Yan Zhbanovi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6790 eurot seonduvalt ebainimlike vangistustingimustega
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 01.09.2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Yan Zhbanov Vastustaja/apellant Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 01.09.2015. a otsus osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 15.02.2011–30.03.2011.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebaja hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 15.02.2011–30.03.2011 osas ning muuta sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Jätta ülejäänud osas apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.09.2015. a otsuse resolutsiooni punkt 1 muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Tallinna Vanglal kanda kaebajale väljamõistetud hüvitis summa 700 eurot S.L. arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX .
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 28.11.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 20.09.2010–08.02.2011, 15.02.2011– 20.09.2011, 27.09.2011–06.12.2011 ja 20.12.2011–20.06.2012 vahistatuna suletud sektsioonis (tl 62p-63).
2.Tallinna Vangla andmetel paiknes kaebaja Tallinna Vanglas viibitud ajal 15.02.2011– 20.09.2011, 27.09.2011–06.12.2011 ja 20.12.2011–20.06.2012 järgmiselt (tl 108-112p): - kamber 124 perioodil 15.02.2011–16.02.2011; - kamber 332 perioodil 17.02.2011–14.03.2011; - kamber 344 perioodil 15.03.2011–18.03.2011; - kamber 322 perioodil 19.03.2011–02.05.2011; - kamber 339 perioodil 03.05.2011–16.06.2011; - kamber 443 perioodil 17.06.2011–20.09.2011; - kamber 443 perioodil 27.09.2011–26.11.2011; - kamber 125 perioodil 27.11.2011–01.12.2011; - kamber 443 perioodil 02.12.2011–06.12.2011; - kamber 358 perioodil 20.12.2011–12.01.2012; - kamber 443 perioodil 13.01.2012–03.04.2012; - kamber 131 perioodil 04.04.2012–12.06.2012; - kamber 127 perioodil 13.06.2012–20.06.2012.
3.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 21-22), mille vangla registreeris 31.03.2014. Kaebaja palus hüvitada seoses nõuetele mittevastavate elutingimustega tekitatud mittevaralise kahju 500 eurot kuus Tallinna Vanglas viibitud aja eest perioodil 11.09.2010–20.07.2012. Tallinna Vangla andis 02.06.2014. a vastusega nr 5-18/14/9495-3 kaebajale tähtaja kahjunõudes erinevate puuduste kõrvaldamiseks (tl 23-23p). Kaebaja jättis sellele vastamata.
4.Kaebaja esitas 10.10.2014 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-3, 75), milles palus kohtul Tallinna Vanglalt välja mõista kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitisena 6790 eurot Tallinna Vanglas viibitud aja eest perioodil 11.09.2010–20.07.2012. Kaebaja nõudis kahju hüvitamisest seoses väärikuse alandamisega. Kaebaja oli seisukohal, et Tallinna Vanglas viibimise ajal rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Kaebaja leidis, et Eesti riik on aastaid alusetult ja süstemaatiliselt piinanud kinnipeetavaid ja selgitas, et kambrites, kus ta viibis, olid kuuekohalised ja sellest tulenevalt ei olnud kaebajale tagatud 4 m2 isiklikku ruumi. Isikliku ruumi arvutamisel tuleb välja jätta mööblialune pind ja tualettruum. Kaebaja väitel esinesid kinnipidamistingimustes ka teised puudused. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas ruumis ja seetõttu oli kamber niiske ja rõske. Kambri kunstlik valgustus ei vastanud tingimustele, mistõttu kurnas vähene valgus silmi.
5.Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 62-64p) tagastada kaebus perioodide 20.09.2010–08.02.2011 ning 15.02.2011–30.03.2011 osas ja jätta ülejäänud osas rahuldamata. Vastustaja leidis, et kuna kaebaja kahjunõue registreeriti Tallinna Vanglas 31.03.2014, siis oli kaebus esitatud ajavahemike 20.09.2010–08.02.2011 ja 15.02.2011–30.03.2011 osas tähtaja rikkumisega ja tuleb nimetatud perioodide osas tagastada. Tallinna Vangla ei nõustunud kaebaja seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind. Kaebaja ei ole vangla poole pöördunud kaebusega seoses kambri vähese valgusega ega ka kambri niiskustasemega.
Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud siseriiklikust õigusest tulenev ettenähtud põrandapind ja see ei olnud vastuolus põhiseadusega. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem ja kambrites oli olemas sundventilatsioon. Kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 oli vanglas öörahu. Kinnipeetavale võimaldati jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega. Vahistatutel oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Vangistustingimused olid Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et kinnipidamistingimused kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks oli üksnes EIK lahendist Tunis vs. Eesti tulenev võimalik rahaline kasu. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.
6.Tartu Halduskohus jättis 19.03.2015. a määruse (tl 80-81) resolutsiooni p-ga 1 kaebuse hüvitamise nõudes perioodi 20.09.2010–08.02.2011 osas läbi vaatamata.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 01.09.2015. a otsusega (tl 121-124p) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 473 päeva: 15.02.2011–20.09.2011; 27.09.2011– 06.12.2011; 20.12.2011–20.06.2012. Perioodi 15.02.2011–30.03.2011 osas oli halduskohus seisukohal, et selles osas on kaebus tähtaegne. Halduskohus leidis, et tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka. Kambri pinna piisavuse kindlakstegemisel ei tule arvesse võtta kambris asuvat mööblit. Halduskohus leidis, et kaebaja väited kambrite kõrge niiskuse ja puuduliku valgustatuse kohta ei ole tõendatud. Kaebaja viibis 74 päeva olukorras, kus ühele isikule oli vähem kui 2,5 m2 kambri põrandapinda. Seega rikuti kaebaja suhtes vangla sisekorraeeskirjas (VsKE) § 6 lg-s 6 v.r sätestatud nõuet 74 päeval. Vähim põrandapind ühe isiku kohta oli 2,33 m2 ehk 0,17 m2 vähem õigusakti nõuetest, aga õigusaktis sätestatud põrandapinna normi ei saa muuta ujuvaks. Halduskohus selgitas, et saab normi rikkumise ulatust arvestada hüvitise suuruse määramisel. 350 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele isikule oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2. Kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli 2,5–2,99 m2, kokku 350 päeva ehk peaaegu aasta jooksul. Sellest enamusel ajast ehk 302 päeval oli pinda ühe isiku kohta 2,53 või 2,54 m2 ehk minimaalselt üle 2,5 m2 piiri. Esines pikki järjestikku ruumikitsikuses veedetud perioode, näiteks 21.03.2011–13.06.2011 (85 päeva), 20.12.2011–11.03.2012 (83 päeva). Seejuures arvestas halduskohus, et kaebaja oli kogu selle aja jooksul vahistatu ning VangS § 90 lg 3 kohaselt hoiti teda ööpäev läbi lukustatud kambris. Halduskohus leidis, et eeltoodut arvestades tuleb kinnipidamistingimusi nende 350 päeva osas pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. 49 päeva viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda ühele isikule oli
vähemalt 3 m2, sellest 17 päeval 3,5 m2 või rohkem. Selline pind ületab VsKE v.r nõude ja täidab EIK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades muid kinnipidamistingimusi, sh seda, et kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida värskes õhus, ei saa vastustaja tegevust nende 49 päeva osas pidada õigusvastaseks. Halduskohus leidis, et kokku 424 päeval tuleb kaebaja kinnipidamistingimusi pidada väärikust alandavateks. Vastustaja tegevus oli süüline hooletuse vormis. 424 päeva ulatuses saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning tegemist on kahjuga, mis tuleb hüvitada rahas. Kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole, kaebuse väited kaebaja kannatuste kohta on üldsõnalised ning kaebus on trafaretne. Kaebaja ei suhtunud oma õiguste maksmapanekusse eriti tõsiselt - ta ei kõrvaldanud puudusi vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli üle 2,5, kuid alla 3 m2, ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Halduskohus selgitas, et ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. Kõiki eespool kirjeldatud asjaolusid kogumis hinnates leidis halduskohus, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 74 päeva eest, mil ühele isikule oli vähem kui 2,5 m 2 kambri põrandapinda, kokku 200 eurot ja 350 päeva eest, mil ühele isikule oli põrandapinda vähemalt 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2, kokku 500 eurot. Hüvitise kogusumma oli seega 700 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Tallinna Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 131-135), milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 700 eurot hüvitisena, ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas ei olnud jätkuv haldustoiming 15.02.2011–20.09.2011 puudutavas osas. Tartu Halduskohus arvestas ebaõigesti põrandapinna arvutamisel kambri üldpindalast välja WC aluse pindala. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole vastustajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Kuna Tallinna Vangla tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. Tallinna Vangla hinnangul vangla tingimusi kogumis arvestades, ei olnud sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud vanglale ka ühtegi pöördumist, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga.
9.Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 143-146) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja selgitab, et toetus kaebuses EIK kohtulahendile Tunis vs. Eesti ja jääb kaebuses öeldu juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu 01.09.2015. a otsus tuleb tühistada osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 15.02.2011–30.03.2011. Ringkonnakohus jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 15.02.2011–30.03.2011 osas ning muudab seoses sellega halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu 01.09.2015. a otsuse resolutsiooni punkti 1 muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
11.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta ajavahemikku 15.02.2011–30.03.2011 puudutavas osas (I); seejärel hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (II); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (III) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (IV). I
12.Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 31.03.2014. Tartu Halduskohus arvestas otsuse tegemisel perioodi 15.02.2011–30.03.2011, leides, et tegemist on jätkuva toiminguga ja kaebus eeltoodud perioodi osas on esitatud tähtaegselt.
13.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 11). Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHKo 06.03.2014, 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust (RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 13). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (samas, p 12). Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ja lähtuvalt sellest hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda.
14.Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest
teada saama. Asja materjalidest nähtuvalt registreeriti kaebaja kahju hüvitamise taotlus Tallinna Vanglas 31.03.2014. Tallinna Vanglas paigutati kaebajat kambritesse, kus viibis erinevatel aegadel erinev arv kinnipeetavaid ja seega pidi kaebaja koheselt hakkama tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ka perioodil 20.09.2010–08.02.2011, ning seejärel alates 15.02.2011–20.09.2011, mil esimesel päeval oli kambris 3 isikut, teisel päeval 2 isikut ja kolmandal päeval 6 isikut. Arvestades kaebaja poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need tingimused talle mõju avaldama hakkama juba perioodi 15.02.2011–20.09.2011 esimestel päevadel. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda pideva ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui aastal 2014. Eeltoodust tulenevalt on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg RVastS § 17 lg 3 alusel kolme aastaga.
15.Tallinna Vangla leidis õigesti, et tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude alates 31.03.2011. Ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (RKHKm 28.04.2014, 3-3-1-78-13, p 19).
16.Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi eest 15.02.2011–30.03.2011 ja jätab kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. II
17.Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodidel 31.03.2011–20.09.2011, 27.09.2011–06.12.2011, 20.12.2011–20.06.2012 kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad.
18.Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (...). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (...) Riigisiseselt kehtis kuni 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. (...) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (...). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 10-11). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lg-st 6 (sh v.r) kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega.
Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
19.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada. (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 151-153). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 33-36; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138-139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139).
20.Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3-3-1-2116, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata kambris oleva WC aluse pinna.
21.Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: kambri nr
22.Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Tallinna Vangla esitatud tabelist nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 429 kalendripäeva, millest alla 3 m2 viibitud päevi oli 387 ja üle 3 m2 42 päeva. Kaebaja viibis perioodidel 31.03.2011–20.09.2011, 27.09.2011–06.12.2011, 20.12.2011–20.06.2012 kambris alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 49 päeva ja suurusega 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 338 päeva, kambrites üle 3,0 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 42 päeva. Ringkonnakohus leiab, et 49 päeva, mil kaebaja viibis kambrites, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda, olid õigusvastased juba vastuolu tõttu siseriikliku VSkE § 6 lg-ga 6. Ringkonnakohus peab ühtlasi isiku hoidmist kambris, kus on vähem kui 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta, väärikust alandavaks, arvestades seda, et kaebaja veetis nimetatud tingimustes 23 tundi ööpäevas. Ülejäänud osas märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase ületati, sest kaebajat hoiti 23 tundi päevas kambris kokku 338 päeval, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus õigusvastaseks ja väärikust alandavaks 49 päeva kambris, kus oli kuni 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta, ning 338 päeva kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. III
23.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.
24.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise
kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31).
25.Halduskohus arvestas samuti põrandapinnast maha WC, aga arvestas hüvitise määramisel perioodi 15.02.2011–30.03.2011 ja seega jäi halduskohtu arvutuste kohaselt kambris põrandapinda alla 2,5 m2 kinni peetava isiku kohta 74 päeval ja 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 350 päeval. Halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot. Ringkonnakohus aga jättis kaebaja kaebuse perioodi 15.02.2011– 30.03.2011 osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata ja vaatas kaebuse läbi Tallinna Vanglas viibitud perioodide 31.03.2011–20.09.2011, 27.09.2011–06.12.2011 ja 20.12.2011–20.06.2012 osas. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m2, kokku 387 päeva, millest kaebajal tuli 49 päeval viibida kambrites, kus ühe kinnipeetava isiku kohta oli põrandapinda alla 2,5 m2, mis oli vastuolus vaidlusalusel ajal kehtinud siseriikliku õigusega, ja 338 päeva kambris, kus põrandapinda oli 2,5–2,99 m2.
26.Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus arvestab, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes rakendanud muid meetmeid piisava isikliku ruumi puudumise leevendamiseks, samas oli kaebajale tagatud jalutamine iga päev üks tund värskes õhus. Mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus arvestab ka vastustaja nimetatud vangla tingimusi kogumis (tl 63p, 133), milleks olid loomulik ja kunstlik valgustatus kambris, sundventilatsioon, avatav aken kambris, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud veega WC ja kraanikauss, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, öörahu kl 22:00–06:00. Peale selle oli tagatud mõningane meelelahutus ja suhtlemisvõimalus lähedastega, ning tagatud oli ka võimalus laenutada raamatuid, lugeda ajalehti ja loa alusel kuulata isiklikku raadiot ja vaadata televiisorit. Ringkonnakohus leiab, et peale ruumikitsikuse olid tingimused adekvaatsed. Ringkonnakohus arvestab ka asjaoluga, et kaebaja pöördus esmakordselt Tallinna Vangla poole kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega alles 31.03.2014 ning tema väited kannatuste kohta olid väga üldsõnalised ja pigem seotud EIK lahendiga kui tulenesid isiklikust kogemusest. Viibimised kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2 isiku kohta, koosnesid erinevate pikkustega perioodidest ja nende perioodide vahele jäi viibimisi kambrites, kus oli kinni peetava isiku kohta rohkem kui 3 m2 põrandapinda. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtu hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste
kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Ringkonnakohus arvestab rikkumise perioodide pikkust ja leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda alla 2,5 m2 kinni peetava isiku kohta, on põhjendatud määrata kõrgem hüvitis kui nende päevade osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 kinni peetava isiku kohta.
27.Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust, kestusest ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuses välja mõistetud hüvitise suurusega.
28.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). IV
29.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 01.09.2015. a otsuse osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 15.02.2011–30.03.2011. Ringkonnakohus jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 15.02.2011– 30.03.2011 osas ning muudab seoses sellega halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu 01.09.2015. a otsuse resolutsiooni punkti 1 muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
30.Kaebaja taotles vastustajalt väljamõistetava kahjuhüvitise kandmist S.L. arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (tl 150). VangS § 44 lg 1 sätestab, et vanglateenistus kannab kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (RKHKo 08.01.2009, 3-3-1-86-08, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja taotluse.
31.Tartu Halduskohus vabastas 08.10.2014. a määrusega (tl 54-55) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Halduskohus luges kaebaja nõude suuruseks 6790 eurot ja sellelt tulenevalt oli kaebuselt tasutavaks riigilõivu suuruseks 203,70 eurot (tl 54p). Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta
kohtukulude jaotust. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsusega väljamõistetud hüvitise 700 eurot muutmata ja seega ei pea ringkonnakohus vajalikuks muuta menetluskulude jaotust.
32.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.