Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Maili Lokk ja Agu Timmi 25.10.2016, Tartu 3-15-82 Raul Reinsalu kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus Raul Reinsalu ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Raul Reinsalu Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Raul Reinsalu apellatsioonkaebus rahuldamata, Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Raul Reinsalu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 321 eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Raule Reinsalu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 120 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Jätta kaebaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 24.11.2016.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav Raul Reinsalu esitas Tallinna Vanglale seoses inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 18.11.2014. a numbriga 518/14/31820-1.
2.Tallinna Vangla tagastas 26.01.2015. a otsusega nr 5-18/14/31820-2 R. Reinsalu kahju hüvitamise taotluse perioodi 14.12.2010-17.11.2011 osas läbivaatamatult ning jättis perioodide 18.11.2011-06.03.2012 ja 09.08.201427.08.2014 osas rahuldamata.
3.R. Reinsalu esitas 12.01.2015. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks.
Kaebuse kohaselt viibis R. Reinsalu Tallinna Vanglas 14.12.2010-06.03.2012 ja kogu selle aja rikkus Tallinna Vangla tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m 2. EIK jättis asjas Tunis vs Eesti tehtud otsuses kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. EIK praktikat arvestades tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. EIK on märkinud, et olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, on iseenesest EIÕK art 3 rikkumine. Kui arvestada kambri üldpindalast maha tualeti ja mööbli alla jääva ala pindala, oli kaebaja isiklik ruum kambris igal päeval alla 3 m2. Kaebaja pidi viibima koos teiste vahistatutega kambris 23 tundi ööpäevas. Lisaks vähesele põrandapinnale esines Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ka muid puudusi. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele. Kaebajale tekkis kahju tema kinnipidamise tõttu Tallinna Vangla väärikust alandavates tingimustes ja talle tuleb hüvitada tekkinud kahju 14 eurot iga päeva eest, mil ta viibis Tallinna Vanglas perioodil 14.12.2010-06.03.2012. Kokku seega 6286 (14x449) eurot.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus rahuldas 29.09.2015. a otsusega R. Reinsalu kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ja mõistis Tallinna Vanglalt R. Reinsalu kasuks välja hüvitise summas 321 eurot ja menetluskulu 4,49 eurot (resolutsiooni p 2).
Kohtuotsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse vahistatuna ajavahemikul 14.12.2010-06.03.2012, kokku 449 päeva, millest 241 päeva viibis ta kambrites koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist. Samas kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Seda seisukohta kinnitavad EIK otsused asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 208 päeva kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem, 161 päeva kambrites, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2 ja 80 päeva kambrites, kus vaba pinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m2. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Kaebaja oli perioodil 14.12.2010-06.03.2012 vahistatu staatuses ning teda hoiti õiguspäraselt vastavalt VangS § 90 lg-le 3 ööpäevas 23 tundi lukustatud kambris. Kaebaja viibis 208 päeva olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli 3 m 2 ja rohkem, seega selline pind ületab kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE nõude ja täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus nende 208 päeva osas ei ole õigusvastane ja nende päevade osas jääb kahjunõue rahuldamata. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada kahju hüvitamise põhimõtteid, vastutust piiravaid asjaolusid ja hüvitise väljamõistmise õiglust. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli vähem kui 2,5 m2, rikkus vastustaja VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg-t 6. Piiri, kus seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle
inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, on raske määrata ja see sõltub mitmetest asjaoludest nende koosmõjus. Õiguslik hinnang kinnipidamistingimustele Tallinna Vanglas sai riigile teatavaks EIK lahendist Tunis vs Eesti. Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ning pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on riik pidevalt vähendanud vangide arvu Tallinna Vanglas ja sellega parandanud ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist Tallinna Vanglas õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. 80 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, v. a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal, koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m 2. Seega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu on põhjendatud välja mõista 2 eurot päeva kohta, seega kokku 160 eurot. 161 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2. Selle perioodi osas ei saa vastustajale ette heita õigusnormis sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Sellist olukorda tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu peab kohus põhjendatuks välja mõista 1 eurot päeva kohta, seega kokku 161 eurot. Arvestades eeltoodut tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista mittevaralise kahju rahalise hüvitisena kokku 321 eurot vastavalt RVastS § 9 lg-le 1. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 88 eurot. 6286 euro suurune kahjunõue rahuldati 321 euro ulatuses ehk 5,1% osas. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks menetluskulu katteks välja mõista 4,49 eurot ehk 5,1 % menetluskulust, mille kandmine on dokumentaalselt tõendatud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt kaebuse ja mõistis Tallinna Vanglalt R. Reinsalu kasuks välja hüvitise summas 321 eurot ja 4,49 eurot menetluskulu, teha uus otsus ja jätta R. Reinsalu kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt arvestas halduskohus ebaõigesti põrandapinna arvutamisel kambri üldpindalast välja WC aluse pindala. VSkE § 7 lg 1 alusel kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. WC-d kambris tuleb näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. WC pakub võimalust kinnipeetaval olla mõne hetke privaatselt ja päris omaette ruumis, kui ta tunneb kambris olles, et ta seda vajab. Seega suurendab kambris olev WC kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. Põrandapind ruumis ei tähenda jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas R. Reinsalule kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel vähemalt 2,73 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi. Halduskohus ei hinnanud tõendeid kogumis, kuna otsusest ei nähtu, kas kohus hindas kinnipidamistingimusi kogumis. Halduskohus ei põhjendanud, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, sh lühiajalistel kokkusaamistel regulaarne viibimine, ei kompenseeri ja ei tasakaalusta vähest põrandapinda. Halduskohus ei kaalunud iga asjaolu osatähtsust, ega seda, millist kaalu omasid kõik muud tingimused, mis kaebajale olid õiguspäraselt tagatud, võrreldes põrandapinnaga. Halduskohus rikkus ka põhjendamiskohustust. Kohus oleks pidanud näitama ära kogumist esile tõstetud faktori intensiivsuse ja põhjendama, miks ta omistab ühele asjaolule teistega võrreldes niivõrd suure kaalu, et see otsustab nõude rahuldamise. Halduskohus jättis arvestamata, et perioodid, mil vaba põrandapinda oli EIK-i seisukohast lähtuvalt lubatust vähem, ei olnud märkimisväärselt pikad ning ei kaasnenud selliseid kannatusi, mis tingiksid igal juhul rahalise hüvitise väljamõistmise. Vaadates kogu vaidlusaluse perioodi lühiajalisust ja eeltoodud selgitust, on kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. R. Reinsalu oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud.
6.R. Reinsalu esitas samuti Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa nõustuda vastustaja väitega, et nõude esitamise ajendiks on rahalise kasu saamine. Kohatu on rääkida kasu saamisest kui tegu on kahju hüvitamisega.
Arusaamatuks jäi, millistel asjaoludel jäeti rahuldamata kahjunõue perioodi 18.11.2011-06.03.2012 osas, kuna esitatud andmetest nähtub, et sel perioodil viibis kaebaja kambris, mille põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2. Kaebaja märkis juba kaebuses halduskohtule, et kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseadusele, kuna ühest 75 W pirnist kambri valgustamiseks jääb väheseks. Seoses sellega halvenes kaebaja nägemisvõime. Silmaarst määras kaebajale eelmiste prillidega võrreldes tugevamad prillid. Halduskohus ei vaadanud asja korralikult läbi. Kaebaja jääb kahjunõude suuruse juurde.
7.Tallinna Vangla leidis vastuses R. Reinsalu apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt täiendab Tallinna Vangla oma apellatsioonkaebust ja palub halduskohtu otsus tühistada ja R. Reinsalu kaebus perioodi 14.12.2010-17.11.2011 osas jätta läbi vaatamata, sest kohtueelne menetlus ei ole nõuetekohaselt läbitud. Halduskohus rikkus menetlusnorme, lugedes kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbituks perioodi 14.12.2010-17.11.2011 osas, mistõttu selle perioodi osas kaebuse läbivaatamine ja hüvitise väljamõistmine on olnud õigusvastane. Halduskohus märkis õigesti, et 241 päeval oli kaebajale kambris tagatud põrandapinda alla 3 m2. Halduskohus pidanuks lähtuma andmetest, mis on esitatud kambri põrandapinna osas ühe isiku kohta koos WC-ga. R. Reinsalule on perioodil 18.11.2011-06.03.2012 tagatud kambris vähemalt 2,75 m2, mis on suurem selle ajal kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud normist. Seega ei ole vangla tegevus R. Reinsalule kinnipidamistingimuste tagamisel olnud õigusvastane ja Tallinna Vanglalt R. Reinsalu kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu. Nõustuda tuleb kaebajaga, et halduskohus ei võtnud seisukohta kambri halva valgustuse osas. Kaebaja väide, et halva valgustusega seonduvalt on tal tekkinud tervisekahju, tuleb jätta tähelepanuta, sest kohtueelses menetluses ei ole kaebaja valgustusega põhjustatud tervisekahju tekkimist välja toonud. R. Reinsalu on vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses küll märkinud, et vähene valgustus kurnas silmi, kuid üksnes sellisest lakoonilisest märkusest ei saa järeldada, et kambri valgustusega seonduvalt on isikule tervisekahju tekkinud. Halduskohtule esitatud kaebuses toob kaebaja välja, et halb valgustus muutis silmad kuivaks ja punetavaks ning apellatsioonkaebuses rõhub juba nägemise halvenemisele sellisel kujul, et vajas tugevamaid prille. Kuna kaebaja ei ole kohtueelses menetluses neid asjaolusid välja toonud, ei saanud halduskohus neid väiteid arvestada ja need väited tuleb tähelepanuta jätta ka apellatsioonimenetluses. Üksnes tugevamate prillide vajadus ei tõenda tervisekahju tekkimist kambri valgustusega seonduvalt.
8.R. Reinsalu leiab Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, et vastustaja apellatsioonkaebus on põhjendamatu, kuna EIK leidis asjas Tunis vs Eesti, et tingimused, mis esinesid Tallinna Vanglas ajal kui T. Tunis seal viibis, on vastuolus EIÕK art-ga 3 ning kaebaja viibis Tallinna Vanglas T. Tunisega sarnastes tingimustes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et R. Reinsalu apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
10.Tallinna Vangla tagastas 26.01.2015. a otsusega nr 5-18/31820-2 R. Reinsalu kahju hüvitamise taotluse perioodi 14.12.2010-17.11.2011 osas läbivaatamatult, kuna selles osas oli taotlus mittetähtaegne. Sellele seisukohale on vastustaja jäänud ka kaebuse vastuses halduskohtule. Halduskohus on leidnud, et kogu kaebaja kahju hüvitamise taotlus ajaperioodi 14.12.2010-06.03.2012 eest on tähtaegne. Samas ei ole halduskohus põhjendanud, miks ta ei nõustu vastustaja seisukohaga. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus kahju
hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. VangS § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtusse pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
11.Kaebuse esitamise tähtaeg võib hakata erandina kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi teada saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHKo nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kui kahju teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb. Ringkonnakohus leiab, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlike tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkamisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (RKHKm nr 3-3-1-20-15, 15). Ebamäärasust, mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega niisugustes asjades, aitab tasandada kaebetähtaja 3-aastane pikkus. Kaebuse esitamisega viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist. Kuna kaebaja kahju hüvitamise taotlus registreeriti vastustaja poolt 18.11.2014, siis on kaebajal õigus nõuda kahju hüvitist perioodi 17.11.2011-06.03.2014 eest. Muus osas jätab ringkonnakohus kaebuse läbi vaatamata.
12.Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 17.11.2011-06.03.2014 vahistatuna ja seega oli tal võimalik viibida väljaspool kambrit 1tunnise jalutuskäigu vältel. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinnast välja arvata. EIK on lahendites olnud erinevatel seisukohtadel, kas WC pinda tuleb lugeda kambri põrandapinna hulka kuuluvaks. Riigikohus on leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambris asuva WC pind ja inventari alune pind arvesse võtta (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega arvestab ringkonnakohus Riigikohtu seisukohaga. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest, viibis kaebaja kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli 2,75 m2 kokku 101 päeval. Muul ajal oli kaebajale tagatud üle 3 m2 põrandapinda. EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtamata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või, et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m 2. Ka vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, sh WC ja mööbel. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (RKHKo nr 3-3-1-4215, p 17). Seega leiab ringkonnakohus, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinna sisse arvestada, millest tulenevalt viibis kaebaja 101 päeva alla 3 m 2 kinnipeetava kohta põrandapinnaga kambris.
13.Vaidlust muude olemtingimuste üle kambris puudub. EIK on kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses leidnud, et soovitatav põrandapind on 4 m 2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 cm 2, tuleb ülerahvastust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (Ananayev/Venemaa (2012) p 145 ja Tunis/Eesti (2013) p-d 43-49). Ülerahvastatud kambrites kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 24). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind ei tulenenud kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambrites, st ajaperioodil, millal kinnipeetavaid oli kambris rohkem,
muutus muidu nõuetekohane kambripind mittevastavaks ja seega kaebaja õigusi rikkuvaks. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning seda, et tal oli võimalik kambrist väljaspool viibida ainult jalutuskäigu jooksul, siis ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Ringkonnakohus leiab, et kaebajale 3 m2 pinna mittetagamine oli õigusvastane ja kaebajal on õigus rahalisele hüvitisele ringkonnakohtu poolt määratletud ajavahemiku eest. Samuti ei ole mittepiisava põrandapinnaga kambris viibimised olnud lühiajalised.
14.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et halduskohus ei ole võtnud seisukohta selles osas, milles kaebaja vaidlustas kambri tingimusi seoses ebapiisava valgustusega. Kaebaja ei ole kaebuses halduskohtule väitnud, et talle on seoses ebapiisava valgustusega tekkinud tervisekahju ja seoses sellega tuleb sellekohased apellatsioonkaebuse väited jätta tähelepanuta. Vastustaja on kinnitanud, et kambris oli olemas piisav kunstlik valgustus ja peale selle ka loomulik valgus akna kaudu. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda vastustaja poolt esitatud andmete õigsuses.
15.Kuna eelnevalt ringkonnakohus leidis, et ülerahvastatud kambris kinnipidamine kujutab endast inimväärikuse alandamist, siis kuulub kaebajale väljamõistmisele rahaline hüvitis tekitatud mittevaralise kahju eest. Selle suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus sellises kambris viibimise kestvust ja kambri põrandapinna erinevust EIK poolt toodud põrandapinnast. Riigikohus on rõhutanud, et kohtud ei saa tuletada senisest hüvitise määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvestada hüvitist pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 25). Ringkonnakohus leiab, et hüvitise väljamõistmine kaebaja kasuks on põhjendatud, kuid seoses kahju hüvitamise perioodi muutumisega tuleb korrigeerida väljamõistetava kahjuhüvitise summa suurust. Samuti tuleb ringkonnakohus arvates hüvitise suuruse määramisel arvestada summa kohasust riigi olusid arvestades. Arvesse tuleb võtta ühiskonna jõukuse taset, samuti tuleb arvestada ka ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekuid Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei tuvastatud ning arvestades, et kaebaja ei ole välja toonud hüvitise suurendamise asjaolusid, peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 120 eurot.
16.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja tasus halduskohtumenetluses riigilõivu summas 88 eurot (tl 27) ja apellatsioonimenetluses riigilõivu summas 85 eurot (tl 76). Kaebaja kahjunõue summas 6286 eurot rahuldati 120 euro ulatuses, so ca 2%. Ringkonnakohus leiab, et riigilõivu kaebaja kasuks väljamõistmine on
HKMS § 108
lg 11 alusel ebamõistlik summa väiksuse tõttu ja seega jätab kaebaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.