Korrakaitse › Vanglad

3-14-51128 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-14-51128 nr 353 perioodil 27.07.2011‒17.08.2011 (suletud osakond); kambris nr 131 perioodil 20.08.2011‒04.09.2011 (suletud osakond); kambris nr 246 perioodil 05.09.2011‒11.09.2011 (lukustatud kamber). Ajavahemikul 27.07.2011‒17.08.2011 kambris nr 353 paiknemise ajal oli IA vahistatu staatuses; perioodil 20.08.2011‒04.09.2011 kambris nr 131 paiknemise ajal kinnipeetava staatuses, kuid tema suhtes rakendati VangS § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. Ajavahemikul 05.09.2011‒11.09.2011 kambris nr 246 paiknemise ajal oli IA kinnipeetava staatuses. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Toa või kambri sisustusse kuuluvad ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC (VSkE § 7 lg 1). Määruse nr 38 p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 vastuolu PS-ga. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas IA-le vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris, mis võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Oluline on märkida, et isikute arv kambris muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalselt kuus inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. IA-le oli 45 päevast 30 päeval tagatud alla 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2 vaba põrandapinda ja 15 päeval oli vaba põrandapinda rohkem kui 3 m2. Arvestades perioodi lühidust, ei saanud kambripinnaga seonduvalt kaebajale mittevaralist kahju tekkida. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhu liikumist. Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambritel nr 131, 246 ja 353 on aknad, millel on tuulutusavad ja need on avatavad. Määrus nr 38 ei ütle konkreetselt, kui suures ulatuses või missugune akna osa peab olema avatav. Oluline on ka arvestada, et nõuded on kehtestatud eluruumidele, mida laiendatakse analoogia korras vangla elukambritele. Kuna vanglas tuleb tagada üldine julgeolek, on mõistetav, et seda on arvestatud ka elukambrite akende osas. Vastavalt VSkE § 7 lg-le 1 kuulub kambri kohustusliku inventari hulka laud ning olenevalt kohtade arvust kambris on tagatud ka istekoht igale kinnipeetavale laua taga. Kaebajale tulenes ajaperioodil 27.07.2011‒17.08.2011 liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna ning ajaperioodil 20.08.2011‒04.09.2011 piirati tema liikumisvabadust VSkE § 8 lg 4 alusel. Tulenevalt VangS § 55 lg-st 1 ja § 93 lg-st 5 võimaldatakse vahistatutel ja kinnipeetavatel viibida vabas õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebaja sai jalutada 14 m2 3(9)

3-14-51128 jalutusboksides. VangS § 90 lg-te 3 ja 5 ning kriminaalmenetluse seadustiku § 130 tõttu ei saa vahistatud spordisaali kasutada. Tegemist oli piiranguga, mis kaasnes vältimatult isiku poolt eelvangistuse kandmisega. VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Kaebajale on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka näiteks kambris ning igal päeval tunni aja jooksul värske õhu käes viibides. Seda võimalust kasutavad paljud kinnipeetavad ja 14 m2 jalutusboksis on piisavalt ruumi isegi siis, kui seal on korraga kuus kinnipeetavat. Avatud osakonnas viibides sai kaebaja kasutada spordisaali. Spordisaali kasutamine toimub graafiku alusel üks kord nädalas ja spordisaalis on võimalused üldfüüsiliseks treeninguks, sh ravivõimlemiseks. Kinnipeetavad ei saa kasutada küll jõusaali, kuid jõuharjutusi on võimalik teha ka enda keharaskust kasutades. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga. Töötamine vanglas ei ole kinnipeetava õigus, vaid kohustus, kui vanglal on tööd anda. Sellest lähtuvalt tuleb võimalusel rakendada esmalt tööle kinnipeetavad, mitte vahistatud. Tallinna Vanglal ei olnud vaidlusalusel perioodil võimalik IA tööle rakendada. Vahistatutel ja kinnipeetavatel on võimalik Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid laenutada, samuti väljastab vangla ajalehti. Loa alusel võimaldatakse kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Kuna Tallinna Vanglas ei paikne vahistatud ja kinnipeetavad kambrites üksi, vaid üldjuhul on kambris kolm ja enam isikut, siis on piisavalt ka suhtlemist. Avatud osakonnas viibimise ajal oli IA-l võimalik suhelda ajal, mil kambri uksed olid avatud, ka teiste kambrite kinnipeetavatega.

08.09.2011‒11.09.2011 kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m kinnipeetava kohta; muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kohus mõistis Tallinna Vanglalt riigi tuludesse menetluskulud 164,78 eurot (resolutsiooni p 3) ja jättis vastustaja menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 4). Kaebaja on haldusasjas nr 3-13-2319 juba esitanud 27.07.2011 osas kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. Seega tuleb kaebus 27.07.2011 osas jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata. Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahjunõudes viidanud ventilatsiooni puudulikkusele, mistõttu ei käsitle kohus kaebuse seda väidet kaebuse alusena. VangS § 45 lg 1 (2011. a redaktsioonis) kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. VSkE § 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lg 6 (VSkE § 6 lg 6 v.r) sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 37-38) seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et 4(9)

3-14-51128 inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Inimväärikust alandaks tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m 2. Riigikohus on ka asjas nr 3-3-1-42-15 (p-d 18, 38) asunud seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul. Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et kaebaja paiknes kambris nr 353 ajavahemikul 27.07.2007‒17.08.2011, kambris nr 131 20.08.2011‒04.09.2011 ja kambris nr 246 05.09.2011‒11.09.2011. Vastustaja vastuse kohaselt on nendes kambrites WC kambris. Riigikohus on 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi arvesse võttes kambrite, kus kaebaja viibis, kogupindala. Kaebusega hõlmatud perioodil oli kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta erinev: 2,62; 2,63; 2,85; 3,14; 3,16 ja 3,93 m2. Selliseid perioode või päevi, mil põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 2,5 m2, ei ole olnud. Seega ei ole kaebaja puhul VSkE § 6 lg 6 v.r vastu eksitud. Kaebaja viibis kambrites, kus vaba pinda oli ühe kinnipeetava jaoks rohkem kui 3 m2 kokku 15 päeva. Seega oli 15 päeva osas kaebajale tagatud nii siseriikliku õigusega tagatud piirmäär kui ka EIK praktikas aktsepteeritavaks peetav tase. Niisiis viibis kaebaja kambrites, kus vaba pinda oli ühe kinnipeetava jaoks vähem kui 3 m2 järgmiselt: kambris nr 353 28.07.2011‒04.08.2011, s.o 8 päeva; kambris nr 131 20.08.2011‒31.08.2011 ja 02.09.2011‒04.09.2011, s.o 15 päeva ja kambris nr 246 05.09.201‒06.09.2011 ja 08.09.2011‒11.09.2011, s.o 6 päeva. Kokku 29 päeva. Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahjunõudes ega kohtule esitatud kaebuses täpsustanud, mida ta on silmas pidanud „vabalt“ võimlemise all. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et talle oli kaebuses toodud kahjunõude perioodil ravivõimlemine määratud. Kaebaja esitatud kaebaja tervist käsitlevad tõendid ei käsitle kaebuses toodud kahjunõude perioodi ja võimlemise soovitus on arsti poolt antud 01.10.2013, mistõttu ei ole need tõendid praeguses asjas asjakohased. Vastustaja vastusest nähtub, et Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva avatava õhutusava kaudu. Kohtule esitatud fotodelt kambrite nr 131, 246 ja 353 kohta nähtub, et kambrites on ventilatsioonisüsteem ning akendel ees piirded, mis ei takista õhu liikumist. Seega saab järeldada, et kambrites oli tagatud piisav õhuringlus. Igas kambris on laud ja istekoht igale kinnipeetavale. Fotodelt nähtub, et kambrites nr 131, 246 ja 353 on olemas laud. Kaebaja ei ole väitnud, et laua mõõtmete tõttu on tal jäänud söömata või oleks tal jäänud mõni muu tegevus tegemata. Seega ei saanud kaebajal laua mõõtmete tõttu tekkida mittevaralist kahju. VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nimetatud sättest kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt soovitud viisil või mahus. Kohtupraktikas on lisaks rõhutatud, et ka VangS § 55 lg-s 2 ettenähtud jalutuskäik vabas õhus on oma olemuselt võimalus sportimiseks vabas õhus, sest kinnipeetavatel ei ole jalutuskäigu ajal keelatud ka tegeleda kehakultuuriga (nt sörkida, joosta, võimelda vms). 14 m2 suuruses jalutusboksis on võimalik võimelda ka

5(9)

3-14-51128 olukorras, kui seal viibib samal ajal kuus kinnipeetavat. Seega ei saanud kaebajale tekkida mittevaralist kahju seetõttu, et kambris ega jalutushoovis polnud spordiseadet. Kaebaja ei ole vangale esitatud kahjunõudes ega kohtule esitatud kaebuses väitnud ega tõendanud, et kaebaja on soovinud VangS §-s 30, § 31 lg-tes 1 ja 2 või VangS § 93 lg-s 3 sätestatud õigusi teostada ja vastustaja ei ole seda võimaldanud. Seega on põhjendamata ja tõendamata kaebajale mittevaralise kahju tekitamine meelelahutuste ja kambris tegevuste puudumisega. VangS § 38 lg-st 1 ja § 93 lg-st 7 ei tulene vanglale kohustust leida kinnipeetavale või vahistatule tööd. Samuti ei ole kinnipeetaval ja vahistatul subjektiivset õigust nõuda endale tööd. Seega ei saa kinnipeetaval ega vahistatul tekkida mittevaralist kahju tema tööle mitterakendamisest. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei saanud kaebaja spordisaali kasutada seetõttu, et ta viibis kogu kahjunõudega hõlmatud aja lukustatud kambris. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et kaebaja oli kahjunõudega hõlmatud perioodist 28.07.2011‒17.08.2011 vahistatu staatuses ning sellest tulenevalt kohaldusid temale VangS § 90 lg-test 3 ja 5 tulenevad piirangud. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 19) leidnud, et isiku vahistatu staatusest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale oli vastavalt VangS § 93 lg-le 5 võimaldatud ajavahemikul 28.07.2011‒17.08.2011 jalutuskäik iga päev üks tund värskes õhus. Kaebaja viibis ajavahemikul 20.08.2011‒04.09.2011 kinnipeetavana lukustatud kambris. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebajal ei olnud aga muud liikumisvõimalust seoses lukustatud kambris viibimisega. Viibimine lukustatud kambris välistas kaebajal ka võimaluse kasutada spordisaali ja kambriväliselt suhelda. Ka isiku lukustatud kambrisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada antud juhul lukustatud kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kohus leidis, et 3 m2 saab pidada minimaalseks nõudeks suletud osakondades viibivate kinnipeetavate jaoks, kelle liikumisvõimalused väljaspool kambrit piirduvad üksnes ühetunnise jalutuskäiguga päevas. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites. Kaebus tuleb jätta rahuldamata nende 15 päeva osas, mil kaebajale tagati isiklikku ruumi üle 3 m2. Arvestades kõnealustes tingimustes viibimise lühiajalisust, olmetingimusi kogumis ning liikumisvõimalust mõnevõrra tasandavaid tegevusvõimalusi (võimalus lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kuulata raadiot, vaadata televisioonisaateid) ei ole kaebaja kannatused ja ebameeldivused sellised, et need ületaksid inimväärikuse alandamise künnist. Seega pole täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaldamise eeldus – puudub vastustaja poolt kaebaja inimväärikust alandav õigusvastane kohtlemine, mis põhjustaks hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Samas olid kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, õigusvastased. Kaebaja viibis 29 päeva kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta 2,62‒3 m2. Sellise ruumikitsikuse neutraliseerimiseks ei ole piisav ühetunnine võimalus värskes õhus viibida ega võimalus lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kuulata raadiot, vaadata televisioonisaateid. Seega põhjustati kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

6(9)

3-14-51128 Samas ei peetud kaebajat vähem kui 3 m2 isikliku ruumiga kambrites kinni järjest 29 päeva, vaid lühemate ajavahemike kaupa (maksimaalselt 12 päeva). Asjas ei ole tõendamist leidnud, et vastustaja poleks järginud muid kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Arvestades perioodi lühiajalisust ja kaebaja viibimist ülerahvastatud kambris lühemate ajavahemike kaupa ning muid kinnipidamistingimusi kogumis, ei saa sellist õiguste rikkumist pidada sedavõrd intensiivseks, et see tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Antud juhul on kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks piisav teha hüvitise väljamõistmise asemel HKMS § 41 lg 5 ja RVastS § 9 lg 2 alusel kindlaks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes kaebaja hoidmises ajavahemikel 28.07.2011‒04.08.2011, 20.08.2011‒31.08.2011, 02.09.2011‒06.09.2011 ja 08.09.2011‒11.09.2011 kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2 kinnipeetava kohta, õigusvastasus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

Tallinna Vangla vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohus on eksinud vaba põrandapinna arvutamisel, kui on kambri üldpindalast WC pindala välja arvestamata jätnud. Halduskohtu seisukohta toetab Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15. Halduskohus on õigesti leidnud, et ajavahemikul 05.08.2011‒17.08.2011, 01.09.2011 ja 07.09.2011 (kokku 15 päeval) oli kaebajale tagatud vaba põrandapinda kambris rohkem kui 3 m2, mis on kooskõlas nii siseriikliku õiguse kui ka EIK praktikaga. Vaadeldaval perioodil ei olnud kambrites alati kuus isikut, vaid oli ka viis ja neli. Kuna jalutuskäigul käiakse kambrite kaupa, ei saanud jalutusboksides kõikidel päevadel kuus isikut olla. Ruumi oli piisavalt võimlemisharjutuste tegemiseks. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et vaidlusalusel perioodil oli kaebajale ravivõimlemine arsti poolt näidustatud. Spordisaalis ei saanud kaebaja käia VangS § 90 lg-test 3 ja 5 tulenevate piirangute tõttu. Nii vahistatutel kui ka kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda enda tööle rakendamist. Vastustaja on selgitanud, et kaebajat ei olnud võimalik tööga hõivata. Halduskohus on õiguspäraselt tõendeid kogumis hinnates leidnud, et kaebajale ei ole tekitatud kannatusi ja ebameeldivusi, mis ületaksid inimväärikuse alandamise künnist ning mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-14-51128

3-14-51128 kambris); kinnipidamisasutuse üldine seisukord ei olnud hea ning isikul oli diagnoositud haigus, mis raskendas olukorra talumist veelgi. Arvestades EIK lahendis Muršić v. Horvaatia seisukohti, tuleb ka asuda seisukohale, et kaebajale ei ole piisavaks hüvitiseks inimväärikust riivavate tingimuste õigusvastasuse tuvastamine, vaid selline rikkumine tuleb hüvitada rahas. Ringkonnakohus peab õiglaseks hüvitiseks 100 euro suurust hüvitist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.