambris ruumikitsikuses 235 päeval, arvestades, et kaebaja ei talunud ruumikitsikust EIK lahendite valguses lühiajaliselt; talle ei olnud tagatud piisav võimalus kambriväliseks liikumiseks ega kambrivälisteks tegevusteks (sõltumata põhjustest, mis tingisid kaebaja viibimise lukustatud kambris) ning kinnipidamisasutuse üldine seisukord ei olnud hea. Arvestades EIK lahendis Muršić v. Horvaatia ning Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-21-16 väljendatut, tuleb ka asuda seisukohale, et kaebajale ei ole piisavaks hüvitiseks inimväärikust riivavate tingimuste õigusvastasuse tuvastamine, vaid selline rikkumine tuleb hüvitada rahas. Ringkonnakohus peab õiglaseks hüvitiseks 350 euro suurust hüvitist. 9(10)
3-15-249
18.Ülejäänud osas jääb VS apellatsioonkaebus rahuldamata. Viivise väljamõistmiseks puudub alus. Riigikohus on 27.11.2014 otsuse nr 3-3-1-66-14 p-s 19 selgitanud, et viivitusintressi (viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kolleegium oli seisukohal, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Viivise nõue oleks seega põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Praegusel juhul kaebajale sellist kahju tekitatud ei ole. Mittevaralise kahju tekkimine kaebajale on tuvastatud alles kohtuotsuses. Viivise tasumist õiguskaitsevahendina ei näe RVastS ette. III
19.Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning VS apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab VS kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt VS kasuks välja mittevaralise kahju summas 350 eurot. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus VS apellatsioonkaebuse rahuldamata.
20.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja on esimeses kohtuastmes kandnud menetluskulusid järgmiselt: riigilõiv 72 eurot (tl 87) ning kulud õigusabile 414 eurot (tl 113 jj). Apellatsiooniastmes on kaebaja tasunud riigilõivu 15 eurot (tl 144). HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega ning § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kulutused õigusabile on esimeses kohtuastmes olnud ülepaisutatud. Tehtud töö eest peab ringkonnakohus mõistlikuks ja vajalikuks kuluks õigusabile 200 eurot. Niisiis oleksid kaebaja põhjendatud menetluskulud kahes kohtuastmes kokku 287 eurot (72+15+200). Ringkonnakohus rahuldab kaebaja nõude osaliselt (500 eurost 350 eurot), s.o 70% ulatuses. Samas suuruses tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista ka menetluskulud, milleks on 200 eurot ja 90 senti. Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.